Sirvides Autor "Mljavov, Maksim" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Erinevate betoonisegude radooni ekshalatsioonikiiruse uurimine
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-06-17) Mljavov, Maksim; Koch, Rein
    Raadiumiga saastunud tseoliidilisandiga betoonist katsekehade radooni pindekshalatsioonikiiruste mõõtmiste käigus ilmnes, et mida suurem on tseoliidi kontsentratsioon katsekehade valmistamisel kasutatud betoonisegus, seda suurem ka nende katsekehade korral radooni ekshalatsioonikiirus. Nii näiteks 0% tseoliidilisandiga betoonist katsekeha korral mõõdeti väikseimad radooni kontsentratsiooni väärtused ekshalatsioonikambris millest tulenes ka radooni pindekshalatsiooni väikseim kiiruse väärtus, võrrelduna 40% tseoliidilisandiga betoonist katsekehaga mõõdetuga. 40% tseoliidilisandiga katsekeha andis mõõtmistel oodatult kõige suuremad radooni kontsentratsiooni väärtused ekshalatsioonikambris ning ka suurimad ekshalatsioonikiiruse väärtused. Katsetamisel käitus erinevalt 10% tseoliidilisandiga valmistatud katsekeha, mille korral mõõdeti kõvenemisprotsessi alguses kõige kõrgem radooni kontsentratsioon ning ka ekshalatsioonikiiruse väärtus. Edasistel mõõteperioodidel muutus selle katsekeha radooni kontsentratsiooni ja ekshalatsioonikiiruse väärtuste käik sarnaseks teiste katsekehade mõõtmisel saadud parameetrite vastava käitumisega. Seda võib selgitada näiteks katsekehade (betoonkuubiku) valmistamisel kasutatud betoonisegudes olevate veehulkade erinevustega. Saadud katsetulemused näitavad, et erinevate tseoliidi lisandiga betoonide korral langeb kõvenemise protsessi jooksul ajas katsekehade ekshalatsioonikiirus suhteliselt lineaarselt. Erandina algselt suurema veelisandiga betoonist valmistatud 10% tseoliidilisandiga katsekeha korral leiti esimesel mõõtmisel üle 1,2 korra kõrgem radooni ekshalatsioonikiiruse väärtus kui 40% tseoliidilisandiga, kuid vähema veega, segust tehtud katsekeha mõõtmisel saadud esimest väärtus. Survetugevuse mõõtmise andmed näitavad, et tseoliidi suuremas mahus (üle 5%) betoonisegusse lisamine vähendab oluliselt betooni tugevust. Omavahel 0% ja 5% tseoliidilisandiga betoonist valmistatud katsekehade survetugevuse mõõtmise tulemuste võrdlemisel on näha, et 5% tseoliidilisandiga katsekeha survetugevus on 3,34% väiksem 0% tseoliidilisandiga katsekeha survetugevusest. Saadud andmed võimaldavad väita, et kuni 5% tseoliidilisand ei mõjuta veel oluliselt uuritud katsekehade survetugevust. Nende survetugevuse katseandmete põhjal saab väita, et kuni 5% tseoliidilisandiga betoonisegu on rahuldavalt kasutatav ehituskonstruktsioonides. Sellist raadiumiga saastunud tseoliiti jääb praegu kasutatava tehnoloogia korral veepuhastusjaamades suures hulgas üle. Sellise saastunud tseoliidi üheks alternatiivseks kasutusvõimaluseks on käesolevas töös pakutud esialgsete andmete põhjal, võimalus selle kasutamiseks vesiehitiste ja väliskonstruktsioonide betoonisegus, kus temast ekshaleeruv radoon ei saa kahjustada inimeste tervist. Pealegi annab selline saastunud tseoliidi kasutamine võimaluse vältida prügilate ülekoormamist. Lisaks on prügilates oht tseoliidi külge absorbeerunud raadiumi leostumiseks pinnavette, mis selliselt betooni seotud tseoliidi korral aga puudub.