Sirvides Autor "Laos, Diana" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Jätkusuutlikkus kui trend rõivatööstuses(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Laos, Diana; Tuulik, DianaKäesoleva lõputöö teemaks on jätkusuutlikkus kui trend rõivatööstuses. Töö autor väitis hüpoteesis, et tarbijad ei ole teadlikud jätkusuutlikkuse printsiibist ja lasevad enda ostuotsuseid mõjutada teadmatusest või rõivatootjate osavast turundustööst. Hüpoteesi esimene pool sai tõendatud – tarbija ei ole teadlik jätkusuutlikkuse printsiibist. Teine hüpoteesi pool ei saanud tõendatud – tarbija ei lase teadmatusel või osaval turundustööl oma ostuotsuseid mõjutada. Jätkusuutlikkus on väga päevakohane ning oluline teema. Sellest räägitakse aina enam ja seda põhjusel, et me ei suuda enam kõigile inimestele pakkuda ja tagada eluks vajaminevaid ressursse – puhast vett, õhku, normaalseid töötingimusi jne. Seega on oluline muutuda ning muuta oma tegevus jätkusuutlikkumaks. Jätkusuutlikkus on aga termin, mida defineeritakse väga erinevalt, sellel puudub selge ja ühtselt arusaadav sisu. Lisaks on hindamiskriteeriumid väga keerulised ja väljastpoolt ettevõtet on siseprotsesse raske hinnata, seetõttu võidakse ettevõtte tegevust esitada keskkonnasõbralikumalt kui see tegelikult on. Tegevuse jätkusuutlikkumaks muutmiseks on erinevaid võimalusi, alates disainist kuni ostujärgsele käsitluseni välja. Seega saavad jätkusuutlikkuse tarbimisse panustada nii ettevõtted, kui tarbijad. Jätkusuutlikkuse üheks eesmärgiks rõivatööstuses on toota rõivad ümbertöödeldud materjalidest. See on ilmselt ka kõige enam tarbijateni jõudev kommunikatsioon, seoses keskkonnasõbraliku tegevuse ja tootmisega rõivatööstuses. Uurimustöös uuriti põhjalikult nende materjalide kasvatamise ja tootmisega seonduvat ning saab järeldada, et nende materjalide kasutus ei ole jätkusuutlik tegevus. Ka tarbija tundub olevat jätkusuutlikkusest majanduses teadlikum kui ei kunagi varem ning soovib teha muutuseid enda tarbimises. Eelnevalt läbiviidud uuringud on näidanud, et „jätkusuutlik mood“ kui uuringuartikkel on kasvanud viimaste aastatega kahekordselt ning ligi kolmandik tarbijatest ei soovi enam oma lemmikbrändi toodet tarbida, kui see ei muuda oma tegevust jätkusuutlikkumaks. See on pannud ka ettevõtted olukorda, kus nad peavad antud trendiga kaasa minema ja oma tegevust muutma. Lõputöö empiirilise osa esimeses etapis uuriti kuidas suurimad rõivakaubanduse ettevõtted kommunikeerivad infot, seoses jätkusuutlike materjalidega. Kokkuvõtvalt võib järeldada, et ettevõtted informeerivad tarbijat vaid osaliselt ja info on mõnevõrra eksitav. Suurusnumbrid väidetavate kokkuhoidude kohta samuti erinevad. Kasutades ära tarbija teadmatust, esitlevad tootjad tarbijale jätkusuutlikust vaid positiivses võtmes, jätmaks rääkimata negatiivsetest külgedest, mis paneb aga tarbijad uskuma, et moe tarbimine saab jätkuda samal määral. Tarbija ei tohiks aga lasta end petta ja peaks esmalt aru saama, mis on pakutava jätkusuutliku toote sisu taga. Teises etapis viidi läbi „Tarbija teadlikkuse ja ostuharjumuste uuring“. Küsitlusega soovis autor teada saada tarbija seisukohtadest, harjumustest ning teadlikkusest, seoses jätkusuutliku moe ja selle tarbimisega. Vastajaid oli tarbijauuringus 590 ja autor leiab, et selle põhjal saab teha mõningad järeldused. On märgata, et ostusagedus viitab tugevale ületarbimisele, osteldakse pigem uudsust otsides. Kui maailmatrendid ja statistika näitavad, et just noorem generatsioon on huvitatud tegema keskkonnasäästlikumaid valikuid siis läbiviidud tarbijauuring seda ei toeta. Pigem saab välja tuua, et noortele meeldib tihti ostelda, seda ei tehta vajaduspõhiselt ja oluline on hind. Kui tarbijatelt küsida, mida tähendab nende jaoks keskkonnasäästlik/jätkusuutlik rõivaese siis enim vastanutest pidas selleks asjaolu, et toode on loodud kasutades ümbertöödeldud materjale. See kinnitab lõputöös esitatud hüpoteesi ja näitab, et tootjate poolt esitatud turunduskommunikatsioon on selle teadmise tarbijale kujundanud ja kasvav tarbimine võib justkui jätkuda. Vastanutest pooled siiski ei kavatse jätta ka brändi rõivaste tarbimist, kui see oma kollektsioonides ei hakka kasutama keskkonnasäästlikumaid materjale. Lõputöö raames loodud tarbijauuringu tulemused ei näita, et see oleks klienti suunanud antud tooteid rohkem tarbima. Kolmandas etapis analüüsis töö autor AS Baltika brändiportfelli kuuluva brändi Mosaic 2019 sügistalve kollektsiooni, moodustades selle hulgas valimi. Uuring viidi läbi, et müüginumbrite põhjal analüüsida, kas tarbija on eelistanud keskkonnasõbralikku toodet tavapärasele tootele. Analüüsiti kõiki antud hooajal müügil olnud tooteid, mille koostises oli kasutatud ümbertöödeldud polüestrit ning võrreldi neid samas tootegrupis kahe kuni kolme sarnaste omadustega toodetega, mille koostises ei olnud esindatud ümbertöödeldud polüester. Analüüsiti viite erinevat tootegruppi ja kokku 23 erinevat toodet. Antud uuringu tulemused näitasid, et kui toode on kallim, mis materjalide kalliduse tõttu alatihti nii on, siis ei ole see kliendile nii vastuvõtlik. Isegi olenemata selle väärtusest teha parem valik. Seda toetas ka kliendiuuringu tulemus, mis rõhutas kui oluline on hind. Samas oli ka müügitulemustest märgata, et ümbertöödeldud polüestrist toodetud rõiva läbimüük ei olnud ka siis parem kui see oli samas hinnas teiste toodetega. Seega klient teeb ostuotsuse teiste faktorite põhjal. Kui toode meeldib, siis ta ostetakse. Antud toodete müügitulemuste analüüsis ei näidanud, et klient oleks eelistanud jätkusuutlikku toodet tavamaterjalidest toodetele. Rõivatööstuse olemus ja jätkusuutlikkuse vahel esineb mitmeid vastuolusid. Tööstus suunab tarbijat aina enam tarbima. Alati peaks meeles pidama et rohkemate asjade ostlemine ei vähenda kunagi keskkonnas esinevaid probleeme, olenemata kui ökoloogiline toode ka poleks. Jätkusuutlikkus on lai mõiste ja erinevad ühendused, tarbijad ja tootjad defineerivad seda erinevalt ja enda jaoks mugavalt. Oleks oluline ja jätkusuutlikule arengule kaasaaitav, kui riigiorganid ja seadusandjad kehtestaksid nõudmised, kohustused või hoopis toetused jätkusuutlikkuse edendamise tarbeks, et ettevõtetel oleks ka endil motivatsiooni selleks. Ümbertöödeldud polüester ja orgaaniline puuvill ei ole jätkusuutlikud materjalid. Uurides nende materjalide kasvatamise/tootmisega seonduvat, võib märgata, et ressursse kasutatakse isegi ehk enam kui tavamaterjalide puhul. Kahjuks on „ümbertöödeldud“ ja „orgaaniline“ võimsad turundussõnad ja nende esitamine loob mulje, et tegemist on keskkonnasõbralikema materjalidega. Sellest tulenevalt oleks oluline ka ettevõtetel mitte jätkata nende materjalide jätkusuutlikkuse esitlemisega ning harida ka tarbijat. Kõige olulisem oleks tarbijat harida – oskamaks teha keskkonnasõbralikemaid valikuid, ostma parema kvaliteediga rõivaesemeid, kandma neid kauem ja eelkõige tarbima vähem. Kui rääkida jätkusuutlikkuse mõistmisest siis võime tarbija käitumisest märgata, et seisneb vastuolu mõistmise ja käitumise vahel. Tarbija peab ennast keskkonnast hoolivaks kuid ostuotsustes see ei kajastu. Seega on riigiorganitel ja seadusandjatel oluline tõsta tarbijateadlikkust ja suunata jätkusuutlikumalt tarbima. Harjumused on vaja muuta säästlikumaks ja tarbija on eelkõige turuolukorra määraja. Jätkusuutliku tarbimise ja tootmise arendamine ja parendamine on tarbija ja tootja vaheline suhe, millesse mõlemad peavad panustama. Tootja poole pealt on oluline võtma kasutusele nii palju meetmeid kui võimalik, muutes oma tegevust jätksuutlikkumaks ning tarbija poolt on oluline samuti teha keskkonnasõbralikumad otsused. Olgu see siis vähesem tarbimine, targemad ostuotsused või teadlikum ostujärgne kasutus. Tarbija saab oma käitumisega kaasa aidata tarbimismustrite parendamisele, tehes paremaid valikuid, vähendades sellega negatiivset keskkonnamõju ja toetada positiivseid arenguid.