Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine
Valdkonna püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine Autor "Buhhalko, Natalja" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Mikroplast merevees: Läänemere veeproovide analüüsi näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-17) Laur, Anne Laura; Buhhalko, Natalja; Lember, ErkiMikroplastid on osa mikroprügist, mille suurus ei ületa 5 mm ning mis tekivad tootmisel või plastesemete füüsilisel lagunemisel. Merekeskkonda võivad need sattuda plastreostuse, veepuhastite või tööstuste heitvee, jõgede, õhu, mereliikluse või -varustuse ning paljude muude allikate kaudu ehk enamasti inimeste tegevuse tõttu. Mikroplastid tekitavad keskkonnareostust, organismi sattudes organites ummistusi, põletikke või muid hädasid, ning kui need sisaldavad või on absorbeerinud toksilisi aineid, siis kaasneb veel probleeme, mis võivad organisme ja keskkonda negatiivselt mõjutada. Mikroplastide hulk pole töös vaadeldud proovides küll suur võrreldes muu päritoluga mikroosakeste hulgaga, kuid tulemused näitavad selgelt, et mikroplastid pole probleemiks ainult välismaistes vetes, vaid on aktuaalsed ka meie Läänemeres. Mikroplastid võivad sattuda meres elutsevate organismide kehasse ja avaldada mõju nende elutegevusele. Eelnevalt Eestis teostatud mikroplasti uuringuid lugedes selgub, et mikroplastide hulk Läänemeres on olnud alates 2016. aastast languses. Käesolevas lõputöös leitud 300 µm suuruste mikroplastide hulk kuupmeetris merevees jääb varasemates uuringutes mainitud piiridesse (1,41 mikroplasti/m3), seega saab kinnitust väide, et mikroplastide hulk Läänemeres suurenenud pole. Uuringud on kestnud aga ainult viis aastat ning proove võetakse kahel korral aastas, mille tõttu ei saa teha paikapanevaid hinnanguid olukorra tõsidusest. Kindel on aga see, et mikroplastid on Läänemeres olemas ning uuringutega tuleks jätkata edaspidigi, et aru saada, kuidas nende hulk muutub ja kuidas see merekeskkonda mõjutab. Mikroprügi püüdmisvõime poolest on ferrybox veidi parem Manta võrgust, kuid otseselt nende vahel eelistust teha ei saa. Manta võrku läbib suur kogus vett, mille tõttu on saadud tulemused esindavamad kui väiksemate veekoguste puhul ning proove saab võtta vee pinnakihist. Ühtlasi võib viimane asjaolu olla ka miinuseks, kui proove soovitakse saada sügavamalt merekihist, mis on võimalik näiteks ferryboxiga. Probleemiks on ka Manta võrgu silmasuurus, kust pääsevad läbi väiksemad kui 300 µm suurused osakesed, mille tõttu jääb suur osa mikroprügist kätte saamata. Kuigi ferryboxi esimesed katsed polnud edukad, siis süsteemi hilisemal korrektsel töötamisel on näha selle efektiivsust ja ka mitmeid kasutuseeliseid võrreldes Manta võrguga. Esiteks mõõdab süsteem täpse vee hulga, mis seda läbib, mille põhjal on lihtne arvestada mikroprügi ja mikroplasti koguseid merevees. Teiseks on süsteemiga lihtsam jagada mikroprügi ja mikroplaste suurusklassidesse ning seda ei pea eraldi manuaalselt laboris tegema. Lisaks ei ole vaja teostada materjali ümbervalamisi, vaid sõeltelt saab materjali koheselt filtritele filtreerida. Süsteemi on kindlasti Manta võrgust mugavam kasutada ja selle abil koguseid arvestada. Süsteem on aga noor ja seetõttu mitte laialdaselt levinud, kasutamiseks on vaja leida laev, kuhu see paigaldada, ning laeval peab olema isik, kes oskaks süsteemi käivitada ja hooldada. Veel oleks vaja teha mikroprügi ja -plastide kogumiskatseid ferryboxiga, et saada täpsemat ülevaadet ning kinnitust selle kasutuseelistele, kuid võib arvata, et süsteem leiab tulevikus mikroprügi ja -plasti seiretöös laiemat rakendust.