Gaaskeevitus on sulakeevitusviis, kus vajaminev kuumus metalli sulatamiseks saadakse põlevgaasi ja hapniku segust süüdatud leegist. Põlevgaasiks võib olla atsetüleen, propaan või butaan. Kõige laialdasemalt kasutatakse hapniku (O2) ja atsetüleeni (C2H2) segu, mis annab sulatustemperatuuriks kuni 3200°C. Enamikel juhtudel kasutatakse gaaskeevitusel lisametalli traadi kujul. Gaaskeevituse eeliseks on see, et see sobib peaaegu kõikide laiemalt kasutatavate metallide keevitamiseks. Negatiivse poolena võib välja tuua asjaolu, et gaaskeevitusel toimub väga suur soojuse ülekandumine keevitatavale detailile, mis omakorda tekitab ulatuslikke deformatsioone. Gaaskeevituse protsess on ka suhteliselt aeglane, võrreldes elekterkeevitustega.

Vajaliku gaasisurve reguleerimiseks avatakse põletil korraks kumbki gaasikraan, et tekiks gaasi läbivool läbi ballooni küljes oleva reduktori. Gaasi läbivoolul läbi reduktori reguleeritakse gaasisurve reduktori kraanist vajaliku surveni. Gaasileegi süütamisel avatakse kõigepealt kergelt põletil olev hapnikukraan, seejärel põletil olev atsetüleenikraan ja süüdatakse gaasisegu. Gaasisegu süttimisel reguleeritakse leek vastavalt vajadusele. Tavaliselt kasutatakse keevitus ja jootetöödel normaalleeki (vt joonis 14).


Gaasileeki, milles on hapniku suur ülehulk, nimetatakse oksüdeerivaks leegiks, sel juhul on põletisse antava hapniku maht atsetüleeni mahust rohkem kui 1,3 korda suurem (vt joonis 15). Niisugust leeki kasutatakse messingi keevitamisel või vase ja valuterase kõvajootmisel.

Gaasileegi segu, mis on rikastatud atsetüleeniga, nimetatakse taandavaks leegiks (vt joonis 16), sellist leeki kasutatakse valuterase, alumiiniumi ning tsingi jootmisel ja keevitamisel.

Tabelis 3 on välja toodud materjalid, mille puhul kasutatakse normaalleeki, oksüdeerivat leeki ja teendavat leeki.

Tabel 3. Leekide kasutamine vastavalt materjalidele

Gaaskeevituses kasutatakse põhiliselt kahte keevitusvõtet (suunda), vasak- ja paremasuunalist keevitust. Võtted erinevad teineteisest lisametalli asendi poolest keevitusleegi suhtes ja põleti liikumissuunast. Vasaksuunalisel keevitusel suunatakse leek keevitussuunas ja lisametalli varras asetseb/liigub leegi ees. Liikumine toimub paremalt vasakule ja nii põleti kui ka lisametalli varras asetsevad põhimaterjali suhtes ca 45° nurga all (vt joonis 17)

Vasaksuunalist keevitusvõtet kasutatakse põhiliselt kuni 3mm paksuste materjalide keevitamisel. Lisametalli varrast hoitakse nii, et leek kuumutaks varda otsa ning varrast liigutatakse kergelt edasi-tagasi. Keevitust alustades kuumutatakse pilu servi nii, et pilusse sulaks pirnikujuline pesa, kuhu sulatatakse lisamaterjali varrast. Keevisõmblus peab jääma kõrgemaks põhimaterjali pinnast ja olema pealt kerge tugevdusega e kumerusega.

Paremsuunalise keevituse puhul on leek suunatud keevisõmbluse poole ja liikumine toimub vasakult paremale. Nii põleti kui ka lisametalli varras asetsevad põhimaterjali suhtes ca 45° nurga all (vt joonis 18). Paremsuunalise keevitusega keevitatakse üle 3mm paksusega materjale. Lisamaterjali varrast liigutatakse ovaalselt keevisvanni pilus.  Varda ots ulatub peaaegu pilu põhjani, et toimuks kvaliteetne läbikeevitus ja keevisõmblusele  moodustuks nõuetekohane juur.

Gaaskeevitust kasutatakse põhiliselt torude keevitamisel mitmesugustes asendites. Kitsastes kohtades kasutatakse vaatevälja parandamiseks keevituspeegleid.

Gaaskeevituse lisamaterjali varda läbimõõdu valikul lähtutakse keevitatava materjali paksusest (t). Lisamaterjali varda Ø d=0,5t. Näiteks, kui t=4mm, siis d=2mm. Liiga peenike lisamaterjali varras raskendab keevitust, kuna see sulab kiiresti ja materjali tuleb ka kiiresti peale sulatada. [2:229]

Gaaskeevitusel kuni 3mm paksustel materjalidel kasutatakse I- pilu ja pilu laius on 2-3 mm. Üle 3mm paksuste materjalide keevitamisel kasutatakse V -pilu, mille faasid moodustavad 60°-se nurga ning pilu on 2-4mm.