Sirvides Autor "Kotsar, Mari-Liis" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Ümbertöödeldud polülaktilisest happest filamendi sobivus kolmemõõtmeliseks printimiseks(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Kotsar, Mari-Liis; Talve, SiretOleks raske ette kujutada tänapäeva maailma ilma plasti ehk plastmassita. Plast on kujunenud igapäevase elu osaks ja me puutume iga päev sellega kokku, alates kodustest majapidamistarvetest lõpetades kõrgtehnoloogiliste objektide ja meditsiinitarvikutega. Plastil on palju eeliseid võrreldes teiste materjalidega ja see on eelistatud materjal nii disaineritele kui inseneridele tänu kergele kaalule, paindlikkusele, vastupanule korrosioonile, suurele värvivalikule, töötlemise hõlpsusele jne. Siiski tuleb arvesse võtta ka plastiku puudusi. Enamik plaste, mida me teame toodetakse valdavalt naftast saadavatest kemikaalidest, mis on teatavasti taastumatu ressurss. Seega on oluline leida alternatiivseid lahendusi, näiteks bioplastide ja plastide taaskasutamise näol. Üks alternatiivne lahendus on polülaktilise happe (PLA) kasutamine. PLA on biolagunev, läbipaistev polümeer, mis pärineb 100% taastuvatest ressurssidest, nagu mais ja suhkrupeet. See on laialdaselt kasutusel nii pakenditööstuses kui ka biomeditsiinis. Tänu selle taaskasutatavusele, laienevad PLA kasutusalad pidevalt, sealhulgas ka kolmemõõtmelise (3D) printimise valdkonnas. 3D printimine on protsess, mille käigus objekti disain konverteeritakse arvutil prinditavaks failiks. Seejärel tarkvara viilutab objekti horisontaalselt kihtideks, et 3D printer saaks sulatada plastiku kihtide kaupa üksteise peale kuni lõplik toode on valmis. Käesolev lõputöö kirjeldab plastide taaskasutamise väikesemahulise lahenduse katsetusi. Lõputöö eesmärk oli ümber töödelda varemalt ebaõnnestunud 3D-prinditud objektid ning toota neist uus 3D printimiseks kasutatav plastniit ehk filament. Lisaks on oluline osa ka võrdlusel. Töös võrreldakse plastniiti, mis on toodetud esmasest toorainest ning töökäigus valminud ümbertöödeldud materjalist plastniiti. Selleks kasutati 3D prinditud mudeleid mõlemast materjaist, millel viidi läbi tõmbetugevuse teste. Selle käigus katsetati nende mehanilisi omadusi, et näha omaduste kvaliteedikadu pärast mitmekordset töötlemist. Kasutades õigeid parameetreid pressimismasinal, on võimalik toota ümbertöödeldud plastniiti, mida saab edukalt kasutada 3D printimiseks. 3D printimisel esines küll mõningaid probleeme, sest filament oli kohati kas liiga jäme või liiga peenike, kuid enamasti oli printimisprotsess siiski edukas. Selle tõestuseks läbi viidud tõmbetugevuse testid näitavad küll mõningast kvaliteedikadu võrreldes algset plastniiti ümbertöödelduga, kuid see on käsitletav kui paratamatu nähtus materjali mitmekordsel ümbertöötlemisel. Arvestades kõiki töö jooksul läbi viidud eksperimente selgus kokkuvõttes, et uurimustöö oli edukas ning püstitatud eesmärk saavutati. Eelpoolmainitust hoolimata tuleks siiski jätkata uuringutega selles vallas, et katsetada rohkem erinevaid parameetreid materjali pressimiseks, sealjuures jättes näiteks vahele granuliseerimisprotsessi, et vähendada energiakulu. Pöörata tuleb tähelepanu olulistele asjaoludele, nagu jahutusprotsess pressimisel, pressimismasina tsoonide temperatuurid ja 3D printeri parameetrid.