Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine
Valdkonna püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine Märksõna "Environmental Technology--Environmental Protection--Estonian Biota and Biocenosis" järgi
Näitamisel1 - 7 7-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Eestimaa Looduse Fondi looduskaitselised talgud(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Lausmaa, Rimo; Eensaar, AguKäesoleva töö näol on tegemist ülevaatega ELFi talgutest. Valdavalt on töö referatiivne, sisaldades siiski ka uurivaid ja järeldusi tegevaid komponente. Refereeriv osa keskendus ELFi talgute olemuse tabamisele, mille saavutamiseks kirjeldati talgute eesmärke, mahukust, talgukohtade ruumilist paiknemist ning ajalisi parameetrid. Selgus, et alates talgute käivitamisest, on üldise tendentsina järjepidevalt, väikeste kõikumistega talgute aastasisene arv, panustatud töötunnid ning kaasalööjate hulk ajas stabiilselt suurenenud. Eraldi alapeatükk pühendati vabatahtlikkusele, kui talgukaruselli peamisele käimapanevale jõule. Lisaks anti ülevaade taustsüsteemi kuuluvatest fookusteemadest looduskaitses, milledest johtuvalt on looduskaitselisi talguid ellu kutsutud. Järeldus, et ELFi talgute näol on tegemist märkimisväärsete looduskaitseliste ja hariduslike vaadete praktilise väljendusega, mis integreerib tulemuste saavutamiseks ressursse kolmandast sektorist, olles sellega ilmselt kõige suuremas mahus vabatahtlikkust ekspluateeriv organisatsioon Eestis. Loobuti sotsiaalse mõju uurimisest ja kirjeldamisest, kuna see ei haakuks töö autori poolt õpitava erialaga. Töö uuriv osa keskendus poollooduslikel kooslustel teostatud taastamis- ja hooldustööde ajaliste ja pindalaliste suuruste leidmisele kogu talguajaloo vältel, mil vajalikke sisendandmeid on dokumenteeritud. Peamisteks sisenditeks arvutuste läbiviimiseks olid vabatahtlike endi poolt infobaasi sisse kantud hinnangud, mõõtmistulemused ning algarvutused, millede laekumine on olnud ebatäielik. See asjaolu seab aga kahtluse alla tulemuste valiidsuse, kuid ligikaudne ülevaade tehtust on võimalik arvuliselt väljendada siiski. Üsna usaldusväärseteks võib lugeda infot, mis puudutvad talguliste poolt sooritatud inimtöötunde. Järeldub, et talgulised on panustanud poollooduslike koosluste kaitseks vähemalt 44000 inimtöötundi. Arvutustulemused näitavad, et aastatel 2001-2014 on ELFi vabatahtlike poolt taastatud 22 ha puisniite ning 59 ha rannaniite. Hooldatud on puisniite ja rannaniite vastavalt 122 ja 101 ha. Loopealsete ja luhtade osas on algandmestiku vähesuse tõttu ebakorrektne teha järeldusi looduskaitseliste töödega kaetud pindalade kohta. Selgitamaks välja talgute raames teostatud tööde mõju loodusele on vaja alustada iga-aastaste mõõtmiste sooritamisega, mille käigus joonistuksid välja järelduste tegemiseks vajalikud arengud.Nimetus Piiratud juurdepääs Hariliku siili elupaikade sidusus Tallinna linna Nõmme ja Mustamäe linnaosades(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Suik, Karina; Kalda, OliverAlates 19. sajandi keskpaigast on linnad pidevalt kasvanud, mille tulemusena on looduslik maastik tundmatuseni muutunud ning paljud elupaigad hävinud. Tänapäeval eelistatakse uusarendusi ehitada looduslikele aladele, mis tähendab, et parkide, aedade ja muude rohealade rohkus väheneb linnades üha enam. Linnapiirkondade bioloogilist mitmekesisust ohustabki põhiliselt elupaikade killustumine, mille põhjustajaks on sõiduteed ning arendustööd. Killustumise tulemusena tekivad linnades isoleeritud populatsioonid, kus võivad ajaga liigid välja surra. Linnaloodusele on aga ülimalt oluline, et tööstuslikud ja looduslikud alad moodustaksid omavahel niinimetatud rohelise infrastruktuuri, mis oleks positiivne nii inimestele kui ka loomaliikidele. Samas võib linnakeskkond pakkuda mõnele liigile paremaid elutingimusi kui maapiirkonnad, näiteks võivad koduhoovid pakkuda väikeloomadele mikroelupaiku ja toiduallikaid. Tallinn on bioloogiliselt väga mitmekesine linn, mis tuleneb sellest et asub Läänemere rannikul. Linnas on tänu Nõukogude perioodi piirangutele säilinud mitmed looduskeskkonnad, mille tulemusena võib seal kohata mujal Euroopas haruldaseks jäänud looma- ja linnuliike. Tallinna linnaosad on väga eriilmelised, kui Nõmme ja Pirita koosnevad pigem erahoovides ja puistutest, siis Mustamäe ja Lasnamäe on suuresti kaetud tööstuslike alade ja kortermajadega. Uuringuobjektiks olnud harilik siil on öise eluviisiga putuktoiduline loom, kelle kodupiirkond võib jääda 10 kuni 40 hektari vahele. Siilid eelistavad oma elupaigana võsastunud aedasid, metsi ja parke. Linnades ohustavad harilikku siili põhiliselt sõiduteed, mida nad tihtipeale keelduvad ületamast, selle tulemusena on nende elupaigad killustunud. Mudeli modelleerimise tulemusena selgus, et hariliku siili elupaigad on Nõmme linnaosas üldiselt hea sidususega. Põhiliselt erahoovidest ja puittaimestikuga maakattest koosnevas linnaosas on elupaikade vahel piisavalt kitsad teed, et loomad on võimelised neid ületama. Erinevalt Nõmmest on Mustamäel siilide elupaigad killustunud ning isenditel ei ole võimalik ühest elupaigast teise liikuda. Mustamäe elupaikade sidususe modelleerimist võis mõjutada vaatlusandmete puudumine potentsiaalsetes elupaikades. Kahjuks ei ole aga teada, kas Mustamäel esinebki harilikku siili vähe või on vaatlusandmed lihtsalt puudulikud. Seega tuleks tulevikus kaardistada, kas ja kus harilikku siili Mustamäel esineb. Hariliku siili elupaikade sidususe parandamiseks tuleks Tallinna linnaosades arendada rohelist infrastruktuuri, kus liigi elupaigad on paremini ühendatud ja isendid saavad nende vahel kergelt liikuda. Samuti tuleks mõlemas linnaosas muuta praegused lage alad ja rohumaad metsikumaks, mis tekitaks siilidele juurde uusi elupaiku.Nimetus Piiratud juurdepääs Jääksoode korrastamine AS Nurme Turvas näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Koit, Madis; Kalda, OliverEesti soode pindala on vähenenud viimase 60 aasta jooksul ligikaudu 60%, mille on põhjustanud soode kasutamine põllumajandusmaana, metsanduses, infrastruktuuri arendamine, põlevkivi kaevandamine ja turbatööstus. Turba kaevandamine on sellest 8,5%. Enne 1950. aastat kaevandati turvast väikestes kogustes ja pätsidena raba servadest, mis jättis looduslikuks taimestumiseks head tingimused. Peale 1950. aastat võeti turbatootmises kasutusele freestehnoloogia, mille tulemusel rabad kuivendati, eemaldati taimestik ning rajati suured tasase pinnaga ja kraavivõrgustikuga turbaväljad. 2009. aastal läbi viidud uuringu põhjal on Eestis 9371 ha jääksoosid ning praeguseks hetkeks arvatakse olevat juba kahekordne. Jääksoodega kaasnevad mitmed olulised keskkonna probleemid nagu lagugaaside eraldumine, suur tuleohtlikkus, mõju naabruskonna veerežiimile. AS Nurme Turvasel on ette nähtud ammendunud freesväljade taastamine metsastamise näol. Selleks on ettevõtte loonud rekultiveerimisfondi, kuhu raha iga aastaselt eraldatakse. Ettevõtte juhtkond on veendunud, et neile määratud taastamisviis antud tingimustes pole sobiv. Töö koostamise käigus tutvuti Eestis varasemalt kasutatud taastamisviisidega, neid alalüüsides ning märkides üle tingimused, mis peavad olema täidetud, et oleks võimalik tagada parim tulemus nii keskkonnale kui ettevõtjale. Töö käigus peeti nõu spetsialistidega ning varasemalt teemaga kokku puutunud inimestega. Autor leiab, et metsastamine ei sobi analüüsitud alale peamiselt selle tõttu, et kolmandikust suvest puhub rabaväljadel ligi 12-20 m/s tuul. Jääksoodesse soovitatakse peamiselt istutada kaskesid, mändisid ning kuuski, mis on aga kõige tormihellemad puuliigid, seetõttu oleks antud rabaväljadel nende liikide kasvama jäämine raskendatud. Autori hinnangul on üheks parimaks võimalikuks lahenduseks jääksoo taastamisel AS Nurme Turvase territooriumil marjakasvatuse rajamine. Kraavivõrgustikuga aladel on võimalik muuta veerežiimi marjakasvatuse jaoks sobilikuks. Samuti ei sega marjakasvatus kaevandustegevust ümberkaudsetel rabaväljadel. Tegemist oleks taastamisviisiga, mille õnnestumise tõenäosus on kõige suuremNimetus Piiratud juurdepääs Jahimeeste suhtumine jahiturismi(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Seiton, Kristiina; Kalda, OliverTänapäeval on valdava osa jahiga tegelevate inimeste jaoks jaht vaba aja veetmise viis, millega soovitakse tegeleda ka kodupiirkonnast eemal. Jahihuvilistele on selliseks teenuseks jahiturism, mis pakub võimalust väljaspoole oma tavapärast jahipiirkonda reisida ja jahti pidada. Jahiturism on tegevus, kus kohalik või välisturist reisib oma tavapärasest jahipiirkonnast eemale, et jahti pidada. Jahiturism on mitmel pool Euroopas kasvav majandusharu ja suhtumine sellesse on sarnane. Põhja-Euroopa riikides on läbiviidud erinevaid uuringuid, kuid Eestis autorile teadaolevalt uuringuid jahiturismi suhtumise kohta koostatud ei ole. Mujal maailmas leitakse sageli, et jahiturismi kaudu on võimalik tõsta riigi majanduslikku potensiaali ja pakkuda majutus- ja toitlustusettevõtetele ka väljaspool suurlinnasid kasu ja tööd. Selleks, et majandusharu arendada, tuleb aga tunda selles esinevaid probleeme ja ühiskonna suhtumist antud valdkonda. Autor keskendub oma lõputöös jahiturismis kütitavatele suurulukitele ja jahiturismile, sest mujal maailmas tehtud uuringud on näidanud, et jahituristid on peamiselt huvitatud suurulukite jahtimisest. Lõputöös anti ülevaade jahiturismist ning koostati uuring, kus selgusid peamised valdkonnaga seotud probleemid. Uuringus osalejad olid üksmeelel, et vahel lastakse valet looma, toimub alkoholi liigtarvitamist ning arusaamatused tekitavad kõige rohkem probleeme jahiturismis. Lõputöö üheks eesmärgiks oli välja selgitada suhtumine jahiturismi. Selgus, et nii jahimehed, kes jahiturismiga ei tegele kui ka jahiturismi ettevõtted suhtuvad jahiturismi üsna sarnaselt. Mõlemad arvasid, et jahiturism avaldab positiivset mõju Eesti ühiskonnale ja majandusele. Negatiivsena toodi välja, et jahiturism on seaduse poolt vähe reguleeritud. Uuringu põhjal tõi autor välja järeldused ja ettepanekud. Autor teeb probleemide vältimiseks ettepaneku jahikorraldajatele, kes võiksid alkoholitunnustega inimesi rohkem kontrollida ja mitte jahile lasta. Arusaamatuste vältimiseks tuleks kasutada tõlketeenuseid, et võõrkeeles suhtlemine paremini sujuks. Vigase looma kiiremaks leidmiseks tuleks kasutada kaasaegsemat tehnoloogiat. Selleks, et jahiturism saaks olla Eesti riigis eraldi majandusharu, teeb autor ettepaneku jahindusega seotud inimestele, kes võiksid teha riigile ettepaneku jahiturismi seadustamiseks, sest siis oleks oleks antud valdkond rohkem seaduse poolt reguleeritud ja kontrollitud.Nimetus Piiratud juurdepääs Juttselg-kärnkonn ehk kõre tehistingimustes kasvatamine ja tasasustamine loodusesse(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Pärimets, Kadri; Kalda, OliverKõre on väike jässaka kehaga kärnkonn, kelle seljal asub kollane triip. Ta on videviku- ja ööloom, kes saavutab suguküpsuse ligikaudu kolme aastaga. Kudemisel koeb emane 1,5-2 meetri pikkuse kudunööri, mille munarakud isane viljastab. Kõre on väga kitsalt kohastunud liik, kes seab normid ka oma kudemisveekogule. Selleks eelistab ta lamedapõhjalisi, päikesele avatud, taimestiku vaeseid veekogusid, mis on suhteliselt väikesed ja kus veetase ei ületa 30 cm. Sellised on näiteks hästi karjatatud rannaniidud, kus kudemisveekogu püsib avatud ja taimestik veekogu põhjas ja selle ümbruses on madalamurune. Kõre talvitub maa all, keldrites, kiviaedades, jms. kohtades. Talvitumisperiood kestab septembrist-oktoobrist aprillini. Kõre levila ei ulatu Euroopast välja. Paljudes oma levila osades on ta väljasuremisohus. Eestis asuvad kõre elupaigad peamiselt Lääne-Eesti saarestiku ning rannikualal. Ka siin on arvukus aastatega aina kahanenud. Arvukuse languse põhjuseks on enamasti karjatamiskoormuse langusest või karjatamise lõppemisest. Liigi säilimise jaoks on ülioluline jätkata olemasolevate rannaniitude majandamist ning alustada võsastunud ning roostunud rannaniitude osalist taastamist. Selleks, et tagada liigi püsimajäämist tuleb teha toetavat kõre kulleste üleskasvatamist ja taasasustamist loodusesse. Kulleste tehistingimustes üleskasvatamise juures on oluline võimalikult väike suremus, et tagada moonde läbinud isendite suurem arvukus. Selleks on loodud Ohustatud liikide taastamis- ja rehabilitatsioonikeskus Penijõele Matsalu rahvusparki, kus on olemas ruumid ja vahendid kõre tehistingimustes üleskasvatamiseks. Antud töös vaadeldakse lähemalt 2014 - 2017. aastal Kopenhaageni loomaaiast ja Eestimaa eri paikadest toodud kudu ja kulleste tehistingimustes üleskasvatamist ning selle protsessi edukust. Kullesed kasvasid üles väikestes vannides, kuhu oli sisse pandu ka pisut taimestikku. Neile söögiks sai algul antud koerakrõbinaid ning hiljem kalatoitu. Kui kullesed hakkasid moonduma ehk neile tekkisid jalad, pidi nad vannidest välja tõstma ja asetama kastidesse, kuhu oli nelie loodud spetsiaalne 35 keskkond. Juba moondunud konnadele anti toiduks kohapeal kasvatatud hooghännalisi ja äädikakärbsid. Nende viie aasta jooksul taasasustati kokku 22 154 kõret, erinevatesse Eesti kõre elupaikadesse. Antud tegevust, mida viimase viie aasta jooksul on tehtud, võib lugeda edukaks. Sellega seoses on välditud Juttselg-kärnkonna väljasuremist tema elupaikadest Eestis. On tõestatud, et taasasustamise tagajärjel on hakanud toimuma kõrede sigimine ja arvukus on tõusnud. Viimasel viiel aastal on tagatud kõre liigi säilimine ning tuleb ka elupaikade püsimajäämisele rohkem tähelepanu pöörata.Nimetus Piiratud juurdepääs Maastikumuutused nahkhiirte talvituspaikade ümbruses(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Aru, Marianne; Kalda, OliverNahkhiired on lennuvõimelised väikese või keskmise suurusega imetajad, kes kuuluvad käsitiivaliste seltsi. Eestis on kindlaks tehtud kaheteistkümne liigi esinemine, kellest levinumad on põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv, veelendlane ja pargi-nahkhiir. Terves Euroopas on täheldatud nahkhiirte arvukuse langust viimase poole sajandi jooksul, sest sobivaid elupaikasid jääb järjest vähemaks. Seetõttu on kõik Euroopa Liidus levinud liigid seatud looduskaitse alla ja Eestis kuuluvad nad II kaitsekategooriasse. Üks nahkhiirte elupaikade kadumise põhjuseid on valglinnastumine. Üha enam kogunevad inimesed Tallinnasse elama ja töötama, aga kuna elukohtade arv on linnas piiratud, siis on asutud hajaasustusalasid rajama pealinna ümbritsevatesse valdadesse. Mitmed sellised elurajoonid on ehitatud nahkhiirte talvituspaikade lähedusse ning käesoleva töö eesmärk oligi välja selgitada kui palju on maastik muutunud nendes piirkondades perioodil 2002-2019. Lõputöös uuriti viite nahkhiirte talvituspaika – Laagri, Vääna-Posti ja Vääna-Viti püsielupaigad ning Astangu ja Humala talvituspaigad, mille ümbruses toimunud maastikumuutusi uuriti seitsmeteistkümne aasta jooksul. Saadud tulemused näitavad, et et kõige suuremad maastikumuutused on toimunud Laagris, kus aastatel 2002-2019 toimus kaks ehitusbuumi, millega hoonete arv kahekordistus ning muude rajatiste hulk kolmekordistus. Nahkhiirte peamist toitumisala ehk metsa jäi vaadeldud perioodil vähemaks. Samal ajal talvitub Laagri püsielupaigas igal aastal kõige rohkem nahkhiiri võrreldes teiste töös käsitletud talvituspaikadega. See tähendab, et uurimisaluste loomade vahel võib valitseda tihedam konkurents, mis pärsib nende levikut. Teine piirkond on Astangu, kus nahkhiirte jaoks olukord on halvemaks muutunud. Hiljutise ehitusbuumi tõttu on tekkinud oht, et talvituspaigale hakatakse hoonestama liiga lähedal ning see takistaks loomade sissepääsu koobastesse. Vääna-Vitis aastatel 2002-2019 märkimisväärseid maastikumuutuseid toimunud ei ole, sest piirkond oli täis ehitatud juba enne vaatlusperioodi algust. Nahkhiirte jaoks on elutingimused paranenud Vääna-Postil ja Humalas, kuna hooneid on juurde ehitatud minimaalselt ja metsa on mõlemal alal juurde kasvanud. Analüüsi esimesest poolest tuli välja, et Laagri talvituspaiga varjendite ümbruses on olukord nahkhiirte jaoks kujunenud üldiselt kõige halvemaks, seetõttu uuriti selles piirkonnas maastikumuutusi iga sissepääsuava vahetus lähiümbruses eraldi. Selgus, et maakattes toimunud muutused olid varjendite koopaavade ümber ebaühtlased. Kahe sissepääsuava lähiümbruses ei olnud maakate üldse ümber kujunenud ning ühe varjendi ümbrus oli vaadeldud perioodi jooksul täis ehitatud 100 meetri raadiuses. Töös käsitletavat teemat on võimalik edasi uurida mitmel viisil. Üheks variandiks on analüüsida talvituspaikadena kasutatavate militaarrajatiste maa-aluseid ruume ja nende seisundit ning vajadusel otsida viise olukorra parandamiseks. Autor teeb töös ettepaneku uurida nahkhiirte lendamistrajektoori talvituspaikadesse sisenemisel ja väljumisel ning selle järgi kaitset täiendada, sest kui loomade tee elupaika on liialt takistatud, siis võivad nad lõpetada selle kasutamise. Nahkhiirtele võib ohtu kujutada ka hoonestamisega kaasnev tehisvalgustus ning seda aspekti tuleks tulevikus analüüsida. Samuti võiks tulevikus kaaluda nahkhiirte püsielupaikade ümbruses kasvava puittaimestiku kaitse alla seadmist.Nimetus Piiratud juurdepääs Räpina poldri linnustik enne ja pärast projekti „Natura 2000 Biotoopide Kaitse Räpina Poldril“(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Uuspalu, Rasmus; Kalda, OliverRäpina polder rajati nõukogude perioodil põllumajanduse eesmärgil. Poldril asuvaid põlde kasutati sööda kasvatamiseks kahele poldri äärsele suurfarmile. Sellel põhjusel loodi poldril ca 45 km pikkune teedevõrk. Hoiualal asuvaid metsamaid ei ole metsamajandusliku eesmärgi huvides peaaegu et üldse kasutatud. Suurimaks metsaomanikuks on RMK. Räpina polder on kõige rohkem tuntud oma mitmekesise elustiku poolest. Räpina poldri hoiualal on kohatud 31 liiki imetajaid, 6 liiki kahepaikseid ning 190 linnuliiki. Räpina poldrit kasutavad tuhanded läbirändavad linnud toitumiseks ja peatumiseks. Samuti on Räpina polder soodne pesitsuspaik paljudele veelindudele, kelle hulka kuuluvad ka naerukajakad, väikekajakad, mustviiresed ja valgetiib-viiresed. Selle tõttu valiti Räpina poldri hoiuala 2001. aastal tähtsaks linnualaks ning Natura 2000 linnukaitsealaks. „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projekti peamiseks eesmärgiks oli tähtsate ja kaitsealuste linnuliikide sobivate elupaikade kaitsestaatuse saavutamine. Üheks suureks ohuks Räpina poldri hoiualal arvati olevat poldri pindala vähenemine. Probleem seisnes poldri alade väheses kasutuses, mille tõttu olid paljud alad kasvanud suurel määral võssa ning vajasid niitmist. Maa uuesti kasutusele võtmisega loodeti taastada rohumaade, karjamaade ja põllumaade väärtus erinevate linnuliikide toitumis-peatumis- või sigimispaigana. Projekti valmimise hetkel puudus Räpina poldri hoiualal kehtiv kaitsekord. Selle tõttu kardeti poldri alade väärkasutamist ja valesti majandamist, mis oleks toonud pöördumatut kahju. Et kindlustada hoiuala soodne kaitsestaatus, töötati välja „Räpina poldri kaitsekorralduskava aastateks 2006-2014“. Suurimad probleemid Räpina poldri hoiualal olid ebaregulaarsed üleujutused, mille tõttu veelinnustiku populatsioon Räpina poldril kõikus suurelt. Samuti seadsid üleujutused ohtu kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad. Ohuga võitlemiseks loodi stabiilne märgala, suurusega 200 ha, Räpina poldri põhjaossa, kus olid kõige rohkem levinud ka üleujutused. Projekti käigus loodud märgalal ei täheldatud teistele ümbritsevatele biotoopidele suurt mõju. Autor leidis, et haneliste arvukuses Räpina poldril on toimunud positiivne muutus. Autor arvab, et arvukuse tõusu põhjustas poldri alade majandamine (niitmine ja karjatamine), mis võimaldas hanelistele suurema toidulaua. Naerukajakate arvukus suurel määral ei tõusnud, küll aga tõusis pesitsusedukus peaaegu kahekordselt. Autori arvates on kasvanud pesitsusedukuse põhjuseks loodud stabiilne märgala ning seda ümbritsev niiske pinnas, mis on naerukajakatele soodsaks pesitsemispaigaks. Väikekajakate arvukuseks loendati rekordiline arv, 945 isendit. Pesitsema jäi väikekajakaid aga 23 paari, mis näitab, et enamus lindudest oli vaid läbirändel. Pesitsusedukus võrreldes varasemaga oli palju kõrgem. Seega usub autor, et poldrile loodud märgala pakkus väikekajakatele piisavalt häid tingimusi nii toitumiseks kui ka selle lähedal pesitsemiseks. Mustviireste arv tõusis umbes veerandi võrra. Poegi 2005. aastal ei täheldatud, küll aga leiti 2010. aastal neid 43 pesas. Kuna mustviiresed eelistavad elupaigaks madalaid veekogusid, leiab autor, et nende arvukuse ja ka pesitsemisedukuse tõusu taga on poldrile loodud märgala . Valgetiib-viireste arvukus kasvas võrreldavate aastate jooksul üle nelja korra, 2010. aastal loendati neid kokku 400 isendit. Ka pesitsusedukus tõusis märgatavalt, poegi esines 49 pesas. Valgetiib-viireste elupaiga eelistused on sarnased mustviirestele. Seetõttu julgeb autor arvata, et valgetiib-viireste suure tõusu põhjuseks on samuti poldri põhjaossa loodud stabiilne märgala. Öölaulikute poolest olid ainsad liigid, mis säilitasid võrreldavate aastate jooksul stabiilse arvukuse, hüüp ja väikehuik. Mõlema liigi arvukuseks hinnati olevat 3 paari. Rooruikade, täpikhuikade ja rukkirääkude arvukused aga langesid märgatavalt. Hüübid, rooruigad ja väikehuigad eelistavad elupaikadena roostikke ning märjemaid alasid. Selle põhjal usub autor, et oleks pidanud antud liikide arvukus just tõusma, sest loodud märgala ümbrus peaks neile liikidele hästi sobima ning Lämmijärve ääres asuvat roostikku „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projekti käigus ei mõjutatud. Autori arvates on öölaulikute arvukuse seas toimunud langus ebatavaline, kuna „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ käigus läbi viidud tegevused oleksid pidanud ka öölaulikute arvukust suurendama. Öölaulikute madala arvukuse põhjuseks võib viidata ka ebasoodsale aastale ning adekvaatsema hinnangu saamiseks tuleks sarnaseid uuringuid kindlasti korrata. Autori arvates oli „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril“ projektist pigem kasu, kuna maid hooldatakse ning peatunud on poldriala vähenemine, suuremas osas on linnuliikide arvukused ning pesitsemisedukused tõusnud. Autori arvates tuleks aga välja uurida, miks öölaulikute arvukus langes ning üritada välja töötada lahendused, et nende arvukused Räpina poldril tulevikus siiski tõuseksid.