Sirvides Autor "Vahter, Rainer" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Betooni survetugevuse määramine mittepurustaval meetodil
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Vahter, Rainer; Martti, Kiisa; Lellep Karin
    Betoon on laialt levinud ehitusmaterjal, mille üheks kõige tähtsamaks omaduseks on survetugevus. Survetugevust on kõige täpsemini võimalik mõõta purustavalt, kuid paljudel juhtudel ei ole see võimalik või otstarbekas. Selle asemel on võimalik kasutada erinevaid mittepurustavaid meetodeid, mida on võimalik läbi viia oluliselt suurtemates mahtudes ja ebasoodsamates tingimustes. Lõputöös on esitatud ülevaade erialakirjanduses leiduvatest ning enim kasutatavatest meetoditest betooni survetugevuse hindamiseks mittepurustaval meetodil. Käesolevas töös on keskendutud survetugevuse määramise mittepurustavale meetodile, kus kasutatakse põrkearvu ja heli levimise kiiruse kombineerimist, mida nimetatakse rahvusvaheliselt SonReb meetodiks. Viimase rohkem kui poole sajandi jooksul on välja töötatud väga palju erinevaid valemeid ja seoseid, kuidas antud meetodit rakendada. Kuid peamiseks probleemiks on osutunud asjaolu, et valemid kehtivad suhteliselt piiratud tingimustes (survetugevuse vahemik, betooni vanus, koostis jne). Lõputöö uurimisülesandeks on määrata SonReb meetodi kaudu loodusest leitud betoonkehade survetugevus ning võrrelda neid purustaval meetodil saadud tulemustega. Saadud tulemustest saab teha järeldusi erinevate meetodite toimivuse kohta. Kuna Tallinna Tehnikakõrgkool teostab aktiivselt olemasolevate ehitiste seisukorra hindamist, siis otsustati SonReb meetodi toimimist eksperimentaalselt uurida just suhteliselt vanade betoonkonstruktsioonide korral. Käesoleva lõputöö eesmärgiks ei olnud uue meetodi väljaarendamine, vaid erialakirjanduses toodud meetodite valikuline kontrollimine ja selle põhjal soovituste koostamine. Mõõtetööde protsess oli jaotatud üheksaks etapiks, mille lühikirjeldus on järgmine: 1) katsekehad jaotati piirkondadeks ja need omakorda alampiirkondadeks, millega viidi läbi mittepurustavad ja purustavad katsed betooni survetugevuse määramiseks; 2) mittepurustavalt määrati põrkearv ja heli levimise kiirus, mida kasutati survetugevuse analüütiliseks määramiseks erinevate rakendusvalemite abil; 3) antud meetodil määratud survetugevust võrreldi purustaval meetodil saadud survetugevusega ning parema ülevaate saamise eesmärgil ka hinnangulise survetugevusega, mis saadi ainult põrkearvust lähtuvalt. Analüüs näitas, et enamustel juhtudel hindavad valemid survetugevust tegelikuga võrreldes oluliselt üle (kohati kuni kaks korda). Seetõttu valiti välja kolm kõige konservatiivsemat arvutusmeetodit ning soovitatakse kasutada nende keskmist. Antud meetodite (mis töös on defineeritud kui meetodid 4, 6 ja 8) põhjal määratud survetugevus andis keskmiselt -5% väiksema survetugevuse võrreldes purustaval meetodil määratud survetugevusega. Oluline on ka märkida, et väljavalitud meetodite 4, 6 ja 8 korral hindavad valemid survetugevust madalamatel tugevustel kuni kolmandiku võrra suuremaks ja kõrgematel kuni kolmandiku võrra tegelikust väiksemaks. Ning seda isegi antud katsekehade valimis, kus survetugevuste tegelik väärtus ei kõigu väga suurtes piirides. See viitab asjaolule, et erialakirjanduses väljatoodud valemid töötavad kõige paremini ikkagi mingites konkreetsetes tingimustes ja kogu võimalikku mõõtevahemikku optimaalselt ära ei kata. Seetõttu oleks vaja mõõtetäpsuse suurendamiseks kasutada näiteks erinevates mõõtevahemikes mitmete valemite omavahelist kombineerimist (võttes aluseks põrkearvu ja/või heli levimise kiiruse), mis võiks olla järgnevate lõputööde uurimisobjektiks.