Sirvides Autor "Vreimann, Liina" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Juurdelõikusjäätmeteta rõivaste tootearendus
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Vreimann, Liina; Peets, Teele
    Lõputöö eesmärgiks on uurida juurdelõikusjäätmeteta ehk nn zero waste moesuunda ning välja töötada mudelid, mis vastaksid antud teema nõuetele. Antud lõputöö raames valmis seitse erinevat toodet, mis moodustavad ühtse kollektsiooni. Teema idee sai alguse dokumentaalfilmidest “The True Cost” ja “Moest väljas”, mis räägivad moetööstuse telgitagustest. Filmides toodi välja, et moetööstus toodab tonnide kaupa jäätmeid ning see on üha suurenev probleem. Nähes, kui keeruline on reaalselt tootmisjääke uuesti kasutusse võtta, hakkas antud lõputöö koostajat huvitama, kas on võimalik täielikult vältida tootmisjääkide ja eelkõige juurdelõikusjääkide tekkimist. Töö esimene peatükk on uurimuslik, seletades lahti, miks on jõudnud tänapäeva moemaailm sellisesse punkti, et on tekkinud vajadus zero waste rõivasuuna järele. Kõige suuremad tarbijaeelsed jäätmed tekivad toodete juurdelõikuse käigus: erinevate allikate kohaselt on see keskmiselt 15% kangast. Kui aastal 2015 toodeti rõivatööstuse jaoks umbes 400 miljardit ruutmeetrit kangast, siis 15% sellest on 60 miljardit ruutmeetrit. Juurdelõikusjäätmeteta mood ehk zero waste fashion on reaalselt eksisteeriv moesuund, mille all mõeldakse tooteid, mille juurdelõikuse protsessi käigus ei teki jäätmeid. See on mõõdetav toote detailide paigutuse efektiivsusega materjalil ja peab olema 100%. Tänapäeval tegeleb selle suuna arendamisega mitmeid moedisainereid, näiteks Holly McQuillan, David Andersen ja Yeohlee Teng ning kursusi viiakse läbi näiteks New York’i disainikoolis Parsons ja Soomes Lahti Tehnikakõrgkoolis. Uurimuse käigus selgus, et zero waste kui mõttelaad, mille kohaselt ei teki rõivaste valmistamise käikus jäätmeid, on eksisteerinud juba sajandeid. Näideteks ajaloost võib tuua Antiik-Kreeka, India, Jaapani ning ka Eesti rahvarõivate seast. Töös on lähemalt uuritud Jaapani rahvarõivast kimonot, selle erinevaid mudeleid ning kuidas traditsioonilist kimonot valmistatakse. Alates diplomitöö teisest peatükist käsitletakse zero waste rõivamudelite väljatöötamist. Esmalt kirjeldatakse kollektsiooni ja toodete kavandamist. Tööd illustreerivad programmis Adobe Illustrator CC joonistatud moejoonised komplektidest ning tehnilised joonised toodetest. Kirjeldatud on seitset lõplikku mudelit, valitud kangaid ning lisamaterjale. Kolmas peatükk keskendub toodete lõigete konstrueerimisele ja saja protsendilise efektiivsusega paigutusjooniste koostamisele. Baassuuruseks on valitud M. Müller & Sohn’i 38 [17] ning suuruste tabel on koostatud õpiku “Metric Pattern Cutting” [18] abil. Esmalt on konstrueeritud põhilõiked. Modelleerimise käigus on lisatud õmblusvarud, milleks on kõikide toodete puhul 1,0 cm, ning koheselt detailide paigutust arvestades valmisid moekohased lõiked. Esialgselt konstrueeriti kõik lõiked käsitsi ning hiljem detailide lihtsuse tõttu konstrueeriti moekohased lõiked sisse digiteerimata konstrueerimisprogrammis Modaris V7R2. Lõplikud paigutusjoonised on tehtud programmiga DiaminoV5R4. Neljandas peatükis on välja toodud toodete tehnoloogia. Toodete tehnoloogilised sõlmed on kirjeldatud läbilõigetena ning tabelitena on kirjas toodete töötlemise tehnoloogiline järjekord ning kastutavad seadmed. Töö viiendas osas on seletatud, kuidas on võimalik tooteid tehniliselt paljundada ehk välja töötada erinevad suurusnumbrid. Võimalus on välja töötada nn. üks-suurus-kõigile mudel, kus toote suurus on muudetav lisadetailide reguleerimisega: vöö pingutamisega, voltide sügavuse muutmisega või näiteks venivate materjalide kasutamisega. Traditsioonilise tehnilise paljundamise puhul on võimalik hoida toodete paigutusefektiivsus 100% erinevate kangalaiuste kasutamisel või erinevate suuruste koos paigutamisel. Kusjuures paljundatud on ainult põhidetailid: kaunistus- ning lisadetailid nagu taskud, värvel ja esikinnise detailid kujunevad paigutuse käigus. Kõige viimane teemapeatükk kannab nime „Järeldused“. Välja on toodud lõputöö koostaja hinnang valminud toodetele, zero waste moedisaini olulisusele ning mida on teemast kaasaegsel masstööstusel õppida. Lõputööga paralleelselt valmis seitse erinevat toodet. Pükste Malin, Mai ja Beth valmistamisel on kasutatud sama põhilõiget. Erinevuseks on nende avaruslisad, pikkused ning taskute asukohad. Mudel Malin on lühikesed ja liibuvad tagataskutega püksid. Mudel Mai puhul on tegu avaralõikeliste keskmise pikkusega pükstega, millel on küljeõmbluste vahele õmmeldud taskud ning peitlukk selja keskjoonel. Mudel Beth on keskmise liibuvusastmega poolpikad püksid, millel on samuti küljeõmbluste vahele õmmeldud taskud. Kimono on sirgelõikeline avarate varrukatega õlale toetuv toode. Töös on käsitletud kahte erinevat kimonot: ühekordsest kangast kimono ning kahekordsest kangast kahte pidi kantav kimono. Pluusid Kai ja Piia on avaralõikelised lühikeste varrukatega pluusid, mille lõiked on saavutatud põhilõikelise pluusi ja kimono lõike kombineerimisel. Mõlematel pluusidel on väikesed pealeõmmeldud taskud, v-kujulisse kaelusesse on õmmeldud sirge seotav krae ning nööpidega esikinnis. Kokkuvõtteks võib öelda, et lõputöö on täitnud oma eesmärgi. Lahti on seletatud juurdelõikusjäätmeteta moe ehk zero waste fashion teema ning uuritud on selle olulisust. Töö käigus arendati välja seitse kantavat toodet, mis vastavad zero waste rõivamoe põhimõtetele.