Abivõimalused lapsevanemale Eestis lapse ootamatu surma korral

Lapse kaotusega leppimine ei ole kerge ning hoolimata lähedaste inimeste toetusest võib lein kesta pikalt. Mida ootamatum on lapse kaotus, seda keerulisem on ka leinamise protsess. Abi otsimine lapse leinamise puhul on vanematel viimane asi, mille peale nad mõtlevad. Abi saamise võimalused on kauged ja kättesaamatud ning tihti nendest ka ei teata midagi. Lõputöö eesmärk on anda ülevaade abi saamise võimalustest Eestis lapsevanematele lapse ootamatu surma korral. Oma töös kirjeldasin lapsevanemate leinaga seonduvaid teooriaid, kriisiteooriat, leinaprotsessi ja abi saamise võimalusi Eestis. Töö koostamise käigus sain juurde teadmisi uuritavas valdkonnas ning täitsin lõputöö eesmärgi ning uurimisülesanded. Lõputöö põhjal saab väita, et tegemist on väga individuaalse ja keerulise olukorraga. Kriis on keeruline ja sellest taastumine on iga inimesel erinev. Väga olulise punktina tooksin välja, et lein on normaalne reaktsioon ja igal inimesel peaks olema võimalik leinata nii kaua, kui ta seda vajab, et taastada normaalne elu. Seda kas siis lähedaste abil või otsides abi spetsialistidelt. Uurimistöös kirjeldatud abi saamise võimaluste järgi tuleb välja, et Eestis on võimalik abi leida kas meditsiinilise poole pealt, nõustajate juurest või erinevatelt veebisaitidelt. Abi on võimalik saada ka anonüümselt. Väga positiivne on see, et Eestis on hakatud järjest enam väärtustama inimeste vaimset tervist, selle hoidmist ja säilitamist ning kriiside puhul selle taastamist. Tuleb tõdeda, et abistavaid organisatsioone ja spetsialiste on Eestis väga vähe. Abi kättesaadavus on raskendatud, kuna puuduvad ainult sellele valdkonnale spetsialiseerunud spetsialistid ja organisatsioonid. Järjekorrad võivad olla väga pikad ja õige abistaja leidmine keeruline kui mitte võimatu. Eestis on antud teemal väga vähe kajastatust ja abiandmine küllaltki algtasemel. Vaja oleks kindlat ja läbimõeldud süsteemi koheseks abiks ja ka pikaajaliseks abiks. Selles valdkonnas on väga palju arenemisruumi, kuid õnneks liigutakse sinna suunas, et olukorda parandada. Ettepanekutena tuleks kindlasti välja tuua ühtse süsteemi loomist, kuhu koondada kõik abiandjad kokku. Siinkohal peaks riik ja erasektor tegema tihedat koostööd. See lihtsustaks märkimisväärselt abi kättesaadavust. Abistajatele tuleks luua kindlad juhendid abiandmiseks ja moodustada kindel struktuurne abiandmis vorm. Rohkem tuleks koolitada valdkonna spetsialiste, et abi oleks võimalikult kiiresti kättesaadav. Spetsialistide võrgustiku loomisel oleks võimalk neil teineteiselt nõu küsida ja vajadusel soovitada lisaks olemasolevale abile lisaabi. Kindlasti on olulisel kohal veel abistajate endi vaimne tervis. Kogemusnõustajad on ise sarnase situatsiooni läbi elanud ja peavad olema eriti ettevaatlikud, et ei tekiks läbi põlemist. Kuna nende abistamise teemad on negatiivsed, peavad nad leidma vajadusel abi endale ja saama piisavalt tihedalt lisa koolitusi, täiendamaks oma teadmisi. Uuendusena veel võiks luua kogemusnõustajate juhitud tugigruppe leinas lapsevanematel. Gruppides oleks võimalik spetsialisti juhendamisel jagada oma kogemusi teiste vanematega, kellel on sarnased läbielamised olnud ja üksteise kaasabil oma leinaga tegeleda. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et uurimisülesanded võimaldasid töö autoril kirjeldada leina, selle olemust ja leinaprotsessi ning anda ülevaade abi saamise võimalustest sellisel määral, nagu need praegusel ajahetkel kättesaadavad on.

The topic of the graduation thesis is " Possibilities of support a parent in Estonia for the unexpected death of their child". The topic is important, because according to statistics, tragic accidents happen every day in Estonia, and unfortunately, children are also among the dead. For parents, such a crisis comes very suddenly, and the process of coping with it is exceptionally long and difficult. The loss of a child is most likely one of the biggest crises that unfortunately some parents must go through. Talking about death and grief is considered a taboo topic, and therefore knowledge about it is poor. There is very little information in Estonian about the possibilities of getting help in the event of a child's sudden death. The problem is serious and each case is very different. Parents have no prior knowledge of the possibilities of getting help, and when they have been hit by the unexpected death of a child, the last thing on their minds is to find help for themselves. Most of the time, they do not know how to seek help and they are left alone with their problem. Based on the research results, it can be said that in Estonia it is possible to find help either from the medical side, from counselors or from various websites. It is also possible to get help anonymously. It is very positive that mental health has become valued in Estonia, its preservation and recovery in times of crisis. We have to admit that there are very few such specialists in Estonia, who have the ability to provide support that meets the requirements in the event of a child's sudden death. Indeed, accsess to help is complicated, but there is also a lack of appropriately trained specialicts. In Estonia, there is very little information on the subject and help is rather basic. A precise and well-thought-out system is needed for direct assistance and for long-term assistance. There is a lot of room for impovment, but steps have been taken to improve the situation in order to ensure support for bereaved parents. On the basis of the results of this thesis we can briefly say that the research tasks provided the author with the opportunity to describe mourning, its essence and the process of mourning. To give an overview of the possibilities of help that exist at the moment.