Olga Solovjova LASTEGA SEOTUD KÜSIMUSTE LAHENDAMINE PERELEPITUSE ABIL LÕPUTÖÖ Teenusmajanduse instituut Sotsiaaltöö õppekava Juhendaja: Jaanika Kirs, MA Mõdriku 2025 2 Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Mina, Olga Solovjova, annan Tallinna Tehnikakõrgkoolile (edaspidi kõrgkool) tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose „LASTEGA SEOTUD KÜSIMUSTE LAHENDAMINE PERELEPITUSE ABIL“ 1) reprodutseerimiseks eesmärgiga seda säilitada ja teha üldsusele kättesaadavaks Tallinna Tehnikakõrgkooli digiarhiivi DSpace kaudu; 2) reprodutseerimiseks pärast piirangu lõppu juhul, kui instituudi direktori korraldusega on kehtestatud lõputöö avaldamisele tähtajaline piirang. Autorideklaratsioon Mina, Olga Solovjova, tõendan, et lõputöö on minu kirjutatud. Töö koostamisel kasutatud teiste autorite, sh juhendaja ja iseenda varasematele teostele on viidatud õiguspäraselt. Kõik isiklikud ja varalised autoriõigused käesoleva lõputöö osas kuuluvad autorile ainuisikuliselt ning need on kaitstud autoriõiguse seadusega. (allkirjastatud digitaalselt) Juhendaja Jaanika Kirs Töö vastab lõputööle esitatavatele nõuetele. (allkirjastatud digitaalselt) Lõputöö on kaitsmisele lubatud instituudi direktori korraldusega. (allkirjastatud digitaalselt) 3 SISUKORD MÕISTED JA LÜHENDID .......................................................................................... 4 SISSEJUHATUS ..................................................................................................... 5 1. TEOREETILINE LÄHENEMINE ............................................................................ 7 1.1 Konfliktiteooria kui analüütiline raamistik ..................................................... 7 2 PERELEPITUS JA SELLE ROLL LASTEGA SEOTUD KÜSIMUSTE LAHENDAMISEL .......12 2.1 Riiklik perelepituse olemus ........................................................................12 2.2 Perelepituse protsess ja osapooled .............................................................14 2.3 Laste osalus perelepitus protsessis .............................................................17 3 LÕPUTÖÖ METOODIKA ...................................................................................20 3.1 Probleemipüstitus, eesmärk ja uurimisülesanded ..........................................20 3.2 Uurimistöö andmekogumise- ja analüüsimetoodika .......................................20 3.3 Valimi moodustamine ja konfidentsiaalsus ...................................................21 4 UURIMUSE ANALÜÜS ......................................................................................23 4.1 Perelepituse protsess ................................................................................23 4.2 Lapse kaasamise perelepitusse, meetodid ja piirangud ..................................27 KOKKUVÕTE ........................................................................................................34 SUMMARY ............................................................................................................36 VIIDATUD ALLIKAD ...............................................................................................38 LISA 1. ................................................................................................................44 4 MÕISTED JA LÜHENDID Edutuse tõend - dokument, mis väljastatakse siis, kui vanemad ei sõlmi perelepituse tulemusena ametlikku allkirjastatud vanemluskokkuleppe dokumenti (Perelepituse ABC, 2024) ELÜ - Eesti Lepitajate Ühing Konfliktid – olukorrad, kus erimeelsused või arusaamatused põhjustavad pinget ning viivad selleni, et osapooled hakkavad tegutsema teineteise huvide vastu (Palts, s.a. 2025) LasteKS – Lastekaitseseadus LepS – Lepitusseadus PKS - Perekonnaseadus Perelepitus - professionaalne teenus perekonfliktide ja abielulahutuste valdkonnas (Eesti Lepitajate Ühing, s.a. 2025) Perelepitaja (vahendaja) – erapooletu spetsialist, kes aitab vanematel rahumeelselt lahendada omavahelisi erimeelsusi, mis puudutavad nende alaealise lapse elu, näiteks elukohta, suhtlemiskorda või hooldusõigust. Perelepitaja ei tee vanemate eest otsuseid, vaid toetab neid kokkuleppele jõudmisel, pidades silmas eelkõige lapse parimaid huve (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 3) Perelepitusteenus - tasuta nõustamisteenus, mille eesmärk on aidata vanematel lahendada rahumeelselt ja lapse huve arvestades erimeelsusi, mis puudutavad alaealise lapse elu pärast vanemate lahkuminekut (Sotsiaalkindlustusamet, s.a. 2025) RPLS - Riikliku perelepitusteenuse seadus SKA - Sotsiaalkindlustusamet Vanemluskokkulepe (VKL) - dokument, mis sõlmitakse vanemate vahel riikliku perelepitusteenuse seaduse alusel toimunud eduka lepitusmenetluse tulemusel ning mille kinnitab Sotsiaalkindlustusamet (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 12) 5 SISSEJUHATUS Tänapäeva ühiskonnas, kus lahkuminekud ja peresuhete keerukus on muutunud üha tavalisemaks, tõusetub küsimus laste heaolu ja õiguste tagamisest konfliktsete olukordade lahendamisel. Kui vanemad satuvad vaidlustesse, eriti hooldusõiguse, suhtluskorra ja lapse elukoha küsimustes, on lapsed sageli kõige haavatavamad osapooled. Sellistes olukordades on oluline leida lahendusi, mis vähendavad konflikte ja toetavad laste parimaid huve. Perelepitus on professionaalne teenus, mille eesmärk on toetada perekonfliktide ja abielulahutuste osapooli erapooletu kolmanda osapoole ehk lepitaja abi. Pärast kokkuleppele jõudmist suudetakse olla lastele paremad vanemad ning korraldada ka lahus elava vanema suhtlemist lapsega tõhusamalt. Uuringud kinnitavad, et lepitatud vanemate vahel esineb märkimisväärselt vähem konflikte (Valma, Surva, & Hääl, 2014, lk 86-103). Perelepituse protsessis osalevatel vanematel on võimalus paremini mõista teineteise seisukohti ja vajadusi, mis loob eeldused koostööks. Protsessi kaudu püütakse lahendada probleeme kohtuväliselt ning saavutada laste arengulisi vajadusi arvestavaid kokkuleppeid. Samuti aitab perelepitus lastel kergemini toime tulla vanemate lahkuminekuga. Oluline on, et perelepituses keskendutakse probleemide lahendamisele tulevikku vaadates, mitte ei keskenduta mineviku sündmustele. Perelepituse käigus on oluline koondada fookus lapse huvidele, kuna iga tehtav otsus mõjutab last. Riikliku perelepitusteenuse raames peetakse oluliseks anda lapsele võimalus oma arvamust avaldada, mis tähendab, et perelepitaja peab ära kuulama ka lapse seisukohad (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 10). Perelepitust toetavad mitmed rahvusvahelised ja Euroopa Liidult Eestile kohalduvad õigusaktid. Euroopa Nõukogu soovitab perekonnavaidlustes kasutada vahendusmenetlust, et säilitada inimsuhteid, eriti lapse suhet mõlema vanemaga ning ennetada abielulahutusega kaasnevaid lapse heaolule kahjulikke või traumeerivaid mõjusid (Erne, 2003, lk 491). Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24 näeb ette, et kõigis lastega seotud olukordades, mida viivad läbi avalik- õiguslikud asutused ja eraõiguslikud organisatsioonid, lähtuma eelkõige lapse huvidest (Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta, 2009). Seejuures on tähtis, et igal lapsel, kes on oma arengutasemest lähtudes võimeline arvamust avaldama, oleks see võimalus. Lapse arvamuse kuulamine on vajalik igas teda puudutavas menetluses ja otsustusprotsessis. Perelepitaja Helen Hääl sõnul aitab lepitaja perelepituse käigus neutraalse osapoolena lahkarvamusel olevaid vanemaid. Lepituses suunatakse tähelepanu probleemide lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele ega mineviku olukordade analüüsimisele – fookuses on tulevik. Protsessi eesmärk ei ole niivõrd vanemate omavaheline leppimine, 6 vaid eelkõige toimivate ja lapse huve arvestavate kokkulepete saavutamine (Hääl, 2015, lk 8-19). Lõputöö eesmärgiks on analüüsida, kuidas on perelepitusteenuse kaudu võimalik lahendada lastega seotud küsimusi sellel viisil, mis toetab laste heaolu ning edendab peresuhteid. Arvestades rahvaarvu vähenemist ja negatiivset iivet, peab autor oluliseks sellele teemale tähelepanu juhtida, rõhutades iga lapse heaolu ja tervikliku arengukeskkonna tagamise tähtsust tulevaste põlvkondade kasvatamisel. Eesmärgist tulenevalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded: • anda ülevaade vanemate vaheliste konfliktide tekkepõhjuseid läbi konfliktiteooria; • analüüsida perelepitusteenuse protsessi; • anda ülevaade lapse kaasamise meetodite kohta; • uurida piiranguid, mis ilmnevad lapse kaasamisel perelepitus protsessi. Lõputöö koosneb neljast peatükist koos alapeatükkidega. Esimeses peatükis kirjeldab autor konfliktiteooria seost vanemate vahel tekkivate konfliktidega. Teises peatükis annab autor ülevaade perelepitusteenuste hetkeolukorrast Eestis. Kolmandas peatükis keskendub autor uurimistöö metoodikale, andmete kogumisele ja analüüsimisele, valimi moodustamisele. Neljandas peatükis kirjeldatakse ja analüüsitakse uurimistulemusi. Kokkuvõte peatükis toob autor järeldused ja ettepanekud, töös sisaldab ka viidatud allikate loetelu ja lisasid. 7 1. TEOREETILINE LÄHENEMINE Konfliktiteooria on üks sotsioloogia ja sotsiaalteaduste põhilisi teoreetilisi raamistikke, mis uurib ühiskondlikke vastuolusid ja nende mõju sotsiaalsetele struktuuridele. See teooria väidab, et ühiskond on pidevas konfliktiseisundis, kus erinevad grupid võistlevad piiratud ressursside pärast. Hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimustes võib konfliktiteooria pakkuda olulisi perspektiive, aidates mõista, kuidas vanemate vahelised võimuvahekorrad ja ühiskondlikud normid mõjutavad laste heaolu puudutavaid otsuseid. 1.1 Konfliktiteooria kui analüütiline raamistik Konfliktiteooria juured ulatuvad 19. sajandisse, kui Karl Marx esitas oma ideed klassivõitlusest. Hiljem on seda teooriat edasi arendanud mitmed sotsioloogid, sealhulgas ka Ralf Dahrendorf. Ralf Dahrendorf (1929-2009) oli Saksa-Briti sotsioloog, kes andis olulise panuse konfliktiteooria arengusse. Tema peamine argument oli, et „konflikt on ühiskonna loomulik ja vajalik osa, mitte patoloogia, mida tuleks vältida“. Dahrendorf rõhutas, et konflikt tuleneb peamiselt võimu ja autoriteedi ebaühtlasest jaotumisest ühiskonnas. Sotsioloog tõi esile, kuidas erinevad sotsiaalsed rollid ja positsioonid ühiskonnas loovad potentsiaali konfliktideks ja oli seisukohal, et ühiskond peaks looma mehhanisme konfliktide reguleerimiseks, mitte üritama neid täielikult kõrvaldada (Dahrendorf, 1968). Dahrendorfi arvamusel konfliktid järgivad kindlat mustri ja omavad kolme faasi: • struktuurse lähtepositsiooni tekkimine. Struktuurse lähtepositsiooni kujunemisel on ühiskonna alamrühmadel ühised varjatud huvid. Need huvid tulenevad nende sotsiaalsest positsioonist ning viitavad ootustele ja käitumismustritele, mis võivad tekitada vastuolusid erinevate positsioonide vahel, isegi kui inimesed ise sellest teadlikud ei ole; • varjatud huvidest teadlikuks saamine. Siin toimub grupi kujunemine, mis on seotud väljapoole kasvava kohalolekuga, sest iga sotsiaalne konflikt surub end väljapoole, nähtavale pinnale; • konfliktil on organiseeritud struktuur — osapooled tegutsevad kindlate ja äratuntavate identiteetide alusel. Konflikt võtab struktuuri, kus poolt- ja vastuväited ei talu eristamist (Kühne, 2020). Konfliktiteooria on üks varasemaid ja mõjukamaid teooriaid, mida on rakendatud perekondade uurimisel. Perekonnauurijad peavad seda kasulikuks, kuna see aitab mõista, kuidas üksikisikud ja perekonnad jaotavad võimu ja tulevad toime muutustega. Konfliktiteooria võimaldab meil mõista, et kõigil perekondadel on väljakutseid ja 8 probleeme, ning oluline ei ole probleemide olemasolu, vaid see, kuidas perekonnad vältimatuid konflikte lahendavad. Seega on konfliktiteoorial palju tugevusi, mis aitavad mõista võimu positiivseid ja negatiivseid külgi (Henderson & Allen, 2016, lk 87). Konfliktiteooria järgi on konfliktid inimsuhetes paratamatud, kuid nende lahendamis viis määrab, kas need viivad positiivse muutuseni või kahjustavad suhteid, eriti kui tegu on lahkuminekuga (Henderson & Allen, 2016, lk 90-105). Lahkuminek on keeruline protsess nii vanematele kui ka lapsele, sest sellega kaasnevad emotsionaalsed, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, mis võivad mõjutada kõigi osapoolte heaolu ning perekondlikku dünaamikat. Samuti nähakse konflikti kui midagi positiivset – see aitab kaasa arengule ja muudatustele. See on loomulik osa ühiskonnaelust ja võib isegi aidata ühiskonnal paremini toimida (Sombié, 2024, lk 2). Konflikt on suhtlemissituatsioon, mida iseloomustab osapoolte sõltuvus üksteisest, erisugused ootused ning soov pinge kiiresti lahendada (Lulofs & Cahn, 2000). Konfliktid lähedastes suhetes on tavapärased, kuna tihe suhtlus ja tugev seotus suurendavad nende tekkimise tõenäosust. Seevastu ükskõiksetes suhetes või võõraste inimestega konfliktid peaaegu puuduvad. Iga inimene mõistab ja nimetab konflikti erinevalt. Ühele inimesele see on vastuolu, pinge, suhtlemishäire, teine aga mõistab konflikti nagu tüli, lepitamatust, võistlust väärtuste pärast. Väärtused määravad inimese käitumist, mõtteid ja tundeid ja neid raske muuta. Konflikt seisneb ühelt poolt oma huvide kaitsmises ja elluviimises, kuid teiselt poolt kaasneb sellega sageli ka teise osapoole allasurumine, ei tunnustata seda, mida teine inimene oluliseks peab. See tähendab, et konflikti eesmärgiks ei ole ainult oma eesmärkide saavutamine, vaid sageli ka vastaspoole kahjustamine (Lehtsaar, 2008, lk 15-17). Vanemate lahutus on lastele kriis ja esimesed paar aastad on kõige raskemad, ülesaamine on pikk protsess ja võtab aega. Osadel lahutatud perekondade lastel jätkuvad probleemid kauem, isegi täiskasvanueani välja. Neil on sagedamini raskusi püsivate paarisuhete loomisel ja nad suhtuvad skeptiliselt abielusse (Pruuki & Sinkkonen, 2018, lk 22-23). Laste kohanemine lahutusega on keerulisem, kui vanemad püsivad tugevas konfliktis ja kaasavad lapsed oma tülidesse. Vanemate peamine väljakutse on teadvustada, kuidas nende käitumine mõjutab konflikti ulatust ning kas see vähendab või suurendab laste stressi ja pingeid (Stahl, 2008, lk 34). Oluline on mõista, et konstruktiivne suhtlus ja keskendumine lapse heaolule aitavad luua stabiilsema keskkonna, mis toetab lapse emotsionaalset tasakaalu ja kohanemisvõimet. Konfliktiteooria vaatenurgast võib aga väita, et vanemate vahelised hooldusõiguse vaidlused ei pruugi alati peegeldada lapse huve, vaid pigem vanemate vahelisi võimusuhete konflikte. 9 Konflikti kirjeldav loetelu on pikk, kuid võib esile tuua kolm olulisemat konflikti tunnust: ● puudutab suhteid; ● toimub osapoolte vahel; ● põhiküsimus on – mille pärast osapooled konfliktis on (Lehtsaar, 2008, lk 19). Konflikti üheks põhjuseks on võimuvõitlus. Võim tähendab võimet kehtestada oma tahet isegi siis, kui teistel on erinevad eesmärgid või huvid (Salancik & Pfeffer, 1977, lk 3). Nii nagu lahutus elavad vanemad, igaüks tahad panna teist tegema seda, mida ta muidu ei teeks. Samuti on konflikti võimalik määratleda mitmel viisil. Bartos ja Wehr käsitlevad konflikti kui olukorda, kus pooled rakendavad teineteise suhtes esile kutsuvat konfliktikäitumist, püüavad saavutada vastandlikke eesmärke ning väljendada vastasseisu. Konfliktikäitumine hõlmab kõiki tegusid, mille kaudu üks pool püüab saavutada tulemust, mis on vastuolus teise poole seisukohtadega (Bartos & Wehr, 2002). Konflikt tekib siis, kui on vähemalt kaks osapoolt, kelle huvid mingites valdkondades ristuvad. Konfliktid, mis sageli kaasnevad tugevate emotsioonidega, on inimsuhetes loomulikud, olgu need paarisuhetes või töökollektiivis. Oluline on teadlikkus konfliktidest ja valmisolek kaasata neutraalne vahendaja, et vältida eskaleerumist ja jõuda rahumeelse lahenduseni (Tendal, 2017, lk 56-61). Ei saa öelda, et lapse huvid on alati ainus ja oluline tegur lastega seotud otsustes. Kui otsus mõjutab ka teiste inimeste, tuleb ka neid arvesse võtta. Kõige keerulisem on leida tasakaalu olukorras, kus huvid on omavahel vastuolus. Näiteks võib konflikt tekkida laste vahel, lapse ja vanemate vahel. Kuidas leida tasakaalu laste ja vanemate õiguste konflikti lahendamisel? Üldjuhul vanemad peavad rakendama oma vanemlikke õigusi lapse huvidest lähtuvalt, aga praktika näitab seda, et vanemad hoopis kahjustavad oma lapse elu. Sellises olukorras tekib huvide konflikt, kus vanemate soovid võivad olla vastuolus lapse parimate huvidega (Aru & Paron, 2015, lk 379). Morton Deutsch eristab konflikti, mis on orienteeritud kolme motivatsioonile: koostööl põhinev (huvi mõlema poole heaolu vastu), individualistlik (keskendutakse iseenda heaolule) ja konkurentsipõhine (soov olla teistest parem). Konfliktid saab liigitada isikusisesteks (vastuolu inimese sees), isikutevahelisteks (kahe või enama inimese vahel), grupisisesteks (rühma sees) ja gruppidevahelisteks (rühmade vahel), põhjuseks tuuakse kokkusobimatust, lahkarvamusi või ressursside puudust. Tõnu Lehtsaar jagab konfliktid sisulisteks (mõõdetavad probleemid, nt aeg) ja emotsionaalseteks (seotud käitumise või isikuomadustega). Lisab, et konfliktid võivad tekkida teadlikel või alateadlikel motiividel, viimased on tihti seotud emotsionaalse survega ja raskesti lahendatavad. Konfliktid võivad muutuda tõhusamaks enesekontrolli kaotuse tõttu, põhjustades üliemotsionaalseid 10 reaktsioone ning sageli tekivad need valikuraskustest või tunnetest, et keegi võtab ära midagi, mis õigusega kuulub inimesele endale (Kink, 2020, lk 7-8). Iga konflikt vajab lahendamist, sest lahendamata konfliktid võivad süveneda ja mõjutada negatiivselt kõigi osapoolte heaolu, seda eriti perekondlikes suhetes. Perelepitus on selles kontekstis oluline vahend, kuna see võimaldab osapooltel neutraalse vahendaja abil turvalises ja struktureeritud keskkonnas oma seisukohti väljendada, teineteist kuulata ning jõuda vastastikku asjakohaste kokkulepeteni. Lapse kaasamine perelepituse protsessi tagab tema õigus olla ära kuulatud, kuid see peab toimuma viisil, mis kaitseb tema emotsionaalset heaolu ja arvestab lapse arengutaset (Vaga & Mänd, 2024, lk 38-42). Konfliktiteooria valguses, perekonnasisesed konfliktid loomulikud ja tulenevad võimu ebaühtlasest jaotusest vanemate vahel, mistõttu lapse kaasamine võib aidata tasakaalustada võimusuhteid, andes lapsele hääle, kuid see nõuab hoolikat reguleerimist, et vältida tema sattumist vanemate vaidluste keskele. Spetsialistidel on endal otsustada, kuidas lapsega suhelda, tema usaldust võita ja teda rääkima julgustada. Praktika näitab, et lastesõbraliku õigusemõistmise tagamiseks on oluline lastega töötavaid spetsialiste koolitada. See aitab kohandada protsessi vastavalt lapse vanusele ja arengutasemele. Kohtumised võivad toimuda eraldi vanematest ning kasutada saab avatud vestlusi ja teised meetodeid, mis aitavad lapsel oma mõtteid selgemalt väljendada (Tammus, 2015, lk 35-44). Konfliktiteooria järgi on oluline rakendada mehhanisme, mis aitavad konflikte reguleerida ning suunata neid konstruktiivsele lahendusele. Need meetodid, mida spetsialistid kasutavad, võimaldavad tuvastada lapse tegelikud vajadused ja huvid, mis võivad olla vanemate võimusuhete tõttu varjus ning toetavad protsessi reguleerimist neutraalse vahendaja abil. Autor on seisukohal, et konfliktiteooria on sotsioloogia üks mõjukamaid raamistikke, mis pakub olulisi perspektiive hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimuste analüüsimisel, rõhutades võimu ja autoriteedi ebaühtlast jaotust perekonnasiseses dünaamikas. Tuginedes Ralf Dahrendorfi väitele, et konflikt on ühiskonna loomulik ja vajalik osa, mitte patoloogia, mida tuleks vältida. Autor arvab, et vanemate lahkuminek toob esile võimusuhted, mis mõjutavad otsuseid lapse heaolu kohta. Konfliktid tulenevad erinevatest sotsiaalsetest rollidest ja positsioonidest, ning perekonna kontekstis võib see tähendada, et vanemad, kes võistlevad hooldusõiguse või suhtluskorra üle, ei pruugi alati lähtuda lapse parimatest huvidest, vaid pigem oma isiklikest eesmärkidest ja soovist kehtestada oma tahet teise osapoole arvelt. Autor leiab, et selline võimuvõitlus on lahutuse korral loomulik, kuid selle eskaleerumine kahjustab lapse emotsionaalset heaolu ja perekondlikku stabiilsust, eriti kui vanemad lapse oma tülidesse kaasavad. 11 Autor toetab Dahrendorfi ideed, et ühiskond peaks looma mehhanisme konfliktide reguleerimiseks, mitte püüdma neid täielikult kõrvaldada. Autor näeb perelepitust kui tõhusat vahendit perekonnasiseste konfliktide lahendamisel. Konstruktiivne suhtlus ja keskendumine lapse heaolule aitavad luua stabiilsema keskkonna. Vanemad peavad teadvustama oma käitumise mõju lapsele ja õppima konflikte lahendama viisil, mis toetab lapse kohanemisvõimet ja emotsionaalset tasakaalu. Näiteks, kui vanemad jäävad püsivasse konflikti ja kasutavad last oma vaidlustes vahendina, süveneb lapse stress ja kohanemine lahutusega muutub keerulisemaks. Autor rõhutab, et konfliktiteooria aitab mõista, kuidas vanemate vahelised võimusuhted võivad lapse huve varjutada ning kutsub vanemaid üles keskenduma lapse vajadustele, mitte oma võimuvõitlusele. Autor märgib, et hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimustes ei ole lapse huvid alati ainus tegur. Otsused võivad mõjutada ka teisi pereliikmeid ning see loob paratamatu huvide konflikti. Samuti autor leiab, et selline olukord peegeldab konfliktiteooria põhimõtet, mille kohaselt on konfliktid inimsuhetes vältimatud, eriti lähedastes suhetes, kus emotsionaalne seotus suurendab pingeid. Lõpetuseks järeldab autor, et konfliktiteooria annab väärtusliku raamistiku perekonnasiseste võimusuhete mõistmiseks, kuid rõhutab ka vanemate vastutust oma käitumise mõju teadvustamisel. Vanemad peaksid lahutuse korral keskenduma lapse emotsionaalsele stabiilsusele ja vältima võimuvõitlust, mis võib lapsele pikaajalist kahju tekitada. Perelepitus ja konstruktiivne suhtlus on autori silmis tõenäoliselt olulised lahendused, mis toetavad Dahrendorfi ideed konfliktide reguleerimisest, et need viiksid positiivse muutuseni, mitte suhete kahjustamiseni. 12 2 PERELEPITUS JA SELLE ROLL LASTEGA SEOTUD KÜSIMUSTE LAHENDAMISEL Vanemate lahutus mõjutab alati lapsi, kuna see muudab nende igapäevaelu ja perekeskkonda. Konfliktid vanemate vahel ei pruugi iseenesest olla lastele kahjulikud, kuid ohtlikuks muutuvad lahendamata probleemid. Kui vanemad ei suuda omavahel rääkida, jäävad solvunuks või tõmbuvad endasse, võib see hoida pingeid pikalt üleval. See loob lastele ebakindla ja stressirohke keskkonna, mis võib mõjutada nende emotsionaalset ja psühholoogilist heaolu. Oluline on, et vanemad lahendaksid konflikte rahulikult, näidates lastele, et raskustele saab leida lahenduse. Toetav ja turvaline suhtlus aitab tagada lapsele stabiilsuse ka keerulistes olukordades. 2.1 Riiklik perelepituse olemus Nende vanematele, kes ise ei ole võimelised rahulikul moel lastega seotud küsimusi lahendama, on abiks riiklik perelepitusteenus. Väga üldiselt võiks perelepituse defineerida kui protsessi, kus neutraalne vahendaja ehk perelepitaja aitab pereliikmetel lahendada konflikte, leida ühisosa ja saavutada kokkuleppeid, keskendudes kõigi osapoolte, eriti laste heaolule ja huvidele. Õigusriigi põhimõte on oluline ning kohtute roll ja tegevus on täiesti asjakohased. Kuid seaduse jõustumine tõestab ühe poole õigust ja teise väärust, ilma konflikti lahendamata. Ühiskonnas, kus elustiilide ja töö tõttu on pere- ja sotsiaalsed sidemed nõrgenenud ning sotsiaalsed suhted on üha enam mõjutatud tehnoloogilistest aspektidest, on kohtuprotsess, mis peaks probleeme lahendama, ise muutunud probleemiks – see on liiga keeruline ja liiga ajamahukas (Giovanni, 2024, lk 1347). Lepitusteenus on Eestis rakendatud aastast 1997.a. Teenuse maaletooja on Eesti Lepitajate Ühing (ELÜ) ja kirjeldab perelepituse kui professionaalne teenus, mis keskendub perekonfliktide ja abielulahutuste lahendamisele. Lepitaja toetab osapooli erapooletu kolmanda osapoolena, aidates neil mõista üksteise seisukohti ja vajadusi, mis soodustab koostööd. Protsessi käigus saavad osapooled leida probleemidele lahendusi ilma kohtus käimata. Lepitus aitab vanematel teha parimaid kokkuleppeid, arvestades laste arengulisi vajadusi, ning aitab lastel vanemate lahkuminekuga paremini kohaneda (Eesti Lepitajate Ühing, s.a. 2025). Läbi aastate oli lepitusteenus tasuline ja alates 01.01.2010.a on lepitusmenetlus läbi viidud lepitusseaduse (edaspidi LepS) alusel. LepS reguleerib lepituse kui vaidluste lahendamise viisi korraldust ja läbiviimist: milliseid vaidlusi võib lepitusega lahendada, kes võib 13 tegutseda lepitajana, kuidas lepitamine toimub, millised on poolte õigused ja kohustused, konfidentsiaalsuse tagamine (Lepitusseadus, § 1-23). Riikliku perelepitusteenuse seadus (RPLS) on jõustunud 01.09.2022.a. Riikliku perelepitusteenuse seadus reguleerib Eestis riikliku perelepitusteenuse osutamist, mille eesmärk on toetada peresuhete konfliktide lahendamist, eriti lahutuse ja lastega seotud vaidluste korral (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 1). Seadus sätestab perelepituse kui vabatahtliku ja tasuta teenuse korralduse, mida pakub Sotsiaalkindlustusamet (SKA) ning määrab perelepitajate kindlad kvalifikatsiooni- ja koolitusnõuded. Seadus reguleerib lapse kaasamise kohustust protsessi ning tagab lapse arvamuse ärakuulamise, arvestades tema vanust ja arengutaset (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 2-10). Riikliku perelepituseteenust juhib Sotsiaalkindlustusamet ning selle läbi on tagatud teenuse ühtlane kvaliteet ja kättesaadavus üle Eesti, keskne koordineerimine ja selge järelevalve kord. Teenus on kõigile peredele tasuta ning on mõeldud kõigile peredele, kus on vähemalt üks ühine alaealine laps (Raag, Vorobjova, & Uudeküll, 2022). Autor rõhutab, et riiklik perelepitus ei ole pereteraapia või muu teraapia, ega ka vaidlemise koht, vaid lapsevanemate läbirääkimiste protsess, mille eesmärk on kokku leppida lapse elukorraldust ja ülalpidamist reguleeriva vanemluskokkuleppe tingimustes. Laps on perelepituses keskpunkt ja kogu protsessi alus. Lisaks perelepitus ei õpeta, kuidas olla parem lapsevanem. Riiklik perelepitusteenus võimaldab vanematel ise aktiivselt osaleda lapse/laste elukorralduse ja hooldusõiguse küsimuste lahendamisel, soodustades koostööd ja lapse parimate huvide esikohale seadmist. Perelepituse eesmärk on vähendada konflikte vanemate vahel ning leida lahendus, mis tagab lapsele stabiilsuse ja turvatunde. Kui perelepituse käigus vanemluskokkuleppele ei jõuta, väljastatakse edutuse tõend ning suunatakse juhtum kohtusse, kus otsused tehakse juba väliste hindajate arvamuste põhjal. Perelepituse eduka kasutamise korral saavad vanemad vältida kohtuvaidlustega kaasnevat stressi ja ajakulu, pakkudes lapsele paremat keskkonda. Mõistlik ja lapse huve arvestav valik on seega perelepituse kaudu kokkuleppele jõudmine (Eesti Perelepitajate Koda, 2025). PKS seaduse järgi järeldub, et lapse põlvnemisest lähtudes on vanematel ja lastel teineteise suhtes vastastikused õigused ja kohustused ning mõlemal vanemal on nii kohustus kui ka õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanemad peavad arutama lapsega hooldus ja kasvatusküsimusi ning lapsel on õigus suhelda isiklikul mõlema vanemaga (Perekonnaseadus, § 82, § 116). PKS alusel vanem peaks hoiduma tegevustest, mis võiksid kahjustada lapse suhet teise vanemaga või raskendada lapse kasvatamist (Perekonnaseadus, § 143, lg 1). Kõik need sätted rõhutavad, et vanemate omavaheline 14 koostöö ja lapse heaolu tagamine on keskse tähtsusega ning lapse õigused, sealhulgas õigus suhelda mõlema vanemaga, peavad olema kaitstud. Lapse heaolu tähendab, et lapse arengut toetatakse igakülgselt ja kõik tema vajadused on täidetud. See hõlmab lapse tervist, emotsionaalset toetust, turvalisust, haridust, sotsiaalseid suhteid ja majanduslikku kindlust (Lastekaitseseadus, § 4 lg 1). Paarisuhtes ebaõnnestumine ei tähenda, et vanemana ei suudeta oma rolli täita. Vanemaks olemine on eraldiseisev vastutus, mis ei sõltu vanemate omavahelistest suhetest. Lapse jaoks on tähtis, et mõlemad vanemad osalevad tema elus, hoolimata paarisuhte lõppemisest. Vanemad võivad oma lapse kasvatamisel edukalt koostööd teha, isegi kui nende paarisuhe ei ole õnnestunud. Kõik vanemate tegevused ja otsused peavad lähtuma lapse huvidest. Lapse heaolu on väga tähtis ja vanemad ei tohi lapse heaolu arvelt oma isiklikke erimeelsusi esikohale seada. ÜRO Lapse õiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi igal lapsel on õigus avaldada oma arvamust vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes ja õigus hoida isiklikku suhet ja otsest kontakti mõlema vanemaga. Seega lapse huvid peavad olema iga otsuste tegemisel ja tegevuste planeerimisel alati esmatähtsad, mis hõlmab ka lapse ärakuulamist ja tema arvamusega arvestamist (ÜRO Lapse õiguste konventsioon, art 12); (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, art 24). Oluline on võtta arvesse lapse arengutaset, keele väljendamist oskust ja tervislikku seisundit. RPLS järgi tuleb lapse huvide mõistmiseks anda lepitusmenetluse käigus vaidluses osalevale lapsele võimalus oma arvamust väljendada. Lapse ärakuulamine peab toimuma viisil, mis vastab tema vanusele ja arengutasemele. Last ei pea ära kuulama, kui ta oli eelneva kuue kuu jooksul ära kuulatud lastekaitsetöötaja või muu lapsega töötava spetsialisti poolt või kui lapse vanus ja arengutase ei võimalda seda. Tuleb vältida korduvat ärakuulamist (Riikliku perelepitusteenuse seadus, § 10). Lapsele on väga oluline teada, et temaga arvestatakse, teda kuulatatakse ja tema arvamus on tähtis. Lapse kaasamine perelepitusse toob positiivse mõju: lapsel on võimalus väljendada oma arvamust ja mõtteid seoses vanemate lahutusega, vanemluskokkulepe tehakse lähtudes laste huvidest. Lapsel aidatakse aru saada, et ta ei ole vanemate lahutuses süüdi ja mis tema ümber toimub. Kui laps räägib erapooletu perelepitajaga, siis ta ei pea valima mida öelda ja ei pea kartma, et riivab öelduga oma vanemaid (Perelepituse ABC, 2024). 2.2 Perelepituse protsess ja osapooled Lastega seotud küsimuste lahendamine perelepituse abil eeldab selget arusaama protsessi ülesehitusest ja osapoolte rollidest, et tagada lapse parimate huvide kaitse. Perelepituse protsess koosneb mitmetest etappidest, esialgsest hindamisest kuni kokkuleppe 15 sõlmimiseni, kus osalevad vanemad, perelepitaja ja enamikul juhtudel ka lapsed, kelle hääl on oluline perekonna dünaamika mõistmiseks. Eesti Lepitajate Ühing toob lepitus protsessi järgmised peamised omadused: ● vabatahtlikkus – esikohal vajadused ja lahendused, mitte õigused ja kohustused; ● poolte sõltumatus – vanemad ise kontrollivad protsessi; ● informeeritus – abiks on teised spetsialistid; ● neutraalsus, võrdsus ja turvalisus – lepitajal on erapooletu isik, kes aitab vanematel vabatahtlikult jõuda kokkuleppeni; ● konfidentsiaalsus – kõik, millest räägitakse lepituse ajal peab jääma protsessi osapoolte vahel. Erandiks on ainult kokkuleppe, mille vanemad ise kirja panevad ja allkirjastavad (Valma, Surva, & Hääl, 2014, lk 87). Perelepituse protsess algab sellega, et vanemad esitavad ise taotluse perelepitusteenuse saamiseks. Perelepitusse võib jõuda ka kohtu kaudu. See tähendab, et kui kohtule esitatakse avaldus lapsega suhtlemise korra määramiseks, suunab kohus vanemad tavapäraselt perelepitusele (Raag, 2023, lk 3). See etapp on oluline, kuna see näitab, et perelepitusteenus võib olla kas vabatahtlik algatus või kohustuslik samm, kui kohus näeb vajadust vaidluse lahendamiseks väljaspool kohtusaali. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) uurib, kas perelepitus sobib konkreetse juhtumi jaoks. See etapp kindlustab, et teenust ei pakuta olukordades, kus see ei pruugi tulemusi anda, näiteks vägivalla või muude tõsiste probleemide korral. SKA toimib siin väravavahina, tagades protsessi tõhususe ja osapoolte turvalisuse. Kui SKA leiab, et perelepitus on sobiv, suunatakse vanemad ametlikult teenuse osutaja juurde. See samm tähistab ametlikku üleminekut hindamiselt praktilisele etapile, kindlustades, et protsess kulgeb süsteemselt ja riigi toetusega (Perelepituse ABC, 2024). Kohtueelne protsess ja kohtumenetlus tuleks kujundada nii, et lepituse etapp sobituks loomulikult kogu menetlusprotsessi. Lastega seotud vaidluste korral on tähtis pakkuda vanematele nõustamisteenuseid, kuna pikaajaline konflikt vanemate vahel mõjub lastele halvasti. Vanemaid tuleks enne kohtusse pöördumist suunata perelepitaja juurde. Õigeaegne lepitusse suunamine aitab vähendada kohtuvaidluste hulka (Roberts, 2020, lk 40). Kui konflikti osapooled ei suuda ise olukorda analüüsida ega tõhusalt suhelda, on vaja kaasata erapooletu ja kompetentne kolmas osapool, näiteks vahendaja, et vältida olukorra eskaleerumist ja tagada konflikti põhjalik lahendamine. Erapooletu isiku abiga selgitatakse välja konflikti põhjused, mis on vajalik, et konflikt ei jääks osaliselt või näiliselt lahendatuks (Kink, 2020, lk 9). 16 Perelepitusteenusel erapooletu ja professionaalne kolmas osapool on perelepitaja. Perelepitajalt nõutakse kõrgharidust, spetsiifilist perelepituse koolitust ja sertifikaati, et tagada pädevus konfliktide lahendamisel. Ta peab järgima eetilisi põhimõtteid, nagu konfidentsiaalsus ning oskama töötada lastega, arvestades nende arengutaset. Lisaks on vajalik emotsionaalne intelligentsus, kogemus perekonfliktide lahendamises ja perekonnaõiguse tundmine, et toetada lapsekeskseid kokkuleppeid. Riikliku teenuse raames peab lepitaja järgima Sotsiaalkindlustusameti protseduure, tagades protsessi läbipaistvuse (Lastekaitseseadus §18-20); (Riikliku perelepituse seadus § 6); (Sotsiaalkindlustusamet, 2024). Need nõuded aitavad kaitsta osapoolte, eriti lapse huve ja soodustavad tõhusat konfliktide lahendamist. Perelepitaja eesmärk on aidata vanematel jõuda lapse heaolu arvestava kokkuleppeni, keskendudes tulevikule, mitte mineviku süüdlaste otsimisele. Perelepitaja viib vanematega läbi kohtumisi, et arutada lastega seotud teemasid, nagu hooldusõigus või elukorraldus. Need kohtumised on protsessi keskne osa, kus lepitaja toetab vanemaid rahulikus suhtluses ja lahenduste leidmises. See faas on oluline, kuna siin toimub tegelik konfliktide lahendamine. Laps kaasatakse protsessi, et võtta arvesse tema seisukohti ja vajadusi. See samm on tähtis, kuna see toob esile lapse olulise rolli perelepituses, järgides lapse parimate huvide põhimõtet. Lapse osalus võib erineda sõltuvalt tema vanusest ja olukorrast, kuid see lisab protsessile sügavust ja empaatiat (Perelepituse ABC, 2024). Kohtumiste lõpptulemusena kas vormistatakse vanemluskokkulepe, mis määrab, kuidas vanemad laste eest hoolitsevad, või väljastab perelepitaja tõendi ebaõnnestumise kohta, kui kokkuleppele ei jõuta. See etapp on määrav, kuna see otsustab, kas protsess lõpeb edukalt või liigub edasi teiste lahenduste poole, näiteks kohtusse. Enne kokkuleppe kinnitamist Sotsiaalkindlustusamet hindab, kas on arvestatud lapse parimad huvid ning kas kokkulepe on tegelikkuses ellu viidav. Kui hindamise käigus ilmnevad kahtlusi, soovitab Sotsiaalkindlustusamet vanematel jätkata lepitust ja vajadusel kohandada kokkulepet nii, et see vastaks lapse huvidele ning oleks praktiliselt täidetav (Arumäe, 11.12.2024). Pärast kinnitamist asuvad vanemad kokkulepet ellu viima. See faas näitab perelepituse praktilist kasu, kuna algab reaalne muutus, mis peaks toetama laste stabiilsust ja vanemate koostööd. Vajadusel järgneb järelprotsess, näiteks täiendavad kohtumised või kokkuleppe muutmine, mis rõhutab perelepituse paindlikkust ja pikaajalist tuge, tagades, et teenus ei piirdu ainult kokkuleppega, vaid arvestab ka hilisemaid vajadusi (Perelepituse ABC, 2024). Riikliku perelepitusteenuse protsess on selgelt struktureeritud ja samm-sammuline, alates taotlusest kuni järelprotsessini. See on loodud olema paindlik, et sobida erinevate perede vajadustega ning rõhutab lapse heaolu kaitset, mis on kooskõlas ÜRO lapse õiguste 17 konventsiooniga. SKA roll hindajana ja kinnitajana lisab protsessile usaldusväärsust ja tagab, et kokkulepped pole ainult vanemate vahelised, kuid ka lapse huvides. Samas nõuab protsess vanematelt aktiivset osalust, mis võib suurendada nende pühendumust kokkulepete täitmisele, võrreldes kohtulike otsustega. Protsessi tugevus on selle koostööle orienteeritus ja lapse kaasamise võimalus, mis eristab seda traditsioonilisest kohtumenetlusest. Siiski võib see olla piiratud olukordades, kus vanemate vahelised konfliktid on liiga sügavad või koostöö võimatu, mis selgitab edutuse tõendi väljastamise võimalust. On siiski oluline arvestada, et perelepituse kasutamine ei pruugi olla sobiv kõigi perede jaoks ega iga hooldusõiguse vaidluse puhul või selle igas etapis. Näiteks märkis üks lastekaitsetöötaja, et perelepitust ei saa rakendada olukordades, kus üks vanematest on isiksusehäirega, kontrolliv või domineeriv või kui teenuse pakkumine toimub liiga vara – olukorras, kus emotsionaalsed pinged on veel väga kõrged. Samuti ei peeta perelepitust sobivaks, kui suhtes esineb vägivalda (Espenberg, et al., 2013, lk 51). Autor on seisukohal, et perelepitusteenus on praktiline alternatiiv, mis pakub peredele võimalust konflikte kohtuväliselt lahendada. See lähenemine vähendab vastandlikkust, mis sageli kaasneb kohtumenetlustega, ning toetab vanemate koostööd. Autor rõhutab, et perelepitus on hädavajalik vahend perekonfliktide lahendamisel, kuna see võimaldab vanematel leida lapsekeskseid lahendusi, vähendades samal ajal pingeid ja kaitstes lapse emotsionaalset heaolu. Samuti toob ta esile, et riiklik järelevalve Sotsiaalkindlustusameti poolt tagab protsessi usaldusväärsuse ja kvaliteedi. Selline süsteem aitab vältida pikaajalisi kohtuvaidlusi, mis võivad lapsi emotsionaalselt kahjustada. Autori hinnangul perelepitus on eriti väärtuslik kõrge konfliktiga peredele, kus traditsioonilised meetodid ei pruugi toimida. Konfliktiteooria valguses on selge, et vanemate võimuvõitlus on lahutuse korral loomulik, kuid ilma reguleerimiseta võib see lapsele pikaajalist kahju tekitada, mistõttu erapooletu lepitaja roll on võtmetähtsusega. 2.3 Laste osalus perelepitus protsessis Laps on inimene, kes ei ole veel täiskasvanud ehk kes on oma arengu algusjärgus. ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni artikli 1 ning LasteKS § 3 järgi defineeritakse last kui isikut, kes on alla 18-aastane (Laste õiguste konventsioon, 1991, art 1); (Lastekaitseseadus, 2024, § 3). Perelepituse keskmes on lapse huvid ja laps ise on esikohal kogu menetluses algusest lõpuni. Perelepitajate professionaalne kogukond juba aastaid pidanud üsna elavat arutelu laste tegeliku perelepituse osalemise üle: on nii pooldajaid, kes toetavad laste osalemist, kui ka need, kes on vastuseisus. Toetajate argumendid taanduvad asjaolule, et lapsed 18 peavad osalema pärast vanemate lahutust oma elu puudutava kokkuleppe tingimuste väljatöötamisel. Lastel on vaja, et vanemad kuulavad neid ning võtavad arvesse nende tundeid ja soove. Ka kõige nooremad lapsed saavad aru, kui oluline on olla ära kuulatud. Kuid selle lähenemisviisi vastased rõhutavad, et laste osalemine valusate probleemide arutamisel võib kahjustada lapsi ja põhjustada neile psühholoogilist traumat, samuti luua täiendavaid stiimuleid konfliktipoolte manipuleerimiseks, seades lapse ühe vanema vastu (Гордийчук, 02.02.2017). Lapsed, kes tunnevad end kaasatuna, peavad otsuseid õiglasemaks. Lastele tuleb selgitada, et vanemad lähevad lahku ning selgitada neile, et nad ei vastuta vanematevaheliste erimeelsuste ega lahutuse eest. On oluline, et lapsed mõistaksid – ükskõik, mis toimub vanemate vahel, ei mõjuta sellele, mida vanemad lapse vastu tunnevad. Selgitada vaja lapse vanusele vastavalt ning keeles, mida laps suudab mõista. Isegi kui laps ei väljenda oma hirme või muret lahutuse pärast, peaksid täiskasvanud olema tundlikud ja toetavad. Lapsed soovivad säilitada lähedase suhte mõlema vanemaga ning vajavad mõlemat oma ellu (Keerberg, s.a. 2025). Laste kaasamine kohtumenetlusse eeldab, et iga laps, kes on valmis oma arvamust avaldama, saaks seda teha. Samas on oluline tagada, et laste osalemine on korraldatud sobival ja eakohasel viisil. See tähendab, et lisaks lapsele mõistetavale keskkonnale peab küsitlemine toimuma spetsialistide poolt, kes valdavad mitte ainult vanusele kohaseid küsitlemistehnikaid, vaid arvestavad ka lapse kognitiivsete vajadustega. Ainult nii saab tagada, et lapse arvamus on kohtumenetluses adekvaatselt esindatud ja tema huvid on kaitstud (Kiisk, 2016, lk 59). Lapse ärakuulamisel tuleb talle selgitada menetluse sisu ja võimalikke tagajärgi ulatuses, mis vastab tema vanusele ja arusaamisvõimele, eeldusel, et see ei avalda negatiivset mõju tema arengule ega kasvatusele. Samuti tuleb lapsele anda võimalus oma arvamust väljendada. See tähendab, et lapsel on õigus oma seisukohta väljendada, kui ta seda soovib, kuid teda ei tohi selleks sundida ega mõjutada (Hääl, 2024). Lapse ärakuulamisel tuleb arvestada, et laps ei ole täiskasvanu, mistõttu on oluline kasutada tema heaolu kaitsmiseks sobivaid kuulamistehnikaid. Samuti peab lapse ärakuulaja suutma saadud infot õigesti hinnata. Selleks, et tagada lapse ärakuulamise kvaliteet, on vajalik korraldada järjepidevaid koolitusi, mis keskenduvad sobivate tehnikate rakendamisele ja lapsega suhtlemisele. Seetõttu on lapse ja vanema suhtluskorra määramise kohtumenetluses oluline takistuste kõrvaldamiseks vahendaja oskuste arendamine koolituste kaudu (Malla, 2015, lk 58-59). Lapsega vesteldes on oluline jälgida ka tema reaktsioone küsimustele – näiteks kui laps jääb äkitselt vaikseks, näib ebamugavust tundvat või reageerib mõne teema puhul silmanähtava ärevusega. Ka 19 sellised tähelepanekud tuleks lapse jutuga koos dokumenteerida, kuna need võivad anda väärtuslikku teavet teistele valdkonnaga seotud spetsialistidele (Paron, 2019, lk 44). Vanematevaheline valikukoht ja sellega kaasnev lojaalsuskonflikt kujutavad endast olulist riski lapse heaolule vaidluste korral. Ehkki teoreetiliselt ei peaks laps seisma valiku ees, kumba vanemat eelistada, satub ta praktikas tihti olukorda, kus tunneb survet jagada end mõlema vanema vahel. Laps võib tunda, et peab kohanduma nende ootustega ja ütlema seda, mida kumbki soovib kuulda. Lapse heaolu sõltub siinkohal suuresti vanemate suutlikkusest teda hoida eemal omavahelistest pingetest – lahkuminek toimub paarisuhtest, mitte lapsevanema rollist (Valma, 2012, lk 69). Hooldus- ja suhtlusõiguse määramisel tuleb tehtud otsus põhineda kogutud tõenditel, mis ei keskendu minevikusündmustele, vaid lapse tulevikule. Otsus tuleb langetada selle kohta, milline vanemluse korraldus teeniks kõige paremini konkreetse lapse huve tulevikus. Oluline on hinnata, millised tingimused tagavad lapse heaolu ja arengu. Seetõttu on eriti tähtis välja selgitada lapse arvamus, et tagada lahenduse sobivus tema vajadustega. Lapse arvamust arvestades saab teha teadliku ja tasakaalustatud otsuse, mis toetab tema igakülgset arengut. (Aru & Paron, 2015, lk 385). Autor on seisukohal, et laste osalus perelepituse protsessis on hädavajalik, kuna see tagab lapse parimate huvide arvestamise ja annab lapsele võimaluse oma arvamust avaldada. See lähenemine toetab lapsekeskset mõtteviisi, mis on kooskõlas ÜRO Lapse Õiguste konventsiooni põhimõtetega, mis rõhutab lapse õigust olla kuuldud vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Lisaks aitab laste kaasamine tasakaalustada võimusuhteid perekonnas, vähendades vanemate domineerimist ja tuues esile lapse vajadused. Samas tunnistab autor, et laste osalusega kaasnevad piirangud, nagu emotsionaalne surve ja manipuleerimise oht, mis nõuavad perelepitajatelt erilist hoolt ja oskusi. Seega peab laste osalus olema hoolikalt struktureeritud, et see oleks lapsele turvaline ja toetav. Lapse arvamuse ärakuulamine peab toimuma sobival viisil, arvestades tema arengutaset, ning seda peaksid tegema spetsialistid, kes valdavad vanusele kohaseid tehnikaid ja meetodeid ja on saanud vastava koolituse. 20 3 LÕPUTÖÖ METOODIKA Kolmas peatükk annab ülevaate uuringu metoodikast. Metoodika peatükis on kirjeldatud uurimuse eesmärk, meetodid ja valim. Uurimistöö sihtgrupiks on professionaalsed perelepitajad, kelle ülesanne on luua keskkond, kus pereliikmed saavad rahumeelselt ja efektiivselt lahendada oma vaidlused, hoides esiplaanil lapse heaolu ja perekonna tulevikku suunatud koostöövõime. 3.1 Probleemipüstitus, eesmärk ja uurimisülesanded Perelepituse teema on tänapäeval aktuaalne mitmel põhjusel, sest on seotud ühiskondlike muutuste, perekondlike struktuuride muutumise ja inimeste heaolu tähtsustamisega. Paljud pered kogevad lahkuminekut, mis tekitab vajaduse lahendada rahumeelsel viisil laste hooldusõiguse, elatise ja suhtluskorra küsimused. Vanematevahelised konfliktid mõjutavad sageli laste emotsionaalset ja psühholoogilist heaolu, kuid otsuste tegemisel unustatakse tihti, et esikohal peaksid olema laste huvid. Lõputöö eesmärgiks on analüüsida, kuidas on perelepitusteenuse kaudu võimalik lahendada lastega seotud küsimusi viisil, mis toetab laste heaolu ning edendab peresuhteid. Eesmärgist tulenevalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded: • anda ülevaade vanemate vaheliste konfliktide tekkepõhjuseid läbi konfliktiteooria; • analüüsida perelepitusteenuse protsessi; • anda ülevaade lapse kaasamise meetodite kohta; • uurida piiranguid, mis ilmnevad lapse kaasamisel perelepitus protsessi. 3.2 Uurimistöö andmekogumise- ja analüüsimetoodika Autor valis uurimistöö teemaks perelepituse, rõhutades selle tähtsust lapse heaolu tagamisel ning vanemate konfliktide lahendamisel viisil, mis arvestab kõigi osapoolte huve. Kuna peretülid on emotsionaalselt laetud ja keerulised, on sageli vajalik neutraalse vahendaja, näiteks perelepitaja, kes aitab lahenduste leidmisel. Uurimistöös kasutas autor kvalitatiivset lähenemist, et uurida loomulikke olukordi, mida ei saa eksperimentaalselt analüüsida ning kus kõiki mõjutegureid ei ole võimalik kontrollida. Kvalitatiivne metoodika võimaldab luua põhjaliku, sisuka ja detailse ülevaate inimestest, sündmustest või nähtustest (Laherand, 2010, lk 23-24). Uuringu käigus tuleb autoril eristada olulist ebaolulisest, sest intervjuudes esitatud versioonid võivad erineda nii 21 sündmuse toimumise ajal antud versioonist kui ka sellest, mida esitaksid inimesed teistsuguse uurimisprobleemi puhul ja teistele uurijatele (Laherand, 2010, lk 27). Andmekogumismeetodiks autor valis poolstruktueeritud intervjuu ehk teemainterjuu. Interjuu on sotsiaalteadustes oluline andmekogumismeetod, mille eesmärk on koguda usaldusväärset teavet uurimisküsimustele vastamiseks, toimides vestlusena uurija ja vastajate vahel. Intervjuusid võib läbi viia nii lähikohtumisel, telefoni kui ka videosuhtluse teel (Virkus, 2016). Poolstruktueeritud intervjuu puhul võivad küsimused olla eelnevalt täpselt sõnastatud ja uurija ise otsustab mida ja millal on otstarbekas uuritavatelt küsida (Virkus, 2016). Kvalitatiivses uurimistöös on uurimisküsimused nagu juhised, mis aitavad avada uurimisvälja ja uuritava nähtuse tundmatuid aspekte. Neid küsimusi ei sõnastata üks kord ega ainult uurimisprotsessi alguses. Esialgu püstitatakse laiaulatuslikud ja üldsuundi peegeldavad küsimused, jäädes avatuks uutele võimalikele uurimissuundadele. Kvalitatiivses uurimistöös ei tõestata teadusliku oletus, aga otsitakse sellest lähtudes fakte (Õunapuu, 2014, lk 121, 129). Intervjuu läbiviimiseks koostatakse intervjuu kava, mille abil autoril on võimalik saada vastuseid uurimisküsimustele. Kava modelleeritakse temaatiliste plokkide kaupa, mis aitab igale üüriküsimustele leida konkreetne küsimuste plokk. Soovitatav on viia läbi proovi-interjuud, mille käigus katsetatakse küsimuste sobivust, palju aega vajatakse intervjuude läbiviimiseks ja kas küsimused on arusaadavad intervjueeritavatele (Virkus, 2016). 3.3 Valimi moodustamine ja konfidentsiaalsus Valim on populatsiooni kitsendamine või mingil kindlal meetodil populatsioonist eraldatud objektide väiksem hulk, mille kohta soovitatakse saada informatsiooni. Tuleb selgelt määratleda, milliseid andmeid põhjalikumalt analüüsida. Põhiküsimus on, millised objektid valida (Õunapuu, 2014, lk 138-139). Intervjuu alguses intervjueerija tutvustab ennast ja annab lühiülevaade uurimise kohta. Intervjueeritavale selgitakse, miks valiti just teda, kuidas uurija hakkab analüüsi tulemusi kasutama. Samuti küsib autor luba intervjuu salvestamiseks ja märkmete tegemiseks. Autor tagab kõigis intervjuudes intervjueeritavale anonüümsuse ja tundlike andmete konfidentsiaalsuse, nende nimed oli asendatud tähega RP - riiklik perelepitaja ning EP - eraperelepitaja. Autor puutub eetiliste probleemidega kokku uuringu kõigis etappides, alates uurimisteema valikust. Eetilised küsimused kerkivad esile ka siis, kui inimestelt kogutakse teavet, sealhulgas uuritavate informeerimine, nõusoleku saamine ja võimalike osalemisriskide hindamine. Informeerituna antud nõusolek tähendab, et osalejad mõistavad, mis uuringus toimub ja millised võivad olla tagajärjed, ning annavad 22 vabatahtliku ja pädeva nõusoleku osaleda (Laherand, 2010, lk 49-50). Uurimist tehes peab uurija kaitsma osalejate privaatsust. See tähendab, et uurimistulemusi tuleb esitada nii, et inimesi ega kohti ei saaks ära tunda – näiteks võib kasutada varjunimesid. Samuti peab uurija järgima saladuse hoidmise reegleid ja kindlustama, et uurimismaterjal ei satuks võõraste inimeste kätte (Laherand, 2010, lk 51). Autor pöördus intervjueeritavate poole e-kirja teel, tutvustades uurimistöö eesmärki ja intervjueerimise vajadust. Et leida intervjueeritavaid, pöördus autor mitmete asutuste poole – sealhulgas Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Perelepitajate Ühingu, Eesti Perelepitajate Koja ja Sotsiaaltöö Akadeemia poole – ning kasutas ka isiklikke kontakte. Esimesel ja teisel katsel ei saanud autor mingit tulemust. Autor tegi kolmanda katse valimit koostada ja õnneks see tõi positiivsed nõusolekud. Valim moodustasid neli perelepitajat erinevatest Eesti linnadest. Uuringu läbiviimiseks koostas autor intervjuu perelepitusteenuse osutajatega ehk perelepitajatega, kellel on professionaalsed teadmised. Kaks perelepitajad olid riikliku teenuse pakkujad ja kaks töötavad erasektorist. Intervjueeritavad osalesid uuringus vabatahtlikult ning neile oli teavitatud, et kogutud info kasutatakse ainult uurimistöö tarbeks. Osalejad said valida sobiva aja, viisi ja koha, neile oli tagatud anonüümsus. Intervjuude läbiviimiseks esitasid osalejad ühe eelistuse: kõik sooviksid viia intervjuu läbi Microsoft Teams veebikeskkonnas. Intervjuud kestsid keskmiselt 28 minutit, kõige lühem oli 26 minutit, pikem 60 minutit. Intervjuu küsimused olid avatud, et saada võimalusel täpseid vastajate arvamusi. Autor muutis küsimusi vestluse käigus, lisandas täpsustavaid küsimusi, vahepeal respondendid vastasid korraga mitmele küsimusele. Kui respondendid kaldusid teemast kõrvale, ei katkestanud autor neid, vaid lasi juttu lõpetada ja suunas vestluse küsimustega tagasi põhiteemale. Autor salvestas intervjuud telefoni diktofoniga ning transkribeeris kogutud info. Transkribeeritud infode analüüs andis sügavama ülevaate ning toetas andmete paremat tõlgendamist. Transkribeerimine teeb autori töö palju lihtsam ning võimaldab hõlpsamini jälile jõuda olulisematele kohtadele (Laherand, 2010, lk 279). Oma töös rakendas autor kvalitatiivse analüüsi meetodeid, kodeeris teksti ja jaotas andmed väiksemateks osadeks. Intervjuukatked on esitatud tsitaatidena tähistatud sümboliga ``/…/`` ja kirjutatud kursiivkirjaga. Intervjuude küsimustik on leitav LISAS 1. Intervjuud on viidud läbi ajavahemikus 01. märts kuni 17. märts 2025. Salvestised ja transkriptsioonid säilitab autor kuni uurimistöö lõpliku kaitsmiseni. Kokku kogutud teave on konfidentsiaalne ning seda ei edastata kolmandatele osapooltele. 23 4 UURIMUSE ANALÜÜS Neljandas peatükis keskendub autor intervjuudest kogutud andmete uurimisele ning kirjeldab saadud tulemusi. Samuti proovib autor siduda saadud järeldused varem tutvustatud konfliktiteooriaga. Analüüsi osana tuuakse välja intervjuudest pärit tsitaadid, mis on vormistatud kursiivkirjas tekstilõikudena, piiritletud jutumärkidega ning varustatud /…/ märgistusega, et näidata tekstist välja jäetud osi, olgu sõnad või laused. Tsitaadid intervjuudest on märgistatud tekstis vastavalt intervjuude toimumise ajajärjestusele, näiteks RP1 – esimene intervjueeritav riiklik perelepitaja ning EP1 - esimene intervjueeritav eraperelepitaja. Analüüsi tulemused on jagatud lähtudes intervjuu küsimuste tulemustest alapeatükkidesse: • perelepituse protsessi olemus; • lapse kaasamise perelepitusse, meetodid, piirangud. Uuringutulemustele vastavalt kirjutab autor oma järeldused ja ettepanekud. 4.1 Perelepituse protsess Konfliktiteooria keskne idee on, et ühiskond ja selle erinevad suhted on kujundatud võimuvõitluse, huvide konflikti ja ressursside ebavõrdse jaotuse poolt. Erinevalt funktsionalistlikust lähenemisest, mis näeb ühiskonda kui harmoonilist ja koostööl põhinevat süsteemi, rõhutab konfliktiteooria pingeid ja vastandusi, mis tekivad indiviidide või gruppide vahel, kui nad konkureerivad piiratud ressursside (nt raha, võim, staatus) või erinevate eesmärkide nimel. Selle teooria järgi ei ole konflikt pelgalt häire, vaid loomulik ja vältimatu osa sotsiaalsest elust, mis võib viia muutusteni ja arenguni. Perelepituse ja lastega seotud küsimuste lahendamise puhul võiks konfliktiteooria keskenduda sellele, kuidas vanemate vahelised võimusuhted tekitavad pingeid, mida lepituse abil püütakse lahendada. Intervjuude käigus selgus, et perelepitusteenus on nagu vahendaja või abiteenus, mis omamoodi aitab vanematel rahumeelselt kokku leppida, lahendada omavahelisi tülisid, ilma et peaksid kohe kohtusse minema. Seda mõte on edastanud kõik respondendid, nii riiklikud kui ka eraperelepitajad. /…/ perelepitus aitab lahku läinud vanematel siis jõuda ikkagi lähtuvalt lapse heaolust. /…/ Ja muidugi kõige olulisem perelepitusteenuse perelepituse juures on see, et tegelikult meie eesmärk ei ole ju neid ära lepitada. Eesmärk on kokku leppida /…/ RP1 24 Selgub, et perelepitusel on keskne roll lapse heaolu tagamisel, mis on oluline, kuna see seab esikohale lapse vajadused, mitte vanemate leppimise. Samas on perelepitusel ka praktiline eesmärk – kokkuleppe saavutamine –, mis aitab luua stabiilne ja lapsekeskse lahenduse. Kui mõlemad pooled osalevad aktiivselt konfliktis, jõutakse eristamise faasi. Selles etapis toovad mõlemad pooled välja oma vaate olukorrale ja võimalikele lahendustele. Ilma kompromisse tegemata liigub konflikt edasi võistlusliku eskalatsiooni tsüklisse. Selles tsüklis keskenduvad pooled tulemusele, kus üks võidab ja teine kaotab (Nahkur, 2014, lk 11). /…/ Põhimõtteliselt see on vahendusteenus, nii nimetavad seda teenust vanemad, kes tulevad minu juurde. Nad ütlevad asju, mida tahavad teineteistele öelda aga läbi minu /…/ RP2 Intervjuudest selgub, et perelepitus on efektiivne vahendusteenus, mis võimaldab vanematel väljendada oma mõtteid neutraalse kanali kaudu, vähendades otsest konflikti. Teenus toetab kommunikatsiooni taastumist ja aitab keskenduda konstruktiivsetele lahendustele. Perelepitus pakub perele kiiremat, odavamat ja vähem kurnavat lahendust, mille tulemusel sõlmitud kokkuleppeid vanemad tõenäolisemalt järgivad. Kokkulepete parema täitmise tagab lepituse iseloom, sest osapooled vastutavad ise sobiva lahenduse leidmise eest. Perelepitaja toetab vanemaid protsessi vältel, kuid lõpliku otsuse teevad vanemad ikkagi ise. Seetõttu ei tundu lepituse kaudu saavutatud kokkulepe nii sageli väljastpoolt surutuna ning see suurendab sisemist motivatsiooni sellest kinni pidada (Raag, 2023, lk 1). /…/ Perelepituse eesmärk on, et kaks vanemat lepivad omavahel kokku, kuidas nad peale lahkuminekut või lahutust omavahel vanematena koostööd tegema hakkavad /…/ EP1 Perelepituse eesmärk on aidata vanematel leida koostööpõhine lahendus lapsevanemluse korraldamiseks pärast lahkuminekut. Perelepitus seab fookusesse lapse heaolu ja vanemate vastutuse lapse tuleviku eest, mitte nende omavahelise suhte taastamise. See peegeldab konfliktiteooria põhimõtteid vajadust reguleerida konflikte, et need viiksid positiivse muutuseni. /…/ Sellele ei ole võimalik lühivastust anda. Aga kui üritada, siis riiklik perelepitusteenus on tasuta teenus vanematele, kes on huvitatud oma erimeelsustele lepitaja vahendusel ise selliste lahenduste leidmisest, mis lähtuvad lapse huvidest /…/ EP2 25 Intervjuudest tuli välja, et riikliku perelepitusteenus on tasuta ja lapsekeskse vahendusteenus, mis on väga tähtis, kuna see muudab teenuse kättesaadavaks kõigile vanematele, toetades seeläbi võrdseid võimalusi lapse huvide kaitsmiseks. Nagu autor oma töös eespool mainis, eksisteerib eralepitus Eestis 90’ndate lõpust, riiklik perelepitus 1.septembrist 2022.a. Teadlikkus eraperelepituse olemasolust kuni riikliku teenuse tekkimiseni oli olematu, teadlikkus riikliku perelepituse olemasolust kasvab, muuhulgas tänu teavitustegevusele ja põhjusel, et kohus peatab menetluse ja suunab kohtusse pöördunud vanemaid teenusele, et nad enne kohtus jätkamist üritaksid erimeelsustele ise lahendusi leida. /…/ma isiklikult praegu tunnen, et teenusele tulevate vanemate arv on kindlasti hästi kasvanud. Kuid siin ei ole nagu mingit stabiilsust, et mõni kuu on rohkem, mõni kuu on vähem. Kuna olen riiklik perelepitaja siis jah kasvanud/…/ RP1 Saab järeldada, et riikliku perelepitusteenuse populaarsus on vanemate seas tõusnud, mis viitab kasvavale vajadusele professionaalse vahenduse järele lahutuse ja lapse hooldusküsimustes. Kuid vanemate arvu kõikumine kuude lõikes toob esile teenuse kasutamise ebapüsivuse, mis on murettekitav, kuna see võib viidata teadlikkuse või ligipääsetavuse probleemidele. /…/ jah, viimasel aastal teenuste kasutajate arv on kasvanud. Kui alguses mul oli 2-3 peret kuus siis nüüd keskmiselt 5 peret /…/ RP2 Intervjuudest tuli välja, et eraperelepitajate koormus on hästi vähene. Üha rohkem peresid on hakkanud kasutama riikliku perelepitust. /…/ mul eralepitajana koormus kindlasti vähenes, sest inimestel on võimalik saada tasuta perelepitust läbi sotsiaalkindlustusameti /…/ EP1 Vastustest saab järeldada, et huvi riikliku perelepitusteenuse puhul on kasvavas trendis. Kohtuvaidlused on emotsionaalselt kurnavad, võivad venida kuude pikkuseks ja on väga kulukad. Vanemad pöörduvad aina rohkem riikliku perelepitaja ja seda poole mitmel põhjustel. Esiteks see on rahumeelne, kiire ja kuluefektiivne viis lahkarvamuste lahendamiseks. Vanemad suhtlevad konstruktiivselt, mis aitab vältida pikaajalisi konflikti. Teiseks aitab protsess vanematele ise oma lahendusi kujundada, keskenduda lapse heaolule ning vanemate vahel sõlmitud kokkulepped on palju tõhusamad. Kui vanemad tulevad perelepituse kohtumisele, siis väga tihti nad keskenduvad oma õigustele ja probleemidele, unustades et perelepituse protsess ei ole võitlus, vaid 26 koostööprotsess. Selle protsessi eesmärgiks on leida sobiv lahendus mõlemale poolele ja nende lastele. /…/ kui vanemate vahel on pinge, siis tegelikult nad ei näe last. Nad võivad rääkida mida iganes lapse kohta, et teevad kõik lapse nimel, kuid keskenduvad rohkem omavahelistele probleemidele ja tegelikult teevad lapse katki /…/ EP1 Intervjuust tuli välja, et tavaliselt vanemad keskenduvad omavahelistele pingetele, jättes lapse tegelikud vajadused tähelepanuta. See peegeldab konfliktiteooria põhimõtet, et võimuvõitlus varjutab sageli teiste osapoolte huve. Tundub, et tegutsetakse lapse nimel, kuid maskeeritakse vanemate suutmatust näha lapse emotsionaalset kahju, mida selline käitumine põhjustab. /…/ kui laps saab kaheksateist, siis teie peate olema need, kes julgevad lapsele otsa vaadata ja ütlema, et jess, ma tegin õiget asju /…/RP2 Intervjuudes selgus, et perelepituse kohtumisele tulles keskenduvad vanemad sageli oma õigustele ja omavahelistele probleemidele ning neil ei ole meeles, et kõigepealt nad on vanemad. /…/ Vanemad tulevad minu poole uskumusega, et see kokkulepe on ainult paarisuhte tasandi peal. Mina alati selgitan neile, et peab ikkagi kokku leppida vanemliku joone peal. Vanemad peavad tagama selle, et laps ei oleks nende vahel aga nendega koos /…/ RP1 Vanemad keskenduvad ekslikult paarisuhte probleemide lahendamisele, unustades peamise eesmärkidest - kaitsta last nende vaheliste konfliktide eest ja keskenduda vanemlikule koostööle, mis on oluline lapse heaolu tagamiseks. /../ lepitaja selgitab vanematele, et vanemluskokkuleppe kõik osad peavad lähtuma ikkagi laste huvidest, emaks ja isaks jäävad nad ju elu lõpuni /…/EP2 Pingeolukorras ei pruugi vanemad märgata lapse tegelikke vajadusi. Vanemad küll räägivad lapse nimel, kuid keskenduvad rohkem oma vaidlustele, mis võib lapse emotsionaalselt kahjustada. Lepitaja suunab vanemaid keskenduma laste huvidele ning tuletab vanematele meelde nende elukestvat vastutust lapsevanematena. /…/ laps ongi kogu aeg selle protsessi keskel, on kogu aeg emotsionaalselt kohal ja minu ülesanne teha teda nähtavaks, aga laps kaasan kui tunnen sellest vajadust/…/ EP1 Vanemad keskenduvad lahkuminekujärgses olukorras sageli liigselt omavahelistele probleemidele, unustades seejuures lapse heaolu. Selle asemel, et lahendada ainult paarisuhte konflikte, peaksid vanemad keskenduma vanemliku koostöö arendamisele ja 27 lapse kaitsmisele emotsionaalse koormuse eest. Lepitaja roll on suunata vanemaid märkama lapse tegelikke vajadusi, meenutada nende püsivat vastutust lapsevanematena ning aidata laps protsessis nähtavaks teha, et tagada tema huvide esikohale seadmine. 4.2 Lapse kaasamise perelepitusse, meetodid ja piirangud Perelepitus ei puuduta ainult vanemaid. Lapse heaolu mängib olulist rolli ja laps ise on kogu protsessi käigus keskpunktis, seega lapse kaasamise perelepitus protsessi on oluline. Lepitaja ülesanne on aidata lapse hääl kuuldavaks teha ning tagada, et tema vajadused ei jää vanemate konfliktide varju. Lapse huvidest lähtumine aitab kaasa tervema ja stabiilsema peredünaamika kujunemisele ka pärast vanemate lahkuminekut. /…/konflikt ongi ju laste teemadel, siis lapse roll perelepituses ülioluline, laps peab saama hääle, avaldama oma mõtteid ja soove /…/ RP1 Kui vanemad on tülis ja see tüli on kandunud lapse peale, on lapsel keeruline oma arvamust avaldada. Laps ei peaks hakkama otsustama, kelle juures ta tahab elada, pigem peaks last sellest säästma. Lapse ärakuulamisel lähtutakse konkreetsest juhtumist. Oluline on see, kui suurel määral on vaja lapse arvamust saada, milline on lapse vanus ja millised võiksid olla lapse huvid. Kuidas lapse ärakuulamisse suhtutakse ja kuidas seda tehakse (Võsu, 2015, lk 67). Kui konfliktid puudutavad otseselt last, muutub lapse roll perelepituses eriti tähtsaks. Selline lähenemine aitab paremini kaitsta lapse vajadusi ning tasakaalustada vanemate vahelisi erimeelsusi, pakkudes lapsele võimalust olla kuulatud ja arvestatud otsustusprotsessis. /…/ seadusega on ju ette nähtud, et laps peab olema kaasatud, keelduda saab kui laps ise ei soovi või vanemad ütlevad, et laps on liiga väike /…/ RP2 Seadusest tulenevalt lapse kaasamise perelepitusse on kohustuslik, kuid toob esile ka paindlikkuse, mis võimaldab arvestada lapse individuaalsete vajadustega. See viib potentsiaalsele riskile, et lapse hääl võib jääda tahaplaanile, kui otsustamine tema osalemise üle jääb ainult vanemate hinnangu põhjal. /…/ riiklikus perelepituses alati oluline kaasata lapsi, kuid meie eralepitajad kaasame siis kui näeme vajadust /…/ EP2 Uuringu tulemusena autor on leidnud, et lapsel on perelepitus protsessis esikoht. Kuigi eraperelepitajad kaasavad lapsi ikkagi ainult siis kui tunnevad, et vaja last ära kuulata. 28 Eraperelepitajad ei saanud sellest palju öelda, kuna nende kogemus lapse kaasamisel on minimaalne. Kaks respondendid on toonud välja, et isegi kui laps on väike ja ei suuda oma tundeid ja arvamusi väljendada, paluvad nad ikkagi, et vanemad tulevad kohtumisele koos lapsega. See annab perelepitajale lisainformatsiooni pere kohta, nende žestid, pilgud näitavad vahepeal rohkem kui nende jutt. /…/ kõige väiksem laps, keda ma olen kaasanud oli 10-kuune, kellel küll sõnu ega juttu ei olnud aga selle kaasamise mõte oli natukene teistsugune. Pigem vaatad seda suhet vanemate ja lapse vahel, paistab kohe välja milline nende omavaheline suhe. Lapsega kohtumine kinnitab mulle seda juttu ja pilti, mida vanemad oma lapsest maalinud /…/ RP2 Lastele sõna andmine ja nende õiguste kaitsmine on väga oluline kõigis neid puudutavates asjades. Selleks tuleks mõelda iga lapse ärakuulamisele, olenemata nende vanusest. On hea, et vahel kuulatakse ka nooremaid lapsi või vähemalt arvestatakse nende arvamusega, kui nad suudavad seda kuidagi väljendada (Soomlais, 2019, lk 18). Isegi väga väikese lapse kaasamine perelepituses võib olla väärtuslik, kuna see võimaldab hinnata vanemate ja lapse suhet. See aitab lepitajal saada täpsemat pilti peredünaamikast, kinnitades või ümber lükates vanemate jutustusi lapse kohta. Meetod on tõhus, kuna toetab lapsekeskset otsustamist ka siis, kui laps ise veel rääkida ei suuda. /…/ üks pere on käinud minuga kohtumas oma 3-kuuse lapsega. Laps oli ema süles kogu kohtumise aja, isa ei olnud huvitatud last võtta. Oli näha, et nende suhe oli pingeline ja laps seda tundis /…/ RP1 Intervjuudest selgus, kuidas ka väga noore lapse kohalolek kohtumisel võib paljastada vanemate vahelisi pingeid ning mõjutada lapse enesetunnet. Spetsialist märkab kehakeele ja suhtlemise kaudu lapse ja vanemate suhte dünaamikat, mis võib osutada sügavamatele probleemidele. Laste osalemine protsessis tõstab nende enesekindlust ja eneseväärikust. Perelepituse käigus saavad nad vahendaja (perelepitaja) abil takistusteta jagada oma lugu, arvamusi ja soove. Paljud lapsed on väljendanud, et see kogemus oli nende jaoks eriline, kuna igapäevaelus ei ole neil sageli võimalust end nii avatult väljendada – tihti ei tunne nad teise osapoole huvi või suunatakse nende juttu. Eriti oluliseks peavad lapsed võimalust rääkida ilma, et vanemad neid katkestavad ja see, et nende arvamusega arvestatakse (Salla, 2023, lk 57). /…/ et kui lapsel on vähegi kõne suus mingidki sõnad, siis ma võtan ta üksinda, ilma vanemateta, pilt peab olema terviklik /…/ RP1 29 Autor leiab, et lapse kaasamine perelepitus protsessi on keeruline mitmete tegurite tõttu. Esiteks laps on konfliktisituatsiooni keskel, teiseks sõltub tema osalemine protsessis arengutasemest – väikesed lapsed ei pruugi protsessi mõista ega oma tundeid ja soove selgelt väljendada. Teismelised suudavad juba oma vajadusi ja eelistusi selgemini väljendada, kuid vanemate vaidluste keskele sattumine võib neil süvendada mässumeelsust või depressiooni. Kaasamine võib tugevdada lapse enesehinnangut ja tunnet, et tema hääl loeb, mis on selles vanuses eriti oluline. Et kaasamise protsess õnnestuks, peab perelepitaja olema osav kommunikaator ja kasutama erinevaid meetodeid. /…/ mul on ruumis seal pärlite komplektid. Tüdrukutega me meisterdame käevõrusid. Ja selle raames laps avaneb ja räägib, teeme talismaniks käe ümber, mis nagu kuidagi aitabki tal raskustega hakkama saada /…/ RP1 Käevõrude meisterdamine ei toimi pelgalt tegevusena, vaid toetab lapse avatust ja enesehinnangu tõusu. Samuti annab lastele tunde, et tema tunded on olulised. Samal ajal ilmneb perelepitaja rolli olulisus — oskuslik suhtlemine ja lapsekesksete meetodite kasutamine on võtmetegurid kaasamise õnnestumisel. /…/ Kui kaasan last, siis mul on sellised loovad vahendid: nukud, mänguasjad, läbi mida laps saab nagu paigutada oma pere, näidata kaartidel, mis tunded tal on /…/ EP1 Loovate vahendite kasutamine toetab lapse sisemaailma mõistmist ning aitab spetsialistil saada usaldusväärsemat teavet pere olukorra kohta. /…/ lapse kaasamine on väga loominguline protsess. Nooremate laste jaoks minu kabinetis on väike mängunurk, kus on erinevad asjad: installatsiooninukud, värvilised pliiatsid, mänguautod jne. Teismelistega püüan luua kontakti läbi avatud vestluse või kui nooruk ei soovi palju rääkida siis pakun talle kirjutada oma mõtteid /…/ RP2 Intervjuudest selgus, et perelepitajad suhtuvad igasse lapsesse individuaalselt ning püüavad leida just selle meetodi, mis toob positiivse tulemuse. Nad kohandavad oma lähenemist lapse vanuse, emotsionaalse seisundi ja perekonna olukorra järgi, et tagada lapsele turvaline ja mõistev keskkond. Selline paindlikkus suurendab lapse usaldust perelepitus protsessi vastu ja toetab tema aktiivset osalemist. /…/ väga tähtis, et laps hakkas rääkima, see on ülioluline sellel protsessis. Kasutan erinevad meetodid. Peas käis hästi palju mõtteid, kuidas saada lastega võimalikult ruttu kontakti. Üks kohe näitan sulle. Mul on see tegelane, kes käib alati minuga tööl, see on karvutu kass Cherry, kui tal pluus seljas on, siis ta teab, et läheme tööle/…/RP1 30 Spetsialist peab kiiresti ja loovalt leida sobivad lähenemised kontakti loomiseks. Oluline on luua lapsega kiire ja usalduslik kontakt, et ta avaneks ja räägiks, mis on perelepituse protsessis võtmetähtsusega. Erinevad vahendid, näiteks lemmiklooma/kassi kaasamine, aitavad luua lapsele turvalise ja tuttava keskkonna, mis soodustab suhtlemist. Loomi kaasavate sekkumiste aluseks on ajalooliselt tuntud inimese ja looma side. Sekkumistesse kaasatud loom võib parandada nii protsessi kui ka lõpptulemust. Loomade kaasamisel protsessi peab spetsialist (autori töös perelepitaja) kõik tegevused teadlikult planeerima ja läbi viima (Kazakova, 2018, lk 9-10). /…/lastega kontakti loomine kui kass kaasas on palju lihtsam, võtab lastel ärevuse maha. Kass on rahulik, kutsub üles paitada, hakkab lastega oma kassi keeles rääkima. Üks kord kass oli kaasas, tulid vanemad (üks keeruline juhtum) ja kass läks kohe ema sülle. Mõni aja pärast ema ütles: Teeme ära! Nüüd täna kõik kokkulepped. Oli väga hea tunne /…/RP1 Intervjuudest tuli välja, et looma kaasamine aitab vähendada laste ärevust ja luua usaldusväärse keskkonna. Kass toimib mitte ainult rahustava elemendina, aga ka kommunikatsioonivahendina, mis soodustab suhte tekkimist ja aitab ka täiskasvanutel end avada. Emotsionaalse pinge vähendamine võib viia konstruktiivse lahenduseni, leevendades vanemate võimuvõitlust ja keskendudes lapse heaolule. Kasside juuresolek, nende nurrumine ja pehme karv pakuvad nii füüsilist kui ka psühholoogilist kasu. Isegi lühike mäng kassiga mõjub rahustavalt. Kassi silitamine vähendab südame-veresoonkonna haiguste ohtu, kuna kassikarv toodab inimestele kasulikke ioone. Need ioonid loovad rahulolutunde, lõõgastavad, parandavad enesetunnet ja kiirendavad paranemist (Kazakova, 2018, lk 15). Lastega rääkides on oluline esitada küsimusi, mis on lapsele arusaadavad, neutraalsed ja tema vanusele sobivad, et saada aimu laste tunnetest ja vajadustest ja et ta ei tunneks survet või manipuleerimist. Küsimused peaksid julgustama avanemist, kaitsema lapse heaolu ning aitama perelepitajal mõista edasisi tegevusi. /…/ teismelisega vesteldes peab selgitama perelepitus protsessi otsekoheselt ja ausalt. Esitan küsimused, mis on neutraalsed ja avatud, rohkem keskendun lapse igapäevaelule, suhetele, tunnetele ja soovidele. Küsin näiteks: Mida sa teed, kui tunned end halvasti? Kellega sulle meeldiks rohkem aega veeta? Kuidas sa tunned end praegu, kui räägime sinu perest? Mis on sinu jaoks kõige raskem asi praegu?" Kas on midagi, mis sind muretseb?/…/ RP2 Teismelistega suhtlemisel on oluline läheneda protsessile ausalt ja avatud küsimustega, et luua usaldusväärne dialoog ning keskenduda nooruki tunnetele ja igapäevaelule. 31 /…/ mul eraperelepitajana on vähe kokkupuudet lastega aga kui vanemad soovivad kaasata last protsessi siis küll püüan vestelda lastega kasutades lihtsa keele/…/EP1 Konfliktiteooria kontekstis näitab see, kuidas neutraalsete ja empaatiliste küsimuste kaudu on võimalik vähendada pingeid ja anda teismelisele võimalus oma muresid ja tundeid vabalt väljendada, mis omakorda aitab lahendada pereliikmete vahelisi konflikte. Konfliktide lahendamine ei ole ainult võimu tasakaalu muutmine, vaid ka kõigi osapoolte vajaduste ja tunnetega arvestamine. Laps ei saa öelda, mida ta mõtleb või tahab, kui ta ei tea, mis ümberringi toimub. Selleks, et laps tunneks end kohtumenetluses või muus teda puudutavas protsessis turvaliselt ja kuulatuna, on vaja, et talle räägitakse selges ja vanusele vastavas keeles, mis juhtuma hakkab ja mida see tema jaoks võib tähendada (Paron, 2021, lk 654-655). /…/ kui kaasan last siis küll esitan lihtsad küsimused, vältida küsimused mis võivad tekitada survet, segadust. Ei saa küsida näiteks: Sa ju tahad elada emaga, eks? või Kumb vanem on sinu arvates parem? /…/ EP2 Et toetada lapse vaba eneseväljendust ja vältida täiskasvanute võimuvõitlusse tõmbamist, tuleb vältida survet avaldavaid küsimusi. /…/ see seitsmeteistaastane mõistab olukorda ju väga hästi ja väljendabki kohtumistel alati konkreetselt oma mõtteid ja soove. Kuidas ta ema isa näeb? Mis nende vahel toimub ja kuidas tema selles olukorras ennast siis tunneb? Mida ta tahab emale isale edasi öelda? Seda küsin lapse käest/…/RP1 Lapsed soovivad mitte ainult saada teavet tehtud otsustest, vaid ka mõista mis nende perekonnas toimub, sealhulgas seda, millal ja kuidas nad saaksid pere toimimises osaleda. Teabe kättesaadavus ja olukorra mõistmine on nende heaolu seisukohalt oluline. See aitab leevendada ärevust ja stressi, mida põhjustab teadmatus või ebapiisav informatsioon ja paneb neid tundma natuke rohkem osana kõigest sellest, mis nende ümber toimub (Dimopoulos, Hew, Vosz, & Walsh, 2025, lk 5-7). Uuringust selgus, et teismeline suudab perelepituses selgelt oma mõtteid ja soove väljendada, mis on tähtis nooruki emotsionaalse heaolu toetamisel ja hääle kuuldavaks tegemisel. Konfliktiteooria kohaselt aitab lapse avatud kaasamine tuvastada vanemate vahelisi võimusuhteid ja nende mõju lapsele, võimaldab lepitajal reguleerida konflikti lapse perspektiivist lähtuvalt. 32 /…/ laps otsustab, mida ma edastan vanematele, võib olla ainult üksikud detailid ma ei ütle vanematele. See on nagu peenhäälestus, mõnedele vanemale lihtsalt ei tohi kõigest rääkida /…/ RP2 Oluline on, et laps ise otsustaks, millist teavet lepitaja tohib vanematele edastada, mõned asjad jäetakse ütlemata – see tugevdab lapse turvatunnet ning aitab tasakaalustada pere siseseid võimusuhteid. Autor arvab, et see on hea viis lapse turvalisuse hoidmiseks, kuna vanemad ei pea kõike teadma. /…/ meil, eraperelepitajatel, otseselt ei ole vaja lapselt saada mingit info. Aga kui laps, vanemate soovil, osaleb protsessis siis kõike, mis räägib mulle laps, mida tema tunneb, panen kirja. Teen kokkuvõte ja edastan mõlemale vanemale /…/ EP1 Selgus, et eraperelepitajad ei pea last rääkima kohustama, aga kui vanemad tahavad ja laps soovib osaleda, dokumenteeritakse vestlus ja edastatakse kokkuvõte vanematele. Autor arvab, et see aitab vanematel aru saada lapse tunnetest, kuid last tuleb kindlasti hoida kaitstuna liigse surve eest. /…/ kui laps usaldaks mind ja hakkab rääkima, siis panen kirja tema juttu. Vahepeal laps ütleb, et ära sellest vanematele räägi. Loomulikult ma räägin vanematele (kokkuvõtte) ainult seda, mida lapsel on lubatud. Vahepeal vanematele valus kuulata, mida mõtleb ja tunneb laps /…/ RP1 Intervjuudest selgus, et laste tunnetest teadmine võib olla vanematele emotsionaalselt keeruline, kuid tagab, et lapse hääl on kuuldud. Perelepitaja kasutab lastelt saadud infot, et mõista lapse vajadusi. Saadud info edastab vanematele, et nemad saaksid koostada oma kokkuleppe lapse parimate huvide järgides. Konfliktiteooria perspektiivist aitab see tasakaalustada võimusuhteid, vähendada konflikti eskaleerumist ja toetab perekonna stabiilsust, tuues lapse hääle vanemate vaidluste keskel esile. Riiklik perelepitusteenus Eestis on kättesaadav alates 1.septembrist 2022.a. Respondentide sõnul on veel vara teha mingid järeldused, kuid nad arvavad, et perelepitusteenus muutub üha populaarsemaks ja see tõhus vahend, mis vajab riigi poolt edasist arenemist ja toetamist. /…/ arvan, et riik teeb väga palju, teenus on tasuta, kättesaadav ja rohkem nähtav, reklaamitud /…/ EP1 Intervjuudest selgus, et riik on hästi toetanud perelepitust, tehes teenuse tasuta kättesaadavaks, lihtsasti ligipääsetavaks ja rohkem nähtavaks. 33 /…/ mul on tõesti hea meel, et see riikliku tasandil ikkagi välja töötatud. Oleks hea kui vanemad võiksid julgemad pöörduda /…/ RP1 Autor peab oluliseks, et vanemad julgeksid teenust rohkem kasutada, nähes selles võimalust konfliktide lahendamiseks. /…/riiklik perelepitusteenus on toiminud 2,5 aastat, hetkel on põhiline, et teenus eksisteeriks edaspidi ka /…/EP2 On oluline tagada teenuse jätkusuutlikkus, et see toetaks peresid ka tulevikus. Konfliktiteooria kohaselt võib püsiv teenus aidata reguleerida vanemate vahelisi pingeid, toetades lapsekeskseid lahendusi. Riiklik perelepitusteenus aitab seega tasakaalustada peres valitsevaid jõujooni. 34 KOKKUVÕTE Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli uurida kuidas on perelepitusteenuse kaudu võimalik lahendada lastega seotud küsimusi viisil, mis toetab laste heaolu ning edendab peresuhteid. Analüüs lähtub konfliktiteooriast, mis võimaldab mõista vanemate vahelisi pingeid kui loomulikku osa lahutusprotsessist ning keskendub perelepituse rakendumisele Eesti kontekstis. Uurimistöö eesmärkide täitmiseks seati mitmed uurimisülesanded. Esiteks tuli uurida, millised on vanemate vaheliste konfliktide tekkepõhjused ning kuidas neid saab selgitada konfliktiteooria kaudu. Teiseks keskenduti perelepitusteenuse protsessi analüüsimisele – kuidas see teenus toimib ning millised on selle peamised etapid. Kolmandaks uuriti lapse kaasamise võimalusi perelepituse protsessis, sealhulgas erinevaid meetodeid, mida selleks kasutatakse. Neljandaks analüüsiti piiranguid ja raskusi, mis võivad tekkida lapse kaasamisel, näiteks lapse vanus, emotsionaalne valmisolek või vanemate vaheline kõrge konfliktitase. Uurimistööst selgus, et perelepitusteenus pakub võimalust suunata vanemate konfliktid konstruktiivsele rajale, vähendades lapse emotsionaalset koormust ja aidates säilitada peresüsteemi stabiilsust. Intervjuude põhjal ilmnes, et vanemad keskenduvad sageli omavahelistele probleemidele, jättes lapse vajadused tagaplaanile. Keskse tähtsusega on vanemate omavaheline koostöö ja lapse heaolu tagamine ning lapse õigused, sealhulgas õigus suhelda mõlema vanemaga, peavad olema kaitstud. Vanem peaks hoiduma tegevustest, mis võiks kahjustada lapse suhet teise vanemaga või raskendada lapse kasvatamist. Perelepituse protsessis on oluline keskenduda lapse huvidele, kuna iga tehtav otsus mõjutab last. Seetõttu muutub lapse arvamus lepitustöös eriti oluliseks, sest see aitab tuua esile lapse tegelikud vajadused ja tasakaalustada vanemate vaidlusi. Lapsele võimaldatakse väljendada oma arvamust, võttes arvesse tema vanust ja arengutaset. Selleks kasutatakse loovaid ja lapsekeskseid meetodeid, nagu mänguasjade kaasamine, käevõrude meisterdamine ja isegi loomade, näiteks kassi, kohalolek. Need meetodid aitavad vähendada laste ärevust ning soodustavad usaldusliku suhte kujunemist lepitaja ja lapse vahel. Riiklik perelepitaja kaasab alati lapsi protsessi, sest oluline on lapsele selgitada, kuidas tema arvamus otsustusprotsessi mõjutab. Eraperelepitaja kaasab aga lapsi kui seda vajalikus peab. Lapse kaasamine nõuab lisaaega ja kohandatud lähenemist. Lapsed ei pruugi täielikult mõista perelepituse eesmärke, seega peab perelepitaja olema eriti osav, et vältida lapse sattumist vanematevahelisse võimuvõitlusse. 35 Uuringust tulemustest nähtub, et perelepitusteenuse kasvav populaarsus viitab selle vajalikkusele, kuid jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline panustada avalikku teavitustöösse ja perelepitajate täiendkoolitusse. Arvestades Eesti rahvastikuprobleeme ja vajadust väärtustada iga last, kujutab perelepitus endast olulist sammukest emotsionaalselt tervete põlvkondade kasvatamise suunas. See eeldab riigi järjepidevat tähelepanu ning piisavate ressursside eraldamist. Arvestades perelepitusprotsessi ja selle mõju, on oluline teemasse süveneda ning uurida spetsiifiliselt, kuidas vanemate lahkuminek ja lahutus mõjutavad laste heaolu ja arengut, et töötada välja kõige tõhusamad meetmed, mis aitaksid peredele pakkuda sobivat tuge ja lahendusi. Uurimistööks valitud uurimismeetod sobis hästi seatud eesmärgi saavutamiseks ja andsid vajalikku teavet teema paremaks mõistmiseks. Autori hinnangul said lõputöös püstitatud eesmärgid ja sellest lähtuvad ülesanded täidetud. 36 SUMMARY Thesis ``Resolving issues related to children through family mediation`` In contemporary society, where separations and complex family dynamics are increasingly common, the well-being and rights of children in conflict situations have become a critical concern. Children are often the most vulnerable parties in parental disputes, especially when it comes to issues of custody, visitation, and residence. Mediation in family matters— specifically, state-supported family mediation services—offers a constructive path to resolving such conflicts while prioritizing the child’s best interests. This thesis examines how family mediation can be effectively used to address child-related disputes in a way that supports children’s well-being and promotes healthier family relationships. The study is grounded in conflict theory, which views parental conflict as a natural component of separation and divorce processes. The research explores the development and implementation of family mediation in Estonia, assessing its ability to mitigate conflict and foster child-centered outcomes. The author outlines several research objectives: • To explore the root causes of parental conflict through the lens of conflict theory; • To analyze the structure and functioning of family mediation services; • To investigate the methods used for involving children in the mediation process; • To identify the limitations and challenges associated with child involvement. The study comprises four chapters. The first chapter explores the theoretical foundations, linking conflict theory to parental disputes. The second provides an overview of the current state of family mediation services in Estonia. The third chapter presents the methodology, including data collection and analysis strategies. The fourth chapter focuses on the results and their implications. The findings reveal that family mediation serves as a valuable tool in reducing parental conflict and protecting the child from emotional stress. Interviews with parents indicate that conflicts often center on the parents’ interpersonal issues, rather than the needs of the child. It is critical to refocus discussions around the child's best interests and ensure that both parents are supported in maintaining a meaningful relationship with the child. A key component of the mediation process is child participation. The study emphasizes that the child’s voice should be heard, taking into account their age and developmental level. Various child-friendly and creative approaches—such as using toys, making bracelets, and involving pets like cats—are used to help children express themselves in a 37 safe and comforting environment. The national family mediation system always includes children in the process, whereas private mediators include children when deemed necessary. Nevertheless, involving children requires additional time, skill, and sensitivity to avoid placing them in the middle of parental conflict. The research also highlights the growing popularity of family mediation in Estonia, indicating its perceived value among parents. However, to ensure long-term sustainability, continued public education and mediator training are essential. Considering Estonia’s demographic challenges and the importance of every child's development, family mediation emerges as a vital component of fostering emotionally healthy future generations. The state must remain actively engaged in supporting these services with adequate resources and policy attention. In conclusion, the chosen research methods proved appropriate for achieving the study's objectives. The thesis successfully meets its goals, offering valuable insights into how family mediation can serve as a tool for protecting children’s rights and improving family dynamics during and after separation. 38 VIIDATUD ALLIKAD Aru, A., & Paron, K. (2015). Lapse parimad huvid. Juridica, 379. Kasutamise kuupäev: 03.12.2024, allikas https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2015_6_lapse_parimad_huvid&pdf=1 Arumäe, U. (11.12.2024). Vanemate kokkulepe on lapsele parim lahendus. Kasutamise kuupäev: 10.01.2025, allikas Märka Last: https://markalast.ee/2024/12/11/vanemate-kokkulepe-on-lapsele-parim- lahendus/ Autoriõiguse seadus. (11.11.1992, viimati muudetud 11.12.2024). Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/114032025022 Bartos, J. O., & Wehr, P. (2002). Using conflict theory. New York: Cambridge University Press. Kasutamise kuupäev: 01.01.2025, allikas https://kelaspspskikat.wordpress.com/wp-content/uploads/2013/02/bartos-wehr- using-conflict-theory.pdf Dahrendorf, R. (1968). Pfade aus Utopia. Arbeiten zur Theorie und Methode der Soziologie. Piper. Kasutamise kuupäev: 20.11.2024 Dimopoulos, G., Hew, E., Vosz, M., & Walsh, H. (2025). Talk to Us, Not About Us’: Children's Understandings and. Child & Family Social Work, 5-7. Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas https://onlinelibrary.wiley.com/doi/pdf/10.1111/cfs.13275 Eesti Lepitajate Ühing. (s.a. 2025). Perelepitus. Kasutamise kuupäev: 20.10.2024, allikas Eesti Lepitajate Ühing: https://lepitus.ee/perelepitus/ Eesti Perelepitajate Koda. (2025). Perelepitus. Kasutamise kuupäev: 02.01.2025, allikas Eesti Perelepitajate Koda: https://www.eplk.eu/perelepitus/ Eesti õigekeelsussõnaraamat. (2018). Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Eesti Keele Instituut: https://arhiiv.eki.ee/dict/qs/ Eesti-vene sõnaraamat. (s.a. 2025). Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Eesti Keele Instituut: https://arhiiv.eki.ee/dict/evs/ Erne, J. (2003). Vahendusmenetlus tsiviilvaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusena. Juridica(7), 491. Kasutamise kuupäev: 12.11.2024, allikas https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2003_7_vahendusmenetlus_tsiviilvai dluste_kohtuv_lise_lahendamise_v_imalusena&pdf=1 Espenberg, K., Soo, K., Beilmann, M., Linno, M., Vahaste, S., Göttig, T., & Uusen- Nacke, T. (2013). Vanema hooldusõiguse määramise uuring. Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 25.11.2024, allikas https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022- 08/vanema_hooldusoigus_loppraport_isbn.pdf 39 Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta. (01.09.2009). Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas European Union: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN- ET/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT&from=ET Giovanni, M. (2024). Civil Process and Mediation in Italy. Beijing Law Review, 1347. Kasutamise kuupäev: 03.01.2025, allikas https://www.scirp.org/journal/paperinformation?paperid=136143 Henderson, C. A., & Allen, R. (2016). Family Theories: Foundations and Applications. Wiley Blackwell - publisher. Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas https://download.e-bookshelf.de/download/0008/0994/49/L-G-0008099449- 0015695618.pdf Hääl, H. (2015). Mis on perelepitus? Märka last, 8-19. Kasutamise kuupäev: 05.12.2024, allikas https://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2016/01/06/mis-on-perelepitus/ Hääl, H. (2024). Kõiki otsuseid ning tegevusi läbiviies tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. Kasutamise kuupäev: 05.01.2025, allikas Märka Last: https://markalast.ee/2024/12/31/koiki-otsuseid-ning-tegevusi-labiviies-tuleb- esikohale-seada-lapse-parimad-huvid/ Isikuandmete kaitse seadus1. (12.12.2018, viimati muudetud 18.12.2024). Kasutamise kuupäev: 01.01.2025, allikas Riigi teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/131122024044 Justiistministeerium. (2012). Lühendid ja nende vasted. Kasutamise kuupäev: 10.01.2025, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/lyhendid.html Kazakova, K. (2018). Kassi kaasamise efektiivsus lugemisraskustega laste õpiabitundidesse kolmanda klassi õpilaste näitel. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 12.12.2024, allikas https://core.ac.uk/download/pdf/160482507.pdf Keelenõuanded. (22.04.2022). Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Eesti Keele Instituut: https://keeleabi.eki.ee/ Keerberg, A. (s.a. 2025). Lahutusest ja selle mõjust pereliikmetele. Kasutamise kuupäev: 10.12.2024, allikas Tartu Nõustamis-ja Kriisiabikeskus: https://tnk.tartu.ee/0lahutusest.html Kiisk, K. (2016). Lapse õiguste kaitse hagita kohtuasjades DE LEGE LATA. Tallinn: Tallinna Ülikool. Kasutamise kuupäev: 12.12.2024, allikas https://sm.ee/sites/default/files/content- editors/eesmargid_ja_tegevused/Uliopilaste_teadustoode_konkurss/2016/k._kiisk ._lapse_oiguste_kaitse_hagita_kohtuasjades_de_lege_lata.pdf Kink, K. (2020). Teise kooliastme liitklassi ja tavaklassi õpilaste arvamused konfliktide olemuse ja konfliktide lahendamise kohta koolis. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 15.12.2024, allikas https://core.ac.uk/download/pdf/333876886.pdf 40 Kooseluseadus. (09.10.2014, viimati muudetud 20.06.2023). Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/KooS Kühne, O. (2020). Landscape Conflicts—A Theoretical Approach Based on the Three Worlds Theory of Karl Popper and the Conflict Theory of Ralf Dahrendorf, Illustrated by the Example of the Energy System Transformation in Germany. Kasutamise kuupäev: 25.03.2024, allikas MDPI: https://doi.org/10.3390/su12176772 Laherand, M.-L. (2010). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Sulesepp. Kasutamise kuupäev: 07.09.2024, allikas https://dspace.ut.ee/items/12b4b362-59b9-4a43- 813a-d04707a9f6b2 Lahutamisel ja lahku minemisel on tagajärjed. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas Eesti Perelepitajate Koda: https://eplk.eu/lahutamisel-ja- lahku-minemisel-on-tagajarjed Lapse kaasamine perelepitusse. (08.01.2024). Kasutamise kuupäev: 12.12.2025, allikas Sotsiaalkinklustusamet: file:///U:/Desktop/Lapse-kaasamine- perelepitusse_08.01.2024.pdf Laste õiguste konvektsioon. (26.09.1991). Kasutamise kuupäev: 20.12.2024, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/24016 Lastekaitseseadus. (19.11.2014, viimati muudetud 11.12.2024). Kasutamise kuupäev: 11.01.2025, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/131122024022?leiaKehtiv Lehtsaar, T. (2008). Suhtelmiskonflikti psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kasutamise kuupäev: 07.09.2024 Lepitusseadus. (01.01.2010, viimati muudetud 11.12.2024). Kasutamise kuupäev: 03.01.2025, allikas Riigi Teatja: https://www.riigiteataja.ee/akt/LepS Lulofs, R. S., & Cahn, D. D. (2000). Conflict: From Theory to Action. Allyn and Bacon. Kasutamise kuupäev: 10.09.2024, allikas https://archive.org/details/conflictfromtheo0000lulo_z4i9/page/n5/mode/2up Malla, H. (2015). Vanema ja lapse vahelise suhtluskorra määramise ning täitmise probleemistik. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 15.12.2024, allikas https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/b18138e0-caf0-47b0-b067- f8bf27bcf72f/content Palts, K. (s.a. 2025). Konfliktist ja selle lahendamise viisidest. Kasutamise kuupäev: 20.09.2024, allikas Tartu Nõustamis-ja Kriisiabikeskus: https://tnk.tartu.ee/0konfliktist.html Paron, K. (2019). Lapsesõbralik menetlus. Lapse õigused vanemate vahelistes hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes. Sotsiaaltöö(3), 44. Kasutamise kuupäev: 10.12.2024, 41 allikas https://www.tai.ee/sites/default/files/2021- 03/160855576158_ST3_2019_veeb_.pdf Paron, K. (2021). Lapse osalemine teda puudutava küsimuse otsustamisel. Juridica(9). Kasutamise kuupäev: 20.03.2025, allikas https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2021_9_lapse_osalemine_teda_puud utava_k_simuse_otsustamisel_kuidas_hinnata_lapse_k_psust_ning_anda_t&pdf= 1 Perekonnaseadus. (01.07.2010, viimati muudetud 20.06.2023). Kasutamise kuupäev: 27.12.2024, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023007 Perelepituse ABC. (08.01.2024). Kasutamise kuupäev: 27.12.2024, allikas Sotsiaalkindlustusamet: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2024- 01/Perelepituse-ABC_08.01.2024.pdf Pruuki, H., & Sinkkonen, J. (2018). Laps ja lahutus. Kuidas edasi? Tallinn: Koolibri AS. Kasutamise kuupäev: 05.09.2024 Raag, L.-L. (2023). Perelepituse abiga laste parema heaoluni. Õiguskeel(3). Kasutamise kuupäev: 05.09.2024, allikas Justiits- ja Digiministeerium. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2023- 06/1.%20Raag_Perelepitus.pdf Raag, L.-L., Vorobjova, A., & Uudeküll, R. (2022). Riiklik perelepitusteenus. Sotsiaaltöö(2), 16-22. Kasutamise kuupäev: 12.09.2024, allikas https://www.tai.ee/sites/default/files/2022-05/Sotsiaaltoo_2_2022_veebi.pdf Riikliku perelepitusteenuse seadus. (01.09.2022, viimati muudetud 16.03.2022). Kasutamise kuupäev: 06.01.2025, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/RPLS Roberts, M. (2020). Suhtluskorra täitmine olukorras, kus lahuselav vanem ei soovi lapsega suhelda. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 01.01.2025, allikas https://dspace.ut.ee/items/1840c2bd-5f89-468d-a00f-e76d21262792 Salancik, G. R., & Pfeffer, J. (1977). Who gets power--and how they hold on to it: A strategic-contingency model of power. Kasutamise kuupäev: 23.09.2024, allikas American Psychological Association: https://psycnet.apa.org/record/1977-26494- 001 Salla, K. A. (2023). Lapsesõbraliku õigusemõistmise avaldumine taastava õiguse protsessis laste perspektiivist. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Kasutamise kuupäev: 22.03.2025, allikas https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/3075 Sombié, I. (2024). Conflict Relations and Community Participation in Health. Journal Advances in Applied Sociology, 2. Kasutamise kuupäev: 12.01.2025, allikas https://www.scirp.org/journal/paperinformation?paperid=130594 42 Soomlais, E. (2019). Õiguse rakendajate kriteeriumid hooldusõiguse kuuluvuse määramisel. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 20.01.2025, allikas https://core.ac.uk/download/pdf/223010313.pdf Sotsiaalhoolekande seadus. (09.12.2015, viimati muudetud 11.12.2024). Kasutamise kuupäev: 10.01.2025, allikas Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/131122024029 Sotsiaalkindlustusamet. (s.a ). Perelepitus. Kasutamise kuupäev: 10.01.2025, allikas Tark Vanem: https://tarkvanem.ee/paarisuhe/lahkuminek-ja-lahutus/perelepitus/ Sotsiaalkindlustusamet. (s.a. 2025). Perelepitus. Kasutamise kuupäev: 10.01.2025, allikas Tark Vanem: https://tarkvanem.ee/paarisuhe/lahkuminek-ja- lahutus/perelepitus/ Stahl, P. (2008). Lastekasvatus pärast lahutust. OÜ Väike Vanker - kirjastus. Kasutamise kuupäev: 20.09.2024 Sõnaveeb. (s.a. 2025). Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Eesti Keele Instituut: https://sonaveeb.ee/ Tallinna Tehnikakõrgkool. (2014). Tallinna Tehnikakõrgkooli kirjalike tööde vormistamise juhend. Kasutamise kuupäev: 2024 - 2025, allikas Tallinna Tehnikakõrgkool: https://www.tktk.ee/wp- content/uploads/2024/08/Kirjalike_toode_vormistamise_juhend_2024-suvi.pdf Tammus, K. (2015). Laste õigus oma arvamusele ja selle tagamine vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidlustes Eesti kohtupraktikas. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool. Kasutamise kuupäev: 20.01.2025, allikas file:///U:/Desktop/10d37860d7d34ec4b1ccd2165eefc449%20(2).pdf Tendal, T. (2017). Juhtumipõhine lähenemine perelepitusele. Sotsiaaltöö(2), 56-60. Kasutamise kuupäev: 13.09.2024, allikas https://tarkvanem.ee/wp- content/uploads/2020/09/TAI_Sotsiaaltoo_2-2017_lk_56-61.pdf Vaga, T.-B., & Mänd, L. (2024). Teekond riikliku perelepitusteenuseni ja sealt edasi. Sotsiaaltöö(2), 38-42. Kasutamise kuupäev: 12.09.2024, allikas https://tai.ee/sites/default/files/2024-05/Sotsiaaltoo_2_2024_web.pdf Valma, K. (2012). Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes. Tallinn: Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut. Kasutamise kuupäev: 12.12.2024, allikas https://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2011/04/Valma.pdf Valma, K., Surva, L., & Hääl, H. (2014). Lepitusmenetlus perevaidlustes. Juridica(1), 86- 103. Kasutamise kuupäev: 12.12.2024, allikas https://www.juridica.ee/article.php?uri=2014_1_lepitusmenetlus_perevaidlustes 43 What is family mediation? (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 22.12.2024, allikas National Family Mediation: https://www.nfm.org.uk/about-family-mediation- services/what-is-family-mediation/ Virkus, S. (2016). Intervjuu, vaatlus ja sisuanalüüs. Kasutamise kuupäev: 01.09.2024, allikas Tallinna Ülikool: https://www.tlu.ee/~sirvir/Intervjuu_vaatlus_ja_sisuanals/index.html Võsu, S. (2015). Lapse ärakuulamine: kasutatavad praktikad tsiviilkohtumenetluses. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 10.12.2024, allikas https://dspace.ut.ee/items/7bc3397a-72cc-4e6a-8e05-34929f262fe6 Õunapuu, L. (2014). Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimisviis sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikool. Kasutamise kuupäev: 10.09.2024, allikas https://dspace.ut.ee/items/7881adff-264a-4d82-944e-933833e11e4e Гордийчук, Н. В. (02.02.2017). Особенности семейной медиации при разводах. Kasutamise kuupäev: 10.11.2024, allikas Психология и психотерапия семьи: https://familypsychology.ru/practice/divorce-and-family-mediation 44 LISA 1. Interjuu kava Autor avaldab tänu intervjueeritavale osalemisnõusoleku eest ning kordab lühidalt uurimistöö eesmärki ja käsitletavat teemat. Ta selgitab, et kogu intervjuu on konfidentsiaalne ning andmete käsitlemisel järgitakse eetilisi põhimõtteid. Lisaks palub ta luba intervjuu salvestamiseks ning täpsustab, et lindistust kasutatakse üksnes transkriptsiooni koostamiseks ning hävitatakse seejärel viivitamatult. Küsimused: 1. Kuidas Teie arvates võiks perelepitust kirjeldada ja milline on selle eesmärk? 2. Kui levinud on perelepitus Eestis ja kas selle kasutamine kasvab? 3. Milline on lapse roll perelepituse protsessis? 4. Kuidas tagada, et lapse huvid on perelepituse keskmes? 5. Kuidas ja millal tuleks laps perelepituse protsessi kaasata? 6. Millistel juhtudel lapse arvamuse kuulamine on eriti oluline? 7. Kas ja kuidas erineb lapse kaasamine sõltuvalt tema vanusest? 8. Milliseid meetodeid kasutatakse, et laps saaks oma tundeid ja soove väljendada? 9. Kas oli olukordi, et lapse arvamus erines vanemate soovidest? 10. Millal on vajalik kaasata perelepitusse kas psühholoogi või sotsiaaltöötajat? 11. Millised on suurimad väljakutsed perelepituse valdkonnas praegu? 12. Kuidas saaks parandada ja arendada perelepituse teenust Eestis? 13. Kas on midagi, mis teie arvates on oluline, aga jäi meil rääkimata? Autor tänab intervjueeritavat, et ta osales intervjuus, ning kinnitab, et kõik andmed on konfidentsiaalsed. Samuti selgitab ta, et neid andmeid kasutatakse uurimistööks ja tulemuste analüüsimiseks.