Sirvides Autor "Uuspalu, Rasmus" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Räpina poldri linnustik enne ja pärast projekti „Natura 2000 Biotoopide Kaitse Räpina Poldril“
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Uuspalu, Rasmus; Kalda, Oliver
    Räpina polder rajati nõukogude perioodil põllumajanduse eesmärgil. Poldril asuvaid põlde kasutati sööda kasvatamiseks kahele poldri äärsele suurfarmile. Sellel põhjusel loodi poldril ca 45 km pikkune teedevõrk. Hoiualal asuvaid metsamaid ei ole metsamajandusliku eesmärgi huvides peaaegu et üldse kasutatud. Suurimaks metsaomanikuks on RMK. Räpina polder on kõige rohkem tuntud oma mitmekesise elustiku poolest. Räpina poldri hoiualal on kohatud 31 liiki imetajaid, 6 liiki kahepaikseid ning 190 linnuliiki. Räpina poldrit kasutavad tuhanded läbirändavad linnud toitumiseks ja peatumiseks. Samuti on Räpina polder soodne pesitsuspaik paljudele veelindudele, kelle hulka kuuluvad ka naerukajakad, väikekajakad, mustviiresed ja valgetiib-viiresed. Selle tõttu valiti Räpina poldri hoiuala 2001. aastal tähtsaks linnualaks ning Natura 2000 linnukaitsealaks. „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projekti peamiseks eesmärgiks oli tähtsate ja kaitsealuste linnuliikide sobivate elupaikade kaitsestaatuse saavutamine. Üheks suureks ohuks Räpina poldri hoiualal arvati olevat poldri pindala vähenemine. Probleem seisnes poldri alade väheses kasutuses, mille tõttu olid paljud alad kasvanud suurel määral võssa ning vajasid niitmist. Maa uuesti kasutusele võtmisega loodeti taastada rohumaade, karjamaade ja põllumaade väärtus erinevate linnuliikide toitumis-peatumis- või sigimispaigana. Projekti valmimise hetkel puudus Räpina poldri hoiualal kehtiv kaitsekord. Selle tõttu kardeti poldri alade väärkasutamist ja valesti majandamist, mis oleks toonud pöördumatut kahju. Et kindlustada hoiuala soodne kaitsestaatus, töötati välja „Räpina poldri kaitsekorralduskava aastateks 2006-2014“. Suurimad probleemid Räpina poldri hoiualal olid ebaregulaarsed üleujutused, mille tõttu veelinnustiku populatsioon Räpina poldril kõikus suurelt. Samuti seadsid üleujutused ohtu kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad. Ohuga võitlemiseks loodi stabiilne märgala, suurusega 200 ha, Räpina poldri põhjaossa, kus olid kõige rohkem levinud ka üleujutused. Projekti käigus loodud märgalal ei täheldatud teistele ümbritsevatele biotoopidele suurt mõju. Autor leidis, et haneliste arvukuses Räpina poldril on toimunud positiivne muutus. Autor arvab, et arvukuse tõusu põhjustas poldri alade majandamine (niitmine ja karjatamine), mis võimaldas hanelistele suurema toidulaua. Naerukajakate arvukus suurel määral ei tõusnud, küll aga tõusis pesitsusedukus peaaegu kahekordselt. Autori arvates on kasvanud pesitsusedukuse põhjuseks loodud stabiilne märgala ning seda ümbritsev niiske pinnas, mis on naerukajakatele soodsaks pesitsemispaigaks. Väikekajakate arvukuseks loendati rekordiline arv, 945 isendit. Pesitsema jäi väikekajakaid aga 23 paari, mis näitab, et enamus lindudest oli vaid läbirändel. Pesitsusedukus võrreldes varasemaga oli palju kõrgem. Seega usub autor, et poldrile loodud märgala pakkus väikekajakatele piisavalt häid tingimusi nii toitumiseks kui ka selle lähedal pesitsemiseks. Mustviireste arv tõusis umbes veerandi võrra. Poegi 2005. aastal ei täheldatud, küll aga leiti 2010. aastal neid 43 pesas. Kuna mustviiresed eelistavad elupaigaks madalaid veekogusid, leiab autor, et nende arvukuse ja ka pesitsemisedukuse tõusu taga on poldrile loodud märgala . Valgetiib-viireste arvukus kasvas võrreldavate aastate jooksul üle nelja korra, 2010. aastal loendati neid kokku 400 isendit. Ka pesitsusedukus tõusis märgatavalt, poegi esines 49 pesas. Valgetiib-viireste elupaiga eelistused on sarnased mustviirestele. Seetõttu julgeb autor arvata, et valgetiib-viireste suure tõusu põhjuseks on samuti poldri põhjaossa loodud stabiilne märgala. Öölaulikute poolest olid ainsad liigid, mis säilitasid võrreldavate aastate jooksul stabiilse arvukuse, hüüp ja väikehuik. Mõlema liigi arvukuseks hinnati olevat 3 paari. Rooruikade, täpikhuikade ja rukkirääkude arvukused aga langesid märgatavalt. Hüübid, rooruigad ja väikehuigad eelistavad elupaikadena roostikke ning märjemaid alasid. Selle põhjal usub autor, et oleks pidanud antud liikide arvukus just tõusma, sest loodud märgala ümbrus peaks neile liikidele hästi sobima ning Lämmijärve ääres asuvat roostikku „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projekti käigus ei mõjutatud. Autori arvates on öölaulikute arvukuse seas toimunud langus ebatavaline, kuna „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ käigus läbi viidud tegevused oleksid pidanud ka öölaulikute arvukust suurendama. Öölaulikute madala arvukuse põhjuseks võib viidata ka ebasoodsale aastale ning adekvaatsema hinnangu saamiseks tuleks sarnaseid uuringuid kindlasti korrata. Autori arvates oli „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projektist pigem kasu, kuna maid hooldatakse ning peatunud on poldriala vähenemine, suuremas osas on linnuliikide arvukused ning pesitsemisedukused tõusnud. Autori arvates tuleks aga välja uurida, miks öölaulikute arvukus langes ning üritada välja töötada lahendused, et nende arvukused Räpina poldril tulevikus siiski tõuseksid.