Lõputööd (ST)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Viimati lisatud
Nimetus Piiratud juurdepääs Lapsepõlves kogetud kriisi võimalikud seosed hilisema toimetulekuga(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-09) Mäger, Epp; Leuska, Anu; Vahula, TriinKäesoleva töö eesmärk oli uurida lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendusi trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadusi täiskasvanueas. Lapsepõlveeas traumaatilise sündmuse kogemine mõjutab inimese elu hilisemas täiskasvanueas. Täiskasvanutel, kes on jäänud ilma õigeaegse abita, võib esineda hiljem erinevaid vaevusi – komplekstraumat, emotsioonidega toimetuleku raskusi, vaimse tervise probleeme, negatiivset enesehinnangut jms. Uurimistöö eesmärgi täitmiseks püsitati neli uurimisküsimust. Uurimisküsimustele vastuse leidmiseks viis autor läbi seitse intervjuud täiskasvanud inimesega, kes olid lapsepõlveeas kogenud traumaatilist sündmust. Esmalt selgitati välja, millised võivad olla traumat põhjustavad sündmused lapseeas. Autor käsitles töö teoreetilises osas põhjalikult traumat põhjustavaid sündmusi lapseeas ning tõi välja järgmised: füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine (sh hooletusse jätmine), seksuaalne väärkohtlemine, väärkohtlemise pealt nägemine ehk peresiseses vägivallas kasvamine ning kokkupuude surmaga ja lein. Kahjustavateks sündmusi lapseeas on võib olla teisigi, näiteks kiusamine, vanemate lahutus, psüühikahäirega inimesega koos elamine jne. Teiseks selgitati välja, milliseid traumaatilisi sündmusi on uurimuses osalejad kogenud. Uurimusest selgus, et intervjuudes osalejad olid kogenud peamiselt nelja liiki traumaatilisi sündmusi: vägivald, traumaatilised kaotused ja lein, hooletusse jätmine ja kiusamine. Kõige enam oli lapseea traumaatiline kogemus seotud vägivallaga, teisel kohal olid traumaatilised kaotused ja lein. Seejärel esines ühel korral hooletusse jätmist ja ühel korral kiusamist. Kolmandana analüüsiti, kuidas lapseea traumakogemusega inimesed tõlgendavad trauma võimelike mõjusid täiskasvanueas. Uurimistöö tulemused näitasid, et peamised lapseea traumakogemuse mõjud, mis intervjueeritavatel esinesid, olid järgmised: pidev üksinduse tunne, ettevaatlikus suhetes ja usalduse probleemid, raskus luua terveid partnerlussuhteid, hirm kogeda uuesti kaotust ja hülgamist, ärevuse ja alaväärsus tunne. Neljandaks selgitati välja, millised on lapseea traumakogemusega inimeste toetusvajadused täiskasvanueas. Kõik uurimuses osalejad tundsid oma kriisikogemuses ning sellele järgneval ajal üksindust, et neil ei ole kellegagi rääkida ega kedagi, kes neid toetaks. Seega peamine toetusvajadus nende intervjueeritavate jaoks oli see, et neil oleks vähemalt ühe inimesega usaldusväärne ja turvaline suhe, kes oleks valmis pakkuma neile tuge, kellega saaks rääkida ning kes tunneks nende käekäigu vastu huvi. See toetusvajadus oli nii lapseeas, peale traumeerivat sündmust kui ka hiljem täiskasvanueas. Toetusvajaduseks osutus ka professionaalne abi, mis hõlmas nii üks-ühele abi, nt individuaalset nõustamist kui ka grupiviisilist abi, nt grupiteraapiat. Grupiteraapia vajadust näinud inimesed lisasid juurde, et nad näeksid selle väärtust eelkõige selles, et nad saaksid oma lugu jagada sarnast asja läbi elanud inimestega ning õppida ka nende loost ja kogemusest. Lisaks toodi välja, et grupiteraapia ja teiste sarnaste inimestega kogemuste vahetamine näitab neile, et nad pole oma olukorras üksinda, mis leevendaks taaskord nende üksi jäätuse tunnet. Individuaalse nõustamise vajadus väljendus eelkõige selles, et tunti vajadust oma kogemus lahti mõtestada ning selle tagajärgedega toime tulla, sh õppida looma uuesti turvalisi ja lähedasi suhteid, kogeda vähem uuesti kaotushirmu. Autori hinnangul saab neid uurimistulemusi kasutada selleks, et mõista nende inimeste traumakogemusi, kes on lapseeas traumaatilise sündmuse läbi elanud ning nende toetusvajadusi. Seejuures võivad uurimistöötulemused olla kasulikud neile, kes töötavad selle sihtgrupi abistamisega otseselt, sh kes pakuvad neile abistavat tuge ja nõustamisi kui ka kaudsemalt, kes töötavad traumakogemusega inimeste abistamiseks välja uusi abimeetmeid. Trauma mõjutab inimesi erinevalt ning on palju sisemisi ja välimisi aspekte, mis mõjutavad seda, kas sündmus on inimesele traumeeriv või mitte (ja kõik kogetud kriisid ei pruugi olla traumeerivad). Seetõttu ei tee autor uurimistöös üldistusi suurematele sihtgruppidele, et kõigil sarnase kogemusega inimestel on sarnased mõjud ja vajadused, vaid annab ülevaate uurimuses osalenud inimeste tõlgendustest nende endi kogemusele ning nende toetusvajadusest. Seejuures on vajalik sellesse teemasse rohkem süveneda ning uurida spetsiifilisemalt erinevate traumade mõjusid inimestele eesmärgida töötada välja neile kõige tõhusamad abimeetmed. Kokkuvõtlikult saab öelda, et autori hinnangul on uurimistöö eesmärk täidetud ning eesmärgi täitmiseks püstitatud uurimisküsimused leidsid vastused. Uurimistöö läbiviimiseks valitud metoodika toetas uurimuse eesmärgi täitmist. Autor selgitas välja lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendused oma trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadused täiskasvanueas.Nimetus Avatud juurdepääs HEV lapsi toetav õpikeskkond(Tallinna Tehnikakõrgkool, 0024-05-08) Orav-Grits, Sigrid; Kirs, JaanikaLõputöö eesmärk oli välja selgitada HEV laste õppeedukuseks vajalik õpikeskkond Rapla maakonnas. Teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalne konstruktivism, mis annab arusaama miks ühiskonnas ei muutu mõttemallid ja käitumismustrid üleöö ja et lisaks seadustele on meil vaja ühiskondliku tahet ning aega uute uskumuste sisse seadmiseks. Kaasava hariduse rakendamine võeti vastu küll enam, kui kümme aastat tagasi aga endiselt leitakse märkimisväärseid puudusi. Lapsed enamjaolt küll saavad õppida kodulähedases koolis, samas pole oluline vaid füüsiline asukoht vaid kompleksus, mis kaasava hariduse mõistes tähendab kaasatust nii füüsiliselt, sotsiaalselt kui emotsionaalselt. Koolide võimekus tagada HEV lapsele piisav tugi, tema potentsiaali maksimaalselt ära kasutades, on väga erinev, mis näitab selgelt ühtsuse puudumisele kaasamises. Iga üks teeb oma võimaluste või äranägemise järgi ja erinevused tekivad ka erineva tõlgenduse tulemusel. Valdavalt ollakse nõus, et kaasamist alustati valest otsast. Enne oleks tulnud välja selgitada haridusasutuste võimekuses luua erinevaid väike- ja individuaalõppe klasse, jõuda selgusele tulevase personali võimekuses uue olukorraga toime tulla ja neid vastavalt koolitada ning veenduda ka selles, et olemas oleks tugimeeskond HEV lastele vajaliku toe pakkumiseks. Kuigi puuduseid kaasava hariduse rakendamisel loetleti respondentide poolt ette küll ja veel kerkis neist enim üles suhtumine ja seda just õpetajate poolt. Intervjuudest selguse, et ei olda valmis kõiki lapsi õpetama ja põhjuseks toodi välja pigem tahtmatus kui oskamatus, sest nüüdseks on võimalusi ja aega end koolitada olnud piisavalt. Keegi ei ütle otse välja, et HEV lapsi üldse tavakooli ei soovita, pigem loetletakse terve nimekiri tingimustest, mis peaks olema täidetud, et kaasamine oleks võimalik. Samuti ei öelda konkreetselt millises koolis Hev lapsel parem õppida oleks või et see peaks ilmtingimata olema erikool aga tõdetakse, et antud hetkel on erikoolis võimalused paremad. Kaasava hariduse üheks eesmärgiks oli kasvatada sallivust erinevate osapoolte vahel, kelleks on siis tava- ja HEV lapsed. Uurimustulemustes selgub, et osati mõistetakse erivajadusi paremini ja et ka HEV lastega on võimalik koos tegutseda aga kius ja tõrjutus pole siiski kuskile kadunud ja väga olulist rolli suhtumise osas mängib kõrval seisvate täiskasvanute meelsus ja tagasiside. Alati polegi vaja oma mõtteid välja öelda vaid hoiakuid tajutakse, mis paratamatult peegeldub laste käitumises.Nimetus Avatud juurdepääs Õpetajate teadlikkus ja sekkumisviisid õpilastevahelistesse kiusamiskäitumistesse(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Vändrik, Anette; Kirs, JaanikaLõputöö teema on "Õpetajate teadlikkus ja sekkumisviisid õpilastevahelistesse kiusamiskäitumistesse". Töö koosneb 45 leheküljest, selle hulgas on lisad. Lõputöös on kasutatud 45 erinevat allikat, millest 10 on võõrkeelsed. Kiusamine koolis on pidev probleem ja ei ole kadunud. Iga inimene on erinev ja erinevate kogemustega, mistõttu on võimatu kiusamist ära hoida. Kiusamist on erinevat tüüpi, milleks on füüsiline, verbaalne ja varjatud. Varjatud kiusamist on õpetajal raske märgata, füüsiline ja verbaalne kiusamine on märgatavamad. Nii kiusaja kui ohver peavad saama vajalikku abi, kumbagi ei tohiks teisega võrreldes üle tähtsustada. Lõputöö eesmärk on välja selgitada kooliõpetaja teadlikkus ja sekkumisviisid õpilastevahelistesse kiusamiskäitumistesse. Eesmärgi saavutamiseks on seatud järgmised uurimisülesanded: • Koostada teoreetiline ülevaade kiusamisest ja selle tagajärgedest. • Selgitada välja õpetaja teadmised kiusamiskäitumisest koolis ja sellele reageerimise võimalused. • Selgitada ja analüüsida kiusamiskäitumise peamised põhjused koolikeskkonnas. • Selgitada ja analüüsida probleemi ennetamiseks ja vältimiseks vajalikke meetodeid. Käesolevas lõputöös kasutati kvalitatiivset uurimismeetodit. Kolm kiusamisolukorraga kokku puutuvat kirjeldust ja kuus küsimust olid koostatud, mida tuli oma võimetest lähtuvalt lahendada. Kirjeldused ja küsimused saadeti õpetajatele enne vestlust, et nad saaksid nendega tutvuda, sest kiusamisolukorra lahendamine nõuab aega ja pühendumist. Uuringust selgus, et õpetajate teadlikkus kiusamisest on erinev, kuna osa õpetajaid sõltuvad väga palju oma koolis järgivatest programmidest ja enamik pöördub kohe abi saamiseks spetsialistide poole. Teised õpetajad, kelle koolid ei kuulu mõnda programmi, on võtnud initsiatiivi end sel teemal harida ja nad püüavad olukordi lahendada esialgselt ise, kaasates spetsialitse. Kõige tavalisem sekkumisviis kiusamiskäitumisse on vestlemine. Vestluse ajal kasutatakse peegeldamist ja kordamist, et olukorrast võimalikult täpselt aru saada. Õpetajad tunnevad, et nad sooviksid saada täiendavat koolitust kiusamisolukordade lahendamise kohta, et nad saaksid neid ennetada ja lahendada enne olukordade eskaleerumist. See teema on aktuaalne tänaseni ja vajab pidevat tähelepanu, sest noorte vaimse tervise probleemid süvenevad endiselt.Nimetus Avatud juurdepääs Kodutud naised Eestis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Preismann, Marina; Kool, HelenKodututel on valikuid kui neile antakse ja kohalikel omavalitsustel on võimalusi, siis saavad nad elada varjupaigas. Kuid samuti ei ole kodutud oma sellist väärikust kaotanud, et nad läheksid ise abi küsima, neid on kas suunatud või juhuse tahtel varjupaika viidud. Kodutud naised tunnevad ennast tõrjutuna ja ühiskonnast võõrana, kuid nad püüavad oma elukorraldusega kohaneda. Läbi viidud uurimistöö põhjal tuli välja küll, et kodutud naised ei soovi olla varjupaigas, kuid sealne elu on neile turvaline, soe ja odav. Kuigi võib olla ka neid kodutuid naisi, kellel oleks võimalik sissetulekuga üürida endale korter, kuid siiski ei leia linnavalitsus neile sobivaid sotsiaalkortereid. Olles suhelnud nende naistega, siis tundus justkui, et tegu võib olla nende vanusega, miks linn ei soovi anda neile elamiseks sotsiaalkorterit. Enamus neist on sattunud varjupaika halbade asjade kokkulangevusega või siis valede inimeste usaldamisega. Kodutuks jäämise suurim põhjus oli kindla eluruumi puudumine. Kuid tihti arvatakse, et seal taga on alkohol, siis antud naised alkoholi tagajärjel kodust ilma ei jäänud, kaks neist tunnistasid, et neile meeldib alkoholi tarvitada, kuid see ei olnud peamine kodutuse põhjus. Kodutute naiste olukord võib olla keeruline, kuna kodutusele lisaks võivad kaasneda probleemid nagu vägivald, sõltuvused ning vaimse tervise häired. Kodutuid võib aidata tavaellu naasta eluasemeteenus, näiteks võiks olla neil ühiselamu moodi toad, kus on köök ja dušši nurk neil privaatselt toas. Samuti võiks olla neile suunatud erinevaid programme, mis aitaks neil taas kodutuse seisundist välja tulla, kus õpetatakse koostama CV, vaatama töökuulutusi, korterikuulutusi ja muid vajalikke tegevusi, mis tavaellu naasmise jaoks oluline on. Kindlasti võiks olla tugiteenus. Kindlasti võiks olla vaimse tervise teenus, mis on neile mõeldud tasuta ja mis ongi suunatud kodutud naistele, vajadusel sõltuvusravi ja muu nõustamine mis aitab neil toime tulla traumaatiliste kogemustega. Suuresti aitaks ka haridus ja tööalane abi, oluline oleks koolitused, mis aitaks naistel tavaellu naasta. Väga suur tegur oleks ka tugivõrgustik, kes aitaks naistel toime tulla probleemidega, mis neil võib tavaellu naastes tekkida. Kodututele naistele võiks olla erinevaid tugigruppe mis aitaks neil toime tulla tavaelus, võiks olla tugigrupp kus räägivad teised naised, kuidas nad on naasnud kodutusest tavaellu ja kuidas nad hakkama saavad. Käsitööga tekkis idee, et miks mitte ei võiks kodutud naised rakendada oma oskuseid ja teha laatu või mõni üleskutse, kuidas neil oleks võimalik oma käsitööga endale sissetulek võimaldada. Nii lihtsad asjad, millega ei tegeleta.Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendatute kogemus ja selle efekt edasisele elule(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Sepp, Kristel; Kirs, JaanikaArmastus ja turvatunne on inimeste põhivajadused. Kui need vajadused jäävad rahuldamata, siis ei suuda inimesed mõelda enesearengule, karjäärile ega eneseteostusele. Perekond on iga lapse loomulik kasvamise ja arengu keskkond, kus ta peaks omandama vajalikud oskused iseseisvaks eluks, toetudes vanemate abile. Aeg-ajalt võib siiski tekkida vajadus laps eraldada päritoluperest ja paigutada kasuperre tema heaolu tagamiseks. Kasupere peaks pakkuma lapsele võimalikult sarnast elukeskkonda nagu pärispere ning olema ajutine lahendus. Kahjuks aga jäävad kasuperre suunatud lapsed sageli sinna kuni täiskasvanuks saamiseni. Antud lõputöös autor keskendus lapsendatute kogemusele ning sellele, kuidas see mõjutab nende vaimset tervist läbi koguelu. Lapsendatud laps kogemus võib olla keeruline protsess, mis nõuab aega ja ressursse, et laps saaks sellest protsessist terveneda. Uurimises kaasati erinevate süsteemide efekte, kombineerides Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja Maslow motivatsiooniteooria. Maslow teooria aitab selgitada, kuidas motivatsioon ja jõud mängivad olulist rolli lapsendatud lapse käitumises ning kuidas laps soovib armastust, turvatunnet ja tunnustust. Bronfenbrenneri teooria kohaselt on lapse heaolu tagamiseks oluline, et kõik teda ümbritsevad süsteemid toimiksid omavahel koostöös. Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada lapsendatud lapste arvamus lapsendamisest teadasaamise ajast läbi isikliku kogemuse ja selle efekt vaimsele tervisele. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, mis viidi läbi 2024 aastal märtsis, intervjuus osales kaheksa lapsendatud last, kes tänaseks päevaks on täiskasvanud. Autoril õnnestus enda suhtlusringkonnas leida kaheksa lapsendatud last, kes on nii eeskostel olevad, kui ka lapsendatud ning kes olid nõus enda kogemust ja lugu jagama. Kvalitatiivne meetod võimaldas suhelda lapsendatud lastega avameelselt veebikeskkonnas video vahendusel ja silmast-silma kohtudes ning suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil. Meetod jättis vabaduse vestluse kulgu muuta ning vaadelda probleeme laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril antud teemat uurida ning seatud uurimisküsimustele vastata. Intervjuude käigus selgus, et lapsendamine ei pruugi alati toimuda lapse varajases eas, kuid vastajad väljendasid tänulikkust selle üle, et neid valiti kasuperre. Vastustest võis järeldada, et lapse vajadust hoolitsuse ja armastuse järele. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud või eeskostel olev laps sai teada lapsendamisest tavaliselt viiendal või kuuendal eluaastal. Analüüs näitas, et enamasti mõistab laps ise, et on lapsendatud. Intervjuudest jäi kõlama vastajate rõõmsameelsus, uhkus ja rahulolu, kuna neile selgitati nende lapsendamisprotsessi ja kuidas tema elu hakkab edaspidi kulgema. Uuringu käigus ilmnes, et lapsendamisest teadasaamine oli individuaalne kogemus igale lapsendatud lapsele. Enamik lapsendatud lapsi mõistis oma olukorda väga noores eas, mõnel juhul selgitasid kasupered olukorda kohe arusaadavalt. Teisel juhul toodi välja, et nende vanemad olid surnud. Enamus uuringus osalejatest oli oma kasuperede üle õnnelikud ja uhked, hoolimata sellest, kuidas nad lapsendamisest teada said. Lapsendatud laste nägemus oli, et nende kasuvanemad tegid nende heaks parima, pakkudes armastust, hoolitsust, turvatunnet ja kodu. Intervjueeritavate vastustest selgus, et nende emotsionaalne regulatsioon oli pigem negatiivsem kui positiivsem, kui said teada, et nad on lapsendatud. Vastajad tõid välja, et arusaam turvalisest ühiskonnast ja usalduslikest suhetest oli puudulik. Intervjueeritavad mõistsid põhjuseid, miks nad perest eraldati samas oli neil endil raske emotsioonidega raske toime tulla ja põhjustasid neile turvatunde kadumist. Intervjuu käigus toodi kahel korral välja konkreetselt iseendal süü tundmine. Enamike intervjuu vastustest jäi traumakogemus tugevalt kõlama. Perest eraldamise kogemus sundis vastajaid ennast alavääristama või mõtlema selle peal endas, mida nad valesti tegid, et ei väärinud bioloogiliste vanematega üles kasvamist. Uuring näitas, et vaid ühe vastaja puhul suuri emotsioone ei olnud. Kahe intervjueeritava puhul jäid kõlama aga positiivsed emotsioonid. Ühel juhul uuringu käigus selgus, et käitumismustrist kumab läbi, et ta tundis ennast armastatuna juhul, kui talle osteti materiaalseid asju. Uurimises selgus, et lapsendatud lapsed oleks soovinud lapsendamisest teada kohe algselt või alles vanuse vahemikus 16-18 eluaastat. Toodi välja väga konkreetseid põhjuseid enda soovidele. Autor pidas neid põhjuseid väga mõistlikuks või loogiliseks. Kahe intervjuu vastustest selgus, et tihti ei tahtnud pärioluperekonna küsimustele vastata ning põigeldi vastustest kõrvale. Avastati, et antud situatsioon mõjutas vastajaid, tekitades neis tõrjutuse tunde. Kahel juhul ilmnes soov saada teada oma lapsendamisest vanuses 16 või vanemana, arvestades, et siis oleks nad piisavalt küpsed ja suutelised selle infoga piisavalt hästi toime tulema. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud laste huvi oma mineviku ja eelneva elu vastu varieerub oluliselt individuaalselt. Enamikul intervjueeritavatel puudub suhtlus bioloogiliste vanemate, nende õdede ja vendadega ning neil pole soovi suhelda, kuna puudub usaldus ja side, mida nad peavad kõige olulisemaks. Uurimise tulemused näitavad, et vastajatele on elus abiks olnud tugev side nende kasuperega ning mitmed neist ei soovinud suhelda oma bioloogiliste vanematega. Intervjueeritavate seisukohalt on väga oluline teada, kust nad pärit on ja, kes olid nende bioloogilised vanemad ning selle info saamine oli neile olulisem kui otseste suhete loomine bioloogiliste vanematega. Uuringus ilmnes, et lapsendatud lapsed on väga rahul sellega, et neid just lapsendati. Selgelt tuli välja, kuidas intervjueeritavad väljendasid rahulolu enda kasupere üle ning arvasid, et kui nad oleksid jäänud bioloogiliste vanemate juurde või lastekodusse, oleks nende elu palju raskem ning nende vaimne tervis oleks veelgi enam kannatanud. Enamik vastanutest ei tundnud lapsendamisega seoses tõrjutust. Kahe vastaja hulgas oli aga neid, kes tundsid end tõrjutuna, üks neist pigem väljaspool kodusüsteemi ning teine kasupere peresüsteemis. Samas selgus asjaolu, et osad neist tundsid puudust isafiguurist. Samas tõid nad positiivse vaatenurgast välja, et neil oli olemas vend, kes osales üritusel, kus pidanuks osalema isa. Uuringu käigus ilmnes oluline asjaolu, et kui vastaja eestkostjaks oli Kohalik Omavalitsus, siis lapsendatud laps tundis puudust ulatuslikust toest selles kontekstis, sealhulgas oluliste eluvalikute tegemisel. Samuti mainiti, et võib-olla polnud vastajatel alati üht kindlat inimest, kellele oma muresid jagada. Uuringu intervjuude vastustest selgus, et enamasti on lapsendatud laste vaimne tervis on olnud lapsepõlves halvem kui täiskasvanueas. Ühel juhul tuli välja, et vaimne tervis on olnud halb kogu elu, põhjustades erinevaid vaimse tervise häireid. Intervjueeritavad tõid välja, et vaimse tervise abi osutati neile juba lapsepõlves pärast perest eemaldamist ja kasuperes elamist. Vastustest toodi välja, et tugiteenuseid oleks võinud olla rohkem. Uuringus ilmnes, et osalenud inimeste seas, teadsid kuus kaheksast vaimse tervise teenustest ja nende kättesaadavusest. Selgus, et tasulised teenused võiksid olla odavamad, et inimesed saaksid endale lubada erinevaid teraapiaid. Lisaks uuringu tulemusena selgus, et enamik lapsendatud lapsi, kes osales uuringus on saanud elu jooksul abi, kuid tunnistavad, et õige abistaja leidmine on olnud keeruline. Intervjuude tulemusena selgus, et lapsendatud lapsed oleksid lapsepõlves vajanud rohkem vaimse tervise toetamiseks süsteemsemat tuge. Uuringi käigus ilmnes veel, et täiskasvanueas aitaks lapsendatud lapsi süsteemsem ja soodsamatel tingimustel vaimse tervise abi kättesaadavus. Käesolev lõputöö ning töö raames läbiviidud intervjuud aitasid täita lõputöö eesmärgi ning vastata seatud uurimisküsimustele. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond. Kui aga lapse bioloogiline pere ei suuda talle pakkuda armastust ja turvatunnet, siis tuleks laps suunata võimalikult kiiresti kasuperre. Kasupere on kindlasti kõige lähedasem võimalus kogeda ka bioloogilisest perest eraldatud lapsel pereelu ning lähedasi peresuhteid ning saada vajalikku toetust ka vaimsele tervisele. Lisaks jäävad kasuperes loodud suhted kestma ka peale täiskasvanuks saamist ning vajadusel saavad lapsendatud lapsed tuge perelt ka edaspidi.Nimetus Avatud juurdepääs Kodutute resotsialiseerimise protsessi analüüs Tartu Varjupaiga näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Vink, Relia; Kool, HelenKodutus on kõige äärmuslikum sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vorm, mis mõjutab negatiivselt inimeste tervist ja heaolu ning avaldab suurt mõju majandusele ja ühiskonnale. Kodutuse probleem püsib aktuaalne ka Eestis. Kodutute taasühiskonnastamine on väheefektiivne ja keeruline protsess ning vajab tähelepanu. Oluline on ka mõista, kui keeruline on endistel kodututel taas iseseisvalt ühiskonnas hakkama saada ja millised tegurid ja protsessid on toetavad ja millised on takistavateks asjaoludeks kodutusest väljumisel. Lisaks kodutute individuaalsetele väljakutsetele mõjutab oluliselt nende taasühiskonnastamist ka ühiskond, mis sageli ei soodusta kodutute naasmist tavaellu. Stigmatiseerimine ja diskrimineerimine muudavad selle protsessi kodututele veel raskemaks. Uuringu eesmärk oli analüüsida kodutute resotsialiseerimise protsessi Tartu Varjupaiga näitel. Töö teoreetilises osas käsitleti kodutuse mõistet ja selle esinemist Eestis ja Euroopas ning anti ülevaade Eesti hoolekandesüsteemist ja kodututele sobivatest sotsiaalteenustest kohalike omavalitsuste tasandil. Töö empiirilises osas analüüsiti resotsialiseerimise protsessi Tartu Varjupaiga näitel. Autor viis uuringu läbi kombineeritud meetodiga. Kvantitatiivsed andmed teenuste kasutamise arvudest ja kodutute liikumisest erinevate teenuste vahel Tartu Varjupaigas aastatel 2014-2022 analüüsiti, kasutades statistilise analüüsi meetodit. Kvalitatiivse meetodina viidi läbi kuus intervjuud isikutega, kes on Tartu Varjupaigas läbinud kõik resotsialiseerimise etapid. Tulemused analüüsiti ja seostati Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja kodutute subkultuuri teooriaga. Kvantitatiivsest analüüsist ilmnes, et vähenenud varjupaigateenuste kasutamine ja suurenenud liikumine majutusteenusele näitavad resotsialiseerimisprotsessi tõhusust, kuid väljakutsed, nagu sotsiaalmajutusteenuse pikendused ja sotsiaaleluruumidest tagasiliikumised, osutavad raskustele kodutute taasühiskonnastamisel. Intervjuudest selgus, et kodutuse põhjusteks olid peamiselt alkoholi- ja terviseprobleemid, töötus ning keerulised suhted lähedastega. Varjupaigas osutus keeruliseks sisse elamine ja alkoholist loobumine, mida sageli tarvitati tegevusetusest, sest päevaks pidi varjupaigaruumidest lahkuma. Puudus nii toidust kui ka privaatsusest tekitas stressi, samuti oli keeruline aru saada dokumentidest ja abiprotsessidest. Positiivse aspektina tõsteti esile sotsiaaltöötaja abi ning toetust töötukassast ja võlanõustamisest. Sotsiaalmajutusteenusel olid probleemideks privaatsuse puudumine ja sobimatus toanaabritega, kes polnud harjunud enda järel koristama. Uusi sõprussuhteid oli keeruline luua ning suhtlus toanaabritega oli pealiskaudne. Sotsiaaltöötajate pakutud abist toodi välja toiduabi ning muud igapäevaelu ja majapidamisega seonduvat abi, väga oluliseks peeti võlgadega tegelemist, abi töövõime hindamisel ja dokumentide vormistamisel. Reeglid ja struktuur pakkusid tuge ja olid abiks korra hoidmisel ning eneseabi grupid olid suureks toeks eneseteadlikkuse tõstmisel. Sotsiaaleluruumi saamist nimetasid kõik kliendid suurimaks abiks. Puudust tunti mööblist. Probleemideks olid alkoholi tarvitavad naabrid, kes joovad, varastavad, lärmavad, aga ka kehvad olmetingimused, mustus, hallitus ja prussakad. Endised kodutud püüavad mitte tarvitada alkoholi, aga sageli neil see ei õnnestu. Inimesed leidsid omale sõpru ja tekkisid kogukonnad, kus üksteist toetati. Sotsiaaltöötajate poole pöördutakse seoses toimetuleku- või ravimitoetuse taotlemisega ning sotsiaaleluruumi teenuse pikendamiseks, kuid üldiselt püütakse ise hakkama saada. Endistel kodututel on olnud kodutusest väljumise teel nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Kaks respondenti kirjeldasid seda keerulise ja raske protsessina, millest polegi väljapääsu. Soovitati lõpetada suhtlemine vanade sõpradega, kellega koos tarvitatakse alkoholi ning ainult üks vastaja kirjeldas protsessi, kuidas teha sügavat eneseanalüüsi, seada eesmärke, tegeleda võlgadega ja võtta vastutus oma elu eest. Autor leiab, et pikaajaline alkoholisõltuvus, vaimse tervise probleemid ja kodutute piiratud ressursid on viinud olukorrani, kus nad leiavad, et neil puudub kontroll oma elu üle, nad on väsinud ja emotsionaalselt kurnatud. Inimesed on muutunud passiivseks ja nende motivatsioon on kadunud. Lühiajalise leevenduse saamiseks pöördutakse taas alkoholi poole, välditakse probleemide lahendamisi ja süvendatakse käitumismustreid, mis raskendab kodutusest väljumist. Kodutute subkultuuri ja süsteemiteooria mõistmine näitab, kuidas negatiivsed käitumismustrid ja uskumused võivad muutuda takistuseks resotsialiseerumisel ning kuidas välise toetuse puudumine või ebapiisavus võib tugevdada tunnet, et nad ei suuda oma elu ise kontrollida või muuta. Seega on autori arvates oluline, et resotsialiseerimisprotsessis kaasataks mitmekülgseid toetusmeetmeid, mis arvestavad nii individuaalseid vajadusi kui ka süsteemset mõju, ning et pidevalt hinnataks ja kohandataks pakutavaid teenuseid vastavalt muutuvatele oludele ja kodutute vajadustele. Samuti on oluline luua teenuseid ja programme, mis on kättesaadavad ja vastavad kodutute vajadustele ning pakuvad neile turvalist keskkonda ja tuge. Lähenemine peaks olema individuaalne ja arvestama iga inimese vajadusi ja eluteed. Oluline on pakkuda tuge ja abi, et aidata neil taastada usk endasse ja valmisolek oma olukorda parandada. See peaks sisaldama endas emotsionaalset tuge, praktilist abi ja vahendeid ning pikaajalist toetust nende vajaduste rahuldamiseks. Bronfenbrenneri süsteemiteooria kaudu saab näha kodutuse põhjuseid ja tagajärgi erinevatel süsteemitasanditel, ning see aitab paremini mõista olukorra komplekssust. Kodutute subkultuur, mis kujuneb välja vastuseks nende erilistele väljakutsetele ja keskkonnale, võib pakkuda nii toetust kui ka takistusi kodutusest väljumisel. Tulenevalt uuringust, on autoril järgmised soovitused olukorra parendamiseks: • Luua hindamisinstrument, mille abil hinnata kodututele pakutavate teenuste tulemuslikkust Tartu Varjupaigas; • Koolitada varjupaiga personali teadlikkuse tõstmiseks ja kvaliteetsema teenuse tagamiseks; • Arendada välja teenus, mis pakuks kodututele psühholoogilist või terapeutilist tuge nende vaimse tervise toetamiseks ja resotsialiseerumisprotsessi edendamiseks, kaasates kogemusnõustajaid, tugigruppe ning sõltuvusravi. Uurimistöö eesmärk ja ülesanded said täidetud, kuid kodutute resotsialiseerimise protsess vajab põhjalikumat uurimist, sest antud tulemuste pealt ei saa teha mastaapsemaid üldistusi. Autori hinnangul andis töö väärtusliku sissevaate kodutute elu-olmesse ja sellest tulenevalt on võimalik parendada juba olemasolevaid teenuseid. Tasub uurida ka heade praktikate näiteid Eesti teistes linnades ja otsida võimalusi nende kohandamisel Tartu linna võimalustega.Nimetus Avatud juurdepääs Nutiseadmete tõhusus eakate sotsiaalsete kontaktide suurendamisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Kupp, Anzelika; Männamäe, MeeliÜha enam vananev ühiskond põhjustab üksilduse suurenemist eakate seas. Üksildust võib põhjustada tööelust kõrvalejäämine, sõprade ja lähedaste kaotamine, abikaasa kaotus, neid põhjuseid võib leida palju. Üksildus mõjutab märkimisväärselt eakate heaolu ja tervist, mistõttu on oluline tegeleda üksilduse probleemiga eakate seas. Sotsiaalsed kontaktid ja suhtlemine on oluline üksilduse leevendamisel. Nutiseadmed avavad eakatele uusi võimalusi olla rohkem ühenduses oma lähedaste ja sõpradega ning osaleda aktiivsemalt ühiskonnaelus. See võimaldab neil säilitada sidemeid kaugel elavate pereliikmete ja sõpradega ning leida uusi viise suhtlemiseks ja tegevusteks. Kuna töö autor on töö tõttu puutunud kokku paljude eakatega on ta näinud, et üha enam eakaid soetavad endale nutiseadmeid, et rohkem ühenduses olla lähedastega. Sellest tekkis idee teha lõputöö eakate ja nutiseadmete teemal ning kas nutiseadmete kasutamine leevendab eakate üksildust. Teoreetilises osas tugines töö autor Seligmani PERMA heaolumudelile, mille kohaselt koosneb inimeste heaolu viiest elemendist ning üksilduse teooria erinevatele käsitlustele. Elukestev õpe on vananevas ühiskonnas oluline eakatele, aidates neil hoida oma mõistust ja vaimu erksana. Eakatele pakub elukestev õpe pidevat arengu ja eneseteostuse võimalust, uute oskuste õppimine tõstab enesekindlust ja -hinnangut. Töö autori arvates on nutiseadme selgeks saamine näide elukestvast õppest. Nutiseadme kasutamine nõuab mitmete asjade selgeks saamist ja pakub võimalust juurde õppida ja areneda igapäevaselt. Üksildus mõjub vaimsele, füüsilise ja emotsionaalsele heaolule, kõige enam mõjutab see eakaid. Üksildus võib süvendada olemasolevaid terviseprobleeme veel enam, see võib süvendada veel enam stressi, mis omakorda mõjutab kogu organismi. Inimesed on siia maailma sündinud suhtlema omavahel. Ilma suhtluseta ei kujutaks inimesed elu ette. Kvaliteetsed suhted aitavad eakatel hoida eemale depressiooni ja pakuvad enam rahulolu. Intervjuudest selgus, et meeldivad vestlused ja jagatud rõõm aitab luua eakatel uusi mälestusi, tänu nutiseadmete võimalustele on eakatel võimalus saada osa perekonna rõõmudest, kes elavad kaugemal. Jagatud hetked läbi videokõnede paneb neid tundma rohkem lähedamal neile, kes elavad kaugel. Positiivseid emotsioone pakub eakatele võimalus näha oma lapsi ja lapselapsi tegutsemas läbi videokõnede. Suhtlus ja võimalus oma perekonda ja sugulasi ning sõpru näha pakub kõige enam rahulolu. Peale suhtlemisvõimaluste kasutavad eakad nutiseadmes muidki võimalusi. Ollakse kursis uudistega ja sellega, mis maailmas toimub. Enamus intervjueeritavatest on liitunud internetis kohaliku valla või linna gruppiga, kus ollakse kursis näiteks üritustega, mis toimuvad või kohalike uudistega, see aitab tunda ennast ühiskonnas kaasatuna. Otstarbeid on veelgi leitud, oluliseks on muutunud võimalus teha pangaülekandeid läbi nutiseadme. Paljudes väikelinnades on pangakontorid suletud ja minu intervjueeritavad elasid enamus keskustest kaugemal, sellise võimaluse olemasolu on lihtsustanud märkimisväärselt nende elu. Nutiseadmetel on intervjueeritavate elus oluline tähendus. Paljud ei oskaks enam ilma olla ja ei sooviks tagasi nuputelefoni. Nutiseade pakub samuti võimalusi meelelahutuseks, paljud vaatavad erinevaid õppevideosid ja sellega õpitakse jälle uusi asju tegema või teadmisi. Kõik intervjueeritavatest soovitavad oma eakaaslasetele soetada endale nutiseade, peamise põhjusena toodi suhtlust lähedaste ja tuttavatega. Nutiseadmete selgeks saamine ei olnud ühegi eaka jaoks keeruline, õige toetuse ja õpetusega kadusid kõik eelnevad hirmud. Saavutusena toodi välja, et ollakse võimelised õppima uusi asju, kes õppis keele selgeks, kes ehitab aiamööblit ning kolmas uut käsitöö tehnikat. Tänu nutiseadmele oli intervjueeritavate seas liigutavaid lugusid, kus tänu suhtlusrakendustele leiti üles kadunud sugulane ja sõbranna. Intervjuude põhjal selgus, et noored vanad eakatel, kellel on säilinud õpivõime suudavad kohaneda nutiseadmega: • kui neil on piisav lähedaste/tuttavate tugi ja abi; • igale eakale lähenetakse õigete õpetamismeetoditega; • neil on endal piisav motivatsioon ja tahe. Samas tuleb arvestada, et uuringu valim oli väike ja kõikide eakate kohta see ei kehti. See vajaks laiemat uuringut erinevate vanuserühmaga eakate seas. Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli anaüüsida võimalikku muutust eakate heaolus ja sotsiaalse üksilduse leevenemist peale nutiseadme kasutusele võtmist. Töö autor leiab, et töö eesmärk on täidetud ja läbiviidud uuringus selgus, et nutiseadmete kasutamine aitab eakatel rohkem ühendust hoida oma lähedastega ja seeläbi leevendab üksildust ning pakub heaolu.