Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine
Valdkonna püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine Autor "Eensaar, Agu" järgi
Näitamisel1 - 10 10-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Atmosfääriosoon ja osoonikihi hõrenemine polaaralade kohal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Rauk, Henri; Eensaar, AguOsoonikiht kaitseb elusorganisme filtreerides maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse kogust. Osoonimolekulid paiknevad kahes atmosfäärikihis: stratosfääris ja troposfääris. Suurimad osoonikogused (90% atmosfääriosooni kogumahust) asuvad stratosfääris 15-35 km kõrgusel, kus nad moodustavad osoonikihi. Ülejäänud 10% nimetatakse maapinnalähedaseks osooniks, mis asub troposfääris. Maapinnalähedast osooni käsitletakse kui reostusainet, mis avaldab kahjustavat mõju elusorganismidele. Osoonikontsentratsioonide kujunemine on mõjutatud osooni tekkimis- ja lagunemisreaktsioonide tasakaalust ning osoonimolekulide liikumisest. Osoonimolekul tekib UV-kiirguse mõjul poolitatud vaba hapniku aatomi ja hapniku molekuli reaktsiooni tulemusel. Tekkimisreaktsioonid kulgevad põhiliselt stratosfääri troopikavööndis, kuna sinna ulatub kõige enam osoonimolekulide loomiseks vajalikku UV-kiirgust. Lagunemisreaktsioonide mõju jagatakse kaheks: hapniku modifikatsioonide ja kiirguse toime ning katalüsaatorid. Hapniku modifikatsioonide mõjul toimub osoonimolekulide aeglane lagunemine UV-kiirguse filtreerimise juures, kui osoonimolekul reageerib vabanenud hapniku aatomiga. Katalüsaatorid võtavad osa keemilistest reaktsioonidest ning vabanevad reaktsiooni lõpus sellisel kujul, et neil on võimalik osaleda uuesti sarnases reaktsioonis. Osooni lagunemise pool on kuni 80% ulatuses põhjustatud katalüsaatoritest (vesinikuühendid, lämmastikuühendid, kloor ja broom). Osooni geograafiline jaotus on kujundatud laiaulatusliku Breweri-Dobsoni õhutsirkulatsiooni poolt, mille mõjul toimub õhu poolustesuunaline liikumine stratosfääris. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad polaaralade kohal osoonikihti kahjustavate ainete ja poolustele omase kliima kombinatsioon. Osoonikihti kahjustavate ainete hulka loetakse inimtekke tagajärjel atmosfääri sattunud halogeeniühendeid (CFC, CCl4, HCFC, haloonid). Osoonikihti kahjustavad ained on inertsed ja pika elueaga, mille tõttu transporditakse nad atmosfääri õhuringlusega troposfäärist stratosfääri ja pooluste kohale. Antarktikas ja Arktikas moodustub talveperioodil polaaröö piirini ulatuv polaartsüklon, mis blokeerib troopikavööndist saabuva osoonirikka õhu segunemise tsükloni sees oleva õhuga. Polaartsükloni isoleeritus tugevneb talve jooksul ning temperatuuride langemisel stratosfääris alla -78°C moodustuvad polaarstratosfäärpilved. Polaarstratosfäärpilvede osakeste pinnal kulgevate heterogeensete keemiliste reaktsioonide käigus konverteeritakse polaartsükloni õhus sisalduvad halogeeniühendid aktiivsetesse vormidesse ning suur hulk lämmastikoksiide sadestub stratosfäärist välja. Tekkinud reaktiivsete halogeeniühendite ülekaal lämmastikoksiidide ees soodustab osooni katalüütilise hävimise reaktsioone päikesekiirguse naasmisel kevadel. Antarktika ja Arktika osoonikontsentratsioonide analüüsimise käigus selgusid põhjapoolkera tagasihoidlikuma osoonikihi hõrenemise põhjused. Põhjapoolkera laiaulatuslikud topograafilised tunnused kutsuvad esile intensiivsemat planetaarsete lainete aktiivsust, mille tagajärjel tugevneb osoonirikka õhu transportimine põhjapoolusele, esinevad kõrgemad temperatuurid ja nõrgeneb Arktilise polaartsükloni isoleeritus. Arktikas on stratosfääri temperatuuride kõikumise piirid laiad, kuid jäävad keskmiselt 10 kraadi võrra kõrgemaks kui Antarktikas. Kõrgemate temperatuuride tõttu jääb põhjapoolusel talveperiood lühemaks ning heterogeensete keemiliste protsesside mõju on tagasihoidlikum. Suurejooneline osoonikoguste langemine on leidnud aset Arktikas üksikutel aastatel (1997, 2011), kui temperatuurid langesid erakordselt madalale ning talveperiood kujunes tavapärasest pikemaks. Osoonikihi kaitsmise rahvusvaheline tegevus algas 1985. aastal Viini konventsiooni sõlmimisega. Kaks aastat hiljem anti välja Montreali protokoll, millega reguleeritakse osoonikihti kahjustavate ainete tootmis- ja kasutamistingimusi, lõppeesmärgiga kõrvaldada käibelt kõik osoonikihti kahjustavad ained. Montreali protokolli ja tema paranduste analüüsimise käigus selgitati välja osoonikihi kaitseks astutud sammude efektiivsus. Montreali protokollita oleksid klorofluorosüsinike ja teiste osoonikihti kahjustavate ainete kogused jätkanud järsku tõusu ning avaldanud üha suuremat negatiivset mõju polaaralade osoonikontsentratsioonidele. Protokolli esimene regulatsioon (1987) ja Londoni parandus (1990) pidurdasid osoonikihti kahjustavate ainete paiskamist atmosfääri ning alates Kopenhaageni parandusest (1992) prognoositakse klooriühendite langustrendi atmosfääris. Viimase paranduse (Montreal 2007) regulatsioonide järgimisel prognoositakse klooriühendite taastumist osooniaugu eelsele perioodile 21. sajandi keskpaigaks. Järgnevatel aastakümnetel avaldavad osoonikihile arvestatavat mõju olemasolevate kloori- ja broomiühendite aeglane eemaldumine, jätkuv kasutus arengumaades ning vanades seadmetes lukustunud halogeenid.Nimetus Piiratud juurdepääs Eestimaa Looduse Fondi looduskaitselised talgud(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Lausmaa, Rimo; Eensaar, AguKäesoleva töö näol on tegemist ülevaatega ELFi talgutest. Valdavalt on töö referatiivne, sisaldades siiski ka uurivaid ja järeldusi tegevaid komponente. Refereeriv osa keskendus ELFi talgute olemuse tabamisele, mille saavutamiseks kirjeldati talgute eesmärke, mahukust, talgukohtade ruumilist paiknemist ning ajalisi parameetrid. Selgus, et alates talgute käivitamisest, on üldise tendentsina järjepidevalt, väikeste kõikumistega talgute aastasisene arv, panustatud töötunnid ning kaasalööjate hulk ajas stabiilselt suurenenud. Eraldi alapeatükk pühendati vabatahtlikkusele, kui talgukaruselli peamisele käimapanevale jõule. Lisaks anti ülevaade taustsüsteemi kuuluvatest fookusteemadest looduskaitses, milledest johtuvalt on looduskaitselisi talguid ellu kutsutud. Järeldus, et ELFi talgute näol on tegemist märkimisväärsete looduskaitseliste ja hariduslike vaadete praktilise väljendusega, mis integreerib tulemuste saavutamiseks ressursse kolmandast sektorist, olles sellega ilmselt kõige suuremas mahus vabatahtlikkust ekspluateeriv organisatsioon Eestis. Loobuti sotsiaalse mõju uurimisest ja kirjeldamisest, kuna see ei haakuks töö autori poolt õpitava erialaga. Töö uuriv osa keskendus poollooduslikel kooslustel teostatud taastamis- ja hooldustööde ajaliste ja pindalaliste suuruste leidmisele kogu talguajaloo vältel, mil vajalikke sisendandmeid on dokumenteeritud. Peamisteks sisenditeks arvutuste läbiviimiseks olid vabatahtlike endi poolt infobaasi sisse kantud hinnangud, mõõtmistulemused ning algarvutused, millede laekumine on olnud ebatäielik. See asjaolu seab aga kahtluse alla tulemuste valiidsuse, kuid ligikaudne ülevaade tehtust on võimalik arvuliselt väljendada siiski. Üsna usaldusväärseteks võib lugeda infot, mis puudutvad talguliste poolt sooritatud inimtöötunde. Järeldub, et talgulised on panustanud poollooduslike koosluste kaitseks vähemalt 44000 inimtöötundi. Arvutustulemused näitavad, et aastatel 2001-2014 on ELFi vabatahtlike poolt taastatud 22 ha puisniite ning 59 ha rannaniite. Hooldatud on puisniite ja rannaniite vastavalt 122 ja 101 ha. Loopealsete ja luhtade osas on algandmestiku vähesuse tõttu ebakorrektne teha järeldusi looduskaitseliste töödega kaetud pindalade kohta. Selgitamaks välja talgute raames teostatud tööde mõju loodusele on vaja alustada iga-aastaste mõõtmiste sooritamisega, mille käigus joonistuksid välja järelduste tegemiseks vajalikud arengud.Nimetus Piiratud juurdepääs Elektrimootoriga autode keskkonnamõju(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Siil, Simo; Eensaar, AguÜha enam on köitnud üldsuse tähelepanu probleemid, mis on seotud transpordi ja liiklusvahenditega nende omadusest saastada keskkonda. Töös on näidatud, et elektriautode mõju keskkonnale on säästvam võrreldes sisepõlemismootoritega autodega tänu selle töös hoidmiseks kasutatavale akule, mis ei eralda mürgiseid aineid õhku ning mis ei vaja pidevalt osade vahetusi. Ka elektri, mida kasutab energiana elektriauto, tootmise juures on mingil määral keskkonna saastamise oht olemas kuigi võrreldes teiste sõiduvahendi liikidega suhteliselt olematu. Töös on näidatud, et võrdlustes teiste liiklusvahenditega on elektriautol mitmeid eeliseid, milleks on: • autol puuduvad mootori õlid, rihmad, küünlad, filtrid jne; • auto pidurid töötavad lihtsamas režiimis, ideaalvariandis hõõrdumisel töötavad pidurid puuduvad; • ummikutes seistes autol energiat peaaegu ei kulu; • autol puuduvad külmkäivitused; • autol puuduvad heitgaasid; • 100 km sõidukulu on umbes üks euro ja viiskümmend senti; • auto on töökindel; • auto on peaaegu hooldusvaba; • autot on lihtne kasutada; • autol on pikk kasutusiga. Elektriauto ei ole tänaseks saavutanud väga suurt populaarsust oma mõnede puuduste, millest peamised on: • külmas kliimas läbisõidu vähenemine; • pikkade vahemaade raskendatud läbimine; • pikk laadimisaeg; • kallis hind võrreldes tavaautoga; • väike valik erinevaid mudeleid; • remontida ja hooldada saab ainult ametliku esindaja juures, teistel kogemused puuduvad. Inseneridel ja teadlastel on veel palju tööd teha, et muuta elektriauto kasumlikumaks sõiduvahendiks, mida saaksid kasutada erinevate ametite esindajad. Siiani seab elektriauto teatud piirangud, milleks üheks olulisemaks näitajaks on lühimaasõidud. Töös on näidatud, et elektriautot saab edukalt kasutada just linnades ja äärelinnades. Auto mõju keskkonnale on sääslikum ning kindlasti kordades väiksem kui teiste liiklusvahendite kasutamisel. Lõputöö autori ettepanekud elektriautode kiiremaks ja tõhusamaks kasutuselevõtuks on järgmised: • Eesti riik ning elektriautode ametlikud esindajad peaks elektriautode kohta rohkem infot jagama; • Eesti riik ning elektriautode ametlikud esindajad võiks korraldada infopäevi ja -üritusi just äärelinnade ja väikelinnade keskustes; • jätkata riigipoolset toetuste andmist elektriauto soetamisel; • siduda noored pered Eesti riigiga elektriauto ostmisel (näiteks anda suurem soodustus, kui noored loovad pere, samas lõpetavad ülikooli ning asuvad tööle teatud ajaks vajalikele töökohtadele jne); • teha konkreetsed soodustused väga vajalike ametikohtade või väga madalapalgaliste ametikoha töötajatele nn. lisaboonusena (näiteks medõed, teenindajad, õpetajad, lasteaiaõpetajad jne). Autori hinnangul on elektriautol tulevikku ning seda teemat on vajalik igapäevaselt käsitleda, inimesi teavitada järjepidevalt ning anda igakülgne panus auto edasiarendamisele.Nimetus Piiratud juurdepääs Elektroonikajäätmed ja nende taaskasutamine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Filimonov, Ilja; Eensaar, AguTõsine fakt on see, et elektroonikajäätmete kogused jätkuvad ainult kasvamist, vaatamata nende taaskasutuse suurenemisele ja uutele taaskasutus- ja tootmistehnoloogiatele. Elektroonikatööstus areneb kaks-kolm korda kiiremini, kui taaskasutamise ja ümbertöötlemise võimalused. Viimase 15a jooksul on maailmas vastu võetud palju direktiive ja seadusi, mis puudutavad elektroonikajäätmeid ja nende ümbertöötlemise ja taaskasutamise viise. Kõik tehtud ja läbiviidud uuringud näitasid, kui tähtis on õige elektroonikajäätmete käitlemine. Elektroonikajäätmete õige taaskasutamine võimaldab meile säästa mitte ainult energiat kasutatava toormaterjali tootmiseks ja valmistamiseks, aga ka säilitada meie juba olemasolevaid ressursse. Elektroonikaseadmed sisaldavad rohkem kui 60 erinevat elementi, mitmed nendest elementidest on väga harva esinevad meie maailmas ja mitmeid nendest elementidest saadakse aasta jooksul ainult piiratud kogustes. Kuna ümbertöötlemise ja taaskasutuse võimalused on mitu korda väiksemad võrreldes elektroonika tootmisega, on maailm kokku puutunud ülisuure elektroonika jäätmete seadusliku ja ebaseadusliku transiidiga arenenud riikidest arenevatesse riikidesse. Tekkis probleem sellega, et arenenud riigid lihtsalt ei suuda käidelda kõiki neid elektroonikaseadmete koguseid, mis neil tekivad ja nad lihtsalt ekspordivad neid suurtes kogustes arenevatele riikidele. Need riigid, mis võtavad elektroonikajäätmed endale, saavad selle eest raha, aga ei suuda ja ei oma võimalust neid elektroonikajääke efektiivselt käidelda, mis põhjustab suure keskkonna saastuse. Tänapäevane elektroonikatööstus on kõige suurem väärtmetallide tarbija maailmas. Nende metallide saamiseks me kulutame väga palju energiat ja toormaagist nende saamine hävitab ja saastab meie keskkonda kümme korda rohkem kui nende samade metallide tagasi kättesaamine vanadest elektroonikaseadmetest taaskasutamise teel. Mõnede metallide kogused on suhteliselt piiratud ja iga aastaga selle metalli saamine on raskem, sellega ka kasvavad mõnede harva esinevate metallide turu hinnad maailmas. 37 Kõige suurema väärtmetalli koguse sisalduvad trükkplaadid, mikroprotsessorid, protsessorid ja kiibid. Nende efektiivseks ümbertöötlemiseks kasutatakse kõige uuemaid selleks disainitud seadmeid, mis on ehitatud võimalikult keskkonnasõbralikuks. Protsesside käigus materjal võib läbida tsükli mitu korda parema tulemuse saamiseks. Kogu protsessi käigus trükkplaatidest, protsessoritest ja kiipidest ekstraheeritakse (Cu, Ag, Au, Pb, Pd) metallid, mis on peamised taaskasutajatele huvi pakkuvad väärtmetallid. Selliste seadmetega trükkplaadid ja kiibid koos protsessoritega töödeldakse ümber arenenud riikides. Arenevates ja vaestes riikides neid lihtsalt põletatakse madalamatel temperatuuridel õhu käes (Cu) saamiseks, mis toob parandamatu keskkonnakahju, põletamise jooksul eralduvate toksiliste ainete näol. Suured taaskasutusjaamad on võimelised päästma rohkem kui 50 erinevat elementi elektroonikajäätmetest. Taaskasutatakse mitte ainult metalli, aga ka paljusid plastikutüüpisid, klaasi ja kummi, mida on võimalik edasi korduvalt kasutada. Kõik elektroonikaseadmed käivad läbi samad protseduurid esimesel taaskasutamisfaasil. Esimeseks loetakse nende sorteerimine tüübi järgi, teiseks mehhaaniline demonteerimine, kus eraldatakse need elemendid, mida on võimalik eraldada või on vajalik selleks, et eraldi neid taaskasutada (nt. CFC gaase sisaldavad süsteemid külmetusseadmetes ja indiumi sisaldavad elemendid LCD tele-ekraanides). Eeldemonteerimine on ka vajalik selleks, et eriti ohtlikud ühendid ja elemendid nagu elavhõbe ei satuks keskkonda. Taaskasutusprotsessis mängivad suurt rolli purustamisprotsessid, sest nad võimaldavad ja tagavad edasise hea sorteerimise ja eraldamise võimaluse. Edasi peale purustamist ja eraldamist igal elektroonikakomponendil on oma taaskasutus tee. Mõni läheb leostus protsessile ja pärast elektrolüüsile ja taaskasutus masinasse, mõni pürometallurgilisele või hüdrometallurgilisele taaskasutus protsessile. Üldiselt vaadates kõik meetodid on paremad kui prügilasse viimine. Taaskasutamine on mõistlik mitte ainult selle pärast, et see annab meile võimaluse kätte saada ja korduvalt kasutada mitmeid materjale ja vähendada keskkonnakahju, mis kaasneb nende materjalide tootmisega, aga ka selleks, et mitte kaotada neid väärtuslikku ressursse ja säilitada neid, mis on veel maailma jäänud, meie tuleviku põlvkondade jaoks.Nimetus Piiratud juurdepääs Keskkonnamüra Tallinnas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Tšapis, Tiia; Eensaar, AguTöö esimeses osas kirjeldatakse lühidalt keskkonnamüra olemust. Keskkonnamüra probleem on eriti terav Tallinnas, kus on intensiivne auto-, rongi- ja lennuliiklus. Keskkonnamüra hindamiseks on Tallinna Keskkonnaameti tellimusel aastal 2012 valminud Tallinna linna strateegiline mürakaart, mis käsitleb 2010. aasta olukorda. Tallinna strateegilise mürakaardi tulemuste kontrollimiseks ning müraolukorra muutuste väljaselgitamiseks viidi Tallinna viies erinevas piirkonnas - Nõmmel, Järvel, Kristiines, kesklinnas ja Mustamäel läbi keskkonnamüra mõõtmised. Mõõtmispunktid valiti lähtuvalt strateegilisest mürakaardist – erineva müratasemega piirkondades. Mõõtmisseadmena kasutati Multifunction Environment Meter PeakTech 5035. Müra keskmist ja maksimaalset taset mõõdeti igas mõõtepunktis kolmel järjestikusel päeval ajavahemikul 10…24 intervalliga 2 tundi. Mõõtmistulemuste statistiline kokkuvõte on toodud (Tabel 1). Töös analüüsiti müratasemete esinemissagedusi ning keskmiste ja maksimaalsete müratasemete ööpäevast käiku igas mõõtepunktis. Saadud tulemusi võrreldi 2012.a. Tallinna strateegilise mürakaardi andmetega. Andmete võrdlusel selgus, et müratase Kristiines, Liivalaias, Järvel Pärnu mnt-l, ja Mustamäe piirkonnas vastab Tallinna strateegilisel mürakaardil toodud tasemetele. Võimalikku tõusu ei olnud nendes kohtades võimalik tuvastada, kuna maksimaalne müratase on kaardil fikseerimata. Mõõtmised näitasid, et Kadaka pst/Pärnu mnt ristmiku piirkonnas on müra tase oluliselt tõusnud. Võrdluskatsed Lepistiku peatuses näitasid, et peatuses töötava statsionaarse müramõõturi näidud on 3…5 dB väiksemad kui mõõteseadmega PeakTech 5035 saadud tulemused. Mõõtmistulemuste analüüs näitas, et Pärnu maantee müraekraan Järvel vähendab keskkonnamüra ligikaudu 12 dB.Nimetus Piiratud juurdepääs Passiivmajade jätkusuutlikkus ja Eesti esimesed passiivmajad(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Tamme, Tuuli; Eensaar, AguKäesolevas lõputöös keskenduti jätkusuutlikule arengule passiivmajade valdkonnas. Töös on peamiselt uuritud passiivmajade jätkusuutlikku aspekti energia tarbimise ja säästmise valdkonnas ning majade paindlikkust sobitumaks erinevatesse tingimustesse. Lisaks on uuritud passiivmajade arengut ja tõusvat populaarsuse trendi Eestis. Töö analüüsib esimesi passiivmaju Eestis. Kuna iga aastaga kasvab maailmas energia tarbimise hulk, on muutunud see üheks tänapäeva ühiskonna suureks probleemiks. Suur taastumatute energiaallikate kasutamine saastab keskkonda, tekitades õhku kasvuhoonegaase, mis viivad kliima soojenemiseni. Seetõttu on püütud leida erinevaid lahendusi, et vähendada vajadust taastumatute energiaallikate järele. Üheks nendest lahendustest on passiivmajad. Passiivmaja on üks populaarsemaid ja enim peamiselt Euroopas levinud energiasäästlike hoonete liikidest. Sellised hooned loodi 1990-date aastate alguses Saksamaal ning on hakanud sellest ajast peale levima üle Euroopa. Peamine murrang passiivmajade arengus ja levikus on toimunud viimase viie aasta jooksul. Selle aja jooksul on passiivmaju hakatud, lisaks Saksamaale, ehitama rohkem ka mujale Euroopasse. Viimaste aastate jooksul on jõudnud passiivmajade kontseptsioon ja levik ka Eestisse. Esimesed passiivmajad Eestis tõestavad väga hästi asjaolu, et passiivmaju võib rajada erinevatesse kliimatingimustesse ning maastikele. Peale passiivmajade on Eestis arenema hakanud ettevõtted, kes on pakutavad tooted või teenused sidunud passiivmajadega. Juba on olemas ettevõtteid, kes projekteerivad või juhivad passiivmajade ehitust, aga ka ettevõtteid, kes pakuvad oma tootevalikus passiivmajadele sobivaid hoonete osasid nagu aknad või soojustus, kui ka näiteks viimistlusvahendeid. Töö tulemusena jõuti seisukohale, et kuigi täna on passiivmaju veel kallim rajada, kui mitte passiivseid maju, on see energiasäästliku hoone tüüp oma populaarsust kogumas ning levimas. Iga aastaga rajatakse aina rohkem passiivmaju nii Euroopasse, kui nüüd ka Eestisse. Tehnoloogiate arenedes ning levides langeb ka passiivmajade hind samale tasemele, mis on mitte passiivsetel majadel. Passiivmaja kontseptsioon on tõestanud oma paindlikkust erinevates kliimatingimustes, samuti oma kompaktsust ja mugavust sobimaks heaks koduks elanikele. Korralikult ja hoolega planeerides ning läbi mõeldes, on võimalik luua passiivmaja, mis ei ole väga palju kallim, kui mitte passiivne maja, hoides samal ajal kokku väga suurel määral energiat ning säästes selle võrra ka keskkonda ja atmosfääri.Nimetus Piiratud juurdepääs Reklamimüra Tallinnas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Judina, Kristina; Eensaar, AguTöö sissejuhatuses püstitati hüpotees, et Tallinna inimene saab liiga palju reklaame. See hüpotees sai täiesti tõestatud. Töös antakse ülevaate sellest, mis on reklaam, kuidas seda liigitakse ja mis tüüpi reklaamid eksisteerivad. Selgitatakse, millised reeglid ja seadused on Eestis reklaami kohta ning keskenduti just paberreklaamile: kuidas seda levitatakse ja toodetakse. On välja selgitatud, kui palju keskmine Tallinna elanik saab paberreklaami postkasti erinevates Tallinna piirkondades. Selgus, et kõige rohkem paberreklaami tuleb Lasnamäe piirkonda, ja kõige vähem reklaami tuleb Kesklinna piirkonda. Kõige rohkem paberreklaami tuli Tallinnas just valimiste kuul. Paberreklaamist enamus on trükitud läikiva paberi peale ning see on värviline. Kõige rohkem paberikandjal reklaami tuleb Tallinnas postkasti just toidukaubandusega tegelevatest firmadestt - Maxima OÜ, Rimi Eesti Food AS ning A - Selveri ASist. Töös selgitati välja palju reklaami nende ettevõtete poolt saadetakse. Küsimustiku abil selgitati, et enamus inimesi eelistab reklaami e-postile saada, mitte paberkandjal. Siit järeldub, et sellistes kogustes reklaam ei ole üldse otstarbekas. Seda tõestab ka see fakt, et peaaegu keegi ei käi poes just reklaamitavaid tooteid ostmas. Küsitluses selgus, mis vanuses inimesed vaatavad reklaami paberikandjal ja kui palju neid on. Paberreklaam on ka keskkonnale kahjulik, kuna inimesed viskavad kohe selle minema ja tihti teevad seda isegi sorteerimata. Seega pärast on lisakulud ka sorteerimisele. Töö käigus toodi välja autori pakutud võimalused selle olukorra probleemi lahenduseks – piirata riigi poolt ettevõtte toodetavat reklaami mahtu, näiteks konkreetne tükkide ning lehtede arv, palju võib ühes kuus reklaami toota. Samamoodi võiks aidata programmi koostamine, mis võimaldaks näiteks tulevikus üldse reklaamist loobuda ning täielikult üle minna elektroonilisele reklaamile. Nagunii on seda praegu meie tarbimisühiskonnas nii palju, et ühe reklaamitüübi asendamine üldse ei mõjutaks tarbimist ning nõudlust. Töö tulemusena jõuti järeldusele, et sellistes kogustes paberreklaam ei ole vajalik ning, et selle reklaamitüübi alternatiivid on rohkem populaarsed ning kasulikumad.Nimetus Piiratud juurdepääs Surumaagaasil töötavate sõidukite efektiivsus AS Eesti Posti näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Rainer, Teidla; Eensaar, AguTerves maailmas seistakse silmitsi probleemiga, et fossiilse kütuse varud pole lõpmatud. Lähitulevikus seisab transpordiettevõtetel ees suur väljakutse - ehitada üles süsinikuvaba energiavarustus. Hetkel võib järeldada, et tulevikus tõusevad alternatiivsed kütused väga tähtsale kohale. Suure tõenäosusega osutub selleks Euroopa direktiiv, mis sätestab aastaks 2020 riigi kütuste tarbimise varustada 10% biokütusega ja 20% alternatiivsete kütustega, sealhulgas maagaasiga. Lõputöös koguti materjali erinevate kütusteliikide kohta. Lähemalt keskenduti surumaagaasile ja selle olukorrale Euroopas, kui ka Eestis. Tutvustati CNG ajalugu ja sõidukeid. Analüüsi näol võrreldi kütusteliike omavahel. Analüüsis selgus, et efektiivsem kütuseliik AS Eesti Posti sõidukipargis on surumaagaas, kuid samas on selle kasutamisel ka palju kitsendusi. Põhjuseid, miks eelistada surumaagaasi teistest kütuseliikidest: 1) kütuse maksumus 100 km läbimiseks kõige väiksem; 2) puhtamad heitgaasid; 3) väiksemad ülalpidamiskulud; 4) kuna kütus on õhust kergem ning kõrgema süttimistemperatuuriga on ta seetõttu ohutum; 5) nafta sõltuvuse vähendamine; 6) eeskuju keskkonnasäästlikuma transpordi edendamises; 7) soosiv kütuseliik Euroopa seadusandluses; 8) toetuste saamine puhtama kütuseliigiga sõiduki soetamisel. Lõputöös on välja toodud ka põhjuseid, miks eelistada teisi kütuseliike, kuid neid argumente saab ümber lükata surugaasi kasutamise tugevuste ja võimalustega. Näiteks üheks miinuseks on hõre tanklavõrgustik, kuid seda on võimalik parandada suureneva huvi kasvamisega CNG vastu, sellest tulenevalt hakatakse rohkem tanklaid rajama. Inimeste teadlikust tõstes garanteerime puhtama ja odavama kütuseliigi otstarbekusest. Mõeldes tulevikule on sellel suur tähtsus. Tehtud analüüsi tulemusena selgus, et surumaagaas kütusena on kõige odavam ning seda kasutavate sõidukite ülalpidamiskulud kõige väiksemad. Samuti ilmnes, et CNG sõidukite heitgaasides CO2 sisaldus on teistest kütuseliikidest madalam, mis omab kliimamuutuste kohapealt suurt mõju. Sellest tulenevalt teeb autor ettepaneku suurendada surugaasi sõidukite osakaalu AS Eesti Postis. Autor loodab, et käesolevast tööst on kasu nii vaadeldavale ettevõttele, kui ka samas valdkonnas tegelevatele ettevõtetele ja pakutud ettepanekud edendavad firma igapäevatööd.Nimetus Piiratud juurdepääs Töökeskkonna ohutegurid AS Valdek näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Oder, Magnar Matteus; Eensaar, AguKäesoleva töö eesmärgiks oli uurida töökeskkonna ohutegureid metallitöötlemisettevõttes. Töö eesmärgist lähtuvalt kirjeldati ettevõtte AS Valdek tegevusvaldkonda. Samuti käsitleti ettevõttes olevaid ohutegureid ning näidati olulisemaid leevendusmeetmeid. Uuriti müra kui olulise 21. sajandi töökeskkonna mõjufaktori olemust ning selle mõju inimtervisele. Teostati mitmeid erinevaid mürataseme mõõtmisi, et saada ülevaade olukorrast ettevõttes AS Valdek. Kokkuvõtvalt lubavad antud töö raames läbiviidud uuringu tulemused väita, et AS Valdek töökeskkond on tööohutuse aspektist vaadatuna toimivalt reguleeritud. Töötajad teavad, et tööd peab tegema läbimõeldult ning seda tehes ei tohi ülemäära kiirustada ega teha järeleandmisi tööohutuse arvelt. Ettevõttes on samuti olulisel kohal tööandja-poolne teavitustöö, millega juhitakse töötajate tähelepanu tööohutusele. AS Valdeku puhul on tööõnnetuste tase väga madal, mida võibki pidada väga hea ettevõtte tööohutusalaste tegevuste korralduse ja rohke teavitustöö tulemuseks. Üle aastase töökogemuse põhjal meenuvad autorile vaid mõned üksikud juhtumid, kus töötaja on ennast kergelt vigastanud. Tundub kohati uskumatu, kuid 24 tegutsemisaasta vältel ettevõttes raskeid õnnetusi ette tulnud pole. Sellest saab järeldada, et tööohutuse tagamine ettevõttes on heal tasemel. Autori hinnangul on määrav faktor ka see, et kaadri voolavus ettevõttes on suhteliselt väike, mistõttu on enamik töötajaid omandatud töökogemuse põhjal tuttavad tööl valitsevate ohtudega ning oskavad neist hoiduda. Olulise töökeskkonna ohutegurina mõõdetud müra mõõtmistulemustest järeldab autor, et üldine müratase ettevõttes ei ole liiga suur. Tulemusetega võib igati rahul olla ja ettevõtte poolt juurutatud müravähendusmeetmed on end igati õigustanud. Peab tunnistama, et objektiivsema hinnangu andmiseks oleks mõistlik lisaks teostada müra eksvivalenttasemete arvutamised, kuid arvestades antud töö käigus läbiviidud mõõtmiste tulemusi leidis autor, et nimetatud uuringud ei ole ettevõtte madala mürataseme tõttu vajalikud. Autori arvates on kõige olulisemad uuringutulemused ettevõtte välisterritooriumil fikseeritud müra mõõtmisväärtused, mis näitavad selgelt, et stantsimisest tekkiva müra levimine väliskeskkonda praktiliselt puudub. See kinnitab tõsiasja, et ettevõtte poolt rakendatud meetmed müra piiramiseks on efektiivsed ja paigalaldatud müratõkked õigustavad ennast täielikult. Uurimistulemustest lähtuvalt on autori hinangul AS Valdek ettevõtte, kus töötaja ohutuse tagamiseks on kasutusele võetud maksimaalsed ohutusmeetmed. Ettevõte on süstemaatilise aastatepikkuse tegevuse tulemusena minimeerinud töökeskkonna ohutegurid ja taganud oma tegutsemise ohutuse ümbritsevale kogukonnale.Nimetus Piiratud juurdepääs Väiketuulikud Eestis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Grün, O.W.; Eensaar, AguAntud töö esimeses peatükis on antud ülevaade väiketuulikutest Eestis. Tähelepanu on juhitud soovitustele väiketuulikute paigaldamiseks, välja on toodud täpsemalt soovitatavad ja vajalikud tegevused tuuliku paigaldamiseks. Väiketuuliku paigaldamisel on kindlasti vajalik meeles pidada, et väiketuuliku püstitamiseks vajalike lubade ja normatiividele vastavuse kinnitamisega tuleb pöörduda kohalikku omavalitsusse, kust saab põhjalikumat informatsiooni kogu vajamineva dokumentatsiooni ja tegevuste kohta. Samuti on esitatud mõningad arvutused aitamaks arvestada hüpoteetilist päevast energiavajadust. Veel käsitletakse peatükis asukoha valikuid Eestis, analüüsides Eesti tuulekaarti ning pakkudes välja piirkondi, kus oleks potentsiaalsemad alad väiketuulikute püstitamiseks. Esimeses peatükis käsitletakse lähemalt tuulikuid segavalt mõjutavaid tegureid – analüüsitakse turbulentsi ja selle mõjude võimalikku kahandamisest tuuliku püstitamisel. Väiketuulikute kvaliteedist ja nende ehitamiseks kasutatavatest materjalidest, väiketuulikute umbkaudsest maksumusest ning väiketuulikute ühendamisest. Väiketuulikute ühendamise alapeatükk hõlmab endas lühianalüüsi autonoomse energiasüsteemi ehk võrguühenduseta süsteemi ning võrguga koostoimiva süsteemi ehk võrguühendusega süsteemi kohta. Küsitlusega selgitati välja, et võrgusüsteemide valikul osutus populaarsemaks võrguühendusega süsteem ehk võrguga koostoimiv süsteem, ning et enamus vastanutest kasutaks peamiselt toodetut energiat oma majapidamise energiavajaduse katmiseks, mis ühtis ka autori arvamusega. Teises peatükis käsitletakse väiketuulikute ehitust ja antakse ülevaade üldlevinud väiketuulikute erinevatest ehituslikest variantidest, milledest detailsemalt analüüsitakse vertikaalse ja horisontaalse teljega tuulikuid, nende rootorite tüüpe ja väiketuulikute masti tüüpe. Peatükis võrreldakse vertikaalse ja horisontaalse teljega väiketuulikuid, analüüsitakse põhjalikumalt vertikaalse ja horisontaalse teljega väiketuulikute eeliseid ja puudusi. Autori arvates oli võrdluse osa väiketuulikute ehituse peatükis vajalik, sest seeläbi sai välja tuua vertikaalse ja horisontaalse teljega tuulikute tüübipõhised eelised ja puudused ning nende üle ka arutleda, kumb neist millises olukorras parim on. Autori läbi viidud küsitluse tulemusel selgus, et inimestel on küll teadlikkus väiketuulikute eritüüpidest, kuid samas ei teata nende tüüpide eeliseid või puudusi. Kolmandas peatükis on analüüsitud väiketuulikute mõju, mille all on vaadeldud väiketuulikute müra ja varje ning mõjusid linnustikule ja loomastikule. Autori hinnangul on negatiivsemaks kõrvalmõjuks müra ning mõju lindudele ja käsitiivalistele, kuna need on väiketuulikute mõjudest kõige häirivamad. Mõju lindudele ja nahkhiirtele oli oodatust väga palju väiksem. Küsimustiku tulemustest selgus, et keskmiselt 40 % vastanutest tähtsustasid samu probleeme. Autor usub, et väiketuulikute suurem kasutusele võtmine ning inimeste parem informeeritus väiketuulikutest, nende olemusest ja mõjudest annab pikemas perspektiivis paremaid tulemusi üleminekul rohelisele energiale kui ka sõltumatumale energiapoliitikale.