Sirvides Autor "Komp, Karl Jochen" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusAvatud juurdepääs
    Eesti järvede eutrofeerumise vältimise ja parendamise tehnoloogiate võrdlev analüüs
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2025-01-16) Komp, Karl Jochen; Klauson, Deniss
    Eestis on järvede eutrofeerumine tõsine keskkonnaprobleem, mis mõjutab järvede ökoloogilist tasakaalu ning sotsiaalset ja majanduslikku tähtsust. Eutrofeerumise protsess, mis tähendab veekogude toitainete, peamiselt lämmastiku ja fosfori, liigset kogunemist, põhjustab mitmeid negatiivseid tagajärgi, sealhulgas vetikate õitsemist, hapniku ja loodusliku mitmekesisuse vähenemist. Uurimistöö keskendub erinevatele tehnoloogiatele, mis on suunatud eutrofeerumise vältimisele ja taastamisele rõhutades, et probleemide lahendamiseks on vajalik kompleksne lähenemine. Eutrofeerumise peamine põhjustaja on inimene oma põllumajanduse, linnastumise ja tööstuse tegevustega, mis suurendavad toitainete voolu järvedesse. Analüüs näitab, et põllumajandus, sealhulgas väetiste ja orgaaniliste ainete vale kasutamine, on suurim reostuse allikas, mis toob kaasa veekogude kvaliteedi halvenemise. Seetõttu on oluline uurida, kuidas ülemääraseid toitaineid järvedest eemaldada ja vältida nende edasist akumuleerumist. Töö jaguneb erinevateks osadeks, kus analüüsitakse erinevaid eutrofeerumise vältimise ja taastamise meetodeid. Need on jagatud kolme põhigruppi: füüsilised, bioloogilised ja keemilised meetodid. Hinnatakse iga meetodi kulu, tõhusust ja keskkonnamõjusid. Füüsikaliste meetodite, nagu setete eemaldamine ja veekihtide segamine, abil vähendatakse fosfori ja hapnikupuuduse probleeme. Setete eemaldamine on küll kulukas, kuid väga tõhus fosfori eemaldamiseks. Veesamba segamine hoiab ära hapnikupuuduse järve sügavamates kihtides. Bioloogiliste meetodite hulka kuuluvad makrofüütide ohjamine ja biomanipulatsioon. Makrofüütide eemaldamine vähendab vetikate toitaineid, biomanipulatsioon aga stabiliseerib ökosüsteemi ja vähendab fütoplanktoni biomassi. Need meetodid täiendavad füüsikalisi lähenemisi. Keemilised meetodid, nagu fosfori sidumine ja aeratsioon, aitavad samuti eutrofeerumist vähendada. Näiteks LMB-ga fosfori sidumine on tõhus, kuid vajab hoolikat jälgimist. Aeratsioon parandab hapnikusisaldust ja elustiku tingimusi. Keemilised meetodid sobivad hästi füüsikaliste ja bioloogiliste meetodite toetamiseks. Lõpetuseks tuleb rõhutada, et eutrofeerumise vältimine ja veekogu taastamine vajab mitmekesiseid lähenemisviise, mis ühendavad füüsikalisi, bioloogilisi ja keemilisi meetodeid. Töö kutsub üles suurendama teadlikkust eutrofeerumise probleemidest ja toetama teadusuuringute ning pilootprojektide rakendamist, et arendada tõhusamaid lahendusi. Järvede ökoloogilise tasakaalu säilitamine on oluline mitte ainult keskkonna tervise, vaid ka kohalike majanduste ja elukvaliteedi parandamise seisukohalt.