Lõputööd (KT)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (KT) Pealkiri järgi
Näitamisel1 - 20 188-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Aegviidu asula joogivee kvaliteedi probleemid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Ratas, Siim- Kristjan; Sillaste, ViiuAntud töös on võrreldud vastavalt püstitatud eesmärkidele nelja Aegviidu alevi veepuhasti veeproovide näitusid, mis olid aluseks tarbitava vee kvaliteedi hindamisel. Analüüs näitas, et alevisisene veepuhasti töötab eeskujulikult, probleeme jagub vanade veepuhastitega. Kohalike elanike hinnanguid, et vesi on ebakvaliteetne, on tõestatud ka Terviseameti akrediteeritud veelabori veeproovide tulemustega. Peamised probleemid joogivees on hägusus, värvus ning liigkõrge rauasisaldus. Puurkaevud on vanadel veepuhastitel madalamad, sellest tulenevalt on põhjavee analüüsid näidanud, et vee kvaliteet ülemistes pinnasekihtides on kehvem kui käige hiljem ehitatud veepuhastis, raskemaks teeb nende võrdluse ka see, et pinnased on erinevad ja jaamad ei asu kõrvuti ühel territooriumil. Jõe tänav eristub selle poolest, et teised veepuhastis asuvad oluliselt liivasemal pinnasel ja kõrgemal kui Jõe tn pumbajaam. Pinnas on pehme ja madal, samuti voolab mõne meetri kaugusel hoonest jõgi, mis kevadise suurvee ajal madalama metsa katab veega. Need veed satuvad ka suhteliselt madalasse veevõtukaevu. Mis aga väga hästi eristab uut ja vanasid veejaamu, on lõpptarbija juurest võetud veeproovid. Veeproovid sedastavad vanadest jaamadest võetud proovides suurt hägususe ja värvuse tõusu, mis ei ole seadusega reglementeeritud, kuid rauasisaldus on siin piirnormidest kohati mitmeid kordi kõrgem. Selle põhjuseks on arutluste ja proovivõtukohtade tulemuste võrdluse põhjal vana torustik, mida kasutatakse tarbijale vee edastamiseks elamusse. Uue veepuhasti näidust oli näha, et koolimaja vana veetrass reostas samuti puhast vett. Trassi vahetusega kadus koheselt ka rauaprobleem. Vanad jaamad on amortiseerunud ja investeeringuid ei planeerita. Uue veepuhasti ehitusega asendati vanad trassid kas koheselt või mõne aja möödudes uue veetrassiga ja tulemus saavutati kohe. Arutluste ja võrdluste põhjal võiks vanad veepuhastid/pumbamajad sulgeda, sest nende ekspluatatsioonis hoidmine on talvel väga kulukas. Vanad soojustamata hooned on küllaltki suured. Tühja ruumi on palju. Igas jaamas eraldi pumbad, rauaeraldusfiltrid jne. Iga asi maksab ja nii väikese asula peale nii palju veejaamasid ei ole kuidagi moodi otstarbekas. Vanade jaamade uuendamine algaks vana lammutamisega, puurkaevude rekonstrueerimisega, uute hoonete ehituse hankimisega. Probleemi lahendamiseks oleks vaja rajada ka uued trassid. Edaspidise lahendusena näeb autor Jõe tänava veepuhasti sulgemist ning teeb ettepaneku vedada alevisisese veejaama uuest torustikust uus väljavõte, ning juhtida sealt vesi Jõe tänava piirkonda. Sama ettepanek sobiks ka Poolemõisa piirkonnale. Kosenõmme veepuhastiga on olukord keerulisem, kuna asum on alevist kaugemal. Enne lõpliku otsuse tegemist on ettepanek viia läbi täiendavad uuringud. Saada vastus kas praegune uus veepuhasti suudaks ära toita ka Kosenõmme piirkonna.Nimetus Piiratud juurdepääs Aianditega levivad invasiivsed võõrliigid ja nende tõkestamise viisid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Einer, Johanna; Kalda, OliverInvasiivsed liigid on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suurimaks põhjustajaks. Enamjaolt seetõttu, et invasiivsed taimed pakuvad pärismaistele taimedele konkurentsi nii kasvuruumi, päikesevalguse, vee kui ka toitainete kättesaadavuse osas. Tihti ei suuda pärismaised taimed konkurentsis vastu pidada ning seepärast vähenevad pärismaiste taimede populatsioonid. Selleks, et vältida või piirata invasiivsete võõrliikide levikut, tuleb kõigepealt välja selgitada nende levikuteed. Invasiivsete liikide introduktsiooni levikuteed jagunevad kaheks – tahtmatuteks ja tahtlikeks. Tahtmatud introduktsioonide levinumaks levikuteeks on saastunud seemnepakid, kus leidub peale põhiseemne liigi ka teiste liikide seemneid. Tahtmatult võivad taimed levida ka hooletult puhastatud transpordisõidukite tõttu, saabuda jõusööda koostisosana või koos kaubaga nt. puuvillaga. Tahtmatuid levikuteid on raske või isegi pea võimatu kontrollida. Ainuke lahendus on tekitada ettevõtetele karmim kord puhtusstandardites ning teha pistelisi kontrolle. Tahtlikud introduktsioonid levivad inimeste kaasabil, näiteks introdutseeritakse mittepärismaiseid taimi uutesse piirkondadesse meditsiinilistel põhjustel ja ka toidulaua rikastamiseks. Tahtlike introduktsioonide levinuimaks levikuteeks on iluaianduse tööstus läbi dekoratiivtaimede müümise aiandites, taimelavades ja aianduspoodides. Dekoratiivtaimi kasutatakse laialdaselt koduaedades, botaanikaedades, maastikukujunduses, kust neil võib tekkida võimalus levida ettenähtud paigast edasi. Iluaiad tekkisid juba ammu. Taimedega kauplemist alustati juba 10 000 aastat tagasi. Iluaiad tekkisid kõrgklassi tekkimisega. Ilutaimed muutusid väga populaarseks Kreeka, Rooma ja Egiptuse ning teiste iidsete kultuuride õitseajal. USA-s loodi esimene iluaed 1698. aastal. Sel ajal korraldati ka rohkelt ekspeditsioone uute taimede leidmiseks. 19. sajandil hakati kirjutama mittepärismaiste taimede levikust ning nendega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. 20. sajandi alguseks tekkis arusaam, et uute taimede introduktsioon toob kaasa ka kahjureid ning haigustekitajaid, mille tõttu suunduti tagasi pärismaisete taimede juurde. Invasiivsete taimeliikide lihtsaim, odavaim ning kõige efektiivsem tõkestamisviis on soovimatute invasioonide vältimine. Kui uued liigid kohanevad uue piirkonnaga ning saavad järk järgult ökosüsteemi osaks, siis on nende levikut keeruline peatada ning pea võimatu täielikult hävitada. Peale selle on pärast seda etappi põhimõtteliselt võimatu rakendada tõkestamise meetodeid, mis ei mõjutaks pärismaiseid liike ja kohapealse ökosüsteemi protsesse. Invasiivsete taimede leviku vältimiseks on kõigepealt vaja välja selgitada, millised taimed on potentsiaalselt invasiivsed. Kõige paremaks taimeliikide invasiivsuse ennustajaks on jälgida nende käitumist piirkondades, kus nad on juba introdutseeritud. Taimede invasiivsust identifitseeritakse ka kontrollides invasiivsetele taimedele iseloomulike tunnuste esinemist. Niisugusteks tunnusteks on näiteks võime kohaneda kohaliku kliima, ökosüsteemi ja bioloogiliste protsessidega, võime kiirelt paljuneda, kasvada ning levida ja looduslike vaenlaste vähesus ökosüsteemis, kuhu liiki introdutseerida soovitakse. Tõkestamismeetodite mõju sõltub suuresti kohapealsest olukorrast ning piirkonnast. Piirkonnas tekkinud looduslike muutuste tõttu ei pruugi piirkonnas samasugust tõkestamismeetodit kasutades olla samad tagajärjed. Selle tõttu on keeruline valida õiget tõkestamismeetodit. Iga juhtumit tuleb käsitleda põhjalikult ning ettevaatlikult. Invasiivsete mittepärismaiste taimede levikuteede tõkestamiseks on parimaks võimaluseks tõkestamine regulatsioonidega. Euroopa Liidus ei olnud kaua aega ühtset õigusliku raamistikku. Iga liikmesriik tegeles invasiivsete võõrliikide probleemiga iseseisvalt ning rakendas endale vajalikuna tunduvaid regulatsioone. Selle tõttu olid igal liikmeriigil erineva taseme ning sisuga regulatsioonid. Pikemat aega koosnesid Euroopa Liidu tegevused invasiivsete võõrliikidega tegelemiseks erinevatest tegevusjuhenditest ja regulatsioonidest, mis otseselt ei kohustanud liikmeriike juhendeid järgima vaid olid soovituslikud. Ühtse regulatsioonide võrgustiku puudus tekitas olukorra, kus invasiivsel võõrliigil ei olnud raske ühest riigist teise levida. Alles 2014. aastal tekkis siiani kõige põhjalikum, ühtsem ning enamust invasiivsete võõrliikide probleeme käsitlev regulatsioon. Euroopa Liit on eelkõige sihiks võtnud invasiivsete võõrliikide saabumise ennetamise, varajase avastamise, kiire tõrje ning haldamise. EL on oma invasiivsete võõrliikidega seotud regulatsioonides toetunud Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioonile, mis on ülemaailmne kokkulepe loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Lisaks sellele on koostatud tegevusjuhend, mis on suunatud Euroopa ja Vahemeremaade aianditele. Eesmärgiga koondada kõik osapooled ühise tulemi nimel tööle ning järgima tegevusjuhendis toodud häid tavasid. Headeks tavadeks on kogu tööstuse ning huvigruppide teadlikkuse tõstmine, invasiivsete võõrliikide introduktsiooni levikuteede tõkestamine ning olemasolevate invasiivsete võõrliikide invasiooni piiramine. Tegevusjuhend on mõeldud eelkõige aiandusega tegelevatele ettevõtetele. Tegevusjuhend julgustab uurima, millised müüdavatest taimedest on invasiivsed ning vältima nende levikut ja võimalusel pakkuma alternatiivseid taimi. Tegevusjuhend otseselt ei keela invasiivsete võõrliikidega kauplemist, kuid soovitab rangelt sellest hoiduda. Kui hoidumine on võimatu, siis tuleks olla ettevaatlik ja kindlasti märgistada taim sildiga, mis annab teavet taime invasiivsusest ning kuidas tuleb invasiivse taimega toimetada, et see taim ei leviks edasi. Peale tegevusjuhendi on olemas ka LIFE programm, mis on keskkonna ja kliima tegevuste rahastamisvahendiks Euroopa Liidus. LIFE programmi üks alaprogammidest on LIFE Focus programm, mis keskendub invasiivsete võõrliikide regulatsioonide probleemiga tegelemisele. Tähelepanu pööratakse eelkõige ennetusele ja varajasele avastamisele st. introduktsioonide levikuteedele. Teiseks LIFE alaprogrammiks oli AlterIAS, mille eesmärgiks oli piirata aianditest tulenevaid introduktsioone Belgias. Belgias on enamus invasiivsetest taimedest dekoratiivtaimed, mistõttu programm ka algatati. Programmi käigus teavitati erinevaid ettevõtteid invasiivsete taimede olemasolust ning nende mõjust loodusele. Selgus, et paljud ettevõtted ei olnud teadlikud, et enamus neil müüdavatest taimedest olid invasiivsed. Bioloogilise mitmekesisuse probleemiga tegeletakse ka rahvusvahelisel tasemel. Probleemi lahenduseks loodi eelnevalt mainitud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Hetkel toimub ka ülemaailmselt IUCN-i eestvedamisel 2020. aastani kõikide invasiivsete võõrliikide ja nende levikuteede identifitseerimine ning tähtsuse järgi prioritiseerimine. Ideaalis loodetakse, et selleks ajaks oleksid ka kõik invasiivsed võõrliigid kontrolli all või hävitatud ning levikuteed oleksid tõkestatud. Regulatsioonid ja tegevusjuhendid on pigem ennetava toimega ning otseselt juba uue piirkonnaga kohastunud ning kiirelt levivat taime nendega ei see peatada. Taime levikut on võimalik piirata bioloogilise kontrolliga. Bioloogiline kontroll on tõkestamismeetodid, mis põhineb looduslikul tasakaalul ning kasutab tasakaalu loomiseks invasiivse taime looduslike vaenlasi. Looduslikud vaenlased on parasiidid, haigutekitajad, kiskjad ja konkurendid, kes kahjustavad liikide populatsioone. Looduslike vaenlaste valimine on pikk protseduur ning enne invasiivse taime juurde loodusesse laskmist läbib taim mitmeid teste, mis võivad kesta aastaid. Uue organismi introduktsiooni loodusesse võetakse väga tõsiselt, sest see on pöördumatu protsess. Välja valitud looduslik vaenlane peab olema piisavalt kahjulik invasiivsele taimele, et taime populatsiooni piirata. Samas ei tohi looduslik vaenlane kahjustada sealseid oma looduslikus levialas kasvavaid pärismaiseid taimi. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et looduslikud vaenlased ei hävita, vaid piiravad invasiivse taime populatsiooni. Nad ei hävita populatsiooni täielikult, sest nad sõltuvad populatsioonist kui toidu allikast. Kõige olulisem hetkel on identifitseerida ning pingeritta seada invasiivsed liigid ning nende introduktsiooni levikuteed. Üha enam pööratakse tähelepanu levikuteedele ehk varajasele ennetamisele, et vältida edasisi introduktsioone. Peale seda saab alles hakata tõsisemalt tegelema olemasolevate kohastunud ning levivate invasiivsete tulnuktaimedega. Suurimaks introduktsiooni levikuteeks on alati olnud iluaiandus. Paljud iluaiandusega tegelevad ettevõtted ei ole kursis oma kataloogides olevatest invasiivsetest taimeliikidest ning mõned neist ei soovigi end kurssi viia. Seepärast tuleks teha teavitustööd kõikides huvigruppides ning luua ülemaailmselt kindel reeglistik, mis nõuaks ettevõtetel kataloogides invasiivsete taimeliikide vähendamist või asendamist. Tuleks luua süsteem, kus iluaianduse ettevõtted ei näeks invasiivsete võõrliikidest loobumises vaid kasumi langust ning saaksid invasiivsete taimeliikide vähendamise eest teatud summa raha või teisi boonuseid.Nimetus Piiratud juurdepääs Aktiivmuda pundumise põhjuste analüüs ning vastumeetmete välja töötamine Kehra reoveepuhasti näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-17) Laaneveer, Ilona; Lember, ErkiAktiivmuda pundumine toob puhastile mitmeid probleeme. Nendeks on vahutamine aerotankis, aktiivmuda settimisomaduse halvenemine, kõrgemad opereerimiskulud ning hõljuvainete väljakandumist ja nii piirmäära ületamisi. Probleemide põhjuseks on filamentide koloonia tõus aktiivmudas. Antud töös keskenduti filamentide vohamise põhjuste uurimisele Kehra reoveepuhastis, saadud tulemuste analüüsimisele ning ettepanekute tegemisele. Saadud uuringu tulemustest selgus, et Kehra reoveepuhasti filamendi indeks on 5 ehk filamentide arvukus aktiivmudas on väga kõrge. Põhjused, mis võimendavad filamentide kasvu Kehra reoveepuhastis, on järgmised: reovesi viibib liiga kaua aerotankis, vähe toitu ja palju mikroorganisme ning madal lahustunud hapniku sisaldus. Märkimist vajab toitainete vähesuse probleem. Selline olukord puhastis annab kasvueelise filamentidele, sest flokimoodustajad bakterid on aeglasema kasvuga kui filamendid. Nii tarbivad filamendid kogu toidu ja flokimoodustajad ei suuda toitainete defitsiidis piisaval määral paljuneda. Filamentide vohamise probleemi on palju varasemalt uuritud. On leitud, et probleemi võib aidata lahendada aerotanki ette paigaldatav õhutusreaktor ehk selektor. Selektori eesmärk on tõsta orgaanilise aine kontsentratsiooni ja seeläbi stimuleerida flokimoodustajate kasvu. Tööpõhimõte seisneb selles, et tagastusmuda viiakse kokku sissevooluga, mille tulemusel tõuseb orgaanilise aine kontsentratsioon. Antud uurimuses leiti, et Kehra reoveepuhasti filamendi vohamisprobleemi võib leevendada õige selektori paigaldamine aerotanki ette. Selleks dimensioneeriti Kehra reoveepuhasti andmetel standardi ATV-DVWK-A 131E järgi sobiv selektor, mille ruumala on 17 m3 ja selles vajalik hapniku kogus on 68 kg O2/m3.Nimetus Piiratud juurdepääs Aktiivsöe filtri dimensioneerimine raskmetallide eemaldamiseks Kohtla-Järve reoveepuhastusjaama näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Neeme, Madli; Lember, ErkiKäesolev lõputöö käsitles põhjalikult aktiivsöe kasutusvõimalusi reoveepuhastusprotsessis ja uuriti tsingi ja vase adsorbeeruvuse võimekust aktiivsöega kokkupuutel. Uurimustulemusi rakendati Kohtla-Järve reoveepuhastusjaama näitel tsingi ja vase kontsentratsioonide eemaldamiseks. Töö käigus tehti ülevaade tsingi ja vase bioloogilisest tähtsusest ning toksilisest mõjust elusorganismidele. Näiteks bioakumulatsiooni kaudu võivad ohtlikud ühendid sattuda ka inimeste toidulauale. Tööst selgub, et mõlemad raskmetallid on inimestele nii kasulikud kui ka kahjulikud. Tsink ja vask on elusorganismidele vajalikud mikroelemendid, olles mitmete ensüümide koostisosadeks. Tsingi mürgistus algab alates 40 mg-st ja vasel 10 mg-st. Töö täitis oma eesmärgi, autor koostas eksperimendid, mille käigus arvutati vajalik aktiivsöe filtrite arv, lisaks valiti kõige efektiivsem meetod Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamas tsingi ja vase kontsentratsioonide vähendamiseks. Katsetest selgus, et Cu on aktiivsöega paremini eemaldatav kui Zn. Tsingi eemaldamisel saadi paremad tulemused PAC-iga ning vase puhul GAC-iga. Mõlema aktiivsöe liigi puhul arvutati ka aastased söe kogused. PAC-i kogus oli väiksem ja sellest tulenevalt kujuneb PAC ka odavamaks variandiks. Vajalik aktiivsöe filtrite arv Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamas on kaks, ühe filtri mahuks on 260 m3. Nii PAC-i kui ka GAC-i puhul on võimalik viia tsingi ja vase kontsentratsioonid Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamas nulli. PAC-i ja GAC-i võrdluses kujunes efektiivsemaks meetodiks siiski Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamas pulbrilise aktiivsöe kasutuselevõtt. Eelkõige üldkulu ja investeeringu maksumuse tõttu. Lisaks on PAC-i kasutusel mitmeid eeliseid, näiteks suure vooluhulga korral parem reageerimisvõime ja pikem kokkupuute aeg. Lõputöös saadud tulemusi ja järeldusi on võimalik rakendada Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamal edasisteks uuringuteks, lisaks on võimalik kasutada tulemusi järgmistes teadustöödes ja uurimustes, mis käsitlevad aktiivsütt ning raskmetalle. Töö käigus selgus, et PAC-i efektiivse kasutamise tagamiseks on vajalik läbi viia mõned täiendavad uuringud Kohtla-Järve reoveepuhastusjaamas kohapeal. Edasisi uuringuid oleks vaja teha ka PAC-i ja GAC-i puhul, suurendades raskmetallide kogust ja uurida seejärel aktiivsöe reageerimist ning mõju.Nimetus Piiratud juurdepääs Aktiivsöe kasutamine raskemetallide ning kogu orgaanilise süsiniku eemaldamiseks reoveepuhastis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Müür, Mattias; Lember, ErkiKäesolev lõputöö käsitles kolme alternatiivset aktiivsöe kasutamisvõimalust reoveepuhastusprotsessis raskmetallide ning TOC eemaldamiseks. Uuriti tsingi, vase, nikli ja arseeni katioonseid ühendeid ning TOC eemaldamise efektiivsust Tallinna linna RPJ reo- ning heitveest, nende seost vee pH ja elektrijuhtivusega ning PACT võimalikku mõju bioloogilise puhastuse protsessile. Töö käigus andis autor ülevaate raskmetallide saastumise põhjustest ning levikust keskkonnas ja nende kahjulikust mõjust elusorganismidele. Autor uuris raskmetalle käsitlevaid õigusakte ning reoveepuhastuse olukorda Eestis. Töös kirjeldatakse reoveepuhastusprotsessi tehnoloogiat, aktiivsöe parameetreid ning nendest tulenevaid erinevusi tootmisel, opereerimisel ja raskmetallide ning TOC adsorptsiooniefektiivsusel. Veel kirjeldab autor summaparameetrit TOC ning adsorptsiooniprotsessi olemust ja adsorptsiooniks vajalikke keskkonnatingimusi (pH ja elektrijuhtivus). Töö eesmärgiks oli praktiliste katsete analüüsil leida parima efektiivsusega doosid ja vajalikud viibeajad PAC-i, GAC-i ning PACT-i kasutamise jaoks, arvestades Tallinna linna RPJ reo- ning heitvee keskkonnatingimuste ja sihtühendite mitmekesisusega ning kasutatud aktiivsöe spetsiifikaga. Uurimustulemuste analüüsi tulemusena valis töö autor parima võimaliku tehnoloogilise alternatiivi, mis rakendati teoreetiliselt Tallinna linna RPJ-le, arvestades jaama reaalse hüdraulilise koormuse ning võimaliku maksumusega. Autori hinnangul sai töö eesmärk täidetud, autor leidis kõige efektiivsema meetodi ning optimaalse doosi ja viibeaja RPJ heitveest raskmetallide ning TOC-i eemaldamiseks. Katsete analüüsil selgus, et vee pH muutus jäi kõikide läbi viidud katsete lõppedes raskmetallide eemaldamiseks vajalikule tasemele ning adsorptsioon vee pH-d märkimisväärselt ei mõjuta. Veel näitasid dooside ning viibeaja adsorptsioonikatsed, et aktiivsöe kasutusega kaasnev ioonvahetus ning TOC-i eemaldamine kuni 90% ulatuses protsessi elektrijuhtivust märkimisväärselt ei mõjuta ning, et elektrijuhtivust mõjutab rohkem reoveepuhastuse bioloogiline protsess. Lisaks selgus, et RPJ TOC-st ligikaudu 10-20% ei ole molekulaarsete omaduste tõttu aktiivsöe adsorptsiooni abil eemaldatavad ning nende eemaldus saavutati ainult aktiivsöe adsoprtsiooni ja bioloogilise puhastuse sünergilises koostöös (PACT). Veel leidis autor katsete analüüsile tuginedes PACT kasutamisega kaasneva võimaliku inhibeeriva mõju bioloogilise puhastuse nitrifikatsioonile PAC dooside suurenedes üle 50 mg/l. Raskmetallide Zn, Cu, Ni ning As katioonisete ühendite adsoprtsioonikatsed näitasid PAC paremat stabiilsust ning suuremat efektiivsust reo- ning heitvee puhastamisel. Töö käigus leidis autor ka võimaliku põhjuse katsetuste käigus toimunud raskmetallide adsorptsiooni kõikuvusele. Põhjustajaks võib olla raskmetallide ja orgaaniliste ühendite omavaheline konkurents vees, raskmetallide reaktiivsus ja kasutatud aktiivsöe omadus siduda endaga väiksema molaarmassiga ühendeid. Lõputöös saadud tulemusi ja järeldusi on võimalik rakendada edasistes reoveepuhastuse teadustöödes ja uuringutes, mis käsitlevad raskmetallide ning TOC-i eemaldamise adsorptsiooniefektiivsust, sihtühendite konkurentsi, keskkonnatingimuste mõju adsorptsiooniprotsessile ning PACT mõju bioloogilisele puhastusele. Töö käigus selgus ka edasiste uuringute ja kordusproovide vajadus aktiivsöe adsorptsiooniprotsessi efektiivsust mõjutavate keskkonna tingimuste täpsemaks analüüsiks ja konkureerivate ühendite ja komplekside kaardistamiseks. Töö kirjutamisel kasutati erialakirjandust, samuti teadusartikleid, asjakohaseid õigusakte ning AS Tallinna Vesi seireandmeid ja hetkeproove.Nimetus Piiratud juurdepääs Alajõe valla jäätmekava koostamine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Kuusik, Maria; Ikkohainen, KristinaTöö eesmärgiks oli analüüsida Alajõe valla prügimajanduse seisundit ja koostada jäätmekava, mis vastaks tänastele oludele ja nõuetele. Alajõe valla jäätmekäitluse olukord jätab soovida. Valla elanikud on kirjutanud mitmeid kaebuseid seoses prügikäitlusega, kuid kahjuks enamus neist pole ise midagi teinud, et olukord muutuks paremaks. Suvisel ajal on lihtne süüdistada probleemses prügimajanduses turiste aga just talvisel ajal paistab Alajõe elanike endi vähene keskkonnateadlikkus välja. Liikudes vallas ringi võib külade ümbruses metsas tihti kohata ehitus- või teisi probleemjäätmeid. Töö esimene peatükk kirjeldab Alajõe valla geograafilist asendit, infrastruktuuri, ettevõtlust ja sotsiaalsfääri. Samuti kirjeldatakse valla varustamist elektri ja veega ning reoveekäitlust. Ttöö põhiosa põhineb teadmistel seadusandlusest ja kasutati jäätmekavade alusdokumente. Kirjeldatakse praegust jäätmekäitluse olukorda valla territooriumil. Selgitati välja kuidas toimub valla territooriumil prügivedu küladest ja kuhu kogutud prügi viiakse, samuti uuriti, kas oleks võimalik sorteerida prügi kohapeal. Arengukava alusel koostati tabel kus on näha muutused jäätmete kogustes ajavahemikul 2008-2013. Järgmistes põhiosa alapunktides puudutati konkreetseid probleeme jäätmekäitluses ja pakutakse välja ka võimalikud lahendused probleemidele. Nagu selgus on vallas viis põhiprobleemi, millede ignoreerimisel probleemide arv mitmekordistub. Seepärast vajavad need probleemid kõik kiiret sekkumist ja kõrvaldamist. Kirjeldatakse ka tulevikuplaane ja anti soovitusi kuidas saaks Alajõe vald olla prügimajanduses edukam. Põhilised arengusuunad millega parandada olukorda jäätmekäitluses on • elanike keskkonnateadlikkuse edendamine; • järelevalve; • prügikonteinerite lisamine, jäätmekoguse ja nende ohtlikkuse vähendamine; • koostöö teiste omavalitsusega; • korraldatud jäätmeveo rakendamine. Töö kirjutamise käigus sai veendumus, et iga iseseisev kohalik omavalitsus vajab kehtivat ja ajale vastavat jäätmekava kinnitust. Pole mõeldav, et prügi majandamine ilma jäätmekavata valla ulatustes on võimalik. Kuna Alajõe vallas pole eelnevalt kunagi olnud kehtivat jäätmekava siis koostatud lõputöö võiks olla esimeseks sammuks Alajõe valla jäätmekava koostamiseks. Vallale jäätmekava rakendamisel saaksid lahendatud ka praegused probleemid ja seataks sihid tuelevikuks.Nimetus Piiratud juurdepääs Annuspuhasti tehnoloogiline tsüklite dimensioneerimine Suurupi reoveepuhasti näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Kirs, Ketre; Lember, ErkiPiirkondades, kus elanike arv muutub sesoonselt kasutatakse reoveepuhastusel annuspuhasti tehnoloogiat, mis võimaldab puhastada muutuvate koguste ja kontsentratsiooniga reovett. Antud tehniline lahendus toimib nagu läbivoolul põhinev puhasti kuid setitamine ning aktiivmuda protsess toimuvad ühes mahutis. Annuspuhasti tsüklid jagunevad faasideks, mis võimaldab efektiivselt vähendada reovees leiduvate toitainete (lämmastik, fosfor) sisaldust. "Annuspuhasti tehnoloogiline tsüklite dimensioneerimine Suurupi reoveepuhasti näitel" koostamisel on lähtutud Suurupisse rajatavast reoveepuhasti tehnoloogilisest protsessist. Töös on antud ülevaade annuspuhastites kasutatavatest puhastustehnoloogiatest ja seadmetest. Enim on keskendatud annuspuhasti tsüklite väljatöötamisele ning seega on bioloogilise puhastuse teemat käsitletud detailsemalt. Antud töö eesmärgiks on projekteeritud annuspuhasti tsüklite väljatöötamine, lähtudes puhastusefektiivsusest ning vastavalt tulemustele anda soovitusi puhasti tehnoloogia käivitamiseks. Tsüklite kontrollimiseks on tehtud laboratoorsed katsetused, mille eesmärgiks oli leida efektiivsem puhastustsükkel ning vastavalt sellele anda opereerimissoovitusi. Katsetuste käigus kontrolliti projekteeritud ja autori poolt pakutud puhastustsüklite efektiivsust. Autori poolt välja pakutud tsüklite aluseks oli Le`Chatelier printsiip, kus toimus enam nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni faase kui projekteeritud tsükli puhul. Katsetes kasutati Suurupi piirkonna reovett ning Tallinna reoveepuhastusjaama aktiivmuda. Tsüklite efektiivsuse määramiseks on võetud reoveeproovid katsetuste algul ning lõpus. Katsete tulemusena selgus, et autori poolt pakutud puhastustsükkel on üldfosfori, üldlämmastiku ning BHT ärastamise seisukohalt efektiivsem kui projekteerija poolt pakutud tsükkel. See võimaldaks opereerimistingimustes kokku hoida fosfori ärastamiseks vajamineva kemikaali erikulult ning suublasse juhitava heitvee koostises oleva üldlämmastiku ja BHT eest maksvatelt saastetasudelt. Katsetuste tulemused näitavad ka, et protsessiks vajaminev BHT hulk puudus, andes tõestust katsete piirkonna kanalisastsioonisüsteemi infiltratsioonist. Puhasti reaalsel käikuvõtmisel tuleb sellega arvestada ning leida võimalus infiltratsiooni vähendamiseks. Denitrifikatsiooniks vajamineva BHT kogust on võimalik tagada ka täitmise faasidega.Nimetus Piiratud juurdepääs Antibiootikumid, nende kasutamise tagajärjed ja enamlevinud toimeained Eesti veterinaarmeditsiinis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Kõmmits, Liisa; Lember, ErkiAntbiootikumid olid rahvameditsiinis tuntud looduslikul kujul ammu enne nende teaduslikku avastamist 20. sajandi alguses. Looduse abil raviti infektsioone, mille vastu tänapäeval aitab tablett või kreem või süst. Käesolev lõputöö käsitles antibiootikume, nende kasutamisega tekkida võivaid probleeme ning uuris Eesti veterinaarias kasutatavate toimeainete koguseid. Teema on ajendatud resistentsuse tekkimise probleemist veterinaarmeditsiinis, mis ei tundu otsese ohuna inimtervisele. Resistentsus, kui mikroorganismide evolutsiooni osa, on vältimatu. Murettekitav on selle kiire kasv ja levik globaalses mastaabis. Liiga kergekäeliselt antakse loomadele ravimeid, mida ehk ei olekski tarvis. Iga tühi doos suurendab resistentsete bakterite tekkimise võimalust, sest lisaks looma organismile satuvad antibiootikumid seeläbi ka keskkonda. Geenimääraja, mis on juba resistentne on võimeline kanduma nii horisontaalselt, kui ka vertikaalselt. See tähendab, et resistentsus levib kiiresti ja selleks pole vaja isegi mitte paljuneda. Sedasi satuvad resistentsed bakterid inimeste toidulauale nii lihaga, kalaga, munaga, juurviljadega ja kõigega mis on saastunud keskkonnas kasvanud. Kui toitu õigesti käidelda, hävib enamik baktereid ja nende pärast ei ole vaja muretseda. Lisaks bakteritele tarbivad inimesed aga ka antibiootikume, mis on loomadele söödetud või keskkonnast kaasa tulnud. Ravimijäägid kuumtöötluse käigus ei hävine. See omakorda suurendab riski resistentsete mikroorganismide tekkimiseks. Antibiootikume kasutakse lisaks raviotstarbele ka ennetavalt. Selline käitumine kergendab loomaomanike elu, kuid vaadates resistentsuseprobleemi, ei tundu see mõistlikuna. Töö eesmärk oli välja selgitada, kui palju mingeid toimeaineid Eestis müüakse. Kahjuks ei ole statistikat selle kohta, millisel otstarbel neid antibiootikumi kasutatud on, et hinnata kui suur osa on profülaktikal ja metafülaktikal. Antud töö eesmärk oli teada saada, kuhu suunas liigub Eesti veterinaarmeditsiin oma ravimite tarbimise poolest. Levinud soovituslik suund on kasutamise vähendamine. Kümne aasta analüüs, aga näitab hoopis tõusvat trendi ning iga aasta kasutatakse umbkaudu 270 kilogrammi enam antibiootikume. Suurima antibiootikumide müügiga aasta oli 2014. Täpsed selgitused sellele puuduvad. Sest ei ole teada, kuhu täpselt ravimid on kasutamiseks läinud. Enimmüüdud antibiootikum Eestis on amoksitsilliin, mis omab palju kasutamisvõimalusi. Kümne aasta jooksul on seda müüdud peaaegu 23 tonni.Nimetus Piiratud juurdepääs Antibiootikumide kasutamine vesiviljeluses(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Kõmmits, Ranel; Sillaste, ViiuAina intensiivsemate vesiviljelusviiside kasutamine kogu maailmas on esile tõstnud keskkonnaprobleemi, kus antibiootikumidega ravimise tagajärjel on tekkinud resistentseid, ravimite toimele allumatuid bakteritüvesid. Tänu bakterite resistentsusele on antibiootikumide kasutamine bakteriaalsete kalahaiguste raviks efektiivne vaid osaliselt. Vesiviljeluses kasutatakse antibiootikume ainult terapeutiliselt, see tähendab, et kalu ravitakse antibiootikumidega vaid bakteriaalhaiguste puhangute olemasolul. Profülaktiliselt, nn igaks juhuks ei tohi antibiootikume anda ei kaladele, soojaverelistele loomadele ega ka inimestele. Proovid haigustekitaja määramiseks tuleb viia pädevasse laboratooriumi, kus tehakse ka testid uuritavate bakteritüvede ravimitundlikkuse suhtes. Antibiootikumide kasutamise mõju kalakasvandustes on uuritud mitmetes töödes, kuid tulemused on väga vastuolulised. Tõestatud on, et antibiootikumidega ravimisel on resistentsete bakterite arv suurenenud, sest bakteritel tekib vastupanuvõime antibiootikumide suhtes. Lisaks satub ravimisel keskkonda suurel hulgal antibiootikume. Hinnanguliselt 70-80% manustatud antibiootikumidest väljub kaladest koos väljaheitega keskkonda. Antibiootikumide mõju kaladele on kahjuks väga vähe uuritud. Kõrvalmõjudena on kaladel avastatud nefrotoksilisust ehk neerupuudulikkust ja immunomodulatsiooni, mis tähendab, et kalade kaitsereaktsiooni on antibiootikumid mõjutanud. Antibiootikumide kasutamise vähendamiseks on rakendatud kontrollmeetmeid ja vaktsineerimist. Samuti on kalakasvandustes oluline bioturvalisuse ja –ohje rakendamine. Kontrollmeetmeid rakendatakse paljudes riikides, kuid need võivad riigiti olla väga erinevad. Tavaliselt on reguleerivad asutused kehtestanud antibiootikumide kasutamise eeskirja, mis kehtestab lubatud antibiootikumide nimekirja, manustamisviisid, keeluajad, annused ja piirangud. Vaktsineerimine on väga hea meetod nakkushaiguste ennetamiseks. Tänapäeval on juba olemas väga tõhusaid vaktsiine mitmete haigustekitajate vastu. Bioturvalisuse ja –ohje meetmete abil on võimalik vähendada haigustekitajate kalakasvandusse sattumise riske ja piirata haiguste levikut. Bioturvalisusmeetmeteks on näiteks marja desinfitseerimine, haiguste vertikaalse leviku tõkestamine, rangete puhastuse- ja desinfitseerimisnõuete järgimine, eluskala turvaline vedu, ettevaatus ja reeglitest kinnipidamine elusmaterjali sissetoomisel teistest piirkondadest või kalakasvandustest, heitvete puhastamine, surnud kalade käitlemine, inimeste liikumise reguleerimine kalakasvanduse territooriumil jms. Töö käigus selgitati välja, milliseid antibiootikume Eesti kalakasvandustes enim kasutatakse. Ravimiameti müügiandmete analüüsi käigus selgus, et kogutakse küll andmeid kõigi veterinaarmedikamentidena loomakasvandustele müüdud antibiootikumide koguste ja toimeainete kohta, kuid eraldi kalade ravimiseks kasutatud ravimite kohta statistika puudub. Kalakasvatajate küsitlemisel selgus, et Eestis on antibiootikume kalakasvandustes väga vähe kasutatud. Enim on kasutatud oksütetratsükliini ja enrofloksatsiini. Sagedamini on antibiootikume vaja läinud pärast kalade keskkonnavahetust. Peamiselt on ravitud kalamaime. Selle teema edaspidisel uurimisel oleks tarvis välja selgitada vesiviljeluses kasutatud ravimite kogused. Samuti tuleks tähelepanu pöörata ravimijääkidele setetes ja reoveepuhastusprotsessidele, mis võimaldaksid ravimijääke efektiivsemalt eemaldada.Nimetus Piiratud juurdepääs Antibiootikumide kasutamisega ilmnenud tagasilöögid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Nõlvaku, Kärt; Sillaste, ViiuAntibiootikumide avastamine ja kasutuselevõtt on toonud kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Tänu antibiootikumide avastamisele on vähenenud surmaga lõppevate haiguste levik. Lõputöös antakse ülevaade antibiootikumide klassifikatsioonist, mõjuspekritest ja anlüüsitakse turustatud antibiootikumide hulkasid ning müügi dünaamikat. Resistentsuse teke on maailmale üha suurem probleem. Resistentsuse vältimiseks tuleks kasutada antibakteriaalseid ravimeid mõistlikult (pidada kinni keeluajast, ravikuuri pikkusest ja vältida ravimite sattumist loodusesse). Pikemaajaliselt avastada, katsetada ja toota uusi antibiootikume. Antibiootikumide ravile otsivad teadlased alternatiivseid ravivõimalusi nagu näiteks faagiravi. Lisaks teistele maadele uurivad ja katsetavad Soome teadlased faagiravi. On leitud ka palju looduslike ravimeid (näiteks küüslaauk, päevakübar, ingver jt.) mis mingil määral sisaldavad antibiootikumidele omaseid toimeid. Lisaks eelöeldule, käsitletakse lõputöös ka ravimijääkide liikumist keskkonnas selle mõju nii loodusele, loomadele kui ka meile. Ravimijäägid satuvad keskkonda inimeste väljaheidetest, loomade sõnnikust ja põldudele laotatud reoveestetest. Veel jõuavad ravimijäägid keskkonda inimeste mõtlematust käitumisest (ravimite ära viskamine selleks mitte ettenähtud kohta). Ravimijäägid satuvad meie toidulauale kas loomade kaudu või põllul kasvatavate taimede kaudu. Põllul, kus on laotatud reoveesettest tehtud sõnnikut, ei tohi peale teravilja vähemalt aasta möödudes midagi muud kasvatada (kuna mõned ravimijäägud on kauapüsivad). Näiteks lehmade puhul, kellel on udarapõletik ja keda ravitakse antibiootikumidega, tuleks neid lüpsta tervetest lehmadest eraldi (piim kõrvaldada) selleks, et see saastunud piim ei satuks meie toidulauale. Ravimijäägid satuvad veekeskkonda ka kala või krevetikasvatuste kaudu (seal manustatakse ravimeid läbi sööda) ning läbi reoveepuhastusseadmete (puhastusseadmed ei suuda ravimijääke eraldada ja seega ei ole puhastatud vesi täielikult ravimijääkidest vaba). Võimaluse korral tuleks leida kalade ja kreveti kasvatsutes ravimite manustamiseks mingi teine viis ja reoveepuhastusseadmetesse toimivaid püüdureid lisada selleks, et võimalikult vähe ravimijääke satuks vette. Ravimijäägid on ka üks võimalikest resistentsuse tekke põhjustest. Tuleks teha kõik selleks, et need ei satuks keskkonda ega ohustaks meid.Nimetus Piiratud juurdepääs Archimedese kruvi kasutamise eeluuring Kunda jõe näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Källo, Heiko; Erki, LemberKäesolev lõputöö on archimedese kruvi kasutamise eeluuring Kunda jõe näitel. Töö käigus selgus, et archimedese kruvi tehnoloogia on Eesti jõgedel perspektiivikas. Energeetiliselt avaldub eelis väikeste vooluhulkade juures, kus tema kasutegur on suurem. Lisaväärtus kalakruvi näol annab tellijale võidu projekti tasuvuses, kuid ka kindluse kalade rände tagamisel. Eelis konkurentide ees on töötav kalakruvi lahendus, mis sobib veekeskkonda oma töökindluse ja turvalisuse poolest. Kunda jõe põhjajäätumise uuringud näitasid, et põhjajää teket aitaks muu hulgas vähendada ka ajaloolise hüdroelektrijaama tööle panemine. Hetkel puudub paisul ka kalapääs, mis peaks seadusega tagama kalade rände võimalused. Archimedese kruvi paigaldamise abil saaks lahendada kalade rände probleemi ja samuti oleks astutud samm edasi põhjajäätumise vähendamise suunas. Riigil on plaanis paljude sarnaste paisude lammutamine. Lammutamine ei oleks kompromiss ja see ei lahendaks ühtegi probleemi, mis on tänasel päeval aktuaalsed seoses Kunda jõega. Põhjajäätumine muutuks hullemaks, sest jõest jääks järgi ainult vee nire. Samuti on ajaloost teada, et 100%-list kalapääsu pole kunagi vana HEJ paisu asukohas olnud, sest elektrijaam ehitati Kunda jõe alamjooksu 9,3 m suuruse loodusliku langusega lõigule, mis oli juba enne paisu rajamist paljude kala liikide jaoks läbimatu. Hoopis mõistlikum oleks antud olukorras kasutada archimedese kalakruvi, mis tagaks 100%-lise, turvalise kalapääsu igas mõõdus kaladele. Töös leiti, et archimedese kruvi edukaks kasutamiseks Eesti jõgedel tuleks teha järgmised sammud riigil, kes peaks esmalt üle vaatama oma seisukohad paisude suhtes. Kui otsustatakse, et archimedese kruvi on mõistlikum lahendus kui lammutamine, siis saab erasektor teemaga edasi tegeleda. Sisulisemaks põhjajäätumise uuringuteks saaks rajada põhjajäätumise jaama Kunda jõele. Täiustada tuleks uurimise metoodikat ja uuringute tegemisel kasutada täpsemaid instrumente.Nimetus Piiratud juurdepääs Atmosfääri saastekoormus Lääne-Virumaal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Allandi, Arlene; Tõnisson, ALääne-Virumaal asus 2013. aasta seisuga 140 käitist, mis on reguleeritud keskkonnalubadega, ning millest 107 omas kitsama hõlmatusega välisõhu saasteluba, ning ülejäänud ettevõtted kandsid endas keskkonnakompleksloa kohustust. Maakonnas ei asu ühtegi riikliku seirejaama, kuid Lahemaalt tulevad andmed õhufooni kohta, ning suurettevõte Kunda Nordic Tsement omab maakonnas ainukesena seriekohustust selliselt, et omab pidevseirejaama. Lääne-Viru maakonna atmosfääriõhu seisukord on valdavalt hea, kui võrrelda olemust välisõhu suursaastajatega (VKG, Eesti Energia SEJ jt), kes asuvad suures osas Ida-Virumaal. Samuti on tööstus koondunud ka Harjumaale, mistõttu ka Harju maakond on saastatuim kui Lääne-Virumaa. Kuid ülejäänud 12 maakonda võivad tunda suuremat uhkust puhta õhu üle, kui Lääne-Virulased. Maakonna saastatuim paik on Kunda linn, kus asub tsemenditehas Kunda Nordic Tsement, ning haavapuitmassi tehas Estonian Cell. Mõlemad ettevõtted jäävad saastetasude laekumise pingereas maakonna esikümnesse. Kõige vähem saastetasusid laekub maakonnas Euro Oil tanklast, ning samuti mitmest väikettevõtte lokaalsest katlamajast. Süsinikoksiid on maakonna õhus saasteainetest ülakaalukaim, kuid langevas trendis. Tõusvas trendis on maakonna atmosfääriõhu koostises tahked osakesed, mis on pärit mitmetest töötleva tööstuse ettevõttest (Kunda Nordic Tsement, Stora Enso Eesti AS ja mitmed teised puidutööstused) ning samuti katlamajadest, kes toodavad soojust tahkekütusest. Kuigi põlevkivi on kasutusel vaid Tapa linna soojavarustajal, siis puitmass on populaarsust kogumas väga mitmete kohalikes toasooja allikates. Kuid samas peab tõdema, et biomassi kasutamine on pigem laiem suund, kui teiste kütuste keeld. Samuti on võimalik PM osakeste konsentratsioone vähendada, lisades kateldele püüdeseadmeid. Saastetasudelt laekuva KIK rahastusena on see üks võimalik varjant saada makstud tulu kaudselt tagasi. Samuti võimaldab iga investeering õhutasusid asendada, mis on ka keskkonnahoidlikkuse ja säästva arengu üks suundadest.Nimetus Piiratud juurdepääs Atmosfääriosoon ja osoonikihi hõrenemine polaaralade kohal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Rauk, Henri; Eensaar, AguOsoonikiht kaitseb elusorganisme filtreerides maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse kogust. Osoonimolekulid paiknevad kahes atmosfäärikihis: stratosfääris ja troposfääris. Suurimad osoonikogused (90% atmosfääriosooni kogumahust) asuvad stratosfääris 15-35 km kõrgusel, kus nad moodustavad osoonikihi. Ülejäänud 10% nimetatakse maapinnalähedaseks osooniks, mis asub troposfääris. Maapinnalähedast osooni käsitletakse kui reostusainet, mis avaldab kahjustavat mõju elusorganismidele. Osoonikontsentratsioonide kujunemine on mõjutatud osooni tekkimis- ja lagunemisreaktsioonide tasakaalust ning osoonimolekulide liikumisest. Osoonimolekul tekib UV-kiirguse mõjul poolitatud vaba hapniku aatomi ja hapniku molekuli reaktsiooni tulemusel. Tekkimisreaktsioonid kulgevad põhiliselt stratosfääri troopikavööndis, kuna sinna ulatub kõige enam osoonimolekulide loomiseks vajalikku UV-kiirgust. Lagunemisreaktsioonide mõju jagatakse kaheks: hapniku modifikatsioonide ja kiirguse toime ning katalüsaatorid. Hapniku modifikatsioonide mõjul toimub osoonimolekulide aeglane lagunemine UV-kiirguse filtreerimise juures, kui osoonimolekul reageerib vabanenud hapniku aatomiga. Katalüsaatorid võtavad osa keemilistest reaktsioonidest ning vabanevad reaktsiooni lõpus sellisel kujul, et neil on võimalik osaleda uuesti sarnases reaktsioonis. Osooni lagunemise pool on kuni 80% ulatuses põhjustatud katalüsaatoritest (vesinikuühendid, lämmastikuühendid, kloor ja broom). Osooni geograafiline jaotus on kujundatud laiaulatusliku Breweri-Dobsoni õhutsirkulatsiooni poolt, mille mõjul toimub õhu poolustesuunaline liikumine stratosfääris. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad polaaralade kohal osoonikihti kahjustavate ainete ja poolustele omase kliima kombinatsioon. Osoonikihti kahjustavate ainete hulka loetakse inimtekke tagajärjel atmosfääri sattunud halogeeniühendeid (CFC, CCl4, HCFC, haloonid). Osoonikihti kahjustavad ained on inertsed ja pika elueaga, mille tõttu transporditakse nad atmosfääri õhuringlusega troposfäärist stratosfääri ja pooluste kohale. Antarktikas ja Arktikas moodustub talveperioodil polaaröö piirini ulatuv polaartsüklon, mis blokeerib troopikavööndist saabuva osoonirikka õhu segunemise tsükloni sees oleva õhuga. Polaartsükloni isoleeritus tugevneb talve jooksul ning temperatuuride langemisel stratosfääris alla -78°C moodustuvad polaarstratosfäärpilved. Polaarstratosfäärpilvede osakeste pinnal kulgevate heterogeensete keemiliste reaktsioonide käigus konverteeritakse polaartsükloni õhus sisalduvad halogeeniühendid aktiivsetesse vormidesse ning suur hulk lämmastikoksiide sadestub stratosfäärist välja. Tekkinud reaktiivsete halogeeniühendite ülekaal lämmastikoksiidide ees soodustab osooni katalüütilise hävimise reaktsioone päikesekiirguse naasmisel kevadel. Antarktika ja Arktika osoonikontsentratsioonide analüüsimise käigus selgusid põhjapoolkera tagasihoidlikuma osoonikihi hõrenemise põhjused. Põhjapoolkera laiaulatuslikud topograafilised tunnused kutsuvad esile intensiivsemat planetaarsete lainete aktiivsust, mille tagajärjel tugevneb osoonirikka õhu transportimine põhjapoolusele, esinevad kõrgemad temperatuurid ja nõrgeneb Arktilise polaartsükloni isoleeritus. Arktikas on stratosfääri temperatuuride kõikumise piirid laiad, kuid jäävad keskmiselt 10 kraadi võrra kõrgemaks kui Antarktikas. Kõrgemate temperatuuride tõttu jääb põhjapoolusel talveperiood lühemaks ning heterogeensete keemiliste protsesside mõju on tagasihoidlikum. Suurejooneline osoonikoguste langemine on leidnud aset Arktikas üksikutel aastatel (1997, 2011), kui temperatuurid langesid erakordselt madalale ning talveperiood kujunes tavapärasest pikemaks. Osoonikihi kaitsmise rahvusvaheline tegevus algas 1985. aastal Viini konventsiooni sõlmimisega. Kaks aastat hiljem anti välja Montreali protokoll, millega reguleeritakse osoonikihti kahjustavate ainete tootmis- ja kasutamistingimusi, lõppeesmärgiga kõrvaldada käibelt kõik osoonikihti kahjustavad ained. Montreali protokolli ja tema paranduste analüüsimise käigus selgitati välja osoonikihi kaitseks astutud sammude efektiivsus. Montreali protokollita oleksid klorofluorosüsinike ja teiste osoonikihti kahjustavate ainete kogused jätkanud järsku tõusu ning avaldanud üha suuremat negatiivset mõju polaaralade osoonikontsentratsioonidele. Protokolli esimene regulatsioon (1987) ja Londoni parandus (1990) pidurdasid osoonikihti kahjustavate ainete paiskamist atmosfääri ning alates Kopenhaageni parandusest (1992) prognoositakse klooriühendite langustrendi atmosfääris. Viimase paranduse (Montreal 2007) regulatsioonide järgimisel prognoositakse klooriühendite taastumist osooniaugu eelsele perioodile 21. sajandi keskpaigaks. Järgnevatel aastakümnetel avaldavad osoonikihile arvestatavat mõju olemasolevate kloori- ja broomiühendite aeglane eemaldumine, jätkuv kasutus arengumaades ning vanades seadmetes lukustunud halogeenid.Nimetus Avatud juurdepääs Audiitorettevõtete valmisolek ESG aruandlusperioodiks(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2025-05-11) Press, Laur; Lindroos, KarinTöö kirjutamise ajal on ESG raporteerimisega tegelemine ettevõtete ja audiitorettevõtete seas muutunud väga aktuaalseks teemaks. Seetõttu oligi käesoleva lõputöö eesmärgiks uurida audiitorettevõtete valmisolekut ESG aruandlusperioodiks, millest tuli välja ettevõtete ning audiitorite hetkeolukord aruandlusmaastikul. Töö eesmärgi täitmiseks sõnastati autori poolt järgnevad uurimisülesanded: 1. Tuua välja jätkusuutlikkuse aruandlusega seotud teoreerilised aspektid ja anda ülevaade ESG aruandluse õiguslikust taustast. 2. Viia läbi analüüs audiitorettevõtete seas, et selgitada välja audiitorettevõtete valmiksolek ESG arundlusperioodiks. Töö esimeses osas anti ülevaade jätkusuutlikkuse aruandluse teoreetilisest taustast ja õiguslikest alustest. Toodi välja kolmikmõõtme ajalugu, säästva arengu printsiibid, erinevad direktiivid ning standardid, mis on seotud ESG raporteerimisega. Töö teises osas viidi läbi võrdlev analüüs PwC, KPMG ja BDO esindajatega teehtud intervjuude põhjal. Kvalitatiivse andmekogumismeetodina kasutati poolstruktureeritud intervjuud, mis transkribeeriti ning mille interpreteeringutest ja võrdleva analüüsi tulemustest tehti lõpuks järeldused. Analüüsi järeldustes tuuakse välja, et suuremad audiitorettevõtted on aruandlusperioodiks valmis. Tegeletakse aktiivselt firmade hetkeolukorra kaardistamistega ja konsulteerimistega. Töötajaid koolitatakse palju ning suurt abi saadakse selleks rahvusvaheliselt võrgustikult ettevõtte siseselt. Nõrgemast küljest nähakse riigipoolset tuge, kuna kõik süsteemid on alles loomisel, siis midagi kindlat veel pole. Lisaks võiks riik rohkem ja läbipaistvamalt informeerida ettevõtteid ESG kohustusest ning vastata tekkida võivatele küsimustele Väiksematel audiitorettevõtetel hetkel suurt mahtu seoses jätkusuutlikkuse aruandlusega veel pole, kuid kui see peaks tulema, siis see kasvab väga hüppeliselt. Nende silmis on riigipoolne tugi väga hea ning koolitusi ja teadvustamist on piisavalt. Lisaks tuuakse välja, et ettevõtete keskkonna hetkese olukorra kaardistamine võib osutuda alguses keeruliseks, kuna firmad pole harjunud sellise informatsiooniga töötama. 25 Kuna lõputöö seab mahulised piirangud ning lõputöö raames on käsitletud ainult ainult audiitorettevõtete poolne arvamus, siis teeb autor ettepaneku teemat veel edasi arendada. Edaspidi võiks lisaks uurida riigi või Audiitorkogu poolset arvamust ning valmisolekut.Nimetus Piiratud juurdepääs Autohoolduses kasutatavate kemikaalide oht keskkonnale ja töötajatele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Karhu, Sten; Sillaste, ViiuAutosid liikleb Eesti tänavatel väga palju ning autod vajavad hooldust, sealhulgas pesemist. Üks selleks võimaluseks on kasutada käsipesulaid. Lõputöö andmete saamiseks uuriti kolme käsipesulat, kahte Tallinnas ja ühte Kohilas. Koostatud testidele vastasid ettevõtete juhid. Lisaks analüüsiti ka kemikaalide ohutuskaarte, uuriti ka seadusandlust. Lõputöö eesmärk, saada vastused sissejuhatuses püstitatud küsimustele, saavutati. Testi küsimustele vastas kolm ettevõtet, neist selgusid teostatavate tööde loetelu, tööde mahud, kasutatavad tooted ja neis sisalduvad kemikaalid. Töö ülesanne selgitada välja nende ohtlikkus inimestele ja keskkonnale realiseeriti ohutuskaartide analüüsi tulemusel. Parema ülevaate saamiseks tulemused koondati tabelitesse, kusjuures erinevate tööoperatsioonide (salongipesu, välispesu jt.) kemikaale, ohutusküsimusi käsitleti eraldi. Sellega saavutati tööoperatsioonil kasutatavatest kemikaalidest parem ülevaade ja ka täpsem ohtude kirjeldus. Käsipesualates on põhiliselt viis tööprotseduuri – välispesu, sisepesu, mootoripesu, poleerimine ja vahatamine. Nende protseduuride läbiviimiseks kasutatakse erinevaid aineid, mis sisaldavad ohtlike kemikaale. Kokku uuriti 11 erinevat toodet nende ohutuskaartide põhjal. Toodete sees oli kümneid erineva ohtlikusega kemikaale. Erinevates pesulates kasutatakse sarnaseid tooteid. Kõige rohkem tellitakse välipesu, mis võis küündida üle 90% tehtavatest töödest. Järgmisena salongipesusid ning teisi protseduure tehakse väga vähe. Kõige enam ainetest kasutatakse pigieemaldus vahendit, mida telliti kuni pool tonni aastas. Autopesulates kasutatakse kõige rohkem vett, mida võib ühele autole minna kuni 260 l. See vesi ei ole enam puhas. Enamus kemikaale on ohtlikud nii keskkonnale kui ka töötajatele. Töötajad, kellel on otsene kokkupuude kemikaalidega, peavad olema väga ettevaatlikud. Kemikaalid on ohtlikud sisse-hingamisel, alla-neelamisel, kokkupuutel nahaga ja silma sattumisel. Koostatud tabelid annavad selle kohta ülevaate. Töötajad peavad kasutama olenevalt tööprotseduurist erinevaid isikukaitsevahendeid – prille, respiraatorit/maski, kaitsekindaid kaitseriideid ja jalanõusid. Oluline on ka korralik ventilatsioon, et töötaja ohtlikke aineid organismi ei hingaks. Ohtlike ainete kogumiseks kasutatakse õli ja liivapüüdureid, mis koguvad/millesse kogutakse kõik soovimatu. Suurtesse anumatesse kogutakse kokku pesuveed, mida tühjendatakse regulaarselt ning viiakse töötlemisse. Ained ja neis sisalduvad kemikaalid on ka ohtlikud keskkonnale ja elusloodusele. Kemikaalid on ohtliku toimega loomadele allaneelamisel, naha ja silmadega kokkupuutel ning sissehingamisel võivad olla isegi surmavad. Mõningad kemikaalid mõjuvad ka reproduktiivsusele. Kemikaalid on ohtlikud ka vesikeskkonnale. Kemikaalide mõjusid on põhiliselt uuritud küülikute ja rottide peal. Keskkonnas võivad kemikaalid olla ohtlikud ning selle vältimiseks on kasutusele vaja võtta erinevaid meetodeid, et kemikaal üldse sinna ei jõuaks. Tuleks rajada kogumisbasseinid ja kanalisatsioonisüsteemid ning pinnata peale- ja mahalaadimisjaamad. Vältida mahavoolu või väljavoolu sattumist kraavidesse, kanalisatsiooni või veekogudesse. Kui midagi peaks juhtuma tuleks kohe teavitada asjassepuutuvaid ametiasutusi ning alustada puhastusmeetmeid. Autopesulaid uurides ning kohapeal käies oli näha, et kõik vastab ka seadustele ja normidele. Kõik vajalik oli neis ettevõtetes olemas ning ei tundunud et midagi oleks puudu. Ka töötajad kasutasid vastavalt nõuetele õigeid vahendeid enda ja keskkonna kaitseks.Nimetus Piiratud juurdepääs Biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi kasutamise võimalused(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Ridbeck, Ann-Riin; Oja, AhtoBiogaas on looduslik kõrge metaani sisaldusega kütus, mida saadakse hapnikuvaba kääritamise teel. Leida võib biogaasi looduses asuvatest anaeroobsetest keskkondadest, kuid peamiselt toodetakse seda siiski kääritites tehislikult, luues gaasi teket soodustavad tingimused. Gaasi tootmiseks on lisaks spetsiaalsele tehnikale vajalik sobiv substraat, ehk tooraine, milleks enamasti on põllumajanduses tekkiv hein, silo, loomasõnnik või läga ning tootmises tekkivad orgaaniliselt lagunevad jäätmed ning reoveemuda. Eestis toodetakse biogaasi ligi kahekümnes erinevas ettevõttes – viimaste andmete kohaselt kuni 10 miljonit kuupmeetrit aastas. Kuid võrreldes teiste taastuvenergialiikidega on seda siiski üsna vähe. Biogaasi toodetakse peamiselt soojusenergia tootmiseks kuid puhastatuna biometaaniks, on seda võimalik kasutada ka kütusena transpordisektoris. Kuna Eesti transpordisektoris kasutatava alternatiivsetest taastuvatest allikatest pärineva energia protsent on hetkel peaaegu null ning aastaks 2020 peab selle osakaaluks olema 10%, tundub biometaan olevat sobiv antud probleemi lahendama. Biogaasi töötlusprotsessi kuuluvad substraadi eeltöötlus, biogaasi kääritamine, biogaasi puhastamine ning digestaadi järeltöötlemine. Biogaasi tootmistehnoloogiaid võib jagada mitmeti: • kuiv- ning märkääritustehnoloogia; • üheetapiline, kaheetapiline ning kolmeetapiline tehnoloogia; • psührofiilne, mesofiilne ning termofiilne tehnoloogia; • katkeva, osaliselt katkeva ning katkematu täitmisega tehnoloogia. Biogaasi kasutamisel kütusena transpordisektoris, tuleb see eelnevalt puhastada biometaaniks, ehk tõsta metaani sisaldust ning vähendada teiste ainete osakaalu. Biometaani tootmiseks tuleb valida konkreetsetele tingimustele ning olukorrale vastav tööstuslik puhastustehnoloogia: • keemiline absorbeerimine; • füüsikaline absorptsioon; • orgaanilis-füüsikaline puhastamine; • surve all adsorbeerimine; • membraani eraldamine; • krüotehnoloogia. Substraadi kääritamisel biogaasiks tekib jääkprodukt, mida nimetatakse kääritusjäägiks, ehk digestaadiks, mis koosneb peamiselt lämmastikust, fosforist, kaaliumist ning väävlist. Olenevalt niiskusprotsendist ning kuivaine sisaldusest võib kääritusjääk olla nii vedelas kui tahkes olekus. Samuti võib vajada lõpp-produkt, olenevalt kasutatud substraadist, järeltöötlust ehk hügieniseerimist. Digestaat ladustatakse peamiselt lägahoidlas või spetsiaalses kääritusjäägihoidlas, mis peab olema pealt kaetud. Arvestades, et biogaasi tootmiseks kasutatav substraadi hulk digestaadiks saamisel oluliselt ei vähene, võib selle hilisem hoiustamine osutuda üsna probleemseks. Vastavalt veeseadusele, on Eestis digestaadi kasutamine põldudel keelatud kuupäevade vahemikus 1. detsember kuni 31. märts, seega peab hoiustamiseks olema varutud üsna palju ruumi. Eestis kasutatakse digestaati peamiselt väetisena, mida tehes peab meeles pidama kääritusjäägi kvaliteedikontrolli - keelatud aineid sisaldava digestaadiga väetamine võib olla keskkonnale ning inimesele väga ohtlik. Kui on tegemist puhta ning korraliku kääritusjäägiga, toob aga väetis põllumehele suurt kasu. On tõestatud, et digestaadist toodetud väetis on oluliselt tõhusam kui loomadesõnnik. Sellegi poolest on antud lahendusel ka miinus – digestaadi segu on üsna keeruline transportida ning selle viimine kaugemale kui 10 km, ei ole põllumehele tasuv. Lisaks väetistele on digestaati võimalik kasutada ka vetikate tootmisel, kus viimane omistab kääritusjäägist vajalikud toitained ning süsihappegaasi. Digestaat võimaldab vetikatel toota biomassi ning selle rakkudes olevast õlist on hiljem võimalik luua transpordis kasutatavat kütust - biodiislit. Eesti geograafilist asukohta arvestades tasub silmas pidada, et makrovetikate kasvatamine ei ole siin kuigi praktiline - mikrovetikate kasutamine sobib Eesti tingimustes digestaadi abil biodiisli tootmiseks oluliselt paremini. Erinevate kuivatustehnoloogiate abil on võimalik biogaasi kääritusjäägist toota ka näiteks kuivsegu, graanuleid või pelleteid, mida saab hiljem kasutada granuleeritud väetisena, loomade allapanuna või kütusena soojusenergia tootmiseks. Tulevasel digestaadi kasutusalal mängib olulist rolli biogaasi tootmisel kasutatud substraadi koostis. Seni on Eestis kasutatud biogaasi kääritusjääki peamiselt siiski väetisena. Kuid, et kasutada ära produkti kogupotentsiaali, tasub eeskuju võtta teistest Euroopa riikidest ning katsetada taoliste edukate projektidega nagu näiteks mikrovetikate abil biodiisli tootmine või kuivtöötlemise abil pelletite ning graanulite tootmine. Digestaadi granuliseerimine on vajaliku tehnika olemasolul lihtsalt teostatav automatiseeritud protsess, mis kasutab digestaadi peaaegu täielikult ära. Saadud pelletite või graanulite pakendamine on lihtne ning hilisem transport ning hoiustamine mugav. Graanuleid oleks õige pakendamise korral võimalik müüa poes või suuremates kogustes otse põllumajandusettevõtetele oma tulevase saagi väetamiseks. Antud käitumismuster tagaks biogaasi tootjale suurima võimaliku kasumi kaotades seal juures digestaadi tahke jäägi utiliseerimisega seotud kulud.Nimetus Piiratud juurdepääs Biokütused ja nende kasutus väikekateldes(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Matsalu, Marek; Paist, AaduKäesoleva lõputöö eesmärgiks oli vaadelda ja analüüsida põhjuseid, miks biokütuste ja väikekatelde kasutamine siiski Eestis suhteliselt aeglaselt levib. Autor leidis oma lõputöö käigus, et biomassi kasutavad katlad on keskkonda ja loodust säästvad, kuid nende lahendused on keerukamad ja tehnoloogia kallim (võrreldes näiteks gaasi või õli kateldega). Antud ajahetkel on kütuselahenduste valimisel finantsiline külg üks suurimaid otsuse mõjutajaid. Töös on välja toodud, et biomassi põletustehnoloogia (nii kütuse ettevalmistamine, etteanne kui ka põletamine) on tunduvalt kulukam, kui gaasi või õli põletamisel ning kui soovitakse oma alginvesteeringuid tasa teha, tuleb koormata biokütuse katlaid maksimaalselt, st peaksid töötama võimalusel aastaringselt baaskoormusel. Oma intervjuus OÜ Lihula Soojuse juhatuse esimehega, Tõnu Teesaarega, leidis intervjueeritav, et biokatelde populaarsuse kasvu üheks mõjutavaks teguriks on kütuste kättesaadavus. Kui biomassi ei ole piisavalt saadaval, võidakse hakata kasutama teisi keskkonnale kahjulikemaid kütuseid või jäetakse katel üldse seisma. Oluline on ka õige võimsusega katla valik, mis vastab koormusgraafikule. Tuleb jälgida, milline on reaalne soojustarve – kütte ja soojavee koormus. Odavate ja mitte nii töökindlate seadmete kasutamine võib kaasa tuua uusi lisakulutusi süsteemi väljavahetamiseks. Mis puudutab tööjõudu, siis mõnele katlamajale võib saatuslikuks saada töötajate ebapiisav kvalifikatsioon (kuigi täna peaksid kõik katlaoperaatorid olema atesteeritud). Oluliseks mõjuriks on konkurents biokütuse tarnijate, teiste katlamajade või väikekatelde omanike vahel. Maagaasi, põlevkiviõli ja kergekütteõli baasil töötavad katlad on tihti odavamad ja suurema kasutusmugavusega kui seda on biokütust kasutavad katlad, kuid kütus on kallim, eriti õli puhul. Kui biomassil toimivaid katlaid juurde tekib, kasvab biokütuse nõudlus, mis omakorda võib tõsta soojuse hinda. Samuti on biokütuste propageerimiseks olemas riiklik toetuste programm, kuid maaomanikele eraldatavad toetused on sageli ebapiisavad. Toetuste abil suureneks biomassi tarbeks põhu, looheina või muu biomassi varumine. Lisaks eeltoodule tuleks rohkem rõhku panna ka biokütuste ladustamise ohutusele ja selle järelvalvele, sest heinapallide ja põhupallide põlenguid Eestis siiski esineb (ca iga 2 kuu järel).Nimetus Piiratud juurdepääs Biokütuste masside ja tuha koostise võrdlus Tallinna elektrijaama näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Nurges, Joonas; Sillaste, ViiuEsimeses peatükis käsitleti lõputööks vajalikke teoreetilisi seisukohti (biokütuste määratlus, liigid ja omadused). Anti ülevaade biokütuste põletamiseks sobivatest põletustehnoloogiatest ja nende erisustest. Leiti materjale erinevate biokütuste liikide tuhkade keemilise koostise kohta, mis said aluseks ja võrdlusmaterjaliks Tallinna elektrijaama tegevuse analüüsil. Iseloomustati Tallinna elektrijaama Väo I ja Väo II koostootmisjaama. Tallinna elektrijaamas kasutatakse kütuseks hakkepuitu ja freesturvast. Turvast kasutatakse ainult kütteperioodidel. Kütteperioodidel on kütuse hulgad suuremad kui neil perioodidel, kus päevase temperatuuri keskmine ületab juba 12 °C. Biokütuste koguste, energia hulkade ja välistemperatuuride vastatastikuste sõltuvuste selgitamiseks kasutati algmaterjali hankimiseks intervjuud Tallinna elektrijaama juhatuse esimehega. Töö käigus esitati korduvalt ka täiendavaid küsimusi vajalike andmete saamiseks Tallinna elektrijaamast ning temperatuuride näitude otsimist EMHI näitude kogudest. Freesturba kasutus tuleneb majanduslikust otstarbekusest. Turba ja puitkütuse energeetiline väärtus on väga sarnane, kuid nende hinnavahe on suur. Seetõttu kasutatakse turvast kütteperioodidel enam. Turba kogused, mida lisatakse kütteperioodidel sõltuvad nii turba hinnast kui välistemperatuuridest. Mida madalamad on välistemperatuurid, seda rohkem kasutatakse freesturvast kütuses. Kütuste koguste suurenemise üheks teguriks võib olla ka see, et keskkütte tarbijate arv on suurenenud. 2017 aastal on biokütuse kasutus suurenenud klimaatilistel põhjustel-pikk kütteperiood. Turba koguse suurenemine ja EMHI andmed põhjendavad seda töös. Biokütuse tuhas leidub palju väärtuslike elemente, mida saab kasutada põldudel põllumaa väärindamisel. Tuha koostises olevate elementide sisaldust biokütuste korral mõjutab turba protsent. Turbas leidub palju elemente, mis võivad keskkonda negatiivselt mõjutada. Turbas leidub raskemetalle ja ohtlike mittemetalle, mis mõjutavad põldudel kasvatavaid taimi erinevatel viisidel, mõjutades nende kasvu ja võimekust fotosünteesida. Raskemetallide esinemise tõttu tuhas tuleb teha tuhaanalüüse, et määrata nende kogused selles. Tuha analüüsid tehti tuha tarbija tellimusel ja neid andmeid kasutatakse antud töös. Tuhas olevad raskemetallide kogused ei tohi ületada ’’Pinnases ja põhjavees ohtlike ainete sisalduse piirnormid’’ seaduses määratud suurusi. Piirnormide ületamisel võivad raskemetallid taimedele mõju avalduda, ning läbi taimede edasi keskkonnas ringlusesse sattuda, millised mõjud esinevad erinevate mineraalide korral on töös käsitletud. Erinevatel raskemetallidel on erinev piirnorm, kuna nende võime mõjutada keskkonda on erinev. Näitena võrdluseks vaadeldakse kui kõige drastilisemat elavhõbeda ja tsingi mõju. Mõlemat raskemetalli leidus tuhas. Tsingi määratud piirnorm on 500 mg/kg kohta ja elavhõbeda määratud piirnorm on 2 mg/kg kohta. Analüüsitud tuhas määratud tsingi kogus oli 462 mg/kg kohta ja elavhõbeda kogus 0,062 mg/kg kohta. Mõlema raskemetalli kogus jääb alla piirnormi, kuid mõlema raskemetalli kogus on arvestav. Võib oletatada, et nende mõju on keskkonnale ulatuslik, kuid jääb piirnormide sisse. Tallinna elektrijaamas toodetakse elektrienergiat ja soojusenergiat. Toodetud soojusenergia läheb kaugküttevõrku ja elektrienergia läheb Eleringi võrku. Energia tootmisel andmetest nähtub, et see on iga aastaga suurenenud. Tootmise suurenemise põhjuseks võib pidada keskkütte tarbijate arvu suurenemist. Tootmises on ka nähtav kliima mõju eri aastatel. Aastal 2017 oli kütteperiood pikem, kuna keskmised temperatuurid olid veel ka aprillikuus alla 12 °C. Selle tõttu toodeti aastal 2017 Väo I koostootmisjaamas ka rohkem soojusenergiat. Aastal 2018 oli soojusenergia tootmine madalam kui 2017. aastal. Selle põhjuseks on, et aastal 2018 oli Väo II koostootmisjaam saavutanud suurema tootlikkuse, ning Väo I koostootmisjaam sai toota stabiilsematel parameetritel. Töö koostamine autori hinnangul oli huvitav.Nimetus Piiratud juurdepääs Biolagunevate köögijäätmete sorteerimise väikelahendus kodus kogumiseks(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Kätlin, Muug; Monica, VilmsKäesolevas töös uuriti elanike biolagunevate köögijäätmete kogumisharjumusi ning sooviti teada saada milline oleks mugav mahuti biojäätmete kogumiseks kodus. Selleks, et koguda vajalik informatsioon mahuti kavandi loomiseks koostas töö autor küsitluse veebikeskkonnas. Küsitlus koosnes neljateistkümnest küsimusest ning ühest vabas vormis lahtrist, kuhu said vastajad lisada teemakohaseid mõtteid ning soovitusi. Küsitluse esimesed kuus küsimust keskendusid elanike praegustele kogumisharjumustele ning kuus viimast küsimust esitati selleks, et teada saada milline võiks olla mugav ning meeldiv mahuti, kuhu koguda biolagunevaid köögijäätmeid kodus. Uuringust selgus, et läbivaks põhjuseks, miks on biolagunevate köögijäätmete kogumine tülikas vastanutele on kogumisel tekkiv ebameeldiv lõhn, ruumipuudus ning piisavalt mugava mahuti puudumine. Teisalt leidus vastajaid, kes on leidnud enda jaoks piisavalt mugava mahuti biolagunevate jäätmete kogumiseks ning ei pidanud eelnimetatud faktoreid kogumisel probleemiks. Lisaks oli üheks põhjuseks, miks ei saa koguda biolagunevaid köögijäätmeid eraldi segaolmejäätmetest, biolagunevate jäätmete konteineri puudumine korteri/maja vahetusläheduses. Küsitluse käigus selgus, et mugav mahuti võiks olla kompaktne, ebameeldivat lõhna mitte eritav ning materjali kasutuse poolest ringmajanduspõhimõtteid järgiv. Töö koostamise käigus leiti, et mugav ning keskkonnasõbralik mahuti võiks olla ehitatud puidujääkidest ning ümbertöödeldud plastist. Biolagunevate köögijäätmete kogumisel ebameeldiva lõhna tekke vältimise probleemile leiti üheks võimalikuks lahenduseks aktiivsöefiltri kasutamine mahutis. Töö koostamise käigus loodi esialgsed mahuti kavandid, et näha milline võiks keskkonnasõbralik mahuti oma disaini poolest välja näha. Mahuti kavandi loomisel arvestati küsitluses saadud vastuseid, nagu mahuti kuju, suurus ning ringmajanduspõhimõtteid järgivad materjalid. Antud töös otsiti küll reaalseid materjale ja loodi mahuti kavand ning tutvustati neid töös, kuid reaalset tootmisprotsessi ning kulukalkulatsioone käesolevas töös ei käsitletud. Töö tulemused põhinevad väikese osa elanike vastustest, kuid antud töö eesmärkide täitmiseks sellest piisas. Küsitlusest saadud vastused olid suureks abiks ning toetasid autori ideed mahuti kavandi väljatöötamisel. Käesolev töö vajaks kindlasti veel uurimist materjali kasutuse ning tootmise ning tootmisel kaasnevate kulude arvestamisel. Koostatud töö annab aluse luua uus küsitlus või uuring teada saamaks, kas mahuti kavand ning kasutusmugavus vajaks täiendamist. Tulevikus plaanib töö autor käesolevat lõputööd edasi arendada ning tegeleda toote prototüübi väljatöötamisega.Nimetus Piiratud juurdepääs Biolagunevatest jäätmetest kvaliteedinõuetele vastava komposti tootmine ja turundamise võimalused Eestis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Liivik, Marit; Rüütelmann, MargitEestis tegelevad kompostimisega palju erinevaid ettevõtted – prügilad, jäätmekäitlusettevõtted, kohalikud omavalitsused (kalmistud ja jäätmejaamad) ja reoveesettekomposti tootvad vee-ettevõtted. Kõige rohkem kasutatakse Eestis aunkompostimist, kuid on kasutusel ka kott-, reaktor- ja trummelkompostimine. Aunkompostimise eeliseks teiste kompostimistehnoloogiate ees on see, et aunkompostimisel on kõige väiksemad rajamiskulud. Jaemüügis leidavatest kasvusegudest sisaldasid komposti pooled. Kõige rohkem esines hobusesõnnikut ning seejärel broilerisõnnikut. Aianduskauplused müüvad kallimaid ja enamasti komposti sisaldavaid kasvusegusid, ehituskauplused müüvad aga soodsamaid ja enamasti komposti mittesisaldavaid kasvusubstraate. Kasvusegude hindasid ja komposti sisaldust võrreldes seost näha ei ole. Kõige kallim on Matogard Biokompost (0,38 €/liiter), kuid seevastu komposti sisaldav Biolan Aiamaa Must Muld on kõige odavam (0,06 €/liiter). Eesti tarbijad ei ole harjunud jäätmekomposti kasutama, sest selle kvaliteet on kõikuv, kompost ei ole sertifitseeritud ja varasemalt ei olnud kompostile kasutusjuhised ega kvaliteedinõudeid. Kui suudetakse tagada komposti kvaliteet ja see seriftitseerida, siis tuleb suurt rõhku panna ühisele turundusele. Komposti kasutusvõimalused on hobiaias (kodumajapidamised), põllumajanduses ning haljastuses ja maastikukujunduses (haljastusettevõtted). Komposti turundamiseks on kaks varianti: müüa põllumajandusse või kodumajapidamistesse. Kõige suurem probleem turundamisel on komposti kvaliteet, mis erineb eri tootjate vahel, kuid turule tulemiseks peab kindlasti tagama püsiva kvaliteedi. Kvaliteedi tagamisel on igal ettevõttel vastutus, et kompost vastaks nõuetele. Lisaks sellele, peab tootja alati kaasa andma kasutusjuhised. EJKL Kompetentsikeskus on välja andnud kasutusjuhised, mis on saadaval nii voldikutena kui tekstina kolmele erinevale sihtgrupile – hobiaed, põllumajandus ning haljastus ja maastikukujundus. Kui seada eesmärgiks jaemüügis kodumajapidamistesse komposti müümine, siis peaks tarbijale komposti kasutamise lihtsustamiseks komposti pakendama valmissegudena. Kõige otstarbekam on pakendada 45 kuni 60 liitristesse pakenditesse, mis on tarbijate seas kõige eelistatumad. Pakendamisel tekivad lisakulutused pakkeliini soetamisel ja kompostisegude pakendamisel. Pakkimiseks vajalik masin oleks kasulik soetada mitme ettevõtte ühisel panustamisel, sest pakkeliinid on kallid ning ühe ettevõtte kompostitoodang ei pruugi olla piisavalt suur. Sel juhul tasuks kaaluda teisaldatava pakkeliini ostmist. Teiseks variandiks on osta mitme ettevõtte peale lokaalne pakkeliin ning kõik kompostid omavahel kokku segada. Sellisel juhul võib probleemiks osutuda kvaliteedi tagamine, sest kompostide tootmistehnoloogiad ja sisendmaterjalid on erinevad. Kõige suuremates kogustes kasutavad komposti haljastusettevõtted ja põllumajandus. Kui läbi viia sertifitseerimine, siis saab tarbijale kaasa anda tõendi, et kompost ei sisalda ohtlike aineid ega ületa piirväärtuseid. Sertifikaadi saamiseks peab kompost vastama „Biolagunevatest jäätmetest komposti tootmise nõudetele”. See on eriti oluline mahetootjatele, kes on väga valivad väetiste suhtes, mida põllule panevad. Varasemate uuringute põhjal selgub, et kvaliteedinõuete täitmine, mis on esitatud määruses „Biolagunevatest jäätmetest komposti tootmise nõuded”, ei tohiks Eesti ettevõtetele probleemiks olla. Nende nõuete täitmisel saavad jäätmekäitlusettevõtted, kes biolagunevatest jäätmetest komposti toodavad, jäätmest toote.