Peets, TeeleVreimann, Liina2021-03-172021-03-172016https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/1523Lõputöö eesmärgiks on uurida juurdelõikusjäätmeteta ehk nn zero waste moesuunda ning välja töötada mudelid, mis vastaksid antud teema nõuetele. Antud lõputöö raames valmis seitse erinevat toodet, mis moodustavad ühtse kollektsiooni. Teema idee sai alguse dokumentaalfilmidest “The True Cost” ja “Moest väljas”, mis räägivad moetööstuse telgitagustest. Filmides toodi välja, et moetööstus toodab tonnide kaupa jäätmeid ning see on üha suurenev probleem. Nähes, kui keeruline on reaalselt tootmisjääke uuesti kasutusse võtta, hakkas antud lõputöö koostajat huvitama, kas on võimalik täielikult vältida tootmisjääkide ja eelkõige juurdelõikusjääkide tekkimist. Töö esimene peatükk on uurimuslik, seletades lahti, miks on jõudnud tänapäeva moemaailm sellisesse punkti, et on tekkinud vajadus zero waste rõivasuuna järele. Kõige suuremad tarbijaeelsed jäätmed tekivad toodete juurdelõikuse käigus: erinevate allikate kohaselt on see keskmiselt 15% kangast. Kui aastal 2015 toodeti rõivatööstuse jaoks umbes 400 miljardit ruutmeetrit kangast, siis 15% sellest on 60 miljardit ruutmeetrit. Juurdelõikusjäätmeteta mood ehk zero waste fashion on reaalselt eksisteeriv moesuund, mille all mõeldakse tooteid, mille juurdelõikuse protsessi käigus ei teki jäätmeid. See on mõõdetav toote detailide paigutuse efektiivsusega materjalil ja peab olema 100%. Tänapäeval tegeleb selle suuna arendamisega mitmeid moedisainereid, näiteks Holly McQuillan, David Andersen ja Yeohlee Teng ning kursusi viiakse läbi näiteks New York’i disainikoolis Parsons ja Soomes Lahti Tehnikakõrgkoolis. Uurimuse käigus selgus, et zero waste kui mõttelaad, mille kohaselt ei teki rõivaste valmistamise käikus jäätmeid, on eksisteerinud juba sajandeid. Näideteks ajaloost võib tuua Antiik-Kreeka, India, Jaapani ning ka Eesti rahvarõivate seast. Töös on lähemalt uuritud Jaapani rahvarõivast kimonot, selle erinevaid mudeleid ning kuidas traditsioonilist kimonot valmistatakse. Alates diplomitöö teisest peatükist käsitletakse zero waste rõivamudelite väljatöötamist. Esmalt kirjeldatakse kollektsiooni ja toodete kavandamist. Tööd illustreerivad programmis Adobe Illustrator CC joonistatud moejoonised komplektidest ning tehnilised joonised toodetest. Kirjeldatud on seitset lõplikku mudelit, valitud kangaid ning lisamaterjale. Kolmas peatükk keskendub toodete lõigete konstrueerimisele ja saja protsendilise efektiivsusega paigutusjooniste koostamisele. Baassuuruseks on valitud M. Müller & Sohn’i 38 [17] ning suuruste tabel on koostatud õpiku “Metric Pattern Cutting” [18] abil. Esmalt on konstrueeritud põhilõiked. Modelleerimise käigus on lisatud õmblusvarud, milleks on kõikide toodete puhul 1,0 cm, ning koheselt detailide paigutust arvestades valmisid moekohased lõiked. Esialgselt konstrueeriti kõik lõiked käsitsi ning hiljem detailide lihtsuse tõttu konstrueeriti moekohased lõiked sisse digiteerimata konstrueerimisprogrammis Modaris V7R2. Lõplikud paigutusjoonised on tehtud programmiga DiaminoV5R4. Neljandas peatükis on välja toodud toodete tehnoloogia. Toodete tehnoloogilised sõlmed on kirjeldatud läbilõigetena ning tabelitena on kirjas toodete töötlemise tehnoloogiline järjekord ning kastutavad seadmed. Töö viiendas osas on seletatud, kuidas on võimalik tooteid tehniliselt paljundada ehk välja töötada erinevad suurusnumbrid. Võimalus on välja töötada nn. üks-suurus-kõigile mudel, kus toote suurus on muudetav lisadetailide reguleerimisega: vöö pingutamisega, voltide sügavuse muutmisega või näiteks venivate materjalide kasutamisega. Traditsioonilise tehnilise paljundamise puhul on võimalik hoida toodete paigutusefektiivsus 100% erinevate kangalaiuste kasutamisel või erinevate suuruste koos paigutamisel. Kusjuures paljundatud on ainult põhidetailid: kaunistus- ning lisadetailid nagu taskud, värvel ja esikinnise detailid kujunevad paigutuse käigus. Kõige viimane teemapeatükk kannab nime „Järeldused“. Välja on toodud lõputöö koostaja hinnang valminud toodetele, zero waste moedisaini olulisusele ning mida on teemast kaasaegsel masstööstusel õppida. Lõputööga paralleelselt valmis seitse erinevat toodet. Pükste Malin, Mai ja Beth valmistamisel on kasutatud sama põhilõiget. Erinevuseks on nende avaruslisad, pikkused ning taskute asukohad. Mudel Malin on lühikesed ja liibuvad tagataskutega püksid. Mudel Mai puhul on tegu avaralõikeliste keskmise pikkusega pükstega, millel on küljeõmbluste vahele õmmeldud taskud ning peitlukk selja keskjoonel. Mudel Beth on keskmise liibuvusastmega poolpikad püksid, millel on samuti küljeõmbluste vahele õmmeldud taskud. Kimono on sirgelõikeline avarate varrukatega õlale toetuv toode. Töös on käsitletud kahte erinevat kimonot: ühekordsest kangast kimono ning kahekordsest kangast kahte pidi kantav kimono. Pluusid Kai ja Piia on avaralõikelised lühikeste varrukatega pluusid, mille lõiked on saavutatud põhilõikelise pluusi ja kimono lõike kombineerimisel. Mõlematel pluusidel on väikesed pealeõmmeldud taskud, v-kujulisse kaelusesse on õmmeldud sirge seotav krae ning nööpidega esikinnis. Kokkuvõtteks võib öelda, et lõputöö on täitnud oma eesmärgi. Lahti on seletatud juurdelõikusjäätmeteta moe ehk zero waste fashion teema ning uuritud on selle olulisust. Töö käigus arendati välja seitse kantavat toodet, mis vastavad zero waste rõivamoe põhimõtetele.The aim on this Bachelor thesis is to research zero waste fashion and develop different designs that will meet the subject requirements. Seven different products were developed during the writing process of this thesis. The idea for this thesis came from documentary movies “The True Cost” and “Out of Fashion”, which are focused on the clothing mass production. Thousands of factories produce not only garments for big corporations, but also tons and tons of toxic waste. Seeing how difficult it is to actually reuse production waste, made the writer of this thesis think if it is possible to reduce waste to zero or design clothes that will waste no fabric. Zero Waste Fashion is a real fashion trend, which refers to fashion design that wastes no fabric. It is possible to measure it in the Marker Making process by the layout efficiency: it has to be 100%. The first chapter of this thesis is a research explaining how fashion industry has reached to the point, where zero waste fashion is needed. The majority of preconsumer textile waste is created during cutting process. When garments are manufactured by cutting and sewing fabric, approximately 15 percent of the fabric used is left behind on the cutting table. [5] Calculations show that when estimated amount of fabric produced globally for the apparel industry in 2015 is 400 billion square meters, then 15% from it is 60 billion square meters. [7] There are many people behind the zero waste fashion movement: for example designers Holly McQuillan, David Andersen and Yeohlee Teng. The most known researcher is Australian-trained Finnish fashion designer Dr. Timo Rissanen, whose work in sustainable fashion has been immeasurable. [13] Different zero waste coursers for students are held in New York Parsons School of Design and in Finland, Lahti University of Applied Sciences. The research revealed that zero waste fashion as an approach is inappropriate; zero waste fashion design has existed in different cultures throughout time [7]. Great examples are ancient Greece, India Japanese or even from Estonian national clothing. Japanese Kimono is under focus in this thesis. Chapter two to describes the designing process of the zero waste garments. Sketches and fashion drawings are made in Adobe Illustrator CC. Styles Malin, Mai and Beth are all trousers. They are based on the same basic pattern, but are adjusted to different fabric widths and lengths. Trousers Malin are short close fitting and have large back pockets. Trousers Mai are very loose fitting, have pockets in the side seam and a blind zipper on the back. Trousers Beth are long loose fitting pants with pockets stitched into the side seams. Two different kimonos have been made using the same pattern. The difference is between the use of the materials: one kimono is without lining and other is made with two different materials and it is possible to wear it inside out. Blouses Kai and Piia are loose fitting. They have short sleeves, small patch pockets and buttons on the front closure. It is possible to tie a knot from straight collar sewn into V-shaped neckline. Pattern for these blouses is made by combining basic pattern for a shirt and the kimono pattern. The difference between Kai and Piia is in the shoulder construction. Although both of them do not have a shoulder seam, blouse Piia is similar to a traditional kimono, but blouse Piia has darts on the front and back piece for a better fit. Chapters 3 and 4 are focusing on the pattern making process and technology of the garments. Base styles are first made using sample size 38 [17] with help from book „Fashion Patternmaking Techniques“[19]. To develop the final patterns seam allowances are added and the layout of the pieces is taken inconsideration. In the final process programs Modaris V7R2 and DiaminoV5R4 were used. Details of the garment making process, sewing order, types for stitches, machinery used to make the garments are brought out. Grading, the process of increasing and decreasing the size of the original pattern, is also part of content of this thesis. There are explained if and how it is possible to do grading and still have the design zero waste. For example: it is possible to use different widths of the garments and also reorganize or even change smaller details like pockets and waistband. In conclusion it is possible to say that the thesis has fulfilled its purpose. With the research importance of zero waste fashion has been found and seven wearable zero waste garments have been developed.Clothing and Textiles--Product DevelopmentRõivad ja tekstiilid--TootearendusRõivaste tehniline disainTechnical Design of Apparelthesis