Teedeehitus
Valdkonna püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Teedeehitus Märksõna "Construction--Road Construction--Road Design--Construction Geology" järgi
Näitamisel1 - 4 4-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Liiv- ja möllpinnaste nihketugevuse uurimine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2019) Ilustrumm, Kaarel; Sillamäe, SvenKäesolev lõputöö keskendub liiv- ja möllpinnaste nihketugevuse parameetrite uurimisele laboritingimustel. Lõputöö sisulisele osale eelnes Tallinna Tehnikakõrgkooli geotehnikalaboris manuaalse- ja automaatse tööpõhimõttega nihkeseadmete töösse juurutamine. Eeltööde hulka kuulusid – teimide arvutustabelite koostamine, fraktsioneeritud liivadega katsete seeria teostamine ning laboriseadmete kontrollimine, kalibreerimine ja tundma õppimine. Töö sisulises osas katsetati TTK geotehnikalaboris Eesti kruusateede erinevatest kihtidest pärit pinnaseid. Peamine fookus oli 9 erineva pinnaseproovi nihketugevuse parameetrite määramisel otsese karpnihke-teimi abil konsolideeritud ja dreenitud tingimustel. Teimikud tihendati käsitsi, segades ahjukuivale proovile sobilik kogus vett, optimaalse veesisalduse saavutamiseks. Kõik nihketeimid teostati veeküllastunud olekus kiirusel 0,5 mm/min, rakendades samaaegselt teimikule vertikaalsurvet (100, 200 või 300 kPa). Nihketeimidele eelnes ühe tunni pikkune konsolideerumise aeg vastava vertikaalkoormuse juures. Nihketeimid teostati kooskõlas standardiga EVS-EN ISO 17892-10:2018. Katsetatud pinnased jagunesid Eesti Keskkonnauuringute Keskuse geotehnikalaboris teostatud liigitusteimide alusel peen- ja keskliivadeks ning savi- ja jämemöllideks. Möllidel määrati ka keskmine (2,3–4,9%) orgaanilise aine sisaldus kuumutuskao meetodil. Kõikide katsetatud pinnaste sisehõõrdenurgad (φ´) jäid vahemikku 33,9–40,4º ning nidusused (c´) vahemikku 0–18 kPa. Liivpinnaste sisehõõrdenurgad (φ´) olid 35,7–40,4º ning nidusused (c´) 6,2–16,3 kPa. Keskmise orgaanilise aine sisaldusega möllpinnaste sisehõõrdenurgad (φ´) jäid vahemikku 33,9–36,3º ning nidusused (c´) vahemikku 0–18 kPa. Üllatavad olid seejuures möllpinnaste head tugevusparameetrid, mis viitasid justkui tugevatele pinnastele. See võib olla seletatav pinnaseosakeste vahelise orgaanilise aine tsementeerumisega kuivamise toimel. Saab järeldada, et orgaanilise aine sisaldusega möllpinnaste nihketugevuse laboratoorsel määramisel kasutati tõenäoliselt selleks sobimatut metoodikat. Näiliselt sarnaste üldiste nihketugevuse väärtuste juures, tekib väga suur erinevus, kui vaadelda millise deformatsiooni juures maksimaalne nihkepinge on saavutatud. Liivpinnaste maksimaalne nihkepinge saavutati ~2–3% deformatsiooni juures ning möllpinnaste maksimaalne nihkepinge saavutati ~10–20% deformatsiooni juures. Teisel juhul kirjeldatud deformatsioonide suurus on teedeehituse vaatenurgast kindlasti sobimatu. Kokkuvõtlikult võib öelda, et liiv- ja möllpinnase nihketugevuse parameetrid on omavahel võrreldavad, kuid selleks tuleb kõigepealt seada täpsed eesmärgid ja piirid. Lihtsalt sisehõõrdenurga ja nidususe hindamisest ei piisa, sest nihketugevuse parameetrid võivad olla mõjutatud füüsikalistest teguritest, terastikulisest koostisest või metoodikast tulenevatest eripäradest. Antud töö oli mitmes mõttes eksperimentaalne ning töö käigus selgusid järjest uued vaatenurgad. Käsitletud temaatika hõlmab väga suurt valdkonda ning täpsemate järelduste tegemiseks tuleks teostada kindla eesmärgiga täiendavad uuringud.Nimetus Piiratud juurdepääs Sidumata teedeehitusmaterjalide ja pinnaste liigitus sõelkõvera baasil, töövahendi koostamine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Luik, Sander; Kendra, Ain; Mati ToomeKäesoleva töö eesmärgiks oli luua Exceli baasil töötav töövahend, mis aitab erinevatel osapooltel nagu projekteerijal, järelevalvel ja ehitajal aru saada laborist tulnud sõelkõvera abil analüüsitud pinnastest ilma, et tekiks võimalust erinevaks tõlgendamiseks, mis omakorda aitab vältida asjatuid konflikte objektidel. Lisaks sellele saab rakenduses “virtuaalselt“ segada erinevaid materjale, millest kuvatakse koheselt tulev sõelkõvera graafik, et hinnata tulevase materjali sobilikkust ilma proove labori viimata. Töövahend ei liigita pinnaseid ainult Eestis kehtivate standardite järgi, vaid on võimalik vaadata, kuidas Soomes ja Rootsis samu pinnaseid liigitataks ning milliseid kandevõimeid võtaksid nemad arvesse katendite projekteerimisel, kuna programmis on erinevate juhendite liigitused lihtsalt võrreldavad, siis oleks see abiks naabri juhiste sujuvaks kasutuselevõtuks. Kuna Soome ja Rootsi juhistes ei ole pinnase liigitusel kasutusel täpselt samade suurustega sõelade avad nagu GOST-is, siis on selleks rakenduses kasutusel tulemuste interpoleerimine, et saada olemasolevatest andmetest vajalikude sõelade läbikud kätte. Analüüsides interpoleerimist varasemate sõelkõverate baasil selgus, et interpoleerimine erineb sõeludes saadud tulemusest 1,07%. Sõelkõverate analüüsi tulemused oli väga huvipakkuvad, kuna mitmete sõelkõverate puhul oli vastuseks, et meil on pinnas sobilik, kuid naabrid liigitaksid sama pinnase kehvaks või mõningatel juhtudel ka väga kehvaks, kuid oli ka sõelkõveraid, mille e-moodul ei erinenud riigiti väga palju. Töövahendi koostamisel jäi silma ka Eestis kasutusel olevas juhises viga, kus on kerge jämeda saviliiva ja kerge saviliiva määratlus vastuoluline. Nimelt on juhises ja ka varasemas teadustöös kerge jämeda saviliiva määrava osakeste maksimaalne suurus väiksem kui kerge saviliiva puhul.Nimetus Piiratud juurdepääs Tee ehitamise võimalused turbapinnastele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Jõesaar, Argo; Sillamäe, SvenKäesolevas lõputöös käsitles töö autor tee ehitamist turbapinnastele ning keskendus meetodile, kus turvast ei eemaldata, vaid jäetakse rajatava konstruktsiooni alla. Lõputöö teema valiku tingis Maanteeameti poolt tellitud Kose-Võõbu katselõik ning sellele järgnenud lõpparuanne, lisaks töö autori isiklik huvi antud teemast rohkem aimu saada. Turba tehnilis-mehaanilised omadused teevad sellele ehitamise keerulisemaks võrreldes mineraalpinnastega, seetõttu on äärmiselt oluline mõista selle materjali (turba) omadusi. Antud töö esimeses osas käsitles töö autor turba alljärgnevaid omadusi: kõrge loomulik niiskusesisaldus, suur kokkusurutavus, madal nihketugevus. Peatükis kirjeldatakse ka eelpool mainitud omaduste määramiseks kasutatavaid katseid. Töö teine osa on suunatud turbale tee projekteerimise ja ehitamisele kehtestatud nõuetele. Antud peatükis viidatud punktid pärinevad 1966. a. ENSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi Teedeehituse Kesklaboratooriumi poolt välja antud projekteerimise juhendist, mis annab väga hea ülevaate tee ehituse kavandamise pidepunktidest turbapinnasele. Teise peatüki lõpus tuuakse välja ka hetkel kehtivatest dokumentidest (Muldkeha ja dreenkihi projekteerimise, ehitamise ja remondi juhis ning Maanteede projekteerimisnormid) turbapinnastele (projekteerimiseks ja ehitamiseks) kehtestatud erinõuded. Töö kolmas peatükk keskendub erinevate tee-ehituse lahenduste tutvustamisele olukorras, kus turvas jäetakse muldkeha konstruktsiooni alla (turvast ei eemaldata). Antud peatükis kirjeldatakse alljärgnevaid meetodeid: eelkoormus, püstdrenaaž ja ajutine liigmulle, etapiline ehitamine, profiili madaldamine, Vastumulle, nõlva kalde suurendamine, kergmulle, koormuse vähendamine, tugevdamine (armeerimine), mulle vaialusel ning (mass)stabiliseerimine. Töö viimases, neljandas, peatükis tutvustatakse töö autori jaoks enim huvi pakkuvaid lahendusi, kus muldkeha konstruktsioonis kasutati kergmaterjale. Puukoore/hakke, EPS ning rehviblokkide kasutamise näited pärinevad Skandinaaviamaadest ja kergkruusast konstruktsiooni ehitamine Eestist. Antud töös ei ole kajastatud projekteerimiseks või ehitamiseks vajalikud arvutuskäigud, töö on puhtalt teoreetilise tausta avardamise eesmärgiga. Töö autor on veendumusel, et koostatud tööst on kasu igaühele, kes puutub esmakordselt kokku tee rajamisega turbapinnasele.Nimetus Piiratud juurdepääs Terastikulise koostise mõju filtratsioonimoodulile(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Mänd, Markus; Siht, SilverKäesoleva lõputöö kirjutamise ajal ei ole Eesti teede ehituse valdkonnas veel tekkinud pakkumust ületavat nõudlust häid filtratsiooniomadusi omavate täitematerjalide osas. See aga ei tähenda, et lähemas või kaugemas tulevikus on sellise olukorra tekkimine välistatud. Suure panuse kirjeldatud olukorra tekkesse annavad pidevalt kahanevad hästi filtreeruvate täitematerjalide varud. Samuti ei pruugi iga suure ehitusobjekti läheduses olla karjääri, millest võiks saada nõutud omadustega materjali Esmajoones tuleb pakkumuse vähenedes silmitsi seista üha kasvava täitematerjali hinnaga ning kuna teede ehitamist finantseeritakse Maanteeameti ehk Eesti riigi poolt, mõjutab see kaudselt iga maksumaksja rahakotti. Pidades silmas sellist võimalikku stsenaariumi, on käesolev lõputöö pühendatud täitematerjali terastikulise koostise mõju filtratsioonimoodulile hindamisele. Lõputöö raames analüüsitud materjalide põhjal võib väita, et terastikuline koostis mõjutab suurel määral materjali filtreerimisvõimet. Kõige otsesem seos valitseb peenosiste sisalduse ning filtratsioonimooduli vahel. Pidades silmas nõuet, mille puhul peab täitematerjali filtratsioonimoodul olema vähemalt 2 m/ööp, garanteerib nõutud filtratsioonivõime materjalid, millede peenosiste sisaldus jääb alla 2%. Loomulikult esineb ka erandeid, millede puhul näiteks 5% peenosiste sisalduse juures on filtratsioonimoodul jätkuvalt üle 2 m/ööp, kuid sellise materjali ülejäänud terastikuline koostis on jämeda terilisem. Pidades silmas filtratsioonimooduli nõuet 0,5 m/ööp, garanteerivad nõutud filtreerimisvõime materjalid, millede peenosiste sisaldus ei üle 3%. Olenevalt materjalist kõigub siinkohal kriitiline peenosiste sisaldus 3-5% juures. Ka siinkohal esineb erandeid, kuid igal juhul tuleks üle 3% peenosiste sisaldusega materjali puhul teostada filtratsioonimooduli määramine, et olla veendunud materjali sobivuses teede ehituseks. Analüüsi käigus sai korduvalt kinnitust ka Sojuz-Dornii meetodi sobimatus teede ehituse alal. Lõputöö käigus analüüsitud materjalide puhul saadi Sojuz-Dornii meetodiga alati kordades paremad filtratsioonitulemused kui GOST filtratsiooni kasutades. Põhjus peitub selles, et Sojuz-Dornii meetodi puhul kasutatakse alati 5 või 6% veesisaldust, mille puhul jääb peaaegu alati materjal filtratsioonitorus alatihendatuks. GOST filtratsiooni puhul määratakse iga materjali puhul eelnevalt 50 aga optimaalne veesisaldus ja maksimaalne kuivtihedus, ehk materjal tihendatakse filtratsioonitorusse maksimaalselt tihedaks ning saadakse vähim võimalik filtratsioonimoodul. Vastavalt sissejuhatuses tõstatatud probleemile seoses halvasti filtreerivate materjalide parendamisega teostati lõputöö käigus ka katsetused proovimaks terastikulise koostise muutmisega parendada materjali filtratsioonimoodulit. Selleks valis autor sihilikult katsetavaks materjaliks võimalikult kehva filtreerimisvõimet omava materjali. Esimese katse tulemusel selgus, et materjali filtratsioonimoodul on kõigest 0,01 m/ööp. Seejärel nägi aga katseplaan ette originaal materjalist peenosiste väljapesemise. Saadud materjalist uuesti filtratsioonimoodulit määrates saadi tulemuseks juba hoopis parem tulemus – 4,55 m/ööp. Järelikult võib selle konkreetse materjali põhjal väita, et ainult peenosiste väljapesemisest võib piisata materjali muutmiseks hästi filtreerivaks. Loomulikult võib ka välja pesta või sõeluda ka suuremaid terasid materjalist, kuid suure tõenäosusega sõltub see juba konkreetse materjali terastikulisest koostisest. Seoses peenosiste väljapesemisega tehnoloogia levikuga uuriti käesoleva lõputöö raames Paekivitoodete Tehase OÜ-le kuuluvat CDE ümbertöötlemisliini Tallinna külje all Väo karjääris. Nimetatud ettevõte kasutab seda küll paekivisõelmete ümbertöötlemiseks, kuid tehnoloogiliselt ei ole mingeid piiranguid kasutada sellist lahendust täitematerjalide parendamisel. Nimetatud tehnoloogia võimaldab materjalist välja pesta nii peenosiseid kui vajadusel ka suuremaid terasid (näiteks < 0,125 mm). Kuigi esmane investeering on suur (umbes 1 miljon eurot), võib näiteks mitme karjääriga koostööd tehes selline investeering isegi ära tasuda. Ilmselgelt oleks tegu ka keskkonnasäästlikkusega, sest hästi dreeniva materjali saamiseks ei tule seda kusagilt mujalt kaevandada, vaid saadakse ümbertöötlemise käigus juba hästi filtreeriv materjal. Lisaks saab väljapestud peenosist kasutada vanade karjääride kultiveerimiseks ning ka ehitustelliste tootmisel. Vastates lõputöö sissejuhatuses püstitatud küsimusele, kas kehvalt filtreerivaid materjale on võimalik terastikulise koostise muutmisega parendada, saab käesoleva lõputöö põhjal väita, et see on tõesti võimalik. Töö käigus katsetatud materjali puhul saavutati juba ainuüksi peenosiste väljapesemisega 0,01 m/ööp asemel filtratsioonimooduliks 4,55 m/ööp.