Sotsiaaltöö

Valdkonna püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/37

Sirvi

Näitamisel1 - 20 193-st

Avatud juurdepääs
Abivajaduse hindamine sotsiaalteenuste ja –toetuste määramisel kohalikus omavalitsuses
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Valg-Rask, Eveli; Annus-Anijärv, Laivi
Lõputöö eesmärk on analüüsida sotsiaaltöö spetsialistide abivajaduse hindamise läbiviimise kogemuste kooskõla teooria ja õiguslike alustega. Tulemustest lähtuvalt saab öelda, et uurimuses osalenud sotsiaalhoolekande spetsialistid lähtuvad inimese abivajaduse terviklikus hindamises sotsiaalhoolekande seaduse poolt välja toodud alustest ja põhimõtetest. Seadus kohustab võtma abivajaduse hindamisel arvesse inimese toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh personaalse tegevusvõimega ning füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Tulemustest selgus, et spetsialistid võtavad abivajaduse hindamisel neid komponente arvesse. Samuti keskenduvad nad abivajaduse hindamisel viiele STAR programmis olevale hindamisvaldkonnale, milleks on: 1) milleks on suhted sotsiaalvõrgustikuga, 2) majanduslik olukord, 3) eluase ja elukeskkond, 4) tervislik seisund ja elustiil, 5) töötamine ja õppimine. Lisaks selgus uurimistulemustest, et spetsialistid järgivad abivajaduse hindamise protsessis sotsiaalhoolekande põhimõtteid. Näiteks rõhutab sotsiaalhoolekande seadus inimese kaasamise, kuulamise, tema arvamuse arvestamise ja nõustamise põhimõtet. Spetsialistide jaoks on vestlus inimesega üks peamisi ja olulisemaid komponente abivajaduse hindamise protsessis, sh arvestatakse vastavalt võimalusele inimese arvamusega. Siiski on abivajaduse hindamine laiem ning olenemata inimese enda seisukohast hinnatakse abivajadust terviklikult. Puudusena märkas autor, et spetsialistid ei käsitlenud hooldaja toetusvajaduse välja selgitamise komponente, kuid sellest lähtuvalt ei saa üheselt väite, et spetsialistid seda põhimõtet ei järgi. Kõrvutades sotsiaaltöö teooriaid ja uurimistulemusi saab kokkuvõtvalt öelda, et erinevad alusteooriad toetavad abivajaduse hindamist. Antud uurimistöös võeti aluseks kriisiteooria ning Maslow’i vajaduste hierarhia. Nende alusteooriate tundmine võimaldab sotsiaaltöötajal mõista, kuidas ja miks on oluline abivajadust terviklikult hinnata ning abivajajale tagada just temale sobiv sotsiaalteenus või -toetus. Inimene ise vastutab, motivatsioon ise edaspidi hakkama saada tuleb temalt. Uurimistulemustest lähtuvalt saab öelda, et Maslow teooria on sotsiaaltöö spetsialistidele inimese abivajaduse hindamisel ja abimeetme valimisel aluseks. Intervjuudest selgus, et abivajaduse rahuldamisel keskendutakse esmalt Maslow skeemi madalamatele osadele, st füsioloogilised ja turvalisuse vajadused ning seejärel on võimalik liikuda kõrgemale. Kui inimesel ei ole füsioloogilised vajadused rahuldatud, siis tal puudub motivatsioon järgmiste vajaduste rahuldamiseni püüelda. Sotsiaaltöötaja peab hindama, milline vajadus inimesel on ning pakkuma tuge ning jõustamist kliendist lähtuvalt. Läbi kriisiteooria on võimalik aru saada, millises kriisitüübis võib klient hetkel olla. Peamiselt puutuvad sotsiaaltöötajad kokku klientidega, kellel on kas arengukriis (iseseisvumine, lapse sünd, muutused rollides) või situatsiooniline (majanduslik) kriisivorm. Tulenevalt uurimistulemustest ja uurimuses osalenud spetsialistide väljakutse kohtadest ja ettepanekutest teeb autor kaks peamist ettepanekut. Uurimuses osalenud spetsialistide jaoks on oluline ühtne hindamisinstrument, mida tänasel hetkel ühtse alusena abivajaduse hindamise juures ei ole. Kuivõrd näeb ka autor, et kvaliteedi ühtlustamise aspektist lähtuvalt tagaks ühtne hindamisvahend objektiivsema ja terviklikuma abivajaduse hindamise, teeb autor ettepaneku sotsiaalhoolekande valdkonna poliitikakujundajatele töötada välja ühtne hindamisinstrument, mis oleks aluseks üle Eesti abivajaduse hindamise kontekstis. Lisaks tõid uurimuses osalenud spetsialistid välja, et sooviksid senisest rohkem vahetada praktilisi kogemusi teiste sotsiaalhoolekande kolleegidega. Sellest tulenevalt teeb autor ettepaneku kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtidele ja sotsiaalvaldkonna poliitikakujundajatele korraldada ühiseid regionaalseid või üle-Eestilisi kovisioone, supervisioone ning koostöökohtumisi. Autori hinnangul sai käesoleva töö eesmärk täidetud ning autor sai selgitada välja, kuidas ühtib sotsiaaltöö spetsialistide kogemustega abivajaduse terviklikul hindamisel, seaduses sätestatud aluste ja põhimõtete ning sotsiaaltöö teooriatega kohalikes omavalitustes. Inimesel jääb lõpuks ikkagi õigus, vabadus ja vastutus, teha oma elu puudutavad valikud.
Avatud juurdepääs
Abivõimalused lapsevanemale Eestis lapse ootamatu surma korral
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Laugmaa, Cristiine; Mitendorf, Airi
Lapse kaotusega leppimine ei ole kerge ning hoolimata lähedaste inimeste toetusest võib lein kesta pikalt. Mida ootamatum on lapse kaotus, seda keerulisem on ka leinamise protsess. Abi otsimine lapse leinamise puhul on vanematel viimane asi, mille peale nad mõtlevad. Abi saamise võimalused on kauged ja kättesaamatud ning tihti nendest ka ei teata midagi. Lõputöö eesmärk on anda ülevaade abi saamise võimalustest Eestis lapsevanematele lapse ootamatu surma korral. Oma töös kirjeldasin lapsevanemate leinaga seonduvaid teooriaid, kriisiteooriat, leinaprotsessi ja abi saamise võimalusi Eestis. Töö koostamise käigus sain juurde teadmisi uuritavas valdkonnas ning täitsin lõputöö eesmärgi ning uurimisülesanded. Lõputöö põhjal saab väita, et tegemist on väga individuaalse ja keerulise olukorraga. Kriis on keeruline ja sellest taastumine on iga inimesel erinev. Väga olulise punktina tooksin välja, et lein on normaalne reaktsioon ja igal inimesel peaks olema võimalik leinata nii kaua, kui ta seda vajab, et taastada normaalne elu. Seda kas siis lähedaste abil või otsides abi spetsialistidelt. Uurimistöös kirjeldatud abi saamise võimaluste järgi tuleb välja, et Eestis on võimalik abi leida kas meditsiinilise poole pealt, nõustajate juurest või erinevatelt veebisaitidelt. Abi on võimalik saada ka anonüümselt. Väga positiivne on see, et Eestis on hakatud järjest enam väärtustama inimeste vaimset tervist, selle hoidmist ja säilitamist ning kriiside puhul selle taastamist. Tuleb tõdeda, et abistavaid organisatsioone ja spetsialiste on Eestis väga vähe. Abi kättesaadavus on raskendatud, kuna puuduvad ainult sellele valdkonnale spetsialiseerunud spetsialistid ja organisatsioonid. Järjekorrad võivad olla väga pikad ja õige abistaja leidmine keeruline kui mitte võimatu. Eestis on antud teemal väga vähe kajastatust ja abiandmine küllaltki algtasemel. Vaja oleks kindlat ja läbimõeldud süsteemi koheseks abiks ja ka pikaajaliseks abiks. Selles valdkonnas on väga palju arenemisruumi, kuid õnneks liigutakse sinna suunas, et olukorda parandada. Ettepanekutena tuleks kindlasti välja tuua ühtse süsteemi loomist, kuhu koondada kõik abiandjad kokku. Siinkohal peaks riik ja erasektor tegema tihedat koostööd. See lihtsustaks märkimisväärselt abi kättesaadavust. Abistajatele tuleks luua kindlad juhendid abiandmiseks ja moodustada kindel struktuurne abiandmis vorm. Rohkem tuleks koolitada valdkonna spetsialiste, et abi oleks võimalikult kiiresti kättesaadav. Spetsialistide võrgustiku loomisel oleks võimalk neil teineteiselt nõu küsida ja vajadusel soovitada lisaks olemasolevale abile lisaabi. Kindlasti on olulisel kohal veel abistajate endi vaimne tervis. Kogemusnõustajad on ise sarnase situatsiooni läbi elanud ja peavad olema eriti ettevaatlikud, et ei tekiks läbi põlemist. Kuna nende abistamise teemad on negatiivsed, peavad nad leidma vajadusel abi endale ja saama piisavalt tihedalt lisa koolitusi, täiendamaks oma teadmisi. Uuendusena veel võiks luua kogemusnõustajate juhitud tugigruppe leinas lapsevanematel. Gruppides oleks võimalik spetsialisti juhendamisel jagada oma kogemusi teiste vanematega, kellel on sarnased läbielamised olnud ja üksteise kaasabil oma leinaga tegeleda. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et uurimisülesanded võimaldasid töö autoril kirjeldada leina, selle olemust ja leinaprotsessi ning anda ülevaade abi saamise võimalustest sellisel määral, nagu need praegusel ajahetkel kättesaadavad on.
Piiratud juurdepääs
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps Eesti üldhariduskoolis
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-04) Mägi, Merle; Kool, Helen
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on levinud kõikjal maailmas ja selle häirega elama õppimiseks tuleb üha paremaid õpetusi, kuid ikkagi puutume sellega kokku ja paljudele on see täiesti uus ja avastamist täis maailm. Häireid üldse on raske mõista, sellesse suhtutakse kui haigusesse, et andke rohtu ja inimene saab terveks, Kuid nii lihtne sellega ei ole. Lapsed on meie tulevased täiskasvanud ja vajavad igati täiskasvanute tuge. Lapse arengu seisukohast on väga oluline selle häire nüansside tundmaõppimine ja teadvustamine, et laps ei ole lihtsalt “paha” laps, vaid tal puuduvad teatud oskused ja tema aju ei ole nii kiiresti arenenud või jäävadki sinna teatud nüansid, mis mõjutavad teda terve ülejäänud elu. Uurimuse teoreetiliseks lähtekohaks on biheivioristlik teooria, mis selgitab, et inimene käitub vastavalt keskkonnale ja seda saab mõjutada stiimulite kaudu. Teooria aluspõhimõtted selgitavad käitumise kujunemist ja selle muutmise võimalikkust. Lõputöös on kasutatud kvalitatiivset uurimismeetodit, milleks oli intervjuu. Respondentideks oli kokku neliteist last vanuses 7–14 aastat. Lõputöö läbiviimise eesmärk oli teada saada, mis mõjutab laste käitumist koolikeskkonnas, ja selle eesmärgi uurija ka saavutas. Töötades läbi väga palju erialakirjandust käitumisest, pedagoogikast, psühholoogiast, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest ja analüüsides intervjuusid, joonistus välja üsna selge muster, mis lapsi kõige enam mõjutab. Sellega võib autor oma töö õnnestunuks lugeda. Üks mõjuritest koolis oli õpetaja, kes mõjus lastele erinevalt. Lahkemad ja selgepiirilised õpetajad said positiivse tagasiside ja laste assotsiatsioon selliste õpetajatega oli hea, nad julgesid tunnis õpetajalt abi küsida, ei tundnud ennast häirituna ega ka hirmu. Ka suutsid nad end sellise õpetajaga paremini reguleerida. Häiritud olek raskendas õppimisega tegelemist ja tekitas soovi seda tundi vältida. Selles tunnis oli lapsel tavaliselt raskusi ka edasijõudmisega. Ta ei tundnud seal tunnis end tugevana. Akadeemiline õppeedukus oli pigem madalam. Tugevamana ja meeldivamana tundis end laps seal tunnis, kus ta sai positiivse tagasiside ja tundis, et temaga arvestatakse, mis on lapse arengu seisukohast väga oluline. Teiseks mõjuriks oli kiusamine koolis. See on aktuaalne teema olnud aastaid, kuid ikkagi ei näi see probleem vähenevat. Lapsed tunnevad end seda kogedes halvasti. Neile ei meeldi ka selle pealtnägemine. Algklassides kogeti rohkem kiusamist, vanemana osati juba enda eest seista ja mõni tunnistas, et kiusab ka ise aegajalt teisi. Kiusamine kui igasugune negatiivne tagasiside jätab lapse enesehinnangule sügava jälje ja selle kogemist on veel aastaid hiljeb halb meenutada või ebamugav rääkida. Kolmas mõjuallikas käitumisele oligi just last ümbritsev keskkond ja tema enda mõju sellele keskkonnale. Just suuremates klassides, kuid ka väikeklassis on tülitsemisel sage lärm ja müra, mida on ATH lapsel raske taluda, ta läheb kiiresti endast välja ja see väsitab teda. Pideva pingeseisundi tõttu ohustab lapsi depressioon. Töö autor ei soov siinkohal olla arst ega diagnoose panna, kuid meeldiv keskkond soodustab positiivseid suhteid. Stressi vähendamine koolikeskkonnas oleks väga oluline. Rõõm oli näha, et enamiku laste elus oli hobi või harrastus, millega nad vabal ajal tegelesid ja mis neile naudingut pakkus. Väga paljudel olid välja kujunenud nende tugevad küljed ja üldiselt olid nad ka ise sellest teadlikud. Intervjueerijal jäi vaid iga vestluse lõpus koos lastega rõõmustada ja julgustada neid oma lemmikhuvialaga edasi tegeleda. Lõputöö analüüsi põhjal võiks sõnastada soovitused nii koolide juhtkondadele kui ka õpetajatele, kuidas ATH diagnoosiga lapse käitumist soovitud suunas mõjutada. 1. Peale akadeemilise hariduse pöörata koolis rohkem tähelepani kooli sisekliimale. Head suhted ja pingevabam õhkkond suurendavad akadeemilist edukust. 2. Tuua kooliprogrammi juba algklassidesse sisse suhtlemise õpetus, et lapsed harjutaksid teineteisega viisakat rääkimist, mis on aluseks emotsionaalsele intelligentsusele. 3. Väga oluline on suhtlemisel konfliktide lahendamise oskuse õpe. Soovitav on tuua klassijuhataja tunni raamesse tegevuste ja oskuste õpe, mis aitaks mõista konflikti olemust. 4. Teha võimalikuks kooliprogrammides emotsioonide juhtimise õpe, selle viisid ja põhimõtted. 5. Koolitada õpetajaid veel enam erivajaduste tundmaõppimise osas ja näidata just seda, kuidas koolitunnis teadmisi praktiseerida. Paremad teadmised erivajadustest aitavad paremini mõista last, keda õpetatakse. Lapsed käituvad hästi, kui nad seda oskavad ja neil on selleks piisavalt ressurssi. Neil endil on samuti raske keeruliste tunnetega tome tulla. Nad vajavad selles täiskasvanu tuge ja mõistmist.
Avatud juurdepääs
Aktuaalsed sotsiaalsed probleemid ja kaardistus Riigiinfo telefonil 1247
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-07) Termonen, Sandra; Kool, Helen
Käesolevas lõputöös uuriti Riigiinfo telefoninumbri 1247 rolli ning selle kaudu ilmnevaid sotsiaalseid probleeme Eesti ühiskonnas. Lisaks rõhutati Häirekeskuse rolli kogukondliku turvalisuse ja heaolu tagamisel ning tõdeti inimeste muret abi otsimise ja vastuvõtmise osas. Uurimistöö eesmärk oli välja selgitada 1247 telefonile helistajate peamised sotsiaalsed probleemid, kategoriseerida need ning analüüsida õpitud abituse teooriaga seoses. Uurimistöö läbiviimiseks analüüsiti 1247 telefonikõnesid ning kategooriseeriti need vastavalt esile kerkivatele sotsiaalprobleemidele. Lisaks seostati neid probleeme õpitud abituse teooriaga, mis võimaldas paremini mõista helistajate käitumist ja vajadusi. Kõige sagedasemad kõned 1247 numbrile olid seotud vaimse tervise probleemidega ja infokõnedega. Teisel kohal olid korteriühistu ja omavalitsuse küsimused ning majanduslik ja sotsiaalne toimetulek. Kolmandal kohal olid üksildus ja suhtlusvajadus, eakate toimetulek ja hooldusvajadus ning abivajavate laste ja vanemate hooldusõigusega seotud küsimused. Infokõned moodustasid vaid 20% kõnede kogumahust, kuigi nende eesmärk on anda infot. Samuti jõudis 1247 numbrile mitmeid teiste ametkondade probleeme, näiteks laste hooldusõigusega seotud küsimused. Analüüsi tulemusena ilmnes, et eesti keeles tehtud kõnede osakaal oli suurem kui vene keeles tehtud kõnede osakaal. Eesti keeles tehtud kõnede puhul domineerisid vaimse tervise probleemid ja pahatahtlikud kõned, samas kui vene keeles tehtud kõned olid seotud rohkem üksilduse ja suhtlusvajaduse ning korteriühistu ja omavalitsuse tööga. Analüüsi käigus selgus, et naissoost helistajad olid sotsiaalprobleemidega kõnedes märkimisväärselt rohkem esindatud kui meessoost helistajad. Naiste seas domineerisid infokõned ning majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku ning eakate hooldusvajadusega seotud küsimused, samas kui meeste seas ilmnes rohkem pahatahtlikke kõnesid ja vaimse tervise probleemidega seotud küsimusi. Selle analüüsi põhjal võib teha järgmised järeldused õpitud abituse teooria kontekstis: 1. Üksindus ja suhtlusvajadus: Üksildus võib olla seotud mitmete faktoritega, sealhulgas suhtluspuudusega, mis omakorda võib viia suurenenud stressi ja depressioonini. Inimesed võivad helistada numbrile 1247 otsides vestluspartnerit või nõuandeid, kuna nad tunnevad end üksikuna ja vajavad emotsionaalset tuge. See võib olla seotud õpitud abitusega, kus inimene tunneb, et ei suuda oma probleemidega üksi toime tulla ja vajab väliseid lahendusi. 2. Abivajav laps ja vanemate hooldusõigust puudutavad küsimused: Vanemate mure lapse heaolu pärast võib olla seotud nii praktiliste kui ka emotsionaalsete väljakutsetega. Õpitud abitus võib väljenduda selles, kuidas vanemad otsivad abi ja lahendusi, kuid samas ei suuda ise olukorda kontrollida või muuta. 3. Eakate toimetulek ja hooldusvajadus: Eakatele võib olla raske tunnistada endale võimetust ja vajadust abi järele, eriti kui nad on harjunud iseseisvalt hakkama saama. Nad võivad tunda end abituna, kui nad ei suuda enam igapäevaelu toimetusi teha või vajavad rohkem hooldust. Õpitud abitus võib väljenduda selles, kuidas eakad inimesed ei suuda või ei taha tunnistada endale vajadust abi järele ning püüavad säilitada illusiooni oma iseseisvusest. 4. Majanduslik ja sotsiaalne toimetulek: Inimesed võivad tunda end abituna, kui neil puuduvad vajalikud ressursid ja toetused, et rahuldada oma perekonna vajadusi või lahendada majanduslikke probleeme. Nad võivad otsida abi ja nõuandeid, kuidas paremini toime tulla, kuid samas võivad nad tunda, et nende võimalused on piiratud ja nad ei suuda olukorda muuta. See võib viidata õpitud abitusele, kus inimesed tunnevad, et nende pingutused ei too kaasa soovitud tulemusi või et nad ei suuda olukorda kontrollida. 5. Kommunikatsiooni puudumine ja ebapiisav kättesaadavus: Tekib olukordi, kus korteriühistu esimees või muud ametiasutused ei ole kättesaadavad või ei vasta elanike muredele. See tekitab frustratsiooni ja emotsionaalseid reaktsioone elanike seas ning võib süvendada usaldamatust institutsioonide vastu. 6. Ebapiisav probleemide lahendamine: Olukorrad, kus ametiasutused ei suuda või ei taha lahendada elanike muresid, tekitavad pettumust ja viha. See näitab, et süsteemis on puudusi ja vajab parandamist. 7. Riigi roll ja vastutus: Tekib küsimus riigi rolli ja vastutuse kohta korteriühistute ja muude kohalike probleemide lahendamisel. Kui ametiasutused ei suuda tagada kodanikele vajalikku tuge ja kaitset, tekib õigustatud küsimus riigi võimekuse kohta tagada kodanike heaolu. 8. Vajadus parema juurdepääsu järele: On selge, et inimestel on vaja paremat juurdepääsu ametiasutustele ja teenustele, et lahendada nende igapäevaseid probleeme. See hõlmab nii füüsilist kui ka virtuaalset juurdepääsu ning kättesaadavust mitmes keeles. 9. Vaimse tervise ja sõltuvusprobleemide mõju: On oluline märkida, kuidas vaimse tervise probleemid ja sõltuvuskahtlused mõjutavad inimeste suhtumist ja käitumist. See võib kaasa tuua mitmeid tagajärgi, sealhulgas õpitud abitus ja manipulatsioon. Kokkuvõttes võib öelda, et õpitud abitus võib olla oluline tegur mitmesuguste sotsiaalsete probleemide, sealhulgas üksinduse, vanemliku mure, eakate hoolduse ja majandusliku toimetuleku puhul. See võib mõjutada inimeste käitumist ja emotsionaalset heaolu ning nõuda tõhusaid ja kaasavaid lahendusi, et aidata neil ületada nende probleeme ja taastada enesekindlus ja kontroll oma elu üle. Kokkuvõttes näitab see olukord vajadust parema suhtlemise, parema juurdepääsu ametiasutustele ja teenustele ning parema toetuse järele vaimse tervise ja sõltuvusprobleemidega inimestele. Samuti rõhutab see vajadust tõhusama probleemide lahendamise järele kohalikul ja riiklikul tasandil. Analüüsi põhjal tehti ettepanekuid Häirekeskuse ja sotsiaalvaldkonna asutuste koostööks, eesmärgiga parandada sotsiaalset toimetulekut ning lahendada esile kerkivaid probleeme: 1. Üksilduse ja suhtlusvajaduse kõned: Suunata kõned Sotsiaalkindlustusameti vaimse tervise telefonile või ohvriabi kriisitelefonile. Tagada ööpäevaringselt koolitatud spetsialisti kättesaadavus Häirekeskuses. 2. Vaimse tervise probleemide suunamine: Soovitada või suunata kõned SKA abitelefonidele. Kaaluda KOV-iga kaasamist olukorra hindamiseks. 3. Majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku ning eakate hooldusvajaduse küsimused: Juhtida helistajad pöörduma Sotsiaalkindlustusameti ja KOV-i poole. 4. Sotsiaalsete probleemide lahendamine: Analüüsi ja hindamise kaudu tuvastada olemasolevad seadused ja nende puudused seoses sotsiaalsete probleemidega. Luua ja rakendada programme, mis pakuvad tuge ja ressursse inimestele, kes on otseselt mõjutatud sotsiaalsest probleemist. Kaasata kogukonna organisatsioone ja vabatahtlikke, et laiendada programmi ulatust ja pakkuda individuaalset abi. 5. Vanemate hooldusõiguse ja lastekaitse küsimused: Suunata kõned Lasteabi telefonile. 6. Informeerimine erinevatest infoallikatest: Avaldada infomaterjale erinevates kanalites, et inimesed teaksid, kust leida abi ja nõustamist vastavalt oma küsimusele või murele. Kokkuvõttes võib öelda, et 1247 telefoninumber täidab olulist rolli mitte ainult hädaolukordade lahendamisel, vaid ka sotsiaalsete probleemide märkamisel ja nende lahendamisel. Häirekeskuse ja sotsiaalvaldkonna tihedam koostöö võib aidata paremini toetada neid, kes vajavad ühiskondlikku tuge ja abi.
Avatud juurdepääs
Alaealise hälbiv käitumine ja õigusrikkumiste põhjused Tartumaa näitel
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Ojaperv, Sigrid; Vahula, Triin
Turvalisema ühiskonna loomiseks on oluline pöörata tähelepanu alaealistele noortele, kes on sattunud oma eluga raskustesse. Uuringud on näidanud, et varajane sekkumine lapseeas on edukam ja kulutõhusam kui täiskasvanueas. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida alaealiste õigusrikkujate hälbiva käitumise võimalikke põhjuseid ning anda ülevaade alaealiste õigusrikkumiste ennetamise ja vähendamise võimalustest. Alusteooriaks oli sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooria, mida seostati alaealiste riskikäitumisega. Uurimistöö läbiviimiseks oli valitud kvalitatiivne uurimisviis, sest õigusrikkumiste põhjuste väljaselgitamine nõuab lähenemist, mis aitaks mõista probleemide tagamaid. Andmete kogumiseks oli valitud poolstruktureeritud intervjuu. Valimi moodustasid neli lastekaitsespetsialisti ja neli piirkonnapolitseinikku. Uurimistöö viidi läbi Tartumaal. Uurimistöö tulemusena selgus, et Tartumaal on levinumad alaealiste süüteod alkoholi tarvitamine, suitsetamine, narkootiliste ainete tarvitamine, vargused, kehaline väärkohtlemine, vara rikkumine ja hävitamine, röövimine, mootorsõiduki juhtimine. Viimasel ajal on toimunud alaealiste süütegudes mõningaid muudatusi. Kasvanud on pisivarguste hulk, eriti just poevargused. Väiksemad poisid esitavad üksteisele väljakutseid ja mängivad erinevaid mänge nagu „Tõde ja tegu.“ Lisaks ilmnes, et väga populaarne on e-sigareti kasutamine, eriti väga noorte laste hulgas, alates üheksandast eluaastast. Ja järjest enam tarvitatakse narkootilistest ainetest kanepit. Soopõhiselt on süütegude toimepanemises ülekaalus poisid. Alaealised ei oska tihti põhjendada enda toime pandud tegude ja käitumise tagamaid lastekaitsespetsialistidele ja piirkonnapolitseinikele. Kuid mõningaid selgitusi on vestluse käigus ilmnenud. Alkoholi, suitsetamise ja narkootiliste ainete tarvitamise kohta on öeldud, et neile meeldib, maandab pingeid, tahtsid proovida, kampa kuuluda või esines kambaliikmete survet. Sageli leitakse põhjendusi oma käitumisele süüdistades midagi või kedagi (koolis halvad hinded, sõda, COVID, nõme õpetaja, süüdi on vanemad). Varastamist on palju ja tihti tehakse seda esmakordselt just põnevuse pärast, et kas õnnestub vahele jäämisest pääseda. Füüsilise vägivalla kasutamisel nähakse süüdlasena teist osapoolt. Uurimistöö tulemusena tulid esile järgmised alaealiste õigusrikkumisi soodustavad riskitegurid: perekonna eeskuju, katkised peresuhted, nõrk side vanematega, vähene vanemlik järelevalve, igavus, kiusamise ohvriks langemine, vähekindlustatud pered. Sellest tulenevalt on enim alaealiste käitumist mõjutavaid riskitegureid seotud perekonnaga. Kuid kõige tõsisemaid rünnakuid teiste või enda suhtes tehakse, kui langetakse kiusamise ohvriks. See tähendab, et keskkonnaga seotud riskiteguritel on samuti oluline roll. Alaealiste riskikäitumise ja õigusrikkumiste ennetamise osa jääb lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike poolt pigem kesiseks. Lastekaitsespetsialistid sekkuvad, kui on ilmnenud probleem seoses lapsega ja seejärel proovitakse aidata koheselt. Piirkonnapolitseinikel on ennetus ajaga vähenenud, kadunud on ennetusüritused ja -loengud. Põhiline ennetustöö on politseireidid ja ennetavad vestlused. Ennetustegevusena peetakse oluliseks kooli tugispetsialistide tööd. Kõige rohkem kasutatakse alaealiste õigusrikkumiste ilmnemisel mõjutusmeetmena juhtumiarutelusid. Eelistatakse kasvatuslikke mõjutusvahendeid karistuslikele. Tõhusateks mõjutusvahendiks peeti lastekaitsespetsialistide poolt MDFT pereteraapiat ja nooremate laste hulgas sotsiaalset rehabilitatsiooni. Piirkonnapolitseinike poolt peeti tõhusaks mõjutusvahendiks samuti MDFT pereteraapiat, programmi „Puhas tulevik“, Libertase sõltuvusravi ning kohtumenetlust. Uurimistöö analüüsi põhjal võib teha järgmised järeldused sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooriast lähtuvalt: • Vanemate eeskuju mängib olulist rolli uute käitumismustrite õppimisel. Uurimistulemustele tuginedes saab välja tuua sõltuvusainete tarvitamise, agressiivse ja kriminaalse käitumise õppimise, mis on omandatud vanemate käitumist jälgides. • Vanemate vähene või puuduv huvi lapse suhtes ajendab last otsima kuuluvustunnet väljaspool kodu. Halva mainega kambaliikmed õhutavad varastama ja sõltuvusainete tarvitamisele. Kuuluvusvajaduse rahuldamine kambakaaslaste poolt suurendab sotsiaalse õppimise teooria kohaselt kriminaalse käitumise tõenäosust. • Sotsiaalse õppimise teooriast lähtuvalt saab öelda, et õigusrikkumisi toime pannud lastel ja nende vanematel esineb puudulikke sotsiaalseid oskusi, lisaks lapsevanematel vastutuse mitte võtmist või vastutuse lükkamist ametnikele. • Peresiseste negatiivsete suhete olemasolu kanduvad edasi lapse käitumisele. Eriti valulik on lapsele lahutuseelne, lahutusaegne ja lahutusjärgne periood, sest sageli kaasnevad peres sel perioodil suured pinged. • Tihti ei pea vanemad patuks lapse tirimist ja sakutamist. Vanemate vaenulik ja tõrjuv käitumine tekitab lapses pingeid. • Kiusamise või vägivalla ohvriks langenud laps võib hakata suurest sisemisest pingeseisundist tegema tegusid, mis on ohtlikud talle endale või teistele. • Uurimistulemusena saab öelda, et mitme pinge olemasolu, mis on kestnud pikaajaliselt, vähenevad lapse toimetulekuressursid ja enesekontroll. Käitumine võib muutuda mitme pinge olemusolul julmaks ja teistele ohtlikuks. Uurimistulemuste järgselt saab öelda, et käitumismustrite õppimine lähedastelt ja pikaajaliste pingete olemasolu on oluline tegur alaealise riskikäitumise kujunemisel. Alaealine noor alles õpib oma emotsioonidega hakkama saama ning kui arengukeskkond ei soodusta paremaid toimetulekuoskusi omandama, siis paraku satuvad need noored sagedamini lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike huviorbiiti. Lõputöö tulemusena saab tuua välja ettepanekud, millest tuntakse puudust või mis aitaks ennetada ja vähendada alaealiste korduvrikkumiste toimepanemist: • Koolides võiks olla sotsiaalsete oskuste tunde, sest korduvrikkumistega alaealised on enamasti pärit peredest, kus on puudulikud sotsiaalsed oskused. • Lastekaitsespetsialist tunneb puudust erihoolekanneteenusest lapsevanematele, sest psüühikahäiretega lapsevanemad ei suuda pakkuda piisavat tuge oma lapsele. • Lastekaitsespetsialist arvab, et igale teole võiks järgneda tagajärg. See õpetaks rohkem vastutuse võtmist. Kui lõhutakse midagi, siis parandatakse ära. • Piirkonnapolitseinikud arvasid, et võiks olla suurem ligipääsetavus sotsiaalprogrammidele. • Piirkonnapolitseinikud tundsid, et ennetuse pool on ära vajunud. Tuntakse puudust ennetusüritustest ja loengutest. • Lastekaitsespetsialistid ja piirkonnapolitseinikud arvasid, et trennid ja huvitegevus vähendaks riskikäitumist, sest enamus nende huviorbiiti sattunud lastel puudub vaba aja tegevus. • Lõputöö autori ettepanek on kohustuslikud vanemlike oskuste koolitused esmastele lapsevanematele ja luua juurde kohti MDFT pereteraapiasse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike töö on suure vastutusega ning eeldab head suhtlemisoskusi ja omavahelist koostööd, mis aitaks teha õigeid otsuseid ja valikuid töös laste ja nende peredega.
Piiratud juurdepääs
Alkoholismi keskel kasvamise mõjud lapse heaolule ja edasisele elule
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-05) Koskinen, Kairi; Mitendorf, Airi
On ilmselge, et laps tuleb vähemalt mingisuguse traumaatilise pagasiga täiskasvanuellu, kui ta on lapsepõlves pidanud tunnistama alkoholi kuritarvitavat lapsevanemat. Sellega paratamatult kaasneb palju negatiivset ja suurt koormat lapse jaoks, mis omakorda mõjutavad tema tervist, olgu selleks siis vaimne või füüsiline pool selles. Lõputöö eesmärgiks oli uurida lapsevanema alkoholismiga kaasnevate probleemide mõjusid lapse igakülgsele heaolule ja edasisele elule. Lõputöö uuringu läbiviimiseks kasutati kvalitatiivset uurimismetoodikat, mis lasi suhelda respondentidega vahetult ning võimaldas vajadusel küsimusi ümber formuleerida. Kvalitatiivne uurimismeetod sobis lõputöö autori hinnangul uurimisküsimustele vastuste leidmiseks kõige paremini. Lõputöö läbiviimiseks püstitati uurimisküsimused, mis aitasid vastused leida uurimisprobleemidele. Uurimistöö viidi läbi kvalitatiivse uurimismeetodiga, mis sobis mõistmaks uuritavate nägemusi ja kogemusi antud töö kontekstis. Lõputöö jaoks püstitatud uurimisülesanded said täidetud ning uurimisprobleem tõestatud. Läbiviidud uuringus tuli ilmsiks väga palju murettekitavaid aspekte. Kõige enam räägiti intervjuudes vaimsetest probleemidest, mis tekkisid lapsepõlves lapsevanema alkoholismi tagajärjel. Väljatoodud vaimse tervise häired on ka täna respondentidel vaevuseks, kuna nendega tegelemine kestabki nende sõnul kogu elu ja rasked sündmused või mälestused lihtsalt teadvusest ära ei kao. Räägiti sellest, kui raske oli elada kodus, kus alkoholi liigtarvitamine oli igapäevane probleem. Toodi välja meeletu stressitaseme ja hirmutunde kogemist, mis takistas neil elamast täisväärtuslikku elu ja tunda rõõmu enda lapsepõlvest. Autori hinnangul elavad lapsed läbi vanemate alkoholismi üle palju erinevaid vaimsele ja füüsilisele tervisele negatiivselt mõjuvaid tundeid ja sündmuseid, mis saadavad neid kogu elu. On uskumatu, kui palju lapsed juba väga noorest east teadvustavad ja tajuvad. Inervjuudest selgus, et purjus inimesel kaob ära adekvaatne mõtlemine ja kõik teised jäävad justkui tagaplaanile. Tühiseks muutuvad pereliikmete vajadused ning esikohale seatakse iseend. Lapsed on väga haavatavad ja õrnad. Kui nendelt turvatunne ära võtta ja panna nad olukordadesse, kus nad päris kindlasti viibima ei peaks, toob see kaasa mitmeid erinevaid halbu tagajärgi. Eelkõige mõjutab taoline ettearvamatu käitumine purjus lapsevanema poolt lapses meeletu segaduse, sest ta ei tea, mida lapsevanema käitumiselt oodata. Taolised juhtumid lähevad lumepallina veerema ja tagajärjeks on näiteks lapsevanema vastu usalduse kaotamine, info varjamine, koju minemise vältimine, hulkumised jpm. Kodu peaks olema koht, kus laps tunneb end turvaliselt ja ta teab, et ta saab iga kell sinna peitu minna ja tunda end hästi. 51 Intervjuudest nähtus, et uuringus osalejad võtsid teatud käitumismustrid ja teadmised, mis alati ei olnud just positiivsed, endaga kaasa ja ka rakendasid neid ühel või teisel viisil. Kõik oskused kujunevad ikkagi vaatluse ja kogemuste käigus ning kui lapsepõlves on nähtud ainult üht viisi käitumist, siis võtab ka laps taolised käitumismustrid üle ja need tulevad ka hilisemasse elu temaga kaasa. On äärmiselt oluline, et lapsevanemad näitaksid oma lastele head eeskuju ja teadvustaksid endale rohkem, millist mõju nende käitumine lapsele avaldab. Ehk tuleks veel rohkem teha teadvustustööd ja ennetustegevusi, mis avavad lapsevanemate (ja laste) silmi selles osas, millele nad ehk mõelda ei oska. Palju räägitakse küll alkoholismist ja selle kahjulikkusest tervisele, kuid tagaplaanile jääb see aspekt, mis puudutab alkohoolikuga ühes perekonnas elavad inimesi, sealhulgas ka lapsi. Autori hinnangul tehakse teadvuse tõstmist selles osas vähe, et kuidas tunnevad end lapsed alkoholismi põdeva lapsevanema kõrval. Tuleks tõsta lapsevanemate teadlikkust selles osas, et kuidas nad saavad ise kaitsta ja hoida oma lapsi, et nad ei peaks üle elama asju, mis laastavad nende vaimset ja füüsilist tervist ning igakülgset heaolu. Autor leiab, et lapsevanemad peavad tagama oma lapsele vajaliku hoolitsuse ja täita tema esmaseid vajadusi. Kui lapsevanemad seda ei tee, ongi laps justkui hüljatud olukorras ja nende heaolu kannatab meeletult. Nälja ja külma tundmine ei saa ega tohi päris kindlasti olla ühegi lapse normaalsus, kuid intervjuudest tuli just see paraku välja. Autor leiab, et taolisi probleemseid perekondi peaks kohalik omavalitsus rohkem jälgima ja rakendama ka vastavaid sekkumisi, kui on teada, et laste heaolud või tervised on ohus. Igas vallas on lastekaitsetöötaja, kes tegeleb taoliste probleemidega. Paratamatult on alkoholism haigus, mis ei puuduta ainult haigust põdevat inimest ennast, vaid ka teisi alkohooliku ümber. Kui valla töötajatele on teada, et perekonnas on tugev alkoholiprobleem, tuleks sekkuda juba eelkõige laste heaolu pärast. Autori hinnangul on vaja professionaali abi, et keerukate tunnete ja emotsioonidega toime tulla, ja teinekord nad aitavad näha põhjuslikke seoseid, mida inimene ise ei suuda tabada. Autori poolt seitsmest intervjueeritavast viis on tänaseks käinud kas terapeudi või psühholoogi juures, kes on aidanud neil lahti saada lapsepõlvetraumadest tulenevatest ärevushoogudest või vähemalt on saanud abi, kuidas neid leevendada. Kõige enam on vajatud professionaali abi just paarisuhetes. Intervjuudest nähtus, et intervjueeritavad on enda kõrvale valinud kaaslasi, kes ühel või teisel viisil sarnanevad nende alkohoolikust vanemale. Intervjueeritud naised lasid endaga samamoodi käituda, nagu käitus isa nende emaga. Lapsepõlves pealt nähtud tülid, alandamised ja peksmised tulid paraku kaasa ka intervjueeritavate endi paarisuhetesse. Nad ei osanud vägivaldsest suhtest välja astuda või ei suutnud koheselt märgata ohumärke oma kaaslases. Lapsepõlvest alateadvusse jäänud informatsioon andis neile signaali, et nad ei olegi väärt paremaks kohtlemiseks. Õnneks on tänaseks saanud enamus 52 intervjueeritavatest taolistest suhetest vabaks ning on saanud vastused oma eelnevate otsuste langetamiste osas. Intervjueeritavad rääkisid, kuivõrd raske oli nende jaoks koolikohustuse täitmine, kui nad elasid koos alkohoolikust lapsevanemaga. Nad tõid välja, kuidas nad väga tihti erinevate koduste põhjuste tõttu kooli ei jõudnud ning see jättis suured lüngad õppimisse ja teadmiste omandamisse sisse. See omakorda raskendas hilisemas elus edasiõppimist ning mitmel autori poolt intervjueeritud inimesest on tänaseks kõrgharidus omandamata. Intervjueeritavad väitsid, et sellel on väga otsene seos nende keeruka lapsepõlvega, sest nad ei saanud vajalikke oskusi või teadmisi, sealhulgas eneseusku ja kindlust, mis oleks hiljem võimaldanud neil proovida ülikooli astumist. Taaskord saab tähelepanu suunata lastekaitsetöötajatele ja koolide sotsiaalpedagoogidele, kes peavad tegutsema, kui on märgata, et laps ei jõua kooli või ei saa kooliülesannetega hakkama. Lõputöö teoreetilisteks lähtekohtadeks olisotsiaalne konstruktivism, mis aitas mõista, kuidas kujuneb inimese maailm ja arusaamad sellest läbi sotsiaalsete suhete. Teooriate mõistmisel on oluline osa lõputöö läbiviimisel, sest nad aitavad luua seoseid ja näha probleemide laiemat pilti. Lisaks sotsiaalsele konstruktivismile kirjutati lapsevanematest kui sotsialiseerimisagentidest. On uskumatu, kui suur roll ja vastutus on lapsevanematel laste maailmapildi kujundamisel ning lõputöös toodi välja, kuivõrd suurt osa nad mängivad selles, milliseks kujuneb lapse enda valik oma käitumistele ja milliseid käitumismustreid nad tulevikku kaasa võtavad. Analüüsi tulemusena tuli välja, et lapsevanemate eeskuju mõjutab väga suurelt lapse käitumismalle. Lisaks selgus, et mida kvaliteetsem on sotsialiseerimisagentide tase, seda paremini saavad lapsed elus hakkama. Sama ka vastupidi – mida kehvemat eeskuju lapsevanemad oma lastele näitavad, seda raskem on lastel tulevikus paremate valikuteni jõuda. Lõputöö aitas mõista, milliseid mõjusid omab liigne alkoholi tarvitamine lapsevanemate poolt laste tervisele, heaolule ja edasise elu kujunemisele. Erinevad uuringud on tõestanud, et kasvamine alkoholismi keskel mõjub negatiivselt nii lapse vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. On tõendatud, et negatiivseid mõjusid lapse füüsilisele tervisele on mitmeid: kannatamine füüsilise väärkohtlemise all, magamatus, nälja kannatamine, koolikohustuse täitmise raskused jms. Niisamuti on lapse vaimne tervis ohus alkoholismi keskel kasvades: pidev stressiseisund, meeleoluhäired, vastuvõtlikkus alkoholismile jms.
Piiratud juurdepääs
Ametnike hinnangud võrgustikutööle, lähisuhtevägivalla ennetamiseks, lahendamiseks ja tõkestamiseks Ida-Virumaal
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Tommula, Keitlyn; Mitendorf, Airi
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli anda ülevaade ametnike teadlikkusest lähisuhtevägivallast, hinnangutest ennetustegevustele ning võrgustikutööle juhtumite ennetamisel, lahendamisel ning tõkestamisel. Eesmärk lähtus uurimisprobleemist, mis seisnes ametnike lähisuhtevägivalla teadlikkuse ning juhtumitega tegeleva võrgustikutöö toimimise ülevaate puudumisest Eestis. Käesoleva teema uurimiseks kasutati kvantitatiivsed uurimismeetodit ning andmed koguti anonüümse elektroonse küsimustikuga ajavahemikus 24.03.2020-7.04.2020. Uuritavateks (n=52) olid uurimisperioodil Politsei ja Piirivalveametis, Jõhvi vallavalitsuses, ohviabis ja naistevarjupaigas töötavad ametnikud (N=100) ning vasamismäär oli 52% üldpopulatsioonist. Lähisuhtevägivald tekitab inimestele psüühiliselt või füüsiliselt traumat ning unustamatuid negatiivseid mälestusi. See on Eestis aktuaalne probleem, mida tõendab suur hulk vägivalla ohvreid ja kasvutendents vägivallajuhtumite teadete statistikas. Antud probleem on olnud ajas püsiv, kuid viimastel aastatel on hakatud sellele aina enam tähelepanu pöörama. Lähisuhtevägivald ei ole pelgalt peresisene asi, vaid puudutab kogu ühiskonda ning seda on hakatud mõistma nii valitsuses, kui ka kogukonnas üldiselt. Lähisuhtevägivalla vähendamiseks on vajalik ennetustöö, ühiskonna informeerimine ning juba tekkinud juhtumite tõkestamine ning lahendamine. Selleks peavad erinevad asutused tegema aktiivselt koostööd. Küsimustiku taustaandmetest selgus, et küsimustikule vastasid spetsialistid kõikidest üldpopulatsiooni töövaldkondadest ning olid erineva töökogemuse ja haridusega. Tulemustest saab järeldada, et lähisuhtevägivalla ennetamise, tõkestamise ja lahendamisega töötavatel ametnikel on head teadmised vägivalla soodustavatest teguritest ja lähisuhtevägivalla olemusest ning selle liikidest. Lähisuhtevägivalda pigem ei peetud peresiseseks asjaks ning enamus uuritavatest pidas seda ühiskondlikuks probleemiks. Samuti mõistetakse ennetustöö ja enda rolli tähtsust lähisuhtevägivallaga tegelemisel. Spetsialistide arvates on toimiva lähisuhtevägivalla võrgustiku koostöö oluline. Samas ilmnes praktika kitsaskohtadena, et töötajatel on koolitusvajadus ning vajalik oleks parandada koostööd võrgustikuliikmetega. Antud teemat oleks vajalik põhjalikumalt uurida ning teha kindlaks koolitusvajaduste teemad. Samuti oleks vajalik teada, kuidas töötajate hinnangul koostööd teiste võrgustikuliikmetega parandada.
Avatud juurdepääs
Asendushooldusel olevate noorte ettevalmistamine iseseisvaks eluks mtü maria ja lapsed näitel
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Rääst, Kristi; Vahula, Triin
Lõputöö on kirjutatud teemal „Asendushooldusel olevate noorte ettevalmistamine iseseisvaks eluks MTÜ Maria ja lapsed näitel“, milles eesmärgiks oli analüüsida MTÜ Maria ja lapsed noorte ettevalmistust iseseisvaks eluks ning vastavalt tulemustele teha ettepanekuid ettevalmistuse parendamiseks. Eesmärgi saavutamiseks ja püstitatud uurimisküsimustele vastuste saamiseks viidi läbi intervjuu perevanematega ja noortega MTÜ Maria ja lapsed asenduskodus. Töös kasutas autor teoreetiliste lähtekohtadena kiindumusteooriat ja üldist/ökoloogilist süsteemiteooriat. Kiindumusteooria kohaselt on varases eas kiindumussuhted edasises arengus määrama tähtsuseks, võib isegi öelda, et see on kõige aluseks. Lapsed peab tundma, et vanema või hooldaja on valmis reageerimine tema vajadustele ning pakkuvad talle turvatunnet. Kiindumussuhte puudumise kulutab lapse energiat selle taastamisele, püüab ise kõigega hakkama saada, ilma abi küsimata, kuid selle tulemusel võib tahaplaanile jääda näiteks õppimine. Olenemata sellest, et laps on näiteks perest eraldatud, on olulisel kohal suhted bioloogiliste vanematega. Uuringus leidis kinnitust, et suheldakse bioloogiliste vanematega ning külastatakse neid. Laste arengus on olulisel kohal kiindumussuhtes, isegi, siis kui need suhted on neist tekitanud traumasid. Teiseks teoreetilised lähtekohaks oli sotsiaalökoloogiline süsteemiteooria, mille kohaselt, arvestatakse nii psühholoogiliste, individuaalsete, keskkondlike kui ka ühiskondlike tegureid. Süsteemiteoorias on tegemist põhimõttega, et keskkond on terviklik ja kõik astmed mikrotasandist (hõlmab enda alla perekonda, lapsi ja omavahelisi suhteid) makrotasandini (Ühiskonnatasandil vaadelakse näiteks ühiskondlike norme, üldiseid hoiakuid ja väärtushinnanguid vägivalla suhtes) on omavahel seotud. Sotsiaalne interaktsioon on vastastikuse mõjutamise ja kohanemise protsess, mis toimub inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Uuringust selguski, et nii perevanemad nägid asju erinevat moodi, kui ka arvamused samastusid. Näiteks arvasid mõlemad perevanemad, et puudujäägid on rahaasjadega majandamises. Samas üks perevanemad arvas, et nende kasvandikud on hästi ettevalmistunud ja teine jällegi luges ette puudusid. Üldiselt saabki öelda, et inimesed on individuaalselt ja psühholoogiliselt erinevad, ja samuti oli keskkond erinevad, ühed küsimustele vastajad elasid linnas, teised elasid, aga maa keskkonnas. Uuringu tulemused näitasid, et lisaks lähedastele suhetele vanematega või hooldajaga mõjutavad asendushooldusel olevate noorte ettevalmistus argioskused, erinevad suhted, rahaga ümberkäimine, sotsiaalne areng, haridus ja tuleviku planeerimine. Noorte eluks vajalikud oskused ja teadmised oli lünklikud, kordi käis uuringus läbi, et enim valmistab probleeme rahaga ümber käimine, kardetakse, et ei suudeta arveid tasuda. Samuti oli noored kohati ebakindlad enda tuleviku suhtes, kas leitakse piisavalt tasuv töö. Perevanemad märkisid ära, et suurimatakse probleemideks võivad olla, raha asjadega majandamine, samuti võib tekitada probleeme kui satutakse valesse keskkond ja sõprus ringkond võib viia halvale teele. Samuti arvasid perevanemad, et probleeme võib tekkida suhtlemises ja asjaajamises, kuna palju tehakse ette ära ja puuduvad võibolla kogemused eelnevalt asjaajamises. Vastavalt läbi viidud uurimistulemustele tee autor ettepanekuid ettevalmistuse parendamiseks: ● Kodudes oleksid võimalikult perekonna sarnases kasvamise tingimused elamiseks, nt kodutööde jaotus, erinevaid ühisüritused, võimalus lasta lapsel ise otsustada mingite asjade üle. ● Hakata võimalikult vara ette valmistama noort isesvaks eluks: näiteks suvised tööl käimised (malevas näiteks), aidata leida sobiv töö, varakult aidata teha otsuseid seoses karjääriga, vajadusel kaasata tegevustesse spetsialiste. ● Tegeleda noorte traumadega, mis on näiteks kodust kaasa tulnud, kaasata samuti spetsialiste erinevaid terapeute, kes aitaksid mõista minevikku ja tegeleda traumadega. ● Informeerida noori, millised järelhooldus võimalused neil on, ning näiteks millised toetusi on neil võimalik saada. ● Et perevanematel oleks ennast võimalus koolitada, osaleda näiteks supervisioonidel, oleksid kõige kaasaegsemad teadmised, samuti oleks oluline, et perevanematel oleks konkurentsivõimeline palk, et ära hoida pidevat töötajate vahetumist. ● Arvan, et tuleks välja töötada mingi mudel, mille järgi perevanemad saaksid lüngad täita, et keskendutakse igale punktile, mis on üleval pool uuringus välja toodud (argioskused, majutus, transport ja toetavad ressursid, enesehoolitsus, suhted ja seksuaalkäitumine, rahaga ümberkäimine, sotsiaalne areng, töö ja õppimine) ● Samuti on üks olulisemaid asju, et antaks noorel võimalust, et ta saaks ise näiteks broneerida arsti juurde aega ning kuidas tehakse dokumente. Uuringust selgus, et noorte ettevalmistus ei ole iseseisva elu alustamiseks piisav, eelkõige jäävad puudulikuks rahadega ümberkäimine, sotsiaalsed suhted on väga minimaalsed või puuduslikud, on midagi vähesed ning noori, kellel on küll on bioloogiline pere olemas, kuid nende peale pigem loota ei saa.
Avatud juurdepääs
Asendushooldusteenuste kättesaadavus lastekaitsespetsialistide hinnangul
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Mander, Tiina; Vahula, Triin
Tänasel päeval on Eestis väga palju selliseid lapsi ja noori, kellel puudub võimalus täiskasvanuks kasvada nende bioloogilises perekonnas. Erinevatel põhjustel satuvad nad elama hooldusperedesse, asendus-, hooldus-, ravikodudesse, kust täiskasvanuks saades tuleb neil iseseisvalt elu alustada. Lõputöö eesmärgiks on kirjeldada ja analüüsida laste asendushooldusteenusele paigutamise kitsaskohti, erialaspetsialistide ja ametkondade vahelist koostööd ning ettepanekuid olukorra parendamiseks. Uurimisprobleemi lahendamiseks koguti erinevatest allikatest ja teadusartiklitest andmeid, kirjeldati kogutud andmete põhjal asendushooldusteenustega seonduvat, uuriti lastekaistespetsialistide kogemusi ning kitsaskohti abivajavale alaealisele noorele temale sobiva asenduskodu leidmisel. Uurimistöös kasutas autor kvalitatiivset uurimismeetodit. Ajavahemikul veebruar – märts 2023 viidi läbi seitse poolstruktueeritud intervjuud. Uurimisküsimustele vastas kuus intervjueeritavat kirjalikult ning üks avaldas soovi vastata küsimustele suuliselt. Suulise intervjuu läbiviimiseks lepiti kokku, et intervjuu viiakse läbi telefoni teel. Autor salvestas intervjuu ning seejärel transkribeeris sõna-sõnalt. Intervjuude tõlgendamise protsessis on kasutatud kvalitatiivset sisuanalüüsi. Läbiviidud intervjuude analüüsimisel saadud tulemused andsid seatud uurimisküsimustele põhjalikud vastused ning seeläbi sai lõputöö eesmärk täidetud. Analüüsi tulemusena selgus, et üha enam on kasvanud vajadus ravikoduteenuste järele, kus tugevalt traumeeritud lapsele tagatakse spetsialistide abil igakülgne tugi, et laps saaks oma elu võimalikult kvaliteetselt jätkata. On väga oluline, et asendushooldusteenus muutuks sihikindlalt traumateadlikumaks. Laste- ja noorte elukvaliteedi efektiivsemaks parandamiseks on vaja rohkem spetsiifilisema lähenemisega ravikoduteenuse pakkujaid ning miljööteraapilisi perekodusid. Paralleelselt ravikodudes loodud toetavale elukeskkonnale, vajavad lapsed ja noored rehabiltatsiooniteenuseid, mis aitaksid taastada nende vaimset tervist. Oluline on, et laps satuks perekonnast eraldades temale sobivasse asutusse, selleks tuleb lastekaitsespetsialistidel teadlikult ja lapsekeskselt läheneda igale juhtumile. Väga oluliselt tuleb senisest enam tähelepanu pöörata traumateadlikkuse suurendamisele asutusepõhiselt ning püsivate usaldusisikute tagamisele asendushooldusel lastele. Uurimise tulemusena tuli välja, et lapse asendushooldusteenusele paigutamisel on lastekaitsespetsialistide hinnangul ning kogemusel mitmeid kitsaskohti: • lapse asendushooldusteenusele paigutamisel ei tehta ei tehta otsust juhtumipõhiselt ja lapsekeskselt, vaid ta paigutatakse juba varasemalt koostööd tehtud asendushooldusasutusse; • väga keeruliste psüühikahäiretega lastele ei ole piisavalt neile sobivaid asendushooldusteenust pakkuvaid asutusi; • asendushooldusteenuste süsteemis nõrgaks kohaks tugiteenuseid pakkuvate spetsialistide ning ravikodude ja miljööteraapiliste ravikodude osas suur vajadus üle Eesti; • lastekaitsespetsialistide suur töökoormus lapse perest eraldamise. Lastekaitsespetsialistid tunnevad ennast selles protsessis üksi ning samas on vastutus väga suur. • asendushooldussüsteemi kitsaskohaks on teenuse kõrged hinnad. Lapse asendushooldusteenusele paigutamine on kohalikule omavalitsusele suur finantsiline koormus. Sageli on ühe omavalistuse korraldada rohkem kui ühe lapse asendushooldusteenuse eest tasumine. Selline olukord seab omavalitsuse keerulisse olukorda, kuid laps peab saama vajaduspõhist, kiiret ja professionaalset abi. Autor teeb asendushooldusteenusele paigutamise protsessi efektiivsemaks ja lapsekesksemaks muutmise eesmärgina järgmised ettepanekud: • kuna lastekaitsespetsialist tegeleb kogu perest eraldamise ja teenusele paigutamise protsessi vältel lapsega, talle turvalise ja heaolu tagamisega, siis bioloogilise vanema ning sünniperega peaksid tegelema teised spetsialistid. Lastekaitsespetsialistid on väga ebamugavas olukorras, kus ühelt poolt nad töötavad bioloogilise vanema vastu ning teiselt poolt toetavad neid; • lastele kiiremini sobiva koha leidmiseks võiks olla lastekaitsespetsialistidele vastav nõustamisüksus, kes haldab ja jagab spetsialistidele infot vabadest kohtadest asendushooldusteenust pakkuvatest asutustest ning on ka nõustavaks üksuseks lapse toetamise erinevatest võimalustest; • arendusvajadused on veel nii asutusepõhise hoolduse kui ka asendushoolduselt lahkuvate noorte toetamisel. Kokkuvõtvalt võib uurimistöö tulemuste põhjal järeldada, et asendushooldusteenus vajab riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös rohkem tähelepanu. Oluline on, et efektiivne koostöö ning õigeaegne infovahetus lapse perest eraldamise protsessis osalevate spetsialistide vahel, nii rajatakse lastele parimad elutingimused ja kasvukeskkond
Piiratud juurdepääs
Asenduskodude noorte haridustee ja selle katkemise põhjused
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-07) Lausmaa, Diana; Vahula, Triin
Lõputöö koosneb 63 leheküljest, välja on toodud 4 tabelit ja 1 joonis, mis on mõeldud töö sisu selgitamiseks. Selle töö jaoks kasutati 68 allikat. Töö teema on aktuaalne, kuna asenduskodus elavad noored on enamasti madalama haridustasemega ning sageli ei ole nad edasiõppimisest huvitatud.Töö eesmärk on kirjeldada asenduskodus elavate või seal elanud noorte haridusotsuseid ja seoseid nende varasemate traumade, asenduskodus elamise ja iseseisvumise vahel ning leida ka võimalikud põhjused, miks noored asenduskodus elavad hariduses. tee katkeb.
Piiratud juurdepääs
Aspergeri sündroomiga laste toimetulek ja suhtlus igapäevaelus
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Hindok, Marleen; Vahula, Triin
Aspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Aspergerid mõistavad maailma teistest erinevalt ning osa inimese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik. Aspergeri sündroom tuleneb ajutalitluse eripärast, mitte valest kasvatamisest või kasvatamatusest. Lõputöö eesmärgiks on analüüsida Aspergeri sündroomiga lapse toimetulekut ja sotsiaalseid suhteid igapäevaelus. Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused: Milliste raskustega puutub Aspergeri sündroomiga laps kokku igapäevaelus? Kuidas Aspergeri sündroomiga laps tuleb toime sotsiaalsete suhetega nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega? Millised probleemid tekivad Aspergeri sündroomiga lapsel erivajadustega õpilaste koolis? Kuidas saab lapsevanem toetada Aspergeri südroomiga lapse toimetulekut? Kuidas mõjutab lapsevanema ja kooli koostöö Aspergeri sündroomiga lapse toimetulekut ja sotsiaalset suhtlemist igapäevaelus? Töö teoreetilises osas tuginetakse Aspergeri sündroomi käsitlevatele teostele ning teoreetiliseks lähtekohaks kasutab autor Urie Bronfenbrenneri loodud ökoloogilist süsteemiteooriat, mis võimaldab mõista erinevate inimest ümbritsevate keskkondade ja nende karakterisikute kontekstis.
Piiratud juurdepääs
ATH lapse ja tema perekonna toimetuleku toetamine
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-05) Reinpalu, Riin; Kool, Helen
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire kestab terve elu ning see avaldab inimese käitumisele olulist mõju. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire all kannatavad lapsed on tundlikumad, hüperaktiivsemad ja impulsiivsemad. ATH- last saab aidata lapse ja tema pere jaoks määratud tugimeeskond, korrapärased reeglid nii koolis kui kodus on samuti lapse jaoks väga olulised. Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapse jaoks on suhtlemine raske, eakaaslastega on suhted keerulised. Koolis käimine, õppimine ja tegevused, mis vajavad pingsalt lapse tähelepanu ja keskendumist on rasked ja väsitavad. Toetavad vanemad, õpetajad, tugimeeskond saavad lapsele olla suureks toeks. Lõputöö teoreetilises osas on välja toodud peamised aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekkepõhjused, diagnoosimise võimalused, millised sümptomid iseloomustavad last ning ravi. Töö teoreetiliseks lähtekohaks on süsteemiteooria. Mis last ümbritsev toetav võrgustik. Lapse ja pere heaolu sõltub neid ümbritsevatest lähima sotsiaalse keskkonna süsteemidest. Süsteemiteooria järgi moodustavad ATH last ümbritsevad grupid, näiteks pere, kool, sõbrad teda ümbritseva süsteemi ning kõik need omavahelised suhted mõjutavad omakorda lapse arengut ja heaolu. Lõputöös on kasutatud kvalitatiivset uurimismeetodit. Intervjueeriti kaheksa pere lapsevanemat, kes kasvatavad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega last. Lõputöö koostamine tõstis autori teadmisi aktiivsus- ja tähelapanuhäirest ning missugused on peamised mured lastevanematel, kes kasvatavad diagnoosiga last. Püstitatud töö eesmärk sai täidetud, leiti vastused koostatud uurimisülesannetele . Paljud vanemad kasvatavad oma ATH last üksikvanemana. Neid toetav lähi võrgustik on väike. Enamus peredele on toeks tugivõrgustikuna määratud tugiisik. Toetav spetsialist on aidanud peresid ka asjaajamistel ja toimingutel väljaspool kodu, et jõustada ja parandada lapse ja perede igapäeva toimetulekut. Läbiva probleemina selgus, et paljudel peredel puuduvad mõlemad lapsevanemad. See, aga seab kogu vastutuse ühele vanemale. Pidev vastutus, laste eest hoolitsemine, heaolu eest seismine on seadnud lapsevanemad stressirohkesse olukorda. Neil kõigil on enda jaoks vähe aega ning puuduvad võimalused seda ka leida. Tuleb osata leida aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapse jaoks rohkem aega, teda mõista ja toetada. Tänapäeva maailmas on kõik lapsed omaette isiksused ning meie ühiskonna väärtus, oma soovide ja vajadustega. Kõik vanemad pidasid oluliseks oma laste heaolu ning jätsid enda soovid ja hüved tahaplaanile. Pidev pinge ja stress on tekitanud ka depressioonilaadset enesetunnet. Lastevanematele on olnud suureks toeks tugiisikud, kes on toetanud ja jõustanud pereliikmeid ning koos on leitud ka lahendusi, kuidas jõuda abisaamiseni. Palju lapsevanemad kuuluvad samasuguse diagnoosiga lastevanemate gruppi, kus koos ollakse üksteisele toeks. Paljud lapsevanemad on sattunud olukordadesse, kus lapse käitumine on tekitanud neile häbitunnet. Nad on kogenud võõraste inimeste halvakspanu ja tõrelemist. Selline negatiivse iseloomuga tähelepanu on nad suunanud märkama oma lapse erisust. Seejärel peeti vajalikuks leida, kas lapse tervisel on kõrvalekaldeid ja mindi eriala spetsialistide poole. Paljude laste puhul selgusid erisused alles kooli minnes. Oldi arvamusel, et väikesed lapsed ongi väga elavad, ülimalt aktiivsed ja imikueas paljud lapsed on rahutud ja nutavad sageli. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekitab paljudes peredes, kus on kasvamas häirega laps suuri muresid ja probleeme. Peamiste probleemide põhjuseks on vanemate teadmatus, kuidas ATH lapsega toime tulla ja nende teadmised abivõimalustest võivad olla piiratud. Mitmed lapsevanemad tõid välja, et teave toetavate teenuste kohta on keeruline leida. Peamiste probleemide põhjuseks on vanemate teadmatus, kuidas ATH lapsega toime tulla ja nende teadmised abivõimalustest võivad olla piiratud. Vanemate teadlikkus ja oskus abi leida ja last suunata ja toetada on äärmiselt vajalik lapse heaolu tagamiseks. Mõned pered said abi tänu lähi võrgustikule, kellel olid sarnased raskused. Paljud pered olid teadlikud oma lapsele abi saamise võimalustest, kuid ootasid kaua kuni avanes selleks võimalus. Selgus, et paljude piirkondade omavalitsuste suutlikkus ja tugiteenuste ressursid on väga väikesed. Suurt osa mängib ka, kas pere elab väiksemas asulas või suuremas linnas. Kõiki lapsi, ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi mõjutavad neid ümbritsevad süsteemid ja ökoloogilised tegurid. Iga lapse areng on keerukas protsess, mida mõjutavad kõik last ümbritsevad keskkonnad. Perekonna roll on lapse arengu jaoks väga olulisel kohal, seejärel lapse suhtlusring ja tema eakaaslased, seejärel õpetajad, kasvatajad, tugispetsialistid. Igal lapsel on õigus oma tunnetele ja arvamusele, võrdsele suhtumisele ja toetusele. Suur roll aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapse toetamisel langeb nii perekonnaliikmetele, tugivõrgustikule ja õpetajatele koolis. Peresuhtel on väga suur roll nii perekonnaliikmete enda kui lapse jaoks. Lapsevanemal on väga oluline osa ATH lapse elus, tuleb olla toetav, kannatlik, samuti ka kiitev ja motiveeriv. ATH lapsel on õigus olla õnnelik ja et tema heaolu oleks tagatud nii koolis kui kodus. ATH laps vajab, et teda tähele pannakse ja kiidetakse. Koostöö abivõrgustiku, õpetajate, vanemate ja arsti vahel on väga oluline. Lõputöö analüüsi põhjal saab anda järgmised soovitused, kuidas toetada ATH diagnoosiga last ja tema perekonda. 1. Igas piirkonnas võiks olla organiseeritud ATH lapsevanematele ühine grupp, kus toimuksid sama diagnoosiga lastevanemate kokkusaamised. 2. Kohalikud omavalitsused võiksid aidata leida vabatahtlikke, kes saaksid ATH last ja perekon-da toetada ning ja võimalusel ka vabatahtlikke tööd materiaalselt toetada. 3. ATH lapsevanemad võiksid teha koostööd erinevate ühingutega, kes saaksid toetada ATH last ja tema perekonda, näiteks aidata korraldada ühiseid tegevusi, et ka ATH lapsed ja nende va-nemad saaksid olla kaasatud erinevates tegevustes. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on laialdaselt levinud ning tekitab nii ATH lapsele endale kui tema perele palju raskusi. Vaatamata pidevale pingelisele olukorrale vajavad ka ATH laste vanemad positiivset ja toetavat keskkonda, et nad saaksid oma lastele olla igapäevaselt toeks. Toetav sotsiaalne keskkond ja tugivõrgustik on nii ATH lapse kui tema pere toimetuleku jaoks väga oluline.
Piiratud juurdepääs
Autismispektri häirega lapsi kasvatavate perede heaolu ja vaimne tervis
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-05) Laanes, Meeli; Männamäe, Meeli
Lõputöös on tähelepanu all autismispektri häirega laste vanemad, nende vaimne tervis ja heaolu. Autor on võtnud aluseks kriisiteooria ja selgitanud puudega lapse vanema olukorda sellega seoses. Traumaatilise kriisi võib tekitada näiteks millegi inimesele olulise kaotus. Puudega lapse vanemad kaotavad oma unistuse tervest lapsest, tulevikulootused. Sellega võib kaasneda ka muid kaotusi – töökoha kaotus, hobide (vaba aja) kaotus, eneseteostuse võimaluse kaotus jne. Psüühiline kriis on protsess, milles inimene läbib teatud etappe – šokietapp, reaktsioonietapp, kriisist toibumise etapp ja suuna valimise etapp. Tavaliselt teeb esimene kriis inimese tugevamaks, et elada üle järgmised kriisid. Puudega laste vanematel tuleb valmis olla veel paljudeks kriisideks. Selliste laste kasvatamine seab perele tohutu koormuse paljudeks aastateks. Psühholoogilist abi sellised pered aga sageli ei saa või ei oskagi otsida. Tekivad vaimse tervise häired, depressioon. Psühholoogiline vastupidavus on puudega lapse kasvatamise juures üks tähtsamaid ülesandeid, et mitte muutuda ise abivajajaks. Lõputöös toob autor välja autismispektri häire iseärasused ja sellega kaasnevad probleemid. Nii maailmas kui Eestis kasvab autismispektri häirega laste osakaal pidevalt. Põhjusteks peetakse nii keskkonnamõjusid, tõsiste probleemidega laste elule aitamist tänu meditsiini arengule kui ka suuremat teadlikkust ja paranenud diagnoosimisoskust. Paljudel autistidel esineb vaimset mahajäämust. Olenemata individuaalsetest erinevustest on kõikidel juhtudel sotsiaalse ja verbaalse suhtluse häired, piiratud huvid ja käitumismallid. . ASH-ga last tuleks hoida liigse müra ja häirijate eest, tagada harjumuspärane rutiin ja päevaplaan, üleminekute järkjärgulisus, tegevuste piiritletus, võimaldada alternatiivseid suhtluskanaleid (piktogrammid, esemed). Korrigeerida tuleks mitte autisti käitumist vaid oma reaktsiooni sellele. Autismi ei ole võimalik välja ravida, seda saab käitumusliku teraapiaga vaid leevendada. Sageli kaasneb autismiga intellektipuue ja mõnikord on tegemist liitpuudega. Kui ASH laps on saanud täiskasvanuks, aga iseseisvalt elamisega hakkama ei saa, siis jääb ta tihti edasi vanemate hoolde. ASH-ga laps peres mõjutab ka tema õdesid-vendi. Kui kodus on üks erivajadusega laps, siis on tegelikult eriliste vajadustega ka teised lapsed, sest puudega lapse kõrvalt ei leia vanem tihti aega teiste jaoks. Kogu pere elu keerleb puudega lapse ümber ja teised peavad sellega kohanema. Kuna puudega last kasvataval perekonnal on mitmesuguseid lisakulusid, on riigi ja kohalike omavalitsuste poolt peredele ette nähtud sotsiaaltoetused, et tagada võimalikult iseseisev toimetulek ning vähendada ebavõrdsust. Lapsele määratud sügav, raske või keskmine puue annab õiguse taotleda puudega inimestele mõeldud sotsiaaltoetusi, teenuseid ja soodustusi. Rehabilitatsiooni vajadust hinnatakse eraldi. Sotsiaalne rehabilitatsioon sisaldab mitmeid erinevaid teenuseid, näiteks füsioterapeut, logopeed jt. Osa puudega lapsi vajab igapäevaelus toimetulekuks abivahendeid, et ennetada puude või tervisekahjustuse süvenemist, samuti annavad abivahendid suurema võimaluse aktiivseks ja iseseisvaks tegutsemiseks. Lõputöö analüüsist selgusid ASH laste vanemate põhilised probleemid ja murekohad. Puudega laps peres viib sageli perekonna kriisiolukorda. Suur osa pere ressurssidest läheb puudega lapse vajaduste täitmiseks, tahaplaanile jäävad nii vanemate kui ka teiste laste vajadused. Kõige raskemaks pidasid ASH laste vanemad emotsionaalset pinget ja pere elukorralduse seadmist lähtuvalt puudega lapse vajadustest. Mitu intervjueeritavat ütlesid otse, et nende oma elu on elamata jäänud, sest ASH lapse kõrvalt ei olnud võimalik oma huvidega tegeleda ja meeldivat tööd teha. Häirivaks peeti ka inimeste vähest informeeritust ASH-st, räägiti kokkupuudetest nii tuttavate kui ka täiesti võõraste inimestega, kes halvustasid ASH last ja ka tema ema. Kuna ASH lapse käitumine ei vasta alati üldistele normidele, siis on süüdistatud lapsevanemaid, et laps on kasvatamatu ja jagatud ohtralt õpetussõnu, kuidas peaks lapsi kasvatama. Riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt ette nähtud toetustest ja teenustest hindasid vastajad kõige enam transporditeenust puudega lastele ja tugiisikuteenust. Samas olid kõik arvamusel, et sobiva tugiisiku leidmine on raske ja võib pikalt aega võtta. Vajalike teenuste saamine takerdus ka bürokraatiasse, vanemad pidid käima erinevate ametnike vahet ja rääkima igal poole sama asja uuesti ja uuesti. Kõikides vastajate peredes on aastate jooksul olnud murekohaks see, mis saab ASH noorest peale koolikohustuse lõppu. Selliste noorte jaoks ei ole eriti kohta, kus tal oleks tegevust ja tal hoitaks silma peal, seetõttu jäävad nad tihti koduseinte vahele. Sellisel juhul on vanemad jälle oma erivajadusega lapsega üksi. Noortel on aga taandareng kiire tulema. Intervjueeritud lapsevanemad olid kaalunud erinevaid võimalusi ja leidnud ka mingid lahendused ASH noortele täiskasvanuks saamisel. Riiklik teenus on küll ette nähtud, aga tegelikkuses on järjekorrad pikad ja kõikidele ASH noortele ei sobi pakutavad teenused. Seetõttu on üks lapsevanem rajamas ise töökodu ASH noortele, et kindlustada oma tütrele kogu eluks turvaline koht. Rahulolu riikliku teenusega oli vanematel erinev, mõned olid väga rahul, mõned mitte väga. Ühiseks jooneks oli, et noored ise olid teenusega rahul. Need vastanud, kelle laps oli teenusele saanud, tunnistasid, et esialgu oli küll muutus raske ja palju oli lapse pärast muretsemist, süütunnet, tühjuse- ja üksindusetunnet. Peale šoki ületamist on elu nüüd siiski stressivabam, pinget on palju vähem, jääb aega enda huvide jaoks ja lõpuks saab tähelepanu pöörata ka oma tervisele. Kokkuvõtteks võib öelda, et lõputöö ülesanded said täidetud. Arvamused, mis intervjuudest välja tulid: • Vähem bürokraatiat asjaajamisel hoiaks kokku lapsevanemate aega ja kergendaks elu. Praegune süsteem on liiga segane, lapsevanemad ei pruugi aru saadagi, millist abi oleks võimalik saada ja kuskohast. Seda kitsaskohta peaks vähendama Sotsiaalministeeriumis välja töötamisel olev laste tugiteenuste reform, mis kergendaks puudega laste vanemate elu vähendades bürokraatiat ja kombineerides hetkel killustatud teenuseid. • Rohkem võiks olla koolitatud ja motiveeritud tugiisikuid. Selle saavutamiseks peaks nende töötasu tõusma. • Erihoolekandes tuleks luua eraldi asutused ASH-ga täiskasvanutele, mis arvestavad just nende eripäradega. Rohkem motiveeritud juhendajaid ja tegutsemisvõimalusi, et ASH noored saaksid teha võimetekohast tööd ja elada võimalikult iseseisvat elu.
Piiratud juurdepääs
Bioloogilise vanema roll asenduskodus elava lapse elus - lapsevanemate reflektsioonid
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Engel-Lepp, Evelin; Vahula, Triin
Lapse loomulik kasvu- ning arengukeskkond on tema enda kodu ja pere ning lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama panemine on erinevatest seadustest tulenevalt äärmuslik ning viimane abinõu, kui muud abistavad meetodid ei ole tulemust andnud. Kehtiv seadusandlus kohustab kohalikke omavalitsusi lapse perest eraldamise järgselt pakkuma lapsevanematele abi ja tuge, mis võimaldavad neil oma vanema rolli jätkata ning laps kiiresti perre tagasi saada. Varasemate uuringute tulemused on näidanud aga, et tegelikkuses võetakse lapse perest eraldamist kui lõplikku lahendust ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Lõputöö eesmärk oli välja selgitada asenduskodus elavate laste bioloogiliste vanemate tahe ning suutlikus oma vanema rolli säilitamisel hooldusõigusest ilmajäämise korral. Uuring viidi läbi kasutades kvalitatiivset uurimismeetodit. Poolstruktueeritud intervjuud toimusid veebruaris 2020 ja intervjueeriti viit lapsevanemat, kellelt on hooldusõigus ära võetud ning kelle laps või lapsed elavad hetkel asenduskodus. Autoril õnnestus erinevate kontaktide abiga leida viis lapsevanemat, kellel on hooldusõigus ära võetud ning kes olid nõus jagama oma kogemusi. Intervjueeritavad olid erinevast soost, erineva haridustaseme tausta, elukommete, sotsiaalse suutlikkuse, vaimse võimekuse ning väärtustega isikud. Intervjueeritavatest üks oli isa ning neli emad. Eesmärgi täitmiseks otsustati selgitada rolliteooriast ning sotsiaalsest konstrukstinismist lähtuvalt lapsevanema rolli kujunemist ja selle muutumist seoses lapse asenduskodusse elama sattumisega ning kirjeldada lapsevanema rolli säilimise võimalusi temalt hooldusõiguse äravõtmise korral. Seejärel selgitati välja lapsevanemate abivajadus, võimalused ning soov säilitada oma roll lapse elus. Tuginedes tulemuste analüüsile võib väita, et lapse või laste perest eraldamise põhjused on väga erinevad. Toodi välja alkoholiprobleemi, tervise probleeme, sotsiaalset suutmatust vanema rolliga toime tulla. Samuti leiti, et lapse perest eraldamise põhjuseks oli toimetulematus lapse käitumisega tema hüperaktiivsuse tõttu, ent otsust laps perest seetõttu eraldada, peeti ülekohtuseks. Lapsevanemad küll mõistavad, miks laps perest eraldati, kuid elasid seda emotsionaalselt väga raskelt üle. Emotsionaalset toimetulekut peale lapse perest eraldamist kirjeldati ahastuse ning tühjusena, kuristiku sügavusena, kust sel hetkel mingit väljapääsu ei nähtud, see tekitas lapsevanemates raskeid tundeid, mida oli keeruline taluda. Majandusliku toimetuleku osas peale lapse perest eraldamist väljendasid uuritavad positiivsemaid arvamusi. Üldjuhul saadi majanduslikult hakkama. Elatisraha maksmise kohustuse osas lapsevanemtel vastuväiteid ei olnud, leiti, et see on õiglane ning neil tuleb oma kohustust täita. Lapsevanemad omavad erinevaid kogemusi abist enne lapse perest eraldamist, suhetest sotsiaaltöö spetsialistidega ning tugivõrgustiku olemasolust ja toimimisest lapse perest eraldamise järgselt. Uuringu tulemustele tuginedes saab öelda, et lastekaitsespetsialisti ning lapsevanema koostöö enne lapse perest eraldamist on keeruline protsess, mis sõltub väga paljudest erinevatest asjaoludest, eelkõige spetsialistipoolse kontakti saamisest abivajava lapsevanemaga, tema probleemide teadvustamisest ning nende mõistmisest. Samuti sõltub edukas koostöö lapsevanema suutlikkusest teadvustada endale oma abivajadust ning oskust pakutavat abi vastu võtta. Üldjuhul hindasid lapsevanemad ise neile lapse perest eraldamise eelset abi puudulikuks. Toodi ka välja sotsiaaltöötajate püüdlusi abi pakkuda, ent puudu jäi lapsevanema endapoolsest oskusest ja võimekusest abi vastu võtta. Peale lapse perest eraldamist pakutavad toetusmeetmed ning koostöövõrgustiku toimimine on käesoleva uuringu tulemustele tuginedes sõltuvalt vanemast, kohalikust omavalitsusest ning samuti asenduskodust väga erinevad. See on keeruline süsteem, mis sõltub kõigi selles osalejate arusaamadest, püüdlustest ning valmidusest teha koostööd. Autor jõudis järeldusteni, et mõne vanema jaoks on väga oluline toimiv koostöövõrgustik, milles tema saab osaleda võrdse partnerina. On ka vanemaid, kellele asenduskodu perevanemate ning kohaliku omavalituse sotsiaaltöötajate poolne toetus lastega suhtlemisel on ülioluline, kuna iseseivalt ning omaalgatuslikult ei ole vanemad võimelised säilitama suhteid oma asenduskodus elava lapsega. Koostöövõrgustik ei saa toimida ka juhul, kui lapsevanemal on väga negatiivne suhtumine nii laste eestkosteasutusse kui ka asenduskodu töötajatesse. Uuringu tulemused kattusid juba varasemates uuringutes tehtud järeldustega selle kohta, et lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama asumine on lõplik lahendus ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Kui eelpool nimetatud fakti osas on varasemad uuringud rõhunud asjaolule, et lastekaitsespetsialistid näevad lapsevanemates toimetulematuid ning saamatuid persoone, kellega ei ole mõtet lapse perest eraldamise järgselt vaeva näha ning seega ei tegelda ka perede taasühinemisega, siis käesoleva uuringu tulemustest selgus, et lapsevanemad ise kohanevad tekkinud olukorraga, mida soosib riiklik hoolekande süsteem. Asenduskodus elavatele lastele on tagatud majanduslik kindlustatus, vanematele jääb alles õigus lapsega suhelda, kuid kohustusi peale elatisraha maksmise ei kaasne. Seetõttu ei ole mõne aja möödudes lapsevanemad enam huvitatud hooldusõiguse tagasisaamisest. Abivajaduse osas oma vanema rolli säilitamisel selgus käesoleva uuringu tulemustest, et lapsevanemad ootasid rohkem abi riigilt ja kohalikult omavalistuselt lapse perest eraldamise eelselt ning vahetult selle järgselt. Toodi välja ametnike ebapädevus ning ükskõikne suhtumine lapsevanemasse, sotsiaaltöötajad otsivad peale laste perest eraldamist abi ainult lastele, mitte vanematele. Kui lapsevanematele koheselt peale lapse perest eraldamist ei pakuta abi ning toetust, mis motiveeriks teda oma vanema rolli jätkama ning tegema samme selleks, et hooldusõigus tagasi saada, kujuneb välja olukord, kus lapsevanemad kohanevad uue elukorraldusega, võtavad selle omaks ning edasist abivajadust enam ei näe. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et hoolimata lapse perest eraldamisega kaasnenud negatiivsetest emotsioonidest, vihast lastekaitsetöötaja vastu ning neile tekitatud ülekohtutundest, ei ole lapsevanemad enam ise huvitatud hooldusõiguse tagasi saamisest ning lapse uuesti koju elama asumisest, kuna riiklikud toetusmeetmed asenduskodus elavatele lastele on piisavalt head, annavad lapsevanemale õiguse säilitada oma rolli lapsega suhteid hoides ning elatisraha maksmise kohustust täites, kuid samal ajal ei kohusta lapse eest vastutama. Lapse eestkostjaks jääb tema täisealiseks saamiseni kohalik omavalitsus. Samuti on kõik uuringus osalenud lapsevanemad seisukohal, et asenduskodus elavale lapsele on tagatud suuremad materiaalsed võimalused, kui nemad pakkuda suudavad ning tunnistati, et kasutataksegi seadusandlust ära. Töö autor on seisukohal, et tuginedes käesoleva uuringu tulemustele, tuleb hakata uue vaatenurga alt lähenema sotsiaalpoliitika neile suundadele, millised tegelevad perest eraldatud ning asenduskodus elavatele lastele ning nende bioloogilistele vanematele toetusmeetmete väljatöötamisega. Arvamus on tingitud asjaolust, et lapsevanemate endi kinnitusel tekitavad kehtivad meetmed võimaluse lapsevanematel muutuda mugavaks, kaob motivatsioon tegeleda pere taasühinemisega. Kehtivad meetmed annavad lastevanematele võimaluse seadustega manipuleerida. Täidetud said nii lõputöö eesmärk kui ka uurimisülesanded.
Piiratud juurdepääs
Deinstitutsionaliseerimisega seotud riskid ja erihoolekande klientide toetamine kogukonnas
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Tuvi, Margus; Männamäe, Meeli
Lõputöö koosneb 63 leheküljest. Töös on 4 tabelit ja 3 joonist. Töös on kasutatud 59 allikat. Lõputöö teema aktuaalsus on seotud erihoolekande deinstitutsionaliseerimisega Eestis, mille tulemusena suunatakse psüühiliste erivajadustega isikud kogukonnapõhistele teenusetele. Selle juures on väga tähtis, millist toetus suudavad neile pakkuda tegevusjuhendajad. Seetõtu on oluline uurida, kuidas tegevusjuhendajad muutunud olukorras hakkama saavad ning kuidas vaimse tervise esmaabi koolituse läbimine on mõjutanud nende valmisolekut antud olukorras tegutseda. Lõputöö eesmärk on analüüsida tegevusjuhendajate ja erihoolekande ekspertide seisukohti klientide kohanemisest kogukonnas ning töötajate valmisolekut ja oskusi osutada vaimse tervise esmaabi. Lõputöös rakendati kvalitatiivset metoodikat ning kasutati poolstruktureeritud intervjuusid. Intervjueeritavateks olid psüühiliste erivajadustega inimeste tegevusjuhendajad ja valdkonnas tegutsevad eksperdid. Lõputöö tulemused väljendavad tegevusjuhendajate head valmisolekut erihoolekande deinstitutsionaliseerimiseks. Tegevusjuhendajate tugevusteks on isiklikud kogemused, teenuse olemuse mõistmine, klientide igapäevaprobleemide lahendamine ja sobivad isiksuseomadused. Tegevusjuhendajate nõrkusteks on vajadus ümberharjumiseks, vähene usk uutesse meetoditesse, oskused individuaalseks tööks, koostöö teiste tegevusjuhendajatega, kogukonnatöö, klientide olukorra hindamine ning tegutsemine tagasilanguse korral. Erivajadustega inimeste kogukonda asumise juures on probleemiks ajapuudus, ebaselgus protsessi suhtes, tegevusjuhendaja vahetumine, pikaajaline elamine hooldekogus, sildistamine ja tegevusetus. Kogukonda asumist toetavad varajane ettevalmistus, sotsiaalsed võrgustikud ja tegevusjuhendajate koostöö. Kogukonda elama asumise peamised terviseriskid on seotud muutustega toimetuleku, häbimärgistamise, sõltuvusainete, ravirežiimi, igapäevase rutiini ja õnnetusjuhtumitega. Sotsiaalseteks riskideks on iseleeritud, halvad sõbrad, tegevust kättesaamatus, stigmatiseerimine ja sõltuvusainete tarbimine. Vaimse tervise esmaabi koolitus suurendab tegevusjuhendajate võimet kriisisituatsioonidega toime tulla. Tegevusjuhendajate hinnang vaimse tervise esmaabi koolitustele on positiivne. Soovitav on neid koolitusi kõigile alustavatele tegevusjuhendajatele, samuti on soovitav õpetada tegevusjuhendajatele kriisisekkumise meetodeid. Võtmesõnad: deinstitutsionaliseerimine, erihoolekanne, vaimse tervise esmaabi, tegevusjuhendaja
Piiratud juurdepääs
Digisõltuvuse mõju laste sotsiaalsele- ja vaimsele arengule
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-05) Annamaa, Reelika; Vahula, Triin
Töö pealkiri on „Digitaalse sõltuvuse mõju laste sotsiaalsele- ja vaimsele arengule“. Lõputöö koosneb 51 leheküljest ning sisaldab 40 eestikeelset ja 7 ingliskeelset allikat. Digitaalsest meediast on viimastel aastakümnetel saanud üha populaarsem meelelahutuse lihtsustamise viis. Statistikaameti andmetel omab peaaegu 90% 12-14-aastastest lastest nutitelefoni, mis võimaldab neil suhelda sõprade ja maailmaga. Kuna digitaalsete vahendite laialdane kasutamine mõjutab laste vaimset- ja sotsiaalset arengut, otsustasin olukorda edasi uurida. Lõputöö raames koostati ja saadeti küsimustik viiekümnele lapsele ja nende vanematele, et hinnata laste harjumusi kasutada digitaalseid seadmeid ja leida seos digisõltuvusega. Kuigi uuringust selgus, et kui lapsed ei tunne end digitaalselt sõltuvana, näevad vanemad selgelt muutusi lapse käitumises ja õpitulemustes. Lisaks märkisid vanemad, et lapsel on vähenenud huvi füüsilise tegevuse ja sotsiaalsuse vastu väljaspool digitaalset meediat. Lapsed hindasid olukorda keskmiselt ja leidsid, et suurem osa suhtlemisest toimub digitaalsete vahendite abil ega vaja suhtlemiseks sõpradega kohtuda. Lisaks kinnitati õpitulemuste langust ja uneaja vähenemist laste puhul, kes veedavad rohkem aega digitaalseadmetega.
Piiratud juurdepääs
E-keskkonna kasutamine Eesti Töötukassas Tartumaa osakonna näitel
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-04) Kerov, Liia; Kool, Helen
Töötukassas läbiviidud uurimise analüüs näitas, et COVID-19 on mõjutanud nõustajaid ja kliente, mõjutuse suurus oleneb isiku kohanemisvõimest ja paindlikkusest. Eriolukord riigis ja kehtestatud piirangud on takistanud isikute enesearengut ning tööle saamist. Samas on isikuid, kes pole pandeemiast end mõjutada lasknud, on kiirelt töö leidnud ning võtnud viiruse levikut kui paratamatust. COVID-19 on mõjutanud e-keskkondade kasutamist. Suhtlus ja teenuste kasutamine on kantud üle veebikeskkondadesse ning see nõuab järjest suuremaid IKT oskusi. See eeldab valmisolekut interneti, arvuti või nutitelefoni kasutamiseks. Kõigil inimestel pole võrdseid võimalusi ja ressursse, et vajalikke vahendeid hankida. Võrdsete võimaluste puudumine suurendab isikute tõrjutust ühiskonnas.
Piiratud juurdepääs
Eaka emaga koos elavate täiskasvanud poegade probleemid põhistatud teooria alusel
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-05) Kook, Veele; Uljas, Jüri
Lõputööteemal eaka emaga kooselavate täisealiste poegade probleemid, eesmärgiks on analüüsida, millised ühised tegurid esinevad eaka emaga kooselavatel täisealistel poegadel, mis võib olla saanud takistuseks eluga toimetulemisel ja milline on nende majanduslik olukord ning kuidas nad tuleksid toime, kui ema sissetulek perest kaob. Uurimuses käsitletav teema probleemi aktuaalsus seisneb selles, et meestel, kellel puudub sissetulek, töö ja nad elavad oma eaka ema pensionist, on suures absoluutse vaesusriskis. Uurimistöö on läbiviidud kvalitatiivse uurimusena kasutades põhistatud teooria meetodi põhimõtteid. Lõputöö autor kasutas põhistatud teooria meetodit esmakordselt, siis sellest tulenevalt on tööle seatud järgmised ülesanded: 1. Lõputöö ülesehitamine läbi põhistatud teooria meetodi. 2. Eaka emaga kooselavate täisealiste poegade seas uuringu läbiviimine, kasutades selleks kvalitatiivse uuringupõhistatud teooria meetodil andmete analüüsimine. 3. Eaka emaga kooselavate täisealiste poegade lugude võrdlemine olemasolevate teoreetiliste seisukohtadega ja leida päritoluperekonna juurde jäämise põhjus. 4. Analüüsi tulemusena jõuda teooriani või tõlgenduseni uuritava teema kohta, mis põhineb kogutud andmetel. Antud sotsiaalset probleemi ei ole süvitsi Eestis varasemalt käsitletud, mis pani uurijale suure vastutuse. Läbi kodeerimise kerkisid esile kategooriad, isa puudumine või kaotus, ema töölkäimine väikeselapse kõrvalt, kasvamine emaga, võimetus luua püsivaid suhteid naistega, ema eest hoolitsemine ja sõltuvus emast. Võrdluses olemasolevate teooriatega ja varasemate uuringutega, mis käsitlesid peresuhteid ja kõrvalejäetust, kasvamist ilma isata, ema tähtsus lapse elus, tuleb uurimusest välja, et mõlema vanema või isa puudumisel meeseeskuju olulisus on lapse arengule ja enesekindluse saavutamiseks olulise tähtsusega. Lapse arengukeskkond, alates sünnist, on inimese elukaare saatjaks kuni elulõpuni.
Piiratud juurdepääs
Eaka subjektiivne heaolu ja sotsiaalne kaasatus
(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-05) Joselin-Aaver, Ave; Uljas, Jüri
Lõputöö teemaks on Eaka subjektiivne heaolu ja sotsiaalne kaasatus. Vananemine on elu loomulik osa. See, kuidas inimene vananeb ja kuidas ta seda protsessi kogeb, sõltub mitte ainult pärilikkusest, vaid ka tema elukäigust, sellest, kuidas ta oma elu on elanud. Vananemine on elukestev protsess, mis kulgeb aeglaselt ja dünaamiliselt, hõlmates mitmesuguseid sisemisi ja väliseid tegureid. Lõputöö teoreetiliseks aluseks on Erik Allardti heaoluteooria ja Martin Seligmani Perma mudel. Lõputöö uurimismeetodiks valiti kvalitatiivne uurimismeetod ning andmed koguti poolstruktureeritud intervjuude kaudu. Lõputöö eesmärgiks on analüüsida eakate sotsiaalset kaasatust ning selle seost üldise heaolu ja subjektiivse heaoluga. Tulenevalt eesmärgist püstitab autor järgmised uurimisülesanded: • Anda ülevaade heaolu ja subjektiivse heaolu käsitlustest • Anda eakate subjektiivset heaolu ja seda mõjutavaid tegureid • Analüüsida eaka sotsiaalset kaasatust • Analüüsida sotsiaalse kaasatuse seost subjektiivse heaoluga Uuringu tulemustena selgus, et eakatele on oluline perekonna olemasolu ja lähedus, sest see motiveerib neid elus edasi minema. Kaasatus toimub pigem pere ja sõprade ringis tänases päevas. Covid viirus, mis on juba mitu aastat tekitanud ärevust mõjub eakatele raskelt. Neid on isoleeritud nende huvitegevustest ja see mõjutab nende vaimset ja füüsilist tervist. Vanemaealistele on tähtis nende tervis. Oluline on see, et tervis oleks korras ja saaks elada võimalikult täisväärtusliku elu.

Sirvi

Sirvides Sotsiaaltöö Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimise valikud