Sotsiaaltöö

Valdkonna püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/37

Sirvi

Sirvides Sotsiaaltöö Autor "Dräbtšinski, Karmen" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Suitsidaalsuse kujunemine tuginedes inimeste isiklikele kogemustele
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-04) Dräbtšinski, Karmen; Leuska, Anu
    Suitsidaalse käitumise põhjused võivad olla väga varieeruvad, ei ole üht ja ainust seletust, miks inimesed käituvad enesehävituslikult. Suitsiid on terve hulga bioloogiliste, geneetiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnategurite koosmõju tulemus. Samuti on leitud ka selgeid tõendeid, et suitsiidset käitumist põhjustavad olukorrast või seisundist tulenevad tegurid. Psühhopatoloogia on kõige kriitilisem kaudne riskitegur suitsidaalse käitumise kontekstis ning ligikaudu 90% täiskasvanud ja üle poole alaealistest suitsidentidest vastavad mingisuguse psühhiaatrilise diagnoosi kriteeriumile. Enesetapukäitumisega on väga tugevalt seotud ka konfliktid, katastroofid, vägivald, väärkohtlemise või kaotuse kogemine, eraldatuse tunne ning diskrimieerimist kogevatel haavatavatel rühmadel. Lisaks on suitsidaalse käitumise riskiteguriteks psüühikahäired, somaatilised (kehalised) haigused, tülid ja lahkuminek, töötus, probleemid tööl ja koolis, majanduslikud raskused, vahetud negatiivsed ja traumeerivad elusündmused. Kõige kriitilisemaks riskiteguriks peetakse siiski varasamet suitsiidikatset. Kuid suurem osa enesetappudest on võimalik ennetada või ära hoida. Suitsiidirisk on dünaamiline protsess, mis on populatsioonide ja vanuserühmade lõikes muutuv. Inimese suitsiidirisk võib aja jooksul suureneda või väheneda ning riski olemus samuti muutuda. Suitsiid võib olla ka üks võimalus psüühiliste konfliktide lahendamiseks, millest inimene ei ole osaliselt või täielikult teadlik. Oluline roll on suitsiidide riskifaktorite äratundmisel ning hindamisel. Suitsiidi riskifaktoreid saab liigitada kestuse (lühi- või pikaajalised) või suitsiidiriski intensiivsuse järgi. Enam levinud suitsiidi riskifaktoriteks on epidemioloogilised faktorid, psühhiaatrilised häired, varasemad sündmused ning suitsiidiga seotud sümptomid. Lõputöö viidi läbi kvalitatiivsel uurimismetoodikal. Analüüs aitas paremini aru saada enesetapukatseid teinud inimeste probleemidest ja nende põhjustest. Tulemustest saadi parem ülevaade põhilistest probleemidest, suitsiidimõtete intensiivsusest, abivõimalustest, abivõimalustega rahulolust ning inimeste valmisolekust abi vastuvõtmiseks. 52 Intervjuude põhjal tuli välja, et enamik enesetapukatseid oli tehtud emotsioonide ajel, kus inimesed ei saanud enam oma teo tagajärgedest aru ega osanud juhtida emotsioone. Mitmel juhul inimesed kutsusid ise endale hiljem abi, kui emotsioon oli möödunud ja suudeti adekvaatselt mõelda, mida nad olid teinud. Vastajate intervjuudest selgus, et probleemideks olid: lähedase inimese alkoholi sõltuvus, mis aastate jooksul süvenes; elukaaslasest lahku minek (probleemid suhetes); kasuvanema poolne seksuaalne kuritarvitamine ja väärkohtlemine; psüühilised probleemid (ärevusehäire, paanikahood, ärevus, depressioon) ja koolikiusamine. Probleemid viisid suitsidendid viimasele piirile, kus nad ei leidnud probleemidele sellel hetkel lahendust ega abi. Respondendid ei soovinud lahkuda elust, mille nad olid üles ehitanud, vaid lootsid leida lahendust probleemile, mida aktsepteeriksid ka nende lähedased. Uuringust selgus, et vastajate puhul hakkasid suitsiidimõtted tekkima juba varases teismeeas (10-12) erinevatel põhjustel. Enesetapumõtted kestsid seni, kuni osalejad olid oma probleemile leidnud lahenduse või saanud vastavat abi. Tööst tuli välja, et need inimesed ei ole viimaste aastate jooksul mõelnud suitsiidi mõtete/suitsiidikatsete peale, kuna neil ei esine enam sellised probleeme, mis minevikus esinesid. Mõnede vastajate puhul hakkasid suitsiidimõtted peale 20 eluaastat. Uuringust selgus, et need inimesed on viimaste aastate jooksul küll mõelnud suitsiidimõtteid, kuid need on olnud mõneks hetkeks ning möödunud seejärel. Selgus, et mitmel korral on varasemalt perekonnas lähedane inimene sooritanud suitsiidikatse. Ühel juhul sooritati lõpuleviidud suitsiid, mille tagajärjel inimene hukkus. Seda kinnitab ka väide, et inimesed, kelle perekonnas on varasemalt olnud suitsiide, on kaks või enam korda suurema suitsiidiriskiga kui inimesed, kelle pereliikmed pole surnud enda käe läbi. Vastajad viisid enesetapukatset(id) läbi erinevatel viisidel. Mitmes suitsiidikatses domineeris alkohol, köiega poomine, žileti või terariistaga käevarte vigastamine ja tablettide manustamine. Uurimusest selgus, et mitmel juhul enesetapukatset teinud inimesed ei räägi oma lähedastele, põhjusel, et nad ei saa sealt mingit abi ja tuge või soov mitte koormata muredega oma lähedasi. Mitmel juhul diskuteerisid lähedased inimesega enesetapukatse tegemise pärast, kuid mingeid abivõimalusi välja ei 53 pakkunud ega suunanud inimest abi otsima. Lähedased ei rääkinud antud probleemist edasi ning pigem välditi probleemi kui selle lahendamist. Suitsidaalsed inimesed on saanud erinevaid abivõimalusi, nagu näiteks medikamentoosne ravi, psühholoogiline ravi, psühhiaatriline abi ning psühhiaatriakliinikus saadud ravi. Osaliselt saadi abi oma perekonnalt. Kuid inimesed alati ei rääkinud oma probleemidest, kuna nad ei soovinud koormata lähedasi enda probleemidega. Selgus, et enamik vastajaid ei saanud abi ega toetust oma lähedastelt, mida nad oleksid oodanud või soovinud, puudus üksteise mõistmine, toetamine ja hoolimine. Lähedased ei osanud inimeste käitumisest välja lugeda, et selle taga peitub tõsisem probleem või abipalve. Mitmel juhul lähedased, kas ei hoolinud või ei osanud leida vastavaid abivõimalusi. Lähedased ei osanud arvata, et asi võib tõesti nii tõsine olla. Mitmel juhul tuli välja, et kõik vastajad ei olnud valmis abi vastu võtma, kuna nad ei soovinud rääkida oma probleemidest psühholoogile või nõustajale, sest inimeste jaoks olid spetsialistid võõrad inimesed ning see tekitas ebamugavust ja antipaatiat. Selgus, et inimesed ise ei olnud valmis rääkima, kuna vajasid rohkem aega, kuid spetsialistid ei andnud seda aega klientidele, vaid pigem mõnel juhul survestati rääkima. Vastajad olid endas ebakindlad, haavatavad ja väga emotsionaalsed ning soovisid pigem rohkem aega enda mõtete/tunnete rääkimiseks või enda avamiseks. Uuringust selgus, et vastajad oleksid soovinud teistsugust lähenemist tervishoiutöötajatelt/spetsialistidelt, kuid ei osatud välja tuua konkreetseid mõtteid. Ühel juhul tehti ettepanek, et tervishoiu poliitikas tuleb teha muudatusi, sest kohati ei ole kvaliteetne abi kättesaadavus tagatud. Enesetapukatse sooritanud inimestel on jäänud peale tervenemist terviseprobleeme või tüsistusi, mis mõjutavad nende igapäevaelu märgatavalt. Terviseprobleemid, mis jäid inimesi painama peale tervenemist, olid valdavalt: pingepeavalud, ärevusehäired, isiksusehäired, depressioon, paanikahood, südamekloppimised, õhupuudus ja ärrituvus. Inimesed on selle kõige juures jäänud optimistlikuks ja suutnud eluga edasi minna, sest enamik inimesi käivad tööl. Mõned inimesed käivad tööl ja koolis samal ajal. 54 Kokkuvõtvalt võib autor öelda, et väga tähtis on informeerida ja tõsta inimeste teadlikkust suitsiidi tunnuste ära tundmisel, samuti ka spetsialistide teadlikkust. Oluline on, et inimesed oskaksid suhelda suitsidaalse inimesega empaatiliselt ja suunata indiviid abi otsima või teha seda vajadusel inimese eest ise. Samuti on väga oluline, et inimesed teaksid, nad ei ole oma murega üksinda, vaid et nad julgeksid rohkem ka ise abi otsima minna spetsialisti juurde. Ainult varajase märkamisega saab ära hoida inimese hukkumist enda käe läbi.