Sirvides Autor "Salumaa, Kristjan" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Isejuhtivad sõidukid Eesti liikuvussüsteemis
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Salumaa, Kristjan; Janno, Jelizaveta; Allan Aksiim
    Liikuvust võib käsitleda osana inimese igapäevaelust. Ühes ühiskonna ja tehnoloogia arenguga on paranenud ka inimeste liikumisvõimalused. Kui veel keskajal ja enne sedagi oli maismaal ainsaks võimaluseks liikuda omal jõul ehk jalgsi, siis erinevad tehnoloogilised saavutused parandasid liikumisvõimalusi oluliselt. Rongid tagasid kõik eeldused selleks, et läbida kiirelt pikki vahemaid suurel hulgal inimestel. Sisepõlemismootori ja seejärel auto leiutamine andsid järjekordse tõuke liikuvuse arengusse. Autod tagasid sellise vabaduse, mida varem ei olnud keegi tunda saanud. Pikad vahemaad muutusid olematuks ja liikumine ühest kohast teise ei olnud enam ületamatu takistus nagu ta seda varem oli olnud. Auto leiutamine ja selle masstootmine on inimesed justkui sõltuvusse viinud autodest. Auto on muutunud justkui staatusesümboliks, mis tagab inimestele võimaluse olla ükskõik millal ükskõik kus. Eesti ühe läänemaailma ja kõrgelt arenenud riigina leiab end olukorrast, kus liikuvussüsteem on vägagi autokeskne. Seda soodustab suur hajaasustus, mis küll järjest väheneb koondudes pealinnapiirkonda. Samuti puudub inimestel tahe oma isiklikust autost loobuda ja kasutada selle asemel ühistransporti. Kõikidest liikumistest 76 protsenti tehakse sõiduautoga ja vaid 24 protsenti ühistranspordiga. Riigi üldine huvi on suunata inimesi säästlikemaid liikumisviise, seal hulgas ühistransporti kasutama. Hoolimata aastatepikkustest jõupingutustest pole märkimisväärset tulemust saavutatud. Oluline on märkida, et tehakse tööd selle nimel, et inimesed ei peaks üldse liikuma. See tähendab sundliikumiste vähendamist, mida avaliku sektori jaoks tuleb teha. Kõik teenused viiakse elektroonilisele kujule, mis vähendab inimeste vajadust kodust üldse väljuda. Lisaks vaadatakse säästliku, ohutu ja nutika liikumissüsteemi loomise nimel ka uute tehnoloogiate poole ja üheks neist on isejuhtivad sõidukid. Isejuhtiva sõiduki ideega on mängitud juba esimese auto loomisest saati. 20. sajandi jooksul viidi läbi erinevaid projekte, et tõsta liiklusohutust ja viia sõidukid täielikult autonoomse juhtimiseni. Kuigi edulugusid on eelmisest sajandist võtta, siis märgatavat tulemust ei olnud. Uue ja kõige suurema tõuke isejuhtivate sõidukite arengusse andis 2009. aastal tarkvara- ja tehnoloogiaettevõte Google, kes alustas oma isejuhtivate sõidukite arendamisega. Esimestel aastatel suurt arengut ei toimunud, kuid kui 2014. aastal teatati enda auto ehitamisest, millel puudusid roolid ja pedaalid, siis see oli ohumärk traditsioonilistele autotootjatele. Tugevast konkurentsisurvest ja hirmust innovatsioonist maha jääda alustasid järjestikku pea kõik suuremad autotootjat enda isejuhtivate sõidukite arendamist. Levinud praktika kohaselt on nende arendamine koostöös tarkvaraette ja autotootja vahel. Autotootjaid on andnud küll erinevaid ajalubadusi, kuid 2020-date alguses lubavad enamik autotootjaid välja tulla enda isejuhtiva sõidukiga. Ühiskondlikult on transport väga kulukas – toimuvad õnnetused ja inimesed hukkuvad, õhk saastub, sõidukid tekitavad müra ja inimesed seisavad ummikus. Kõikide transpordi kulude summa moodustab Eesti sisemajanduse koguproduktist 3,1 protsenti. Sõiduautode osakaal selles on 56 protsenti. Kasutades igapäevaseks liikumiseks isejuhtivaid sõidukeid, siis on võimalik oluliselt ühiskondlikke kulusid säästa. Seetõttu, et liiklus muutuks sujuvamaks ja ummikud kaoksid, kaoksid inimeste põhjustatud liiklusõnnetused ja auto juhtimise asemel saab sõidukis tegeleda produktiivse tööga. Nende tegurite koosmõjul on võimalik isejuhtivate sõidukite kasutamisega mõjutada majandust 3,65 protsendi ulatuses SKP-st. Ainuüksi inimeste liikumiseks isejuhtivaid sõidukeid kasutades saab tasa teenida kogu transpordi poolt tekkivad kulud. Rahalisest säästust on tähtsam see, et liikluses kannatanud inimeste arv väheneks samuti. Isejuhtiva sõiduki jaoks ei ole vaja juhti ning seetõttu aitab seda tüüpi sõiduk tõsta liikuvuse efektiivsust. Kui praegu on Eestis 676 596 sõiduautot ehk 515 autot 1000 elaniku kohta, siis isejuhtivaid sõidukeid oleks vaja kõigest 91 067. See tähendab seda, et 1000 inimest saaksid hakkama kõigest 69 sõidukiga senise 515 asemel. Kuna praegu ei ole veel isejuhtivaid sõidukeid avalikult saada, siis tuleb vaadata kaugemale tulevikku. Kui 2020-date alguses saab uus tehnoloogiline murrang teoks, siis koheselt kogu liikuvussüsteemi vereringet välja vahetada ei saa. Sellest kujuneb kõigi eelduste kohaselt aastakümnete pikkune protsess, mille kiirust on võimalik erinevate vahenditega mõjutada. Eeldades, et aastaks 2040. saab selle muutuse täielikult sisse viia, siis arvestades Eesti rahvastikuprognoosi selleks ajaks, on Eestisse vaja 82 427 isejuhtivat sõidukit. Need sõidukid on jaotunud üle Eesti vastavalt rahvastiku paiknemisele.