Sirvides Autor "Sepp, Kristel" järgi
Näitamisel1 - 1 1-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendatute kogemus ja selle efekt edasisele elule(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Sepp, Kristel; Kirs, JaanikaArmastus ja turvatunne on inimeste põhivajadused. Kui need vajadused jäävad rahuldamata, siis ei suuda inimesed mõelda enesearengule, karjäärile ega eneseteostusele. Perekond on iga lapse loomulik kasvamise ja arengu keskkond, kus ta peaks omandama vajalikud oskused iseseisvaks eluks, toetudes vanemate abile. Aeg-ajalt võib siiski tekkida vajadus laps eraldada päritoluperest ja paigutada kasuperre tema heaolu tagamiseks. Kasupere peaks pakkuma lapsele võimalikult sarnast elukeskkonda nagu pärispere ning olema ajutine lahendus. Kahjuks aga jäävad kasuperre suunatud lapsed sageli sinna kuni täiskasvanuks saamiseni. Antud lõputöös autor keskendus lapsendatute kogemusele ning sellele, kuidas see mõjutab nende vaimset tervist läbi koguelu. Lapsendatud laps kogemus võib olla keeruline protsess, mis nõuab aega ja ressursse, et laps saaks sellest protsessist terveneda. Uurimises kaasati erinevate süsteemide efekte, kombineerides Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja Maslow motivatsiooniteooria. Maslow teooria aitab selgitada, kuidas motivatsioon ja jõud mängivad olulist rolli lapsendatud lapse käitumises ning kuidas laps soovib armastust, turvatunnet ja tunnustust. Bronfenbrenneri teooria kohaselt on lapse heaolu tagamiseks oluline, et kõik teda ümbritsevad süsteemid toimiksid omavahel koostöös. Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada lapsendatud lapste arvamus lapsendamisest teadasaamise ajast läbi isikliku kogemuse ja selle efekt vaimsele tervisele. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, mis viidi läbi 2024 aastal märtsis, intervjuus osales kaheksa lapsendatud last, kes tänaseks päevaks on täiskasvanud. Autoril õnnestus enda suhtlusringkonnas leida kaheksa lapsendatud last, kes on nii eeskostel olevad, kui ka lapsendatud ning kes olid nõus enda kogemust ja lugu jagama. Kvalitatiivne meetod võimaldas suhelda lapsendatud lastega avameelselt veebikeskkonnas video vahendusel ja silmast-silma kohtudes ning suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil. Meetod jättis vabaduse vestluse kulgu muuta ning vaadelda probleeme laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril antud teemat uurida ning seatud uurimisküsimustele vastata. Intervjuude käigus selgus, et lapsendamine ei pruugi alati toimuda lapse varajases eas, kuid vastajad väljendasid tänulikkust selle üle, et neid valiti kasuperre. Vastustest võis järeldada, et lapse vajadust hoolitsuse ja armastuse järele. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud või eeskostel olev laps sai teada lapsendamisest tavaliselt viiendal või kuuendal eluaastal. Analüüs näitas, et enamasti mõistab laps ise, et on lapsendatud. Intervjuudest jäi kõlama vastajate rõõmsameelsus, uhkus ja rahulolu, kuna neile selgitati nende lapsendamisprotsessi ja kuidas tema elu hakkab edaspidi kulgema. Uuringu käigus ilmnes, et lapsendamisest teadasaamine oli individuaalne kogemus igale lapsendatud lapsele. Enamik lapsendatud lapsi mõistis oma olukorda väga noores eas, mõnel juhul selgitasid kasupered olukorda kohe arusaadavalt. Teisel juhul toodi välja, et nende vanemad olid surnud. Enamus uuringus osalejatest oli oma kasuperede üle õnnelikud ja uhked, hoolimata sellest, kuidas nad lapsendamisest teada said. Lapsendatud laste nägemus oli, et nende kasuvanemad tegid nende heaks parima, pakkudes armastust, hoolitsust, turvatunnet ja kodu. Intervjueeritavate vastustest selgus, et nende emotsionaalne regulatsioon oli pigem negatiivsem kui positiivsem, kui said teada, et nad on lapsendatud. Vastajad tõid välja, et arusaam turvalisest ühiskonnast ja usalduslikest suhetest oli puudulik. Intervjueeritavad mõistsid põhjuseid, miks nad perest eraldati samas oli neil endil raske emotsioonidega raske toime tulla ja põhjustasid neile turvatunde kadumist. Intervjuu käigus toodi kahel korral välja konkreetselt iseendal süü tundmine. Enamike intervjuu vastustest jäi traumakogemus tugevalt kõlama. Perest eraldamise kogemus sundis vastajaid ennast alavääristama või mõtlema selle peal endas, mida nad valesti tegid, et ei väärinud bioloogiliste vanematega üles kasvamist. Uuring näitas, et vaid ühe vastaja puhul suuri emotsioone ei olnud. Kahe intervjueeritava puhul jäid kõlama aga positiivsed emotsioonid. Ühel juhul uuringu käigus selgus, et käitumismustrist kumab läbi, et ta tundis ennast armastatuna juhul, kui talle osteti materiaalseid asju. Uurimises selgus, et lapsendatud lapsed oleks soovinud lapsendamisest teada kohe algselt või alles vanuse vahemikus 16-18 eluaastat. Toodi välja väga konkreetseid põhjuseid enda soovidele. Autor pidas neid põhjuseid väga mõistlikuks või loogiliseks. Kahe intervjuu vastustest selgus, et tihti ei tahtnud pärioluperekonna küsimustele vastata ning põigeldi vastustest kõrvale. Avastati, et antud situatsioon mõjutas vastajaid, tekitades neis tõrjutuse tunde. Kahel juhul ilmnes soov saada teada oma lapsendamisest vanuses 16 või vanemana, arvestades, et siis oleks nad piisavalt küpsed ja suutelised selle infoga piisavalt hästi toime tulema. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud laste huvi oma mineviku ja eelneva elu vastu varieerub oluliselt individuaalselt. Enamikul intervjueeritavatel puudub suhtlus bioloogiliste vanemate, nende õdede ja vendadega ning neil pole soovi suhelda, kuna puudub usaldus ja side, mida nad peavad kõige olulisemaks. Uurimise tulemused näitavad, et vastajatele on elus abiks olnud tugev side nende kasuperega ning mitmed neist ei soovinud suhelda oma bioloogiliste vanematega. Intervjueeritavate seisukohalt on väga oluline teada, kust nad pärit on ja, kes olid nende bioloogilised vanemad ning selle info saamine oli neile olulisem kui otseste suhete loomine bioloogiliste vanematega. Uuringus ilmnes, et lapsendatud lapsed on väga rahul sellega, et neid just lapsendati. Selgelt tuli välja, kuidas intervjueeritavad väljendasid rahulolu enda kasupere üle ning arvasid, et kui nad oleksid jäänud bioloogiliste vanemate juurde või lastekodusse, oleks nende elu palju raskem ning nende vaimne tervis oleks veelgi enam kannatanud. Enamik vastanutest ei tundnud lapsendamisega seoses tõrjutust. Kahe vastaja hulgas oli aga neid, kes tundsid end tõrjutuna, üks neist pigem väljaspool kodusüsteemi ning teine kasupere peresüsteemis. Samas selgus asjaolu, et osad neist tundsid puudust isafiguurist. Samas tõid nad positiivse vaatenurgast välja, et neil oli olemas vend, kes osales üritusel, kus pidanuks osalema isa. Uuringu käigus ilmnes oluline asjaolu, et kui vastaja eestkostjaks oli Kohalik Omavalitsus, siis lapsendatud laps tundis puudust ulatuslikust toest selles kontekstis, sealhulgas oluliste eluvalikute tegemisel. Samuti mainiti, et võib-olla polnud vastajatel alati üht kindlat inimest, kellele oma muresid jagada. Uuringu intervjuude vastustest selgus, et enamasti on lapsendatud laste vaimne tervis on olnud lapsepõlves halvem kui täiskasvanueas. Ühel juhul tuli välja, et vaimne tervis on olnud halb kogu elu, põhjustades erinevaid vaimse tervise häireid. Intervjueeritavad tõid välja, et vaimse tervise abi osutati neile juba lapsepõlves pärast perest eemaldamist ja kasuperes elamist. Vastustest toodi välja, et tugiteenuseid oleks võinud olla rohkem. Uuringus ilmnes, et osalenud inimeste seas, teadsid kuus kaheksast vaimse tervise teenustest ja nende kättesaadavusest. Selgus, et tasulised teenused võiksid olla odavamad, et inimesed saaksid endale lubada erinevaid teraapiaid. Lisaks uuringu tulemusena selgus, et enamik lapsendatud lapsi, kes osales uuringus on saanud elu jooksul abi, kuid tunnistavad, et õige abistaja leidmine on olnud keeruline. Intervjuude tulemusena selgus, et lapsendatud lapsed oleksid lapsepõlves vajanud rohkem vaimse tervise toetamiseks süsteemsemat tuge. Uuringi käigus ilmnes veel, et täiskasvanueas aitaks lapsendatud lapsi süsteemsem ja soodsamatel tingimustel vaimse tervise abi kättesaadavus. Käesolev lõputöö ning töö raames läbiviidud intervjuud aitasid täita lõputöö eesmärgi ning vastata seatud uurimisküsimustele. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond. Kui aga lapse bioloogiline pere ei suuda talle pakkuda armastust ja turvatunnet, siis tuleks laps suunata võimalikult kiiresti kasuperre. Kasupere on kindlasti kõige lähedasem võimalus kogeda ka bioloogilisest perest eraldatud lapsel pereelu ning lähedasi peresuhteid ning saada vajalikku toetust ka vaimsele tervisele. Lisaks jäävad kasuperes loodud suhted kestma ka peale täiskasvanuks saamist ning vajadusel saavad lapsendatud lapsed tuge perelt ka edaspidi.