Sirvides Autor "Valg-Rask, Eveli" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusAvatud juurdepääs
    Abivajaduse hindamine sotsiaalteenuste ja –toetuste määramisel kohalikus omavalitsuses
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Valg-Rask, Eveli; Annus-Anijärv, Laivi
    Lõputöö eesmärk on analüüsida sotsiaaltöö spetsialistide abivajaduse hindamise läbiviimise kogemuste kooskõla teooria ja õiguslike alustega. Tulemustest lähtuvalt saab öelda, et uurimuses osalenud sotsiaalhoolekande spetsialistid lähtuvad inimese abivajaduse terviklikus hindamises sotsiaalhoolekande seaduse poolt välja toodud alustest ja põhimõtetest. Seadus kohustab võtma abivajaduse hindamisel arvesse inimese toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh personaalse tegevusvõimega ning füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Tulemustest selgus, et spetsialistid võtavad abivajaduse hindamisel neid komponente arvesse. Samuti keskenduvad nad abivajaduse hindamisel viiele STAR programmis olevale hindamisvaldkonnale, milleks on: 1) milleks on suhted sotsiaalvõrgustikuga, 2) majanduslik olukord, 3) eluase ja elukeskkond, 4) tervislik seisund ja elustiil, 5) töötamine ja õppimine. Lisaks selgus uurimistulemustest, et spetsialistid järgivad abivajaduse hindamise protsessis sotsiaalhoolekande põhimõtteid. Näiteks rõhutab sotsiaalhoolekande seadus inimese kaasamise, kuulamise, tema arvamuse arvestamise ja nõustamise põhimõtet. Spetsialistide jaoks on vestlus inimesega üks peamisi ja olulisemaid komponente abivajaduse hindamise protsessis, sh arvestatakse vastavalt võimalusele inimese arvamusega. Siiski on abivajaduse hindamine laiem ning olenemata inimese enda seisukohast hinnatakse abivajadust terviklikult. Puudusena märkas autor, et spetsialistid ei käsitlenud hooldaja toetusvajaduse välja selgitamise komponente, kuid sellest lähtuvalt ei saa üheselt väite, et spetsialistid seda põhimõtet ei järgi. Kõrvutades sotsiaaltöö teooriaid ja uurimistulemusi saab kokkuvõtvalt öelda, et erinevad alusteooriad toetavad abivajaduse hindamist. Antud uurimistöös võeti aluseks kriisiteooria ning Maslow’i vajaduste hierarhia. Nende alusteooriate tundmine võimaldab sotsiaaltöötajal mõista, kuidas ja miks on oluline abivajadust terviklikult hinnata ning abivajajale tagada just temale sobiv sotsiaalteenus või -toetus. Inimene ise vastutab, motivatsioon ise edaspidi hakkama saada tuleb temalt. Uurimistulemustest lähtuvalt saab öelda, et Maslow teooria on sotsiaaltöö spetsialistidele inimese abivajaduse hindamisel ja abimeetme valimisel aluseks. Intervjuudest selgus, et abivajaduse rahuldamisel keskendutakse esmalt Maslow skeemi madalamatele osadele, st füsioloogilised ja turvalisuse vajadused ning seejärel on võimalik liikuda kõrgemale. Kui inimesel ei ole füsioloogilised vajadused rahuldatud, siis tal puudub motivatsioon järgmiste vajaduste rahuldamiseni püüelda. Sotsiaaltöötaja peab hindama, milline vajadus inimesel on ning pakkuma tuge ning jõustamist kliendist lähtuvalt. Läbi kriisiteooria on võimalik aru saada, millises kriisitüübis võib klient hetkel olla. Peamiselt puutuvad sotsiaaltöötajad kokku klientidega, kellel on kas arengukriis (iseseisvumine, lapse sünd, muutused rollides) või situatsiooniline (majanduslik) kriisivorm. Tulenevalt uurimistulemustest ja uurimuses osalenud spetsialistide väljakutse kohtadest ja ettepanekutest teeb autor kaks peamist ettepanekut. Uurimuses osalenud spetsialistide jaoks on oluline ühtne hindamisinstrument, mida tänasel hetkel ühtse alusena abivajaduse hindamise juures ei ole. Kuivõrd näeb ka autor, et kvaliteedi ühtlustamise aspektist lähtuvalt tagaks ühtne hindamisvahend objektiivsema ja terviklikuma abivajaduse hindamise, teeb autor ettepaneku sotsiaalhoolekande valdkonna poliitikakujundajatele töötada välja ühtne hindamisinstrument, mis oleks aluseks üle Eesti abivajaduse hindamise kontekstis. Lisaks tõid uurimuses osalenud spetsialistid välja, et sooviksid senisest rohkem vahetada praktilisi kogemusi teiste sotsiaalhoolekande kolleegidega. Sellest tulenevalt teeb autor ettepaneku kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtidele ja sotsiaalvaldkonna poliitikakujundajatele korraldada ühiseid regionaalseid või üle-Eestilisi kovisioone, supervisioone ning koostöökohtumisi. Autori hinnangul sai käesoleva töö eesmärk täidetud ning autor sai selgitada välja, kuidas ühtib sotsiaaltöö spetsialistide kogemustega abivajaduse terviklikul hindamisel, seaduses sätestatud aluste ja põhimõtete ning sotsiaaltöö teooriatega kohalikes omavalitustes. Inimesel jääb lõpuks ikkagi õigus, vabadus ja vastutus, teha oma elu puudutavad valikud.