Lõputööd (KT)

Kollektsiooni püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/53

Sirvi

Sirvides Lõputööd (KT) Märksõna "Environmental Technology--Laws and Regulations--Environmental Law and Taxes" järgi

Näitamisel1 - 2 2-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Aianditega levivad invasiivsed võõrliigid ja nende tõkestamise viisid
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Einer, Johanna; Kalda, Oliver
    Invasiivsed liigid on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suurimaks põhjustajaks. Enamjaolt seetõttu, et invasiivsed taimed pakuvad pärismaistele taimedele konkurentsi nii kasvuruumi, päikesevalguse, vee kui ka toitainete kättesaadavuse osas. Tihti ei suuda pärismaised taimed konkurentsis vastu pidada ning seepärast vähenevad pärismaiste taimede populatsioonid. Selleks, et vältida või piirata invasiivsete võõrliikide levikut, tuleb kõigepealt välja selgitada nende levikuteed. Invasiivsete liikide introduktsiooni levikuteed jagunevad kaheks – tahtmatuteks ja tahtlikeks. Tahtmatud introduktsioonide levinumaks levikuteeks on saastunud seemnepakid, kus leidub peale põhiseemne liigi ka teiste liikide seemneid. Tahtmatult võivad taimed levida ka hooletult puhastatud transpordisõidukite tõttu, saabuda jõusööda koostisosana või koos kaubaga nt. puuvillaga. Tahtmatuid levikuteid on raske või isegi pea võimatu kontrollida. Ainuke lahendus on tekitada ettevõtetele karmim kord puhtusstandardites ning teha pistelisi kontrolle. Tahtlikud introduktsioonid levivad inimeste kaasabil, näiteks introdutseeritakse mittepärismaiseid taimi uutesse piirkondadesse meditsiinilistel põhjustel ja ka toidulaua rikastamiseks. Tahtlike introduktsioonide levinuimaks levikuteeks on iluaianduse tööstus läbi dekoratiivtaimede müümise aiandites, taimelavades ja aianduspoodides. Dekoratiivtaimi kasutatakse laialdaselt koduaedades, botaanikaedades, maastikukujunduses, kust neil võib tekkida võimalus levida ettenähtud paigast edasi. Iluaiad tekkisid juba ammu. Taimedega kauplemist alustati juba 10 000 aastat tagasi. Iluaiad tekkisid kõrgklassi tekkimisega. Ilutaimed muutusid väga populaarseks Kreeka, Rooma ja Egiptuse ning teiste iidsete kultuuride õitseajal. USA-s loodi esimene iluaed 1698. aastal. Sel ajal korraldati ka rohkelt ekspeditsioone uute taimede leidmiseks. 19. sajandil hakati kirjutama mittepärismaiste taimede levikust ning nendega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. 20. sajandi alguseks tekkis arusaam, et uute taimede introduktsioon toob kaasa ka kahjureid ning haigustekitajaid, mille tõttu suunduti tagasi pärismaisete taimede juurde. Invasiivsete taimeliikide lihtsaim, odavaim ning kõige efektiivsem tõkestamisviis on soovimatute invasioonide vältimine. Kui uued liigid kohanevad uue piirkonnaga ning saavad järk järgult ökosüsteemi osaks, siis on nende levikut keeruline peatada ning pea võimatu täielikult hävitada. Peale selle on pärast seda etappi põhimõtteliselt võimatu rakendada tõkestamise meetodeid, mis ei mõjutaks pärismaiseid liike ja kohapealse ökosüsteemi protsesse. Invasiivsete taimede leviku vältimiseks on kõigepealt vaja välja selgitada, millised taimed on potentsiaalselt invasiivsed. Kõige paremaks taimeliikide invasiivsuse ennustajaks on jälgida nende käitumist piirkondades, kus nad on juba introdutseeritud. Taimede invasiivsust identifitseeritakse ka kontrollides invasiivsetele taimedele iseloomulike tunnuste esinemist. Niisugusteks tunnusteks on näiteks võime kohaneda kohaliku kliima, ökosüsteemi ja bioloogiliste protsessidega, võime kiirelt paljuneda, kasvada ning levida ja looduslike vaenlaste vähesus ökosüsteemis, kuhu liiki introdutseerida soovitakse. Tõkestamismeetodite mõju sõltub suuresti kohapealsest olukorrast ning piirkonnast. Piirkonnas tekkinud looduslike muutuste tõttu ei pruugi piirkonnas samasugust tõkestamismeetodit kasutades olla samad tagajärjed. Selle tõttu on keeruline valida õiget tõkestamismeetodit. Iga juhtumit tuleb käsitleda põhjalikult ning ettevaatlikult. Invasiivsete mittepärismaiste taimede levikuteede tõkestamiseks on parimaks võimaluseks tõkestamine regulatsioonidega. Euroopa Liidus ei olnud kaua aega ühtset õigusliku raamistikku. Iga liikmesriik tegeles invasiivsete võõrliikide probleemiga iseseisvalt ning rakendas endale vajalikuna tunduvaid regulatsioone. Selle tõttu olid igal liikmeriigil erineva taseme ning sisuga regulatsioonid. Pikemat aega koosnesid Euroopa Liidu tegevused invasiivsete võõrliikidega tegelemiseks erinevatest tegevusjuhenditest ja regulatsioonidest, mis otseselt ei kohustanud liikmeriike juhendeid järgima vaid olid soovituslikud. Ühtse regulatsioonide võrgustiku puudus tekitas olukorra, kus invasiivsel võõrliigil ei olnud raske ühest riigist teise levida. Alles 2014. aastal tekkis siiani kõige põhjalikum, ühtsem ning enamust invasiivsete võõrliikide probleeme käsitlev regulatsioon. Euroopa Liit on eelkõige sihiks võtnud invasiivsete võõrliikide saabumise ennetamise, varajase avastamise, kiire tõrje ning haldamise. EL on oma invasiivsete võõrliikidega seotud regulatsioonides toetunud Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioonile, mis on ülemaailmne kokkulepe loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Lisaks sellele on koostatud tegevusjuhend, mis on suunatud Euroopa ja Vahemeremaade aianditele. Eesmärgiga koondada kõik osapooled ühise tulemi nimel tööle ning järgima tegevusjuhendis toodud häid tavasid. Headeks tavadeks on kogu tööstuse ning huvigruppide teadlikkuse tõstmine, invasiivsete võõrliikide introduktsiooni levikuteede tõkestamine ning olemasolevate invasiivsete võõrliikide invasiooni piiramine. Tegevusjuhend on mõeldud eelkõige aiandusega tegelevatele ettevõtetele. Tegevusjuhend julgustab uurima, millised müüdavatest taimedest on invasiivsed ning vältima nende levikut ja võimalusel pakkuma alternatiivseid taimi. Tegevusjuhend otseselt ei keela invasiivsete võõrliikidega kauplemist, kuid soovitab rangelt sellest hoiduda. Kui hoidumine on võimatu, siis tuleks olla ettevaatlik ja kindlasti märgistada taim sildiga, mis annab teavet taime invasiivsusest ning kuidas tuleb invasiivse taimega toimetada, et see taim ei leviks edasi. Peale tegevusjuhendi on olemas ka LIFE programm, mis on keskkonna ja kliima tegevuste rahastamisvahendiks Euroopa Liidus. LIFE programmi üks alaprogammidest on LIFE Focus programm, mis keskendub invasiivsete võõrliikide regulatsioonide probleemiga tegelemisele. Tähelepanu pööratakse eelkõige ennetusele ja varajasele avastamisele st. introduktsioonide levikuteedele. Teiseks LIFE alaprogrammiks oli AlterIAS, mille eesmärgiks oli piirata aianditest tulenevaid introduktsioone Belgias. Belgias on enamus invasiivsetest taimedest dekoratiivtaimed, mistõttu programm ka algatati. Programmi käigus teavitati erinevaid ettevõtteid invasiivsete taimede olemasolust ning nende mõjust loodusele. Selgus, et paljud ettevõtted ei olnud teadlikud, et enamus neil müüdavatest taimedest olid invasiivsed. Bioloogilise mitmekesisuse probleemiga tegeletakse ka rahvusvahelisel tasemel. Probleemi lahenduseks loodi eelnevalt mainitud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Hetkel toimub ka ülemaailmselt IUCN-i eestvedamisel 2020. aastani kõikide invasiivsete võõrliikide ja nende levikuteede identifitseerimine ning tähtsuse järgi prioritiseerimine. Ideaalis loodetakse, et selleks ajaks oleksid ka kõik invasiivsed võõrliigid kontrolli all või hävitatud ning levikuteed oleksid tõkestatud. Regulatsioonid ja tegevusjuhendid on pigem ennetava toimega ning otseselt juba uue piirkonnaga kohastunud ning kiirelt levivat taime nendega ei see peatada. Taime levikut on võimalik piirata bioloogilise kontrolliga. Bioloogiline kontroll on tõkestamismeetodid, mis põhineb looduslikul tasakaalul ning kasutab tasakaalu loomiseks invasiivse taime looduslike vaenlasi. Looduslikud vaenlased on parasiidid, haigutekitajad, kiskjad ja konkurendid, kes kahjustavad liikide populatsioone. Looduslike vaenlaste valimine on pikk protseduur ning enne invasiivse taime juurde loodusesse laskmist läbib taim mitmeid teste, mis võivad kesta aastaid. Uue organismi introduktsiooni loodusesse võetakse väga tõsiselt, sest see on pöördumatu protsess. Välja valitud looduslik vaenlane peab olema piisavalt kahjulik invasiivsele taimele, et taime populatsiooni piirata. Samas ei tohi looduslik vaenlane kahjustada sealseid oma looduslikus levialas kasvavaid pärismaiseid taimi. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et looduslikud vaenlased ei hävita, vaid piiravad invasiivse taime populatsiooni. Nad ei hävita populatsiooni täielikult, sest nad sõltuvad populatsioonist kui toidu allikast. Kõige olulisem hetkel on identifitseerida ning pingeritta seada invasiivsed liigid ning nende introduktsiooni levikuteed. Üha enam pööratakse tähelepanu levikuteedele ehk varajasele ennetamisele, et vältida edasisi introduktsioone. Peale seda saab alles hakata tõsisemalt tegelema olemasolevate kohastunud ning levivate invasiivsete tulnuktaimedega. Suurimaks introduktsiooni levikuteeks on alati olnud iluaiandus. Paljud iluaiandusega tegelevad ettevõtted ei ole kursis oma kataloogides olevatest invasiivsetest taimeliikidest ning mõned neist ei soovigi end kurssi viia. Seepärast tuleks teha teavitustööd kõikides huvigruppides ning luua ülemaailmselt kindel reeglistik, mis nõuaks ettevõtetel kataloogides invasiivsete taimeliikide vähendamist või asendamist. Tuleks luua süsteem, kus iluaianduse ettevõtted ei näeks invasiivsete võõrliikidest loobumises vaid kasumi langust ning saaksid invasiivsete taimeliikide vähendamise eest teatud summa raha või teisi boonuseid.
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Hakkpuidu kasutamise eelised Võhma katlamaja näitel
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Prantsus, Mihkel; Vares, Villu
    Antud lõputöö eesmärgini jõudmiseks püstitati mitmeid uurimisülesandeid. Uurimistöö tulemused võib välja tuua järgmiselt: Uuriti ja selgitati biokütuse mõistet. Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav gaasiline, tahke- või vedelkütus, mis sisaldab bioloogilist päritolu koostisosi. Biokütuseid saadakse biomassist ja tegemist on taastuva loodusvaraga; Koostati ülevaade tahketest, vedelatest ja gaasilistest biokütustest. Tahketest biokütustest käsitleti puitu ja loomasõnnikut, välja toodi nii väärindatud kui väärindamata kütused. Vedelatest biokütustest käsitleti bioetanooli ja biodiislit ning gaasilistest biokütustest biogaasi. Vedelate ja gaasiliste biokütuste puhul kirjeldati mõningaid saamisviise ja kasutusalasid; Toodi välja biokütuste tähtsamad keskkonna- ja majanduslikud aspektid. Keskkonnaaspektideks on lekked ja pinnasesaaste (vedelate biokütuste puhul), väävliheitmed (SO2), lämmastikuheitmed (NOx), tahked osakesed (PM2,5) ning kasvuhoonegaaside emissioonid ja globaalne soojenemine. Biokütuste kasutamise majanduslikku tasuvust mõjutavad: bio- ja fossiilkütuste hindade vahekord, saastetasud ning biokütusekatelde koormatus, mille määramiseks on välja toodud koormuste kestusgraafik. Graafiku sisuliseks eesmärgiks on välja selgitada sobivaim katelde ja nende võimsuste valik katlamajas. Tähtis on, et katlamajas olevad biokütusekatlad leiaksid maksimaalselt kasutust; Uuriti, millised on energiamajanduse eesmärgid Võhmas, lisaks uuriti soojuse tarbimist ning kaugküttevõrgusüsteemi. Võhma energiamajanduse põhieesmärgiks on tarbijate vajaduste rahuldamine optimaalsete hindade ja keskkonnamõjudega. Nende eesmärkide saavutamiseks ja Võhma ELKO AS jätkusuutlikkuse tagamiseks on soovitatav rakendada säästlikke ja taastuvaid energiaallikaid. Võhmas on hetke seisuga kaugküttevõrku ühendatud 19 soojuse tarbijat, millest kolme haldab linn, kuus tarbijatest on ettevõtted ning korterelamuid on 10. Soojuse kogutarbimine Võhmas esitati graafikuna. Praegune kaugküttevõrk toodi välja joonisel; Uuriti Võhma katlamaja tööd pärast renoveerimist. Võhma katlamajas on kaks katelt, millest üks on hakkpuidukatel ja teine põlevkiviõlikatel. Mõlemad katla koguvõimsus on 3 MW. Suitsugaaside eemaldamine toimub multitsükloniga; Toodi välja põlevkiviõli ja hakkpuidu tarbitud kogused ning energia. Selgus, et põlevkiviõli kasutamise osakaal on võrreldes hakkpuiduga väga väike. Suurim põlevkiviõli tarbimine oli 2015. aastal, kus vastav näitaja ulatus 778 MWh-ni. Järgnevalt toodi välja katlamajast väljastatud soojus ja tarbitud soojus ning lisati nende kõrvale normaalaasta tarbimine. Võrreldes tarbitud soojust normaalaasta tarbimisega selgus kõige soojem aasta, mis oli 2015. Tegelik tarbimine oli 5991 MWh, kuid normaalaastale taandatud tarbimine oli 6959 MWh. Suhteline võrgukadu oli nelja aasta lõikes keskmiselt 16% ning suurim oli see näitaja 2016. aastal. Katlamaja aastakeskmise kasuteguri analüüsi käigus selgus, et suuremaid kõikumisi ei ole olnud, jäädes vahemikku 85 – 90%. Keskmine näitaja 2013 – 2016 aastal oli 87,4%. Kaugkütte kasutegur on olnud viimastel aastatel languses, tipphetk oli 2014. aastal, kus kaugkütte kasutegur ulatus 75,6%-ni; Selgusid hakkpuidu kasutamise eelised põlevkiviõli ees. Selleks uuriti mõlemaid kütuseid nii majanduslikust kui ka keskkonnakaitselisest aspektist tuginedes teises peatüki teoreetilisele käsitlusele. Kütuste hindade võrdlemisel võeti aluseks arvutuslik kütuses sisalduva energia maksumus. Selgus, et põlekiviõli energia maksumus on oluliselt kõrgem, suurim suhe hakkpuidu energia maksumusega oli 2014. aastal (ligi kolmekordne). Keskmine hinnasuhe nelja aasta jooksul oli 2,4-kordne. Teise aspektina toodi välja saastetasud (välisõhu saastetasud) võttes aluseks 2016. aasta tarbitud kütuste koguenergia (8841 MWh). Tulemused on märkimisväärsed. Hakkpuidu kasutamisel jäävad saastetasud alla 2000 euro aastas, samas põlevkiviõli kasutamisel ulatuvad saastetasud ligi 8000 euroni aastas. Kuna põlevkiviõli põletamise puhul tuleb maksta CO2 saastetasu, siis ainuüksi see ulatub arvutuste järgi 4880,37 euroni aastas. Keskkonnakaitseliste aspektide analüüsi käigus selgus, et ühendeid, mis põhjustavad happevihmasid (SO2, NOx) ja annavad oma panuse globaalsele soojenemisele (CO2), eraldub hakkpuidu põletamisel palju vähem. Hakkpuidu põletamise ainukesed halvad küljed on seotud rohke vingugaasi ja tahkete osakeste eritumisega (peetakse silmas PM2,5), samuti on lenduvate orgaaniliste ühendite kogus suurem kui põlevkiviõli puhul. Need ühendid on kahjulikud tervisele ning võivad avalduda hingamisteede probleemidena, kuid tegemist on lokaalse probleemiga ning elukeskkonnale nad otsest kahju ei põhjusta. Samas leidub põlevkiviõlis hulganisti fenoole, mis on kahjulikud nii keskkonnale kui ka inimtervisele. Lõputöös tehtud järelduste põhjal soovitatakse jätkata hakkpuidu kasutamist Võhma katlamajas, kuna hakkpuit on palju soodsam kui põlevkiviõli, samuti vähenevad saastetasud ning negatiivne mõju keskkonnale on väiksem. Soovitatakse säilitada olemasolev põlevkiviõlikatel (3 MW) ning pakkuda võimalik lahendus kahe 1000 kW hakkpuidukatla paigaldamiseks tulevikus. Amortiseerunud torustik tuleks välja vahetada, et väheneksid võrgukaod.