Lõputööd (KT)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (KT) Autor "Aru, Marianne" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Maastikumuutused nahkhiirte talvituspaikade ümbruses(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Aru, Marianne; Kalda, OliverNahkhiired on lennuvõimelised väikese või keskmise suurusega imetajad, kes kuuluvad käsitiivaliste seltsi. Eestis on kindlaks tehtud kaheteistkümne liigi esinemine, kellest levinumad on põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv, veelendlane ja pargi-nahkhiir. Terves Euroopas on täheldatud nahkhiirte arvukuse langust viimase poole sajandi jooksul, sest sobivaid elupaikasid jääb järjest vähemaks. Seetõttu on kõik Euroopa Liidus levinud liigid seatud looduskaitse alla ja Eestis kuuluvad nad II kaitsekategooriasse. Üks nahkhiirte elupaikade kadumise põhjuseid on valglinnastumine. Üha enam kogunevad inimesed Tallinnasse elama ja töötama, aga kuna elukohtade arv on linnas piiratud, siis on asutud hajaasustusalasid rajama pealinna ümbritsevatesse valdadesse. Mitmed sellised elurajoonid on ehitatud nahkhiirte talvituspaikade lähedusse ning käesoleva töö eesmärk oligi välja selgitada kui palju on maastik muutunud nendes piirkondades perioodil 2002-2019. Lõputöös uuriti viite nahkhiirte talvituspaika – Laagri, Vääna-Posti ja Vääna-Viti püsielupaigad ning Astangu ja Humala talvituspaigad, mille ümbruses toimunud maastikumuutusi uuriti seitsmeteistkümne aasta jooksul. Saadud tulemused näitavad, et et kõige suuremad maastikumuutused on toimunud Laagris, kus aastatel 2002-2019 toimus kaks ehitusbuumi, millega hoonete arv kahekordistus ning muude rajatiste hulk kolmekordistus. Nahkhiirte peamist toitumisala ehk metsa jäi vaadeldud perioodil vähemaks. Samal ajal talvitub Laagri püsielupaigas igal aastal kõige rohkem nahkhiiri võrreldes teiste töös käsitletud talvituspaikadega. See tähendab, et uurimisaluste loomade vahel võib valitseda tihedam konkurents, mis pärsib nende levikut. Teine piirkond on Astangu, kus nahkhiirte jaoks olukord on halvemaks muutunud. Hiljutise ehitusbuumi tõttu on tekkinud oht, et talvituspaigale hakatakse hoonestama liiga lähedal ning see takistaks loomade sissepääsu koobastesse. Vääna-Vitis aastatel 2002-2019 märkimisväärseid maastikumuutuseid toimunud ei ole, sest piirkond oli täis ehitatud juba enne vaatlusperioodi algust. Nahkhiirte jaoks on elutingimused paranenud Vääna-Postil ja Humalas, kuna hooneid on juurde ehitatud minimaalselt ja metsa on mõlemal alal juurde kasvanud. Analüüsi esimesest poolest tuli välja, et Laagri talvituspaiga varjendite ümbruses on olukord nahkhiirte jaoks kujunenud üldiselt kõige halvemaks, seetõttu uuriti selles piirkonnas maastikumuutusi iga sissepääsuava vahetus lähiümbruses eraldi. Selgus, et maakattes toimunud muutused olid varjendite koopaavade ümber ebaühtlased. Kahe sissepääsuava lähiümbruses ei olnud maakate üldse ümber kujunenud ning ühe varjendi ümbrus oli vaadeldud perioodi jooksul täis ehitatud 100 meetri raadiuses. Töös käsitletavat teemat on võimalik edasi uurida mitmel viisil. Üheks variandiks on analüüsida talvituspaikadena kasutatavate militaarrajatiste maa-aluseid ruume ja nende seisundit ning vajadusel otsida viise olukorra parandamiseks. Autor teeb töös ettepaneku uurida nahkhiirte lendamistrajektoori talvituspaikadesse sisenemisel ja väljumisel ning selle järgi kaitset täiendada, sest kui loomade tee elupaika on liialt takistatud, siis võivad nad lõpetada selle kasutamise. Nahkhiirtele võib ohtu kujutada ka hoonestamisega kaasnev tehisvalgustus ning seda aspekti tuleks tulevikus analüüsida. Samuti võiks tulevikus kaaluda nahkhiirte püsielupaikade ümbruses kasvava puittaimestiku kaitse alla seadmist.