Kool, HelenSägi, Kaidi2021-03-172021-03-172020https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/2600Käesoleva kvalitatiivse uurimuse eesmärk oli välja selgitada Tartumaa sotsiaalpedagoogide tegevused ja ettepanekud madala õpimotivatsiooniga õpilaste märkamisel ja toetamisel põhikoolis. Pakkudes ideid suurendamaks toetuse võimalusi madala motivatsiooniga õpilaste toetamiseks üldharidus asutuses, annab see efektiivsel moel lahendusi sotsiaalpedagoogi töö läbi aidates madala õpimotivatsiooniga õpilast leida motivatsioon õppimiseks. Käesolevast uurimusest selgusid mitmed põhitulemused. Madala õpimotivatsiooniga lapse ära tundmine ei ole sotsiaalpedagoogidele kaugeltki lihtne ja selge ülesanne. Ideaalset hindamismudelit madala motivatsiooni ära tundmiseks ei ole, sest iga kord on erinevad osapooled ja olukorrad. On tunnuseid, mille kaudu on võimalik madala õpimotivatsiooniga õpilast märgata. Üheks indikaatoriks on madal või alanenud õppeedukus ja teiseks põhjuseta puudumised, kuid probleeme võib olla ka käitumisega, suhetes õpetajaga või kaaslastega. Madala õpimotivatsiooniga õpilane seostub haridus- ja sotsiaalvaldkonnas eelkõige koolist väljalangemisega, erinevate sotsiaalsete ja kooliga seonduvate käitumisprobleemidega. Madal õpimotivatsioon on kompleksne nähtus, mistõttu ei ole ühte, universaalset lähenemist õpimotivatsiooni tõstmiseks. Madalat õpimotivatsiooni tingivad mitmed tegurid. Sageli on keeruline aru saada, mis on motivatsiooni languse algallikaks või ajendiks. Sotsiaalpedagoogid tõid välja, et motivatsiooni langus võib saada alguse lapsevanema toetuse puudumisest, aineõpetaja suhtumisest õpilasse, lapse madalast enesehinnangust, keerulisest ainest, ülejõu nõudvast pingutusest, ebaedust, paindumatust suhtumisest hindamissüsteemist või õpilase individuaalsest eripärast. Uuringust selgus, et sotsiaalpedagoogi võimalused töös madala õpimotivatsiooniga õpilasega on esmase probleemi ilmnemisel just vestlemine. Selgitades välja koos õpilase, õpetaja või vanemate abiga probleemi ulatus. Edasi tegeleb sotsiaalpedagoog õpilase toetamise ja jõustamisega, mistõttu on kooli tugipersonalil õpimotivatsiooni tõstmisel suur vastutus. Sotsiaalpedagoog ei suuda paraku kõigega üksi toime tulla ja selleks, et motivatsiooni puudusega laps saaks kõige paremat abi, tuleb teha tihedat koostööd nii lapse tugivõrgustiku kui ka erinevate asutuste ja ametnike koostöövõrgustikega. Sotsiaalpedagoogi roll on vajadusel olla ühenduslüli kodu, kooli ja erinevate ametkondade vahel. Madala õpimotivatsiooniga õpilase toetuse eelduseks on hea kontakt õpilasega. Toetamisel pööravad sotsiaalpedagoogid tähelepanu õpilase enesehinnangule ja -väärtustamisele, õpilase protsessi kaasatusele ja vastutusele, õpilase jõukohasele pingutusele, järjekindlusele, kodu hoiakule õppimisse, kiitmisele ja tunnustamisele, tugiteenuste olemasolule, individuaalsele lähenemisele, tugiõpilase kaasamisele ja kodu ja ametkondade vahelisele koostööle. Sotsiaalpedagoogi kõige lähem tööriist on eelkõige tema ise. Sotsiaalpedagoogid väärtustavad professionaalset arengut ja kooli juhtkonna toetust selles, nt võimaldades koolitustest osavõttu. Sotsiaalpedagoog kui tööriist peab ka ennast oskama hoidma, et paremini töötada. Läbipõlemise oht sellel tööl on suur. Ettepanekud madala õpimotivatsiooniga õpilase toetamiseks koolis: • Õpimotivatsiooni langusega õpilane üldjuhul ei pöördu ise sotsiaalpedagoogi juurde, ta isegi ei pruugi teadvustada selle vajalikkust. Vajalik on motivatsiooni kaotanud õpilase märkamisoskuste parandamine erinevate õpilasega suhtlevate osapoolte vahel. • Vajalik on sotsiaalpedagoogi töö sisu tutvustamine õpilastele, õpimotivatsiooni alased ühistegevused õpilastega. Sotsiaalpedagoog võiks laiemalt lastega rääkida sotsiaalpedagoogi tööst ja sealhulgas sellest, mida lapsed ise saaksid teha, et õpimotivatsiooni kaotanud kaaslane või sõber oleks sotsiaalpedagoogi poolt märgatud. Õpimotivatsiooni langus võib olla seotud muude õppimisega mitteseotud lahendamata probleemide ja muredega lapse elus, mida teab võibolla kaasõpilane. Kui kaasõpilaste abistamist rohkem teadvustada laste hulgas, oleks ka sotsiaalpedagoogide poole kaasõpilaste pöördumisi mures kaaslase pärast ehk rohkem. • Sotsiaalpedagoogi poolt algatatud arutelud õpetajatega sisemise ja välimise õpimotivatsiooni ressurssidest ja takistustest: mis toetab ja mis kahandab õpilaste õpimotivatsiooni. • Rõhk sisemise õpimotivatsiooni kasvatamisele õpikeskkonnas – mida õpetajad, kaasõpilased, sotsiaalpedagoogid saavad teha – nt realistlike õpieesmärkide seadmine, eduelamuse kinnitamise õpetamine; alternatiivsete õpiteede leidmine jne. • Sotsiaalpedagoogi professionaalse arenguga seoses – pidev õppimine, oma praktika reflekteerimine, uurimine, aktiivne täiendamine koolitustel, osalemine näiteks õpilaste ja õpetajate õpikogukondades. • Järjepidev madala õpimotivatsiooniga õpilase toetamine. Koolipoolne tugi on õpilasele väga oluline, et ta ei loobuks pingutamast ja tunneks, et koolis on keegi, kellele saab toetuda ja nõu küsida. Töö praktiliseks väärtuseks on sotsiaalpedagoogide kogemustest ülevaate saamine seoses nende tööga madala õpimotivatsiooniga õpilastega. Saadud tulemused pakuvad mõtteainet edasiste uurimuste kavandamiseks. Näiteks võiks uurida madala õpimotivatsiooniga õpilaste tõlgendusi ja tähendusi õppimisest ja koolipoolse abi saamisest õpiedu suurendamisel. Sellise uurimusega saaks kuuldavaks teha õpilaste hääle ning leida nende kaasabil uusi lahendusi õpimotivatsiooni probleemide lahendamiseks koolis sotsiaalpedagoogi töö vaates. 59The aim of the thesis is to examine activities of Social Pedagogues in Tartu County and to formalise a list of suggestions for improved detection and support for students with severe lack of learning motivation.OtherMuuSotsiaaltööSocial Workthesis