Sirvides Autor "Tinyakova, Alyona" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusAvatud juurdepääs
    Lapsendamise protsess Eestis ja sellega seotud keerukused
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Tinyakova, Alyona; Vahula, Triin
    Armastus ja turvatunne kuuluvad kõikide inimeste baasvajaduste hulka. Kui need vajadused on rahuldamata, siis ei mõtle inimesed enesearengust, karjäärist, eneseteostusest ja tunnustusvajadusest. Paljud leiavad armastuse ja turvatunde pere loomise kaudu. Klassikaliselt on lapsed tähtis perekonna osa. Kuid on juhtumeid kui inimesed ei ole võimelised bioloogiliselt lapsi saama. Siis on neil võimalik pakkuda hoolduspere või lapsendada laps. Töö autor keskendus selles töös lapsendamise protsessile Eestis. Lapsendamine on keeruline ja aeganõudev protsess. Sellesse on kaasatud erinevad süsteemid, seetõttu autor võrdles lapsendamise protsessi Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooriaga ja Maslow motivatsiooniteooriaga. Maslow teooria näitab kui suurt rolli mängib lapsendamise puhul motivatsioon, motivatsioon kinkida armastust ja turvatunnet ning saada tunnustust. Bronfenbrenneri teooria järgi peavad lapse heaolu tagamiseks kõik teda ümbritsevad süsteemid toimima koostöös. Lõputöö eesmärgiks oli Sotsiaalkindlustusameti spetsilistide abiga analüüsida lapsendamise protsessi ja sellega seotud keerukusi. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, see meetod võimaldas suhelda spetsialistidega veebikeskkonnas videovahendusel, suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil, kuid jättis vabaduse vestluse vektorit muuta ja vaadelda probleemi laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril uurida antud teemat. Intervjuude käigus selgus, et lapsendada soovijaid on Eestis palju, kuid lapsi, keda saab lapsendada on palju vähem, seetõttu võib lapsendamise protsess võtta aega aastaid, kuna lapsele valitakse sobiv pere mitte perele sobiv laps. Lapsendada saab ainult orbu või last, kelle bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Selliseid lapsi viibib asendushooldusel vähe. Läbiviidud uuringu käigus selgus, et tihti asendushooldusele suunatud laps jääb asutusepõhisele hooldusele, kuna kohalikud omavalitsused ei pöördu tagasi tema juhtumi poole. Seaduse kohaselt peaksid lastekaitsetöötajad külastama asendushooldusel viibivat last vähemalt kaks korda aastas, see annab võimaluse hinnata, kas ajaga on midagi muutunud. Kui lapse bioloogilised vanemad ei tunne lapse vastu huvi, siis saaks kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse täielikku ära võtmist, mis võimaldaks otsida lapsele uus pere. Kuid lastekaitsetöötajad Eestis on nii ülekoormatud, et neil puudub ajaline ressurss, et tegeleda iga juhtumiga nii põhjalikult. Samuti tõid intervjueeritavad välja, et Eesti kohtusüsteem võtab bioloogilistelt vanematelt hooldusõiguse täielikult ära väga harva, pigem antakse bioloogilistel vanematel võimalus muutuda. Autor leidis, et lapsendamise põhiliseks motivatsiooniks on see, et inimesed ei saa ise bioloogiliselt lapsi. Kuid tänapäeva noored (20-30-aastased) soovivad lapsendada missioonitundest. Nad on seisukohal, et nad ei soovi oma bioloogilisi lapsi saada, kuna maailmas on nii palju õnnetuid lapsi, kellele on vaja pakkuda hoolt ja armastust ning nad soovivad seda teha. Intervjuudest selgus ka fakt, et inimesed siiani ei tee vahet hooldusperel ja lapsendajaperel. Tihti pöördutakse spetsialistide poole lapsendamise sooviga, kuid vestluse käigus selgub, et ollakse valmis ka hoolduspere pakkuma. See näitab, et teavitustöö ei ole piisav. Praeguse seisuga tegeleb teavitustööga Sotsiaalkindlustusamet, kuid ametnike sõnul nad sooviksid, et selle rolli võtaksid ka kohalikud omavalitsused, sest siis see jõuab suurema hulga inimesteni ja on isiklikum. Üheks väga oluliseks kriteeriumiks, mida hinnatakse lapsendajate puhul, on tugivõrgustik. Eriti see puudutab üksinda lapsendajaid. Tugivõrgustiku olemasolu tagab kindlustunde selles, et laps ei satu taas traumeerivasse olukorda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond, kuid kui oma bioloogiline pere ei suuda lapsele pakkuda armastust ja turvatunnet, siis peab lapse nii ruttu kui võimalik suunama asendushooldusteenusele ja see peaks olema perepõhine mitte institutsionaalne. Enne selle lõputöö kirjutamist oli autor veendunud, et inimesed pöörduvad väga vähe just lapsendamise sooviga. Samuti oli autor arvamusel, et vaatamata sellele, et seaduse järgi võib last lapsendada ka üksi elav isik, on neid juhtumeid vähe. Need arvamused said ümber lükatud. Lõputöö näitas, et lapsendada soovijaid on palju rohkem kui lapsendamiseks vabu lapsi ning üksinda lapsendajatesse suhtutakse võrdselt nendega, kes lapsendavad kahekesi. Umbes pooled lapsendamise avaldused tulevad üksi elavatelt isikutelt. Samuti aitas see lõputöö näha meie sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, mille kallal tulevased sotsiaaltöötajad võiksid tööd teha. See süsteem vajab täiendamist ja muutmist, kuid see on suur töö, mida peab tegema nii riiklikul kui kohalikul tasemel koostöös.