Kirs, JaanikaOrav-Grits, Sigrid2024-05-092024-05-090024-05-08https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/5075Lõputöö eesmärk oli välja selgitada HEV laste õppeedukuseks vajalik õpikeskkond Rapla maakonnas. Teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalne konstruktivism, mis annab arusaama miks ühiskonnas ei muutu mõttemallid ja käitumismustrid üleöö ja et lisaks seadustele on meil vaja ühiskondliku tahet ning aega uute uskumuste sisse seadmiseks. Kaasava hariduse rakendamine võeti vastu küll enam, kui kümme aastat tagasi aga endiselt leitakse märkimisväärseid puudusi. Lapsed enamjaolt küll saavad õppida kodulähedases koolis, samas pole oluline vaid füüsiline asukoht vaid kompleksus, mis kaasava hariduse mõistes tähendab kaasatust nii füüsiliselt, sotsiaalselt kui emotsionaalselt. Koolide võimekus tagada HEV lapsele piisav tugi, tema potentsiaali maksimaalselt ära kasutades, on väga erinev, mis näitab selgelt ühtsuse puudumisele kaasamises. Iga üks teeb oma võimaluste või äranägemise järgi ja erinevused tekivad ka erineva tõlgenduse tulemusel. Valdavalt ollakse nõus, et kaasamist alustati valest otsast. Enne oleks tulnud välja selgitada haridusasutuste võimekuses luua erinevaid väike- ja individuaalõppe klasse, jõuda selgusele tulevase personali võimekuses uue olukorraga toime tulla ja neid vastavalt koolitada ning veenduda ka selles, et olemas oleks tugimeeskond HEV lastele vajaliku toe pakkumiseks. Kuigi puuduseid kaasava hariduse rakendamisel loetleti respondentide poolt ette küll ja veel kerkis neist enim üles suhtumine ja seda just õpetajate poolt. Intervjuudest selguse, et ei olda valmis kõiki lapsi õpetama ja põhjuseks toodi välja pigem tahtmatus kui oskamatus, sest nüüdseks on võimalusi ja aega end koolitada olnud piisavalt. Keegi ei ütle otse välja, et HEV lapsi üldse tavakooli ei soovita, pigem loetletakse terve nimekiri tingimustest, mis peaks olema täidetud, et kaasamine oleks võimalik. Samuti ei öelda konkreetselt millises koolis Hev lapsel parem õppida oleks või et see peaks ilmtingimata olema erikool aga tõdetakse, et antud hetkel on erikoolis võimalused paremad. Kaasava hariduse üheks eesmärgiks oli kasvatada sallivust erinevate osapoolte vahel, kelleks on siis tava- ja HEV lapsed. Uurimustulemustes selgub, et osati mõistetakse erivajadusi paremini ja et ka HEV lastega on võimalik koos tegutseda aga kius ja tõrjutus pole siiski kuskile kadunud ja väga olulist rolli suhtumise osas mängib kõrval seisvate täiskasvanute meelsus ja tagasiside. Alati polegi vaja oma mõtteid välja öelda vaid hoiakuid tajutakse, mis paratamatult peegeldub laste käitumises.SUMMARY The present thesis examines the learning environment supporting SEN children in Raplamaa. The thesis consists of four chapters. In the first chapter, the author points out the attitude towards SEN children and the author's opinion, how it has developed and why it may still be difficult to accept them with open arms in our society, associating it with social constructivism. The chapter also provides an overview of social constructivism in social work and the integration of SEN children into regular schools based on social constructivism. The second chapter provides an overview of the principle of inclusive education in schools and whether it really works and how to support children with special needs, using the example of Raplamaa. The third chapter explains the thesis methodology, data collection methodology and sample description. The fourth chapter provides an overview of the analysis results and conclusions. The study used a qualitative methodology, during which semi-structured interviews were conducted. The interviews were conducted in schools in Raplamaa, one of which was a special school and the others were regular schools.The author interviewed the school's support specialists in March 2024. A total of 11 support specialists participated in the study. Data analysis includes answers to the research questions, author's conclusion, and quotes from respondents. Research results show that special needs are sometimes better understood and it is possible to work with SEN children, but anger and exclusion have not disappeared. The attitude and feedback of the adults standing next to you play a very big role in the attitude. Keywords: inclusive education, implementation of inclusive education in Estonia, SEN children, integration into regular schooletSotsiaaltööSotsiaaltöölõputöö