Sirvides Autor "Nupp, Riin" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuolu jätkusuutlikule arengule(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Nupp, Riin; Tuulik, Diana; Markus VihmaAntud lõputöö teemaks on taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuolu jätkusuutlikule arengule. Kuigi mõistele „jätkusuutlik areng“, ei ole praegusel ajal ühtset definitsiooni, mis oleks aktsepteeritud eelkõige vastavate akadeemikute seas (teadaolevalt on antud ringkonnas kasutusel üle 70 erineva definitsiooni, mis on omavahel vastuolulised ja võistlevad), on selle üheks oluliseks täitmise tingimuseks jätkusuutlik tarbimine, mis sõltub tarbijate harjumustest. Üheks eelduseks saavutamaks jätkusuutliku tarbimist nimetatakse toodete taaskasutamist, mida propageeritakse erinevate ühenduste kaudu ühiskonnas. Tuuakse välja eraldi, et jätkusuutlik rõivaste tarbimine sisaldab endas nende taaskasutamist. Siinkohal, lisaks eelnimetatud mõistete põhjalikule käsitlusele, on autor välja toonud vastuolulised tegurid taaskasutatud rõivaste tarbimisel. Teoreetilises osas esitab autor lisaks kirjanduses välja toodud vastuoludele ka varasemalt läbi viidud uurimustööde tulemused, kus on käsitletud taaskasutatud rõivaste mõju kas keskkonnale, ühiskonnale või majandusele. Siinkohal avaldab autor põhilise vastuolu: taaskasutatud rõivaste tarbimine ei väldi ega vähenda rõivaste esialgse tootmisega seotud probleeme. Ehk siis tegeletakse tagajärgede, mitte nende algsete põhjustega. Samuti väärib märkimist, et taaskasutatud rõivaste eksportimisega arengumaa riikidesse, on võimalikuks tagajärjeks nende riikide tekstiiltööstuse välja suremine. Lisaks ka asjaolu, et kasutatud rõivaste kvaliteedi, sortimendi ja kvantiteedi eest vastutavad vaid eksportijad ning praegusel hetkel puudub ettevõtetel ühtne arusaam kasutatud rõivaste kvaliteedist (mis omakorda on tingitud ebamäärasest jäätmedirektiivist ning mis võib tekitada küsimuse, kas eespool nimetatud riikidesse ei saadeta mitte kasutatud rõivaid eksportivate riikide ökoloogilise jalajälje vähendamiseks). Kuna tarbijakäitumisel on suur tähtsus jätkusuutlikkuse tagamiseks, siis on autor teoorias välja toonud ka vastavad vastuolud. Sellele lisaks uuris autor lõputöö empiirilises osas Eesti taaskasutatud rõivaste tarbijate seas läbi viidud ankeetküsitluse kaudu nende tarbimisharjumuste vastavust jätkusuutlikule arengule. Ning et saavutada terviklikumat ülevaadet taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuoludest jätkusuutlikule arengule, viis autor läbi intervjuu OÜ Sorteerimiskeskuse (tuntud ka Humana) sorteerimisosakonna juhatajaga. Antud uurimuste tulemused näitasid selget vastuolu taaskasutatud rõivaste tarbimise ja jätkusuutliku arengu vahel. Nimelt hoolimata sellest, et enamus tarbijatest (90%) arvasid teadvat, mida see mõiste endas tähendab ning leidsid, et taaskasutatud rõivaste tarbimine on jätkusuutlik, ei vastanud nende endi tarbimusharjumused jätkusuutlikule tarbimisele. Kõige suuremaks vastuoluks antud tarbijate seas oli nende põhjus kasutatud rõivaste ostmiseks: nn garderoobi täiendamiseks. Taaskasutatud rõivaste jätkusuutlikus aga seisneb eelkõige selles, et tarbijad ostavad rõivaid asendus eesmärgil, et vältida lisatootmist ning pikendada eluiga. Peale selle selgusid ka nende rõivaste hooldamise ja kandmisega seotud vastuolud jätkusuutlikule arengule: tavaliste pesuvahendite kasutamine ( nendes võib sisalduda fosfaate ja lõhnaaineid, mis on kahjulikud nii keskkonnale kui ühiskonnale); sage pesupesemine pesumasinaga; trummelkuivatussüsteemi kasutamine pesukuivatamiseks; rõivaste vähene kandmine enne pesemist; annetamine ning ära viskamine (siinkohal märkuseks, et annetades rõivaid peab teooria kohaselt arvestama ka keskkonnamõjusid, mis on tingitud transpordist, sorteerimisest ning edasimüümisest). Samuti oli vastuoluline ka tulemus, kus 8% vastanutest ei teadnud, mis on jätkusuutlik tarbimine, kuid arvasid siiski, et rõivaste taaskasutamine on jätkusuutlik tegevus. Sorteerimiskeskus OÜ kvalitatiivne uuring näitas, et antud ettevõte tegevus on samuti vastuolus jätkusuutliku tarbimisega, eelkõige tingituna ekspordist arengumaa riikidesse. Tulenevalt teooriast see on mõjutanud eelpool nimetatud riikide majandusliku arengut, olles üheks põhjustajaks vastavate riikide tekstiiltööstuste sulgemisele ning sellest tingitud töötusele. Viimasest sõltub omakord riikide majanduslik areng, mis on jätkusuutliku arengu üheks eelduseks. Sellele lisandub ka sotsiaalne heaolu küsitavus. Nimelt ei saa eksporditavate riikide elanikud ise valida rõivasortimenti, mida neile müüakse ning toetudes teooriale võib see tähendada seda, et kasutatud rõivad ei vasta nende vajadustele. Ka see on vastuolus jätkusuutliku arengu dimensiooniga- sotsiaalse heaoluga. Viimaks on ebaselge piir, mis hetkest on kasutatud rõivas „prügi“ ja vajab utiliseerimist kohalikes jäätmekäitlusega tegelevates ettevõtetes, mis on OÜ Sorteerimiskeskuse väitel kallim moodus prügi kõrvaldamiseks kui eksportimine. (Siinkohal märkus: ekspordi eest tasub sihtriik). See võib põhjustada arengumaa riikidesse nn prügi teisaldamist kasutatud rõivaste eksportimise kaudu, mis suurendab sealsete elanike ökoloogilist jalajälge. Ka sellest saab järeldada, et taaskasutatud rõivastega tegelev ettevõte Eestis on kvalitatiivsete näitajate põhjal ebajätkusuutlik arengumaa riikide suhtes, põhjustades neile erinevaid probleeme kõigil jätkusuutliku arengu dimensioonidel ning seega ei vasta antud kontseptsioonile. Autori arvates peaks antud vastuolude vähendamiseks jõudma nii teadlased kui ka poliitilised ühendused võimalikult ühesele arusaamale, mida tähendab jätkusuutlikus ning millised on selle täitmise kriteeriumid. Paraku, tulenevalt teoorias käsitletud jätkusuutliku mõiste defineerimise problemaatikast ning paljude (üle 70 ) akadeemikute definitsioonide vastuoludest tingituna, ei olegi praegusel hetkel jätkusuutlikule arengule nii öelda mõistlikku käsitlusviisi. Viimane aga tähendab seda, et igaüks võib kasutada sõna „jätkusuutlikkus“ nii nagu talle vajalik ning põhjendada oma tegevust sellega. See asjaolu on viinud tulemuseni, kus süvenemata taaskasutuse negatiivsetele külgedele ühiskonnale, majandusele ja keskkonnale, propageeritakse rõivaste taaskasutamist, kui jätkusuutlikku tarbimisviisi väga laialdasel tasemel. Eelnimetatud asjaolu on viinud tulemuseni, kus taaskasutatud rõivaste tarbijate arvates, et ostes taaskasutatud rõivaid on nad jätkusuutlikud ning teevad ühiskonnale „head“. Siinkohal peab autor vajalikuks senise jätkusuutliku arengu kontseptsiooni saavutamiseks: rohkemate uurimustööde läbiviimist taaskasutatud rõivastega seotud ettevõtete negatiivsest mõjust majandusele, keskkonnale ja ühiskonnale ning nende avalikustamist üldsusele; nii rõivaste tootmisprotsesside kui ka rõiva hoolduseks vajalike vahendite muutmist jätkusuutlikumaks; rõivaste tootmisel ümber töötlemiseks sobilike tekstiilkiudude kasutamist; kasutusel olevate jäätmedirektiivides täpsemalt määratleda „prügi“ tähendust ning riiklikel tasemel ühtsete kvaliteedinõuete kehtestamist kasutatud rõivastele.