Buhhalko, NataljaLember, ErkiLaur, Anne Laura2021-05-312021-05-312021-05-17https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/3480Mikroplastid on osa mikroprügist, mille suurus ei ületa 5 mm ning mis tekivad tootmisel või plastesemete füüsilisel lagunemisel. Merekeskkonda võivad need sattuda plastreostuse, veepuhastite või tööstuste heitvee, jõgede, õhu, mereliikluse või -varustuse ning paljude muude allikate kaudu ehk enamasti inimeste tegevuse tõttu. Mikroplastid tekitavad keskkonnareostust, organismi sattudes organites ummistusi, põletikke või muid hädasid, ning kui need sisaldavad või on absorbeerinud toksilisi aineid, siis kaasneb veel probleeme, mis võivad organisme ja keskkonda negatiivselt mõjutada. Mikroplastide hulk pole töös vaadeldud proovides küll suur võrreldes muu päritoluga mikroosakeste hulgaga, kuid tulemused näitavad selgelt, et mikroplastid pole probleemiks ainult välismaistes vetes, vaid on aktuaalsed ka meie Läänemeres. Mikroplastid võivad sattuda meres elutsevate organismide kehasse ja avaldada mõju nende elutegevusele. Eelnevalt Eestis teostatud mikroplasti uuringuid lugedes selgub, et mikroplastide hulk Läänemeres on olnud alates 2016. aastast languses. Käesolevas lõputöös leitud 300 µm suuruste mikroplastide hulk kuupmeetris merevees jääb varasemates uuringutes mainitud piiridesse (1,41 mikroplasti/m3), seega saab kinnitust väide, et mikroplastide hulk Läänemeres suurenenud pole. Uuringud on kestnud aga ainult viis aastat ning proove võetakse kahel korral aastas, mille tõttu ei saa teha paikapanevaid hinnanguid olukorra tõsidusest. Kindel on aga see, et mikroplastid on Läänemeres olemas ning uuringutega tuleks jätkata edaspidigi, et aru saada, kuidas nende hulk muutub ja kuidas see merekeskkonda mõjutab. Mikroprügi püüdmisvõime poolest on ferrybox veidi parem Manta võrgust, kuid otseselt nende vahel eelistust teha ei saa. Manta võrku läbib suur kogus vett, mille tõttu on saadud tulemused esindavamad kui väiksemate veekoguste puhul ning proove saab võtta vee pinnakihist. Ühtlasi võib viimane asjaolu olla ka miinuseks, kui proove soovitakse saada sügavamalt merekihist, mis on võimalik näiteks ferryboxiga. Probleemiks on ka Manta võrgu silmasuurus, kust pääsevad läbi väiksemad kui 300 µm suurused osakesed, mille tõttu jääb suur osa mikroprügist kätte saamata. Kuigi ferryboxi esimesed katsed polnud edukad, siis süsteemi hilisemal korrektsel töötamisel on näha selle efektiivsust ja ka mitmeid kasutuseeliseid võrreldes Manta võrguga. Esiteks mõõdab süsteem täpse vee hulga, mis seda läbib, mille põhjal on lihtne arvestada mikroprügi ja mikroplasti koguseid merevees. Teiseks on süsteemiga lihtsam jagada mikroprügi ja mikroplaste suurusklassidesse ning seda ei pea eraldi manuaalselt laboris tegema. Lisaks ei ole vaja teostada materjali ümbervalamisi, vaid sõeltelt saab materjali koheselt filtritele filtreerida. Süsteemi on kindlasti Manta võrgust mugavam kasutada ja selle abil koguseid arvestada. Süsteem on aga noor ja seetõttu mitte laialdaselt levinud, kasutamiseks on vaja leida laev, kuhu see paigaldada, ning laeval peab olema isik, kes oskaks süsteemi käivitada ja hooldada. Veel oleks vaja teha mikroprügi ja -plastide kogumiskatseid ferryboxiga, et saada täpsemat ülevaadet ning kinnitust selle kasutuseelistele, kuid võib arvata, et süsteem leiab tulevikus mikroprügi ja -plasti seiretöös laiemat rakendust.The following graduation thesis Microplastics in Seawater: Baltic Sea Case Study aims to bring more awareness to microplastics pollution, which has become topical in the last few years. Microplastics have been found in the sediments of the ocean floor, in the Arctic snow and in the human organism, concluding that it must be present in the Baltic Sea as well. The goal of this thesis is to find out how much and what type of microplastics can be found in the Baltic Sea, analyzing samples taken with FerryBox flow-through system and Manta net. The graduation thesis is composed of five chapters. The first chapter describes common plastics and gives an overview of plastics’ life cycle. The second chapter defines microlitter, microplastics, and nanoplastics. Chapter 3 describes how microplastics can end up in the environment, how it reacts in different environmental conditions, and how it affects the environment and other organisms. Chapter 4 gives an overview of solutions on how to reduce the amount of microplastics in the environment or how to avoid microplastic littering. The final chapter mentions prior microplastic studies carried out in Estonia, describes testing and analysis methodology used in this thesis, and presents the results and conclusions from the analysis of samples. The amount of microplastics found from the samples is not big compared to the amount of other registered microlitter particles, but the results show that microplastics are present in the Baltic Sea. It could find its way into sea organisms and have an impact on their life. Previous studies have found that the number of microplastics in the Baltic Sea has been decreasing since 2016, and there are about 0,3–2,1 microplastics in 1 m3 of seawater, ranging from 300 µm to 5 mm in size. Results from this thesis show that there are about 1,41 microplastics in 1 m3 of seawater in the size of 300 µm, most of them (93%) being plastic fibres. These results show that indeed the amount of microplastics has not increased in the Baltic Sea since 2016. However, microplastic studies have been carried out in Estonia for only five years and a definite conclusion cannot be made on the severity of the situation. But it is certain, that microplastic pollution is present in the Baltic Sea, and microplastic studies should continue to assess how its quantity changes over time, and how it affects the local marine environment and life.etTTK Subject Categories::KeskkonnatehnoloogiaTTK Subject Categories::Keskkonnatehnoloogia::Keskkonnakaitse::Keskkonnamõjude hindamineTTK Subject Categories::Keskkonnatehnoloogia::Keskkonnakaitse::KeskkonnaseireKeskonnatehnoloogia ja -juhtiminelõputöö