Lõputööd (ST)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Viimati lisatud
Nimetus Avatud juurdepääs Eesti ja euroopa kvaliteedijuhiste järgimine eesti hoolekandeasutustes(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-07) Eirand, Cathlyn; Vahula, TriinKäesolev lõputöö andis ülevaate ning võrdles Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhist Euroopas kehtiva sotsiaalteenuste EQUASS kvaliteedijuhisega. Samuti analüüsiti Eesti hoolekandeasutustes kasutatavaid kvaliteedijuhised ning sotsiaaltöösse panustavate inimeste teadlikkust kvaliteedinõuetest. Eesti ja EQUASSi kvaliteedijuhised on peamiselt samad. Juhiseid võrreldes selgus, et enamus põhimõtted ja nende sisud on kattuvad ning sisuliselt samad. Erinevus on see, et Eestis on üheksa kvaliteedipõhimõtet, kuid EQUASSi kvaliteedijuhises on kümme, kuid põhimõtted on ära jaotatud või kategoriseeritud teistesse põhimõtetesse. Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhise töötas välja Sotsiaalkindlustuse poolt loodud töörühmad, kes on osalenud EQUASSi protsessis ning sealt võetigi suures osas põhimõtted üle. Uurimuses intervjueeriti üheksat asutust: seitse asutust, kelle puudub Euroopa kvaliteedijuhitmise süsteemi (EQUASS) märgis ning kaks asutust, kelle on EQUASSi kehtiv sertifikaat. Peamine kvaliteedijuhis, mida asutused kasutavad on Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhis. Mis aga uuringust välja tuli on see, et kahe asutuse juhid ei olnud kursis Eestis kehtivatest kvaliteedijuhistest, mis on suur osakaal kogu valimist. Ülejäänud intervjuus osalenud asutuste juhid olid teadlikud kvaliteedijuhistest ning mida need sisaldavad. Hea kvaliteet nõuab ka kvalifitseeritud töötajaid, keda veel on vähe. Töötajate töövõime tõstmiseks kasutavad enamus asutusi supervisioone, coachingu võimalust ning ka igasugused koolitused, mis annavad töötajatele võimaluse ennast täiendada. Kvaliteedipõhimõtete tagamisega samuti peaaegu kõik asutused aktiivselt tegelevad. Oli asutusi, kes tõid välja selle, et Eestis võiks ka olla mingisugune kvaliteedi tunnustamise süsteem, sest seda loetakse elementaarseks selles valdkonnas, kus tegeletakse inimese heaoluga. Peamised põhjused, miks asutused ei taotle EQUASSi sertifikaati on suur summa, mis sertifikaat maksab, inglise keelne taotlemine, riigi vähene tunnustus ning see, et Eestis on alates 2018 ka oma kvaliteedijuhised erinevate Paljud asutused tõid välja, et neile oleks oluline, et riik tunnustaks seda, et on läbitud pikk ja keerukas protsess, et tõestada head kvaliteeti. Eestis ei anna asutusele midagi juurde see, kui asutus pakub kvaliteetset teenust, mis on hoolekandesüsteemi suur viga, sest kvaliteet sellises valdkonnas on väga oluline. Ka töös kasutatav Maslow´i vajaduste teooria kirjeldab seda, et tunnustus on inimesele vajalik ning samuti eneseteostus vajadus, mis motiveerib inimest ennast arendama. Antud kontekstis siis asutusi. Mis aga välja tuli seoses EQUASSi sertifikaadi taotlemisega on see, et kõik asutused, keda intervjueeriti on varasematel aastatel sertifikaati taotlenud, kuid kehtivat enam ei ole. Seoses sellega tuli välja, et kvaliteedi märgise taotlemine andis kõikidele asutustele palju juurde. Saadi korda kasvõi dokumentatsioon. Samuti said asutused terviklikuma pildi süsteemist, mis aitas luua asutusesiseseid põhimõtteid ja väärtusi. Asutustel oli edaspidi lihtsam taotleda muid märgiseid, mis Eestis taotleda saab ning ka Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhisest oli parem aru saada. Süsteemiteooriat kasutati töös samuti, sest hoolekanne ongi suur süsteem ning asutused on süsteemi elemendid. Mõjutused toimuvad nii asutustelt suuremale süsteemile ning vastupidi. Hea ja kvaliteetse hoolekandesüsteemi moodustavad asutused, kes seda kõike pakuvad, kuid lõplikult loeb kõige väiksem elemendi osa ehk töötaja kõige rohkem. Töötaja on see, kes tegeleb vahetult kliendiga ning on asutuse mainekujundaja väljapoole.Nimetus Avatud juurdepääs Seksitöö normaliseerimise mõju noortele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Vassiljeva, Liisa; Mitendorf, AiriSeksitöö tõenäoliselt ei kao ühiskonnast lähitulevikus, aga erinevad feministlikud liikumised annavad endast parima, et vähendada sellega kaasnevaid kahjusid. Seksitöötajate vastast stigmat peaks tõesti vähendama, aga nende tööst tuleks siiski rääkida ettevaatlikult, et noortel inimestel ei tekiks valet muljet seksitöö olemuse kohta. Sotsiaalmeedia nagu OnlyFans normaliseerib seksitööd niivõrd, et naiivsed noored ei pruugi aru saada seksitööga seotud ohtudest ja osad ei suuda isegi tunnista ohvriks langemist. Tõsised riskid ja ohud esinevad nii füüsilises kui ka kontaktivabas seksitöös. Kuigi kõik feministid ei pruugi pooldada ühist hoiakut seksitöö seaduslikku lubamist või keelamist, nõustub suur enamik sellega, et seksitöötajaid peab kaitsma füüsiliste ja psühholoogiliste traumade eest. Seda saab saavutada võimaldades inimestele majanduslikku toetust ning eluks vajalikke ressursse, nagu toit ja ohutu elukoht. Seksitöötajatel saavad aidata ametit muuta töötukassa ja rajaleidja töötajad. Vaimsete probleemide ravimiseks ja ennetamiseks oleks vajalik spetsiaalne nõustaja, kes suudab seksitöö teemal rääkida andmata hinnangut sellele, miks klient on sellisele eluteele sattunud. Eestis on õnneks kindlad organisatsioonid, mis on just sellele suunatud: MTÜ Living for Tomorrow ja Ohvriabi. Lõputöö uurimisprobleem keskendub seksitöö normaliseerimisele ning sellele, kuidas see võib negatiivselt mõjutada noori inimesi, kes ei pruugi arvestada seksitöö riske ja nendega kaasnevate tagajärgedega. Töö uurimisküsimus on: “Milline on Eesti noorte inimeste nägemus seksitööst: millised on noorte teadmised, kogemused ja arvamused sellest?”. Uurimustöö küsitluses osales 70 täisealist noort. Uuringu tulemusena selgus, et enamus noori teadsid sõna “seksitöö” ja suutsid nimetada palju erinevaid seksitöö liike. Ligikaudu pooled meestest ja pooled naistest olid ise või teadsid kedagi, kes oli kaalunud tegeleda kontaktivaba seksitööga. Seda võib seostada sellega, et pooltel meestel ja pooltel naistel on kogemusi sellega, et neile või nende tuttavale on pakutud seksuaalteenuste eest raha. Umbes veerand on kaalunud ostjaga füüsilist kontakti luua või teavad kedagi, kes on mõelnud sellele. Kõige rohkem avatud sellele mõttele oli kõige noorem vanusegrupp (18-20-aastased). Üle poole vastajaid arvasid, et seksitöö on Eestis enamus ajast vabatahtlik ja ohutu. Kui nende endi sõbranna peaks avaldama soovi seksitööga tegeleda, siis mida suurem oleks füüsiline kontakt tarbijaga, seda vähem sooviksid vastajad sellist otsust toetada. Onlyfansi postitamise pooldajaid oli 38 65%, aga seksi müümise toetajaid 35%. Meestel ja naistel olid erinevad toetamise põhjused. Naised pooldasid naiste vabadust teha enda valikuid; osa mehi lootsid aga saada “sõbra soodustust”. Kõige rohkem vastu olijaid oli naisi. Mõlemast soost vastuolijad pidasid tööd liiga alandavaks ja ohtlikuks. Meessoost vastajate seksitöö pooldamist võib seletada sellega, et uuringus selgus, et seks võõra inimesega tekitab meestele väiksemat ebamugavust kui naistele. Irooniliselt olid mehed need, kes väljendasid, et nad pigem ei austa seksitöötajaid ja mõistsid hukka paljude partneritega seksinud naisi oluliselt rohkem, kui naissoost vastajad. Seksism kindlasti mõjutab seda, et meie ühiskond suhtub meeste ja naiste seksuaalsusesse erinevalt, seega liberaalsel feminismil on reaalne motivatsioon vähendada naiste seksuaalsuse ümber olevat stigmat. Siiski, seksitöö normaliseerimine võib mõjuda noortele kaudse värbamisena ja on tähtis rääkida seksitöö ohtudest, enne kui noored teevad otsuseid, mida nad võivad kahetseda. Eestis tegeletakse pigem seksitöösse kaasatud inimeste abistamisega kui ennetustööga. Noori inimesi pole vaja hirmutada seksitöö ohu statistikaga, aga kuna seksitöö on miski, millega noored inimesed on kursis ja puutuvad ka mingil määral kokku, on õige aeg pidada erinevas vanuses noortega eakohaseid vestlusi seksitööst ja seksist. Vestluse algatajateks võivad olla näiteks inimkaubanduse spetsialistid, noorsootöötajad, ohvriabi sotsiaaltöötajad, aga samuti ka inimeseõpetuse õpetajad. Pidades arutelu on võimalik, et uus generatsioon noori mehi ja naisi kasvavad üles vähem seksistlike ja rohkem sekspositiivsete vaadetega. Sellega saaks vähendada ostjaid, kes näevad seksitöötajat pigem objekti, kui inimesena. Noorte harimine on tähtis, sest inimkaubanduse spetsialisti E. Mölderi sõnul on seksitöösse kaasatud pigem naiivsed, vähese haridusega inimesed. Nooremate lastel puhul on tähtis rääkida küberturvalisusest, et internetis pesitsevatel väärkohtlejatel ei tekiks võimalus luua haavatava lapsega kontakt ning teda manipuleerida. Laps peab teadma, et tal on õigus öelda ei ja kui ta on hirmsas olukorras, kus ta tunneb, et vajab abi, peab ta rääkima täiskasvanuga, keda ta usaldab. Kui turvalist täiskasvanut ei ole, siis on Lasteabi liin, kust saab nõu.Nimetus Avatud juurdepääs Sensoorse- ja/või liikumispuudega lapse ja tema pere toetamine Rakvere linna näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Ridalaan, Carmen; Männamäe, MeeliPuudega lapse perre sündimine või puude avastamine on raske kogu perele. Selleks, et pere saaks parimal võimalikul viisil edasi toimida, vajab perekond tuge. Tuge pakuvad nii riik, kohalikud omavalitsused, sõbrad, tuttavad – kõik meid ümbritsev. Inimesi mõjutab ümbritsev keskkond ja süsteemid, mille osaks on ka inimesed ise. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida riigi ja Rakvere linna poolt liikumis- ja/või sensoorse puudega lapse abistamiseks pakutavaid toetusi, teenuseid, teenuste kättesaadavust ning võimalikke probleemkohti pere toetamisel. Töös kasutati kvalitatiivset uuringumeetodit ning viidi läbi intervjuud kaheksa lapsevanemaga kes kasvatavad liikumis- ja/või sensoorse puudega last ja elavad Rakvere linnas. Töö eesmärk sai uuringuga täidetud. Töö autor koostas lähtuvalt lõputöö eesmärgist kolm uurimisülesannet. Esimene uurimisülesanne oli analüüsida Rakvere linna poolt pakutavaid toetusi ja teenuseid lapse ja pere abistamisel lähtuvalt puudest. Lapsevanemad on teenustega Rakvere linnas rahul ning kättesaadavuse osas toodi miinusena välja vaid logopeediteenus. Logopeede on üldiselt Eestis vähe ja seetõttu võivad olla ka järjekorrad pikemad kui mõne muu teenuse puhul. Paljud perekonnad rääkisid ka puude avastamise hetkest ja toodi välja, kui oluline on tugivõrgustiku, kohaliku omavalitsuse ning riigi roll ja olemasolu. Teenus, mis on puudega lapse sündides või puude avastades esmatähtis, on sotsiaalnõustamine. Seda teenust on enamus lapsevanemaid kasutanud ja lapsevanemad on teenusega rahule jäänud. Teiseks uurimisülesandeks oli analüüsida Rakvere linna keskkonda kui tervikut liikumis- ja sensoorse puudega lapse jaoks ligipääsetavuse suhtes. Puudega inimese jaoks peab olema ligipääsetav kõik meid ümbritsev, et ta tunneks ennast mugavalt ja kindlalt ning ligipääs oleks nii füüsilisele keskkonnale kui ka teabele. Mitte ühelgi lapsevanemal ei ole olnud probleemiks ligipääs infole või ligipääs Rakvere linna asutuste või allasutuste lehekülgedele. Uuringust tulid välja probleemid füüsilise ligipääsetavuse puhul, näiteks ei ole mõne asutuse lift liikumispuudega inimese jaoks mugav, lifti suurus on liiga väike. Palju tuli välja ka füüsilise ligipääsetavuse raskuseid talvel, kui tänavatel on lume tõttu raskem abivahendiga liikuda. Kolmandaks uurimisülesandeks oli analüüsida, kas ja kuidas on muutunud kohalike omavalitsuste teenused Euroopa Sotsiaalfondi toetuste lõppemisega. Kohalikud omavalitsused hakkasid juba ennetavalt tegelema sellega, et lapsed vajalikus mahus tugiteenuseid edasi saaksid ning ükski abivajav laps teenusest ilma ei jääks. Omavalitsused ise nägid, et valdkondade vahel on vaja suurendada koostööd ning kohalikud omavalitsused pidid sõlmima uued kokkulepped teenuseosutajatega. Paljud kohalikud omavalitsused jäid sama teenusepakkuja juurde, kes pakkus teenuseid Euroopa Sotsiaalfondi projekti ajal. Uuringust selgus, et lapsevanemad ise projektist midagi kuulnud polnud. Toodi välja asjaajamise lihtsamaks muutumine paar aastat tagasi, kui lõppes topelthindamine kohalikus omavalitsuses ja sotsiaalkindlustusametis. Varasemalt tehti hindamine nii kohalikus omavalitsuses kui ka sotsiaalkindlustusametis, aga aasta enne projekti lõppemist viidi kogu hindamine üle kohalikele omavalitsustele. Selle üle oli lastevanematel vaid hea meel, sest nende elu muutus sellega mugavamaks. Lapsevanemad on teenustega rahul ning mingeid suuri muutusi ei esinenud, sellest saab järeldada, et Rakvere linnas on projekti lõppemine hästi korraldatud ning on ennetavalt selle nimel tööd tehtud. Olulised süsteemi osad lapsevanemate jaoks on tugivõrgustik, riik, kohalik omavalitsus ja kogukonnagrupid. Teenuste ja toetustega on üldiselt vanemad rahul, rahulolu ei ole nii hea logopeediteenusega, sest teenusepakkujaid on vähe ja järjekorrad pikad. Abivahendite soetamisel või üürimisel ei ole ühelgi lapsevanemal probleeme olnud ja aidanud on nii riik kui omavalitsus. Füüsiline ligipääsetavus Rakvere linnas on talvel kehv ja probleeme on ka mõne hoone lifti pääsemisega. Digiligipääsetavusega lapsevanematel probleeme ei ole esinenud. Euroopa Sotsiaalfondi projekti lõppemisega on Rakvere linn hästi toime tulnud, sest lapsevanemad ei ole teenuste osas negatiivseid muutusi tähele pannud. Lõputöös on läbivalt kasutatud süsteemiteooriat ja autor leiab, et uuring kinnitas süsteemide vajalikkuse. Puudega lapse sündimisel on esimene süsteem haigla, mis kuulub ühiskonna poolt loodud süsteemide alla, lisaks on väga oluline tugivõrgustiku ja sõprade olemasolu. Peale haiglast koju saamist, on edasi toeks nii riik kui kohalik omavalitsus, kust saab vajalikke teenuseid ja toetusi, et perekonna elutingimused ja üldine olukord paraneks.Nimetus Avatud juurdepääs Hasartmängimisest tekkinud sotsiaalsed probleemid Eesti ühiskonnas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Mõttus, Merit; Kool, HelenHasartmängimisest tekkinud sotsiaalsete probleemide temaatika ei ole Eestis pidevalt aktuaalne. Hasartmängusõltuvuse temaatika muutub aktuaalseks, kui avalikuelutegelane tunnistab hasartmängusõltuvust. Lõputöö uuringust selgus, et meeste osakaal hasartmängijate seas on kõrgem kui naiste seas. Probleemset mängimist esineb rohkem meestel kui naistel. Sotsiaalsetest probleemidest rohkem esines vaimse tervise probleeme. Uuringust selgus, et kõige noorem hasartmängija on 16. aastane, kes on tunnistanud, et teeb ületunde, et saadud taskuraha tagasi teenida, mis näitab vähest teadlikust hasartmängu ohtudest. Autori uuringust selgus, et mehed on riskirühmas hasartmänguprobleemi tekkimisele ning abivajadust on tunnistanud vähesed. Autor järeldab tulemustes, et hasartmängusõltuvus on varjatud probleem ning probleemiga inimesed jäävad varjatuks. Problemaatilisem on noorte osakaal probleemsete mängijate hulgas, kelle jaoks on hasartmängud lahendus rahaliste probleemide leevendamiseks. Kõige noorem on 16 aastane ning võib öelda, et puudub täielik teavitustöö ohtudest, mis kaasnevad hasartmängudega. Autori uuringust selgub, et meeste osakaal probleemsete mängijate hulgas on kõrgem ning probleeme esineb rohkem. Abi on vajanud viis hasartmängijat, kellel esinevad sõltuvuslikud tunnused. Kõige rohkem on saadud nõustamisteenuseid. Abi vajaksid vastanutest rohkem kui viis vastanut, mis näitab hasartmängusõltuvuse mittetunnistamist. Teoreetikud on toonud välja erinevad sotsiaalsed probleemid ning autori uuringus esinevad samad sotsiaalsed probleemid mängusõltlastel ning probleemsetel mängijatel. Paljudel mängijatel esineb kõrge enesekindlus, lootus saavutada suured võidud, kuid kaotusi ei soovita tunnistada. Hasartmängud on kättesaadavad 16.aastaselt, mis võib autori tulemustele põhinedes viia tõsiste tagajärgedeni. Vaimse tervise probleemid kaasnevad hasartmängude mängimisega kuid on võimalik algpõhjus, et suurendada kuuluvustunnet ning noortel esineb madal enesehinnang ning probleemide lahendamisoskusega esineb raskusi. Tulemustest selgub, et mängitakse hasartmänge, et leevendada oma majandusliku olukorda, kuid majanduslike tõsiseid tagajärgi ei tunnistata. Põhilised sotsiaalsed probleemid esinesid igapäevaste ning kord nädalas mängijate seas: majanduslikud probleemid, kuhu lisandub võlad, vaimse tervise probleemid, alkoholi ning narkootikumide tarvitamist, kuritegevust esines vähesel määral ning suhete probleemid. Vastajad tõid välja töökvaliteedi languse. Hasartmängud võivad olla tõsiste tagajärgedega ning kognitiiv-käitumuslik teooria lähtub inimese käitumisel, mis on mõjutatud keskkonnast. Mängijad teevad tegusid, mis on endale kui ka teisetele negatiivsete tagajärgedega ning paljud ei tunnista, et hasartmängud mõjutavad neid negatiivselt. Hasartmängureklaame on vaja piirata, kuna Eestis on inimesi, kellel esineb sõltuvuslik ning probleemne mängimine. Reklaamid on suurepärane turundus probleemsele mängijale, kes ei suuda mängimist kontrollida. Noorte seas on muutunud interneti kasiinod populaarseks, kuid teoreetikud on arvamusel, et mänguautomaadid on sõltuvustekitavad. Interneti kasiinode populaarsuses taga võib olla noorte tihe sotsiaalmeedia kasutus ning suurenev mugav elusstiil, mis võimaldab kodust lahkumata mängida. Sotsiaalmeedias on levimas videod, kus mängijad jagavad oma kogemusi hasartmängudega-üldiselt positiivseid kogemusi kuid negatiivseid vähesel määral. Mängijad mõjutavad noori mõtlema, et hasartmängudega saab rikkaks lihtsal viisil. Hasartmängud ei ole sobiv viis rahaliste raskuste leevendamiseks. Autori soovitused olukorra parandamiseks: 1. Koolides luua rahatarkuse õppekavasid 2. Avalikult rääkida hasartmängude ohtudest 3. Koolitada erialaspetsialiste hasartmänguprobleemiga inimeste aitamiseks 4. Teadusuuringute läbiviimine Lõputöö eesmärk oli analüüsida hasartmängimisest tekkinud sõltuvuslike ning probleemse mängimise tunnuseid, tuuakse välja levinumad sotsiaalsed probleemid. Eesmärk sai täidetud. Uurimisküsimused said vastused. Probleemsetel ning sõltuvustunnustega mängijatel esinevad nii majanduslikud, suhte, vaimse tervise, alkoholi probleemid, mis mõjutavad üksteist. Probleemid on omavahel seotud. Probleemsetel mängijatel on negatiivseid tagajärgi hasartmängudega, kuid sõltuvus tunnustega mängijatel on tõsisemad probleemid ning tagajärjed.Nimetus Avatud juurdepääs Traumajärgse liikumispuudega inimeste toimevõimekus(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Dudorin, Erik; Männamäe, MeeliPuuetega inimeste üldarv Eestis langeb, mis on positiivseks muutuseks. Samal ajal tööõnnetuste ja liiklusõnnetuste arv aastatel 2020 ja 2021 on suurenenud, mis tõstab puude tekkimise riske. Liikumispuue on üks suurtest puudega inimeste gruppidest ja nende inimeste vajadused korrigeerivad ligipääsetava keskkonna arengut. Peale taasiseseisvumist Eestis vähesel määral tegeldi liikumispuudega inimeste ligipääsetavuse probleemidega. Aastal 2021 Ligipääsetavuse rakkerühm pakkus lahendusi kuidas vanadel hoonetel parandada seda probleemi ning millised nõuded peaksid olema uute hoonete planeerimisel. Pakutud lahendused peaksid aitama kaasata liikumispuudega inimesi ühiskonda, mis tõstaks nende inimeste heaolu ja vähendaks vaimseid probleeme. Sellisel moel on võimalik lahendada sotsiaalse ligipääsetavuse probleemi, kui puudeta inimesed harjuvad igapäevaselt elama koos liikumispuudega inimestega. Lõputöö eesmärgiks oli anda ülevaade traumajärgse liikumispuudega inimeste heaolust, toimevõimekusest ning teenuste ligipääsetavusest ja kvaliteedist. Eesmärgi täitmisel selgus, et vaatamata olukorra paranemisele on olemas arenguruumi. Heaolu puhul on tähtis sotsiaalse võrgustiku säilitamine, kuna E1 näitest tuleb välja, et isegi vähene võrgustiku nõrgenemine võib negatiivselt mõjutada heaolu. Toimevõimekuse positiivne muutus ajas sõltub teenuste kvaliteedist ning sotsiaalvõrgustiku olemasolust. Samal ajal teenuste kvaliteet sõltub sellest millise struktuuriga oli teenus ning milline oli inimese teadlikus. Vähem teadlikumad inimesed olles kindlate reeglitega teenustes kogesid paremaid tulemusi, kui ilma kindlate reegliteta teenustes. Inimeste teadlikkusest sõltub kui kriitiliselt hinnatakse saadud teenust, mis omakorda mõjutab teenuste kvaliteedi hinnangut. Üldisteks ettepanekuteks oleks tõsta teadlikkust teenustest, ning luua ühiseid standardeid. Teadlikkuse puhul rõhk peaks olema väiksematel asulatel, kus tase on madalam ning eriti väljaspool asulaid elavatel inimestel, kuna vastajaid polnud. Intervjueeritavad põhjendasid sellise elukohaga inimeste puudumist asjaoluga, et info ei jõua kohale. Standardite puhul oleks vaja panna rõhku transpordile ja olemasolevate hoonete renoveerimis standarditele ning teenuste kvaliteedi standarditele. Lõputöö eesmärk ja uurimisküsimused said täidetud.Nimetus Avatud juurdepääs Kinnipeetavate taasühiskonnastamine ja kogukonna suhtumine ühiskonda naasnud endistesse kinnipeetavatesse(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Tiideberg, Laura; Vahula, TriinLõputöö probleemiks oli mõista, kui keeruline on kogukonnal endisi kinnipeetavaid enda hulka tagasi võtta, arvestades, et inimestel võivad olla tänu kinnipeetavatega kaasas käivale negatiivsele mainele tekkinud eelarvamused ja hirmud. Teisalt kui raske on endistel kinnipeetavatel uuesti ühiskonda sulanduda. Töö põhieesmärgiks oli analüüsida analüüsida taasühiskonnastamise tõhusust karistuse kandmise ajal ning peale seda ja kogukonna suhtumist ühikonda naasnud endistesse kinnipeetavatesse. Uuring viidi läbi kombineritud meetodiga, kus kvantitatiivse meetodina saadeti kogukonnale aneektküsimustik Google Formsis, mille täitmine oli vabatahtlik ning anoüümne. Küsimustikule vastas 71 inimest, mis oli 16,9% analüüsitava kogukonna elanikest. Kvalitatiivse meetodina viidi läbi kaks intervjuud endiste kinnipeetavatega. Küsimustik ning intervjuud andsid vastused uurimisküsimustele ja täitsid lõputöö eesmärgi. Maslow heaoluteooria aitas analüüsida kogukonna turvatunnet ning armatus- ja kuuluvusvajadust, mis on antud kogukonnas väga hästi esindatud. Samuti analüüsiti töös vangide peamisi vajadusi vanglas läbi Maslow teooria. Bandura sotsiaalse õppimise teooria aitas selgitada seda, kuidas inimesed võivad sattuda tänu lapsepõlves või hilisemas elus kogetule kuritegelikule teele. Sama teooria põhjal selgus, et inimesed, kes on omandanud kriminogeenseid iseloomujooni saavad tänu sotsiaalsele õppele omandada uuesti seadusekuulekaid ning ühiskonnas vastuvõetavaid käitumismustreid. Analüüsist selgus, et kogukonna suhtumine tagasi pöördunud kinnipeetavatesse analüüsitud kogukonna näitel on pigem positiivne. Selle põhjuseks võib olla tugev turvatunne ja kogukonna kokkuhoidvus, küsitluses osalenutest vastas 57 inimest (81,4%), et kogukond on kokkuhoidev ning 69 inimest (97,2%), et kogukond on turvaline. Selgelt tuli välja, et kogukonna suhtumist mõjutab tugevalt endise kinnipeetava minevikus toime pandud kuriteo raskusaste. Mõningad kuriteod on ühiskonna ja inimeste silmis peaaegu andestamatud, näiteks: pedofiilia, seksuaalkuriteod, mõrvad ja jõhkrad vägivallakuriteod. Kogukond arvas, et sellistel inimestel on väga raske muutuda ja isegi kui ollakse valmis muutuma on kogukonnal neid äärmiselt keeruline enda hulka tagasi võtta. Lisaks, mida raskem on olnud kuritegu seda pikem on olnud karistusaeg. Just karistusaeg mõjutab vastajate arvates taasühiskonnastamist, sest mida kauem on inimene eemal viibinud, seda raskem on tal kohaneda ühiskonna ja selles toimunud muutustega. Neile kes on pannud toime kergema kuriteo, selle toime pannud tahtmatult või on kuritegu olnud halbade juhuste kokkulangevus, andestab kogukond kiiremini. Samuti on kogukond valmis toetama neid kes on oma karistuse ära kadnud, sellest õppinud ja järeldusi teinud ning näitavad üles tahet muutuda ja kogukonna osaks olla. Kui endine kinnipeetav tahab ja suudab oma elus keerata uue lehekülje siis kogukonna arvates võiks anda inimesele uue võimaluse ja aidata tal eluga hakkama saada, olles seejuures avatud meelega. Analüüsi põhjal saab järeldada, et inimesed on valmis andestama varasemad vead ja püüavad suhtuda mõistvalt, sest kõik väärivad uut võimalust. Oluline on, et vabanenu oleks oma vigadest õppinud. Kuna taasühiskonnastamine algab juba vanglas, analüüsiti seda läbi intervjuude ja selgus, et kinnipeetavate arvates ei ole vanglas pakutavad sotsiaalsed rehabilitatsiooniprogrammid kuigi tõhusad. Kinnipeetavad kasutavad neid rohkem suhtlemise kui abi saamise eesmärgil. Lisaks ei ole kinnipeetavad valmis end avama suurema rahvahulga ees ja neile võib jääda mulje, et nende muredesse ei suhtuta täie tõsidusega. Kuigi just see aitaks ehk välja selgitada põhjused, miks nad sinna sattunud on ning panna inimesi oma tegude üle järele mõtlema. Analüüsist selgus, et intervjueeritavate arvates on palju efektiivsemad üks-ühele programmid, kus spetsialist tegeleb karistatuga individuaalselt. Seega aitavad vabastamisjärgsed tugiteenused endisel kinnipeetaval paremini sotsialiseeruda ja võibolla oleks siis ka korduvkuritegevus langustrendis. Loomulikult on lõpuks oluline endise kinnipeetava enda tahe muutuda.Nimetus Avatud juurdepääs Asendushooldusel olevate noorte ettevalmistamine iseseisvaks eluks mtü maria ja lapsed näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Rääst, Kristi; Vahula, TriinLõputöö on kirjutatud teemal „Asendushooldusel olevate noorte ettevalmistamine iseseisvaks eluks MTÜ Maria ja lapsed näitel“, milles eesmärgiks oli analüüsida MTÜ Maria ja lapsed noorte ettevalmistust iseseisvaks eluks ning vastavalt tulemustele teha ettepanekuid ettevalmistuse parendamiseks. Eesmärgi saavutamiseks ja püstitatud uurimisküsimustele vastuste saamiseks viidi läbi intervjuu perevanematega ja noortega MTÜ Maria ja lapsed asenduskodus. Töös kasutas autor teoreetiliste lähtekohtadena kiindumusteooriat ja üldist/ökoloogilist süsteemiteooriat. Kiindumusteooria kohaselt on varases eas kiindumussuhted edasises arengus määrama tähtsuseks, võib isegi öelda, et see on kõige aluseks. Lapsed peab tundma, et vanema või hooldaja on valmis reageerimine tema vajadustele ning pakkuvad talle turvatunnet. Kiindumussuhte puudumise kulutab lapse energiat selle taastamisele, püüab ise kõigega hakkama saada, ilma abi küsimata, kuid selle tulemusel võib tahaplaanile jääda näiteks õppimine. Olenemata sellest, et laps on näiteks perest eraldatud, on olulisel kohal suhted bioloogiliste vanematega. Uuringus leidis kinnitust, et suheldakse bioloogiliste vanematega ning külastatakse neid. Laste arengus on olulisel kohal kiindumussuhtes, isegi, siis kui need suhted on neist tekitanud traumasid. Teiseks teoreetilised lähtekohaks oli sotsiaalökoloogiline süsteemiteooria, mille kohaselt, arvestatakse nii psühholoogiliste, individuaalsete, keskkondlike kui ka ühiskondlike tegureid. Süsteemiteoorias on tegemist põhimõttega, et keskkond on terviklik ja kõik astmed mikrotasandist (hõlmab enda alla perekonda, lapsi ja omavahelisi suhteid) makrotasandini (Ühiskonnatasandil vaadelakse näiteks ühiskondlike norme, üldiseid hoiakuid ja väärtushinnanguid vägivalla suhtes) on omavahel seotud. Sotsiaalne interaktsioon on vastastikuse mõjutamise ja kohanemise protsess, mis toimub inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Uuringust selguski, et nii perevanemad nägid asju erinevat moodi, kui ka arvamused samastusid. Näiteks arvasid mõlemad perevanemad, et puudujäägid on rahaasjadega majandamises. Samas üks perevanemad arvas, et nende kasvandikud on hästi ettevalmistunud ja teine jällegi luges ette puudusid. Üldiselt saabki öelda, et inimesed on individuaalselt ja psühholoogiliselt erinevad, ja samuti oli keskkond erinevad, ühed küsimustele vastajad elasid linnas, teised elasid, aga maa keskkonnas. Uuringu tulemused näitasid, et lisaks lähedastele suhetele vanematega või hooldajaga mõjutavad asendushooldusel olevate noorte ettevalmistus argioskused, erinevad suhted, rahaga ümberkäimine, sotsiaalne areng, haridus ja tuleviku planeerimine. Noorte eluks vajalikud oskused ja teadmised oli lünklikud, kordi käis uuringus läbi, et enim valmistab probleeme rahaga ümber käimine, kardetakse, et ei suudeta arveid tasuda. Samuti oli noored kohati ebakindlad enda tuleviku suhtes, kas leitakse piisavalt tasuv töö. Perevanemad märkisid ära, et suurimatakse probleemideks võivad olla, raha asjadega majandamine, samuti võib tekitada probleeme kui satutakse valesse keskkond ja sõprus ringkond võib viia halvale teele. Samuti arvasid perevanemad, et probleeme võib tekkida suhtlemises ja asjaajamises, kuna palju tehakse ette ära ja puuduvad võibolla kogemused eelnevalt asjaajamises. Vastavalt läbi viidud uurimistulemustele tee autor ettepanekuid ettevalmistuse parendamiseks: ● Kodudes oleksid võimalikult perekonna sarnases kasvamise tingimused elamiseks, nt kodutööde jaotus, erinevaid ühisüritused, võimalus lasta lapsel ise otsustada mingite asjade üle. ● Hakata võimalikult vara ette valmistama noort isesvaks eluks: näiteks suvised tööl käimised (malevas näiteks), aidata leida sobiv töö, varakult aidata teha otsuseid seoses karjääriga, vajadusel kaasata tegevustesse spetsialiste. ● Tegeleda noorte traumadega, mis on näiteks kodust kaasa tulnud, kaasata samuti spetsialiste erinevaid terapeute, kes aitaksid mõista minevikku ja tegeleda traumadega. ● Informeerida noori, millised järelhooldus võimalused neil on, ning näiteks millised toetusi on neil võimalik saada. ● Et perevanematel oleks ennast võimalus koolitada, osaleda näiteks supervisioonidel, oleksid kõige kaasaegsemad teadmised, samuti oleks oluline, et perevanematel oleks konkurentsivõimeline palk, et ära hoida pidevat töötajate vahetumist. ● Arvan, et tuleks välja töötada mingi mudel, mille järgi perevanemad saaksid lüngad täita, et keskendutakse igale punktile, mis on üleval pool uuringus välja toodud (argioskused, majutus, transport ja toetavad ressursid, enesehoolitsus, suhted ja seksuaalkäitumine, rahaga ümberkäimine, sotsiaalne areng, töö ja õppimine) ● Samuti on üks olulisemaid asju, et antaks noorel võimalust, et ta saaks ise näiteks broneerida arsti juurde aega ning kuidas tehakse dokumente. Uuringust selgus, et noorte ettevalmistus ei ole iseseisva elu alustamiseks piisav, eelkõige jäävad puudulikuks rahadega ümberkäimine, sotsiaalsed suhted on väga minimaalsed või puuduslikud, on midagi vähesed ning noori, kellel on küll on bioloogiline pere olemas, kuid nende peale pigem loota ei saa.Nimetus Piiratud juurdepääs Psüühilise erivajadusega klient kogukonnapõhistele teenustele ülemineku protsessis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Zirna, Kaspar; Männamäe, MeeliViimase kümne aasta jooksul on olnud suur rõhk deinstitutsionaliseerimisel, mille eesmärk on tagada täiskasvanud psüühilise erivajadusega inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks ning pakkuda neile kvaliteetseid ja deinstitutsionaliseerimise põhimõtteid järgivaid erihoolekandeteenuseid. Kuna kogukonnapõhistele teenustele üleminek on toonud endaga kaasa rida muutusi, millel on psüühiliste erivajadustega inimestele suur mõju, siis tekkis töö autoril huvi erivajadustega klientide kohanemise protsessi vastu. Lõputöö „Psüühilise erivajadusega klient kogukonnapõhistele teenustele ülemineku protsessis“, eesmärgiks oli analüüsida klientide kohanemist seoses deinstitutsionaliseerimisega kaasnevate muutustega Rakvere Lille Kodu näitel hindamaks nende varasemaid elutingimusi suurtes hoolekandeasutustes, tegevusjuhendaja rolli ning klientide toetamise tulemuslikumaid meetodeid. Töö tulemusena selgus, et klientide elukohamuutustega kohanemist soodustavad asjaolud olid – varajane selgitus ja ennetustöö, tegevusjuhendajate tugi ja toetus lähtudes iga kliendi isiklikest arenguvajadustest eesmärgiga pakkuda vajalikku abi, turvatunnet, eduelamust, motiveerides kliente kasutama oma olemasolevaid teadmisi, oskusi ja tugevusi. Sealjuures peeti väga oluliseks suhtuda klienti kui tervikusse. Kohanemist soodustasid paremad elamistingimused, suurem privaatsus, võimalus ise valikuid ja otsuseid teha ning panustada kodu igapäevaellu. Kõik need tegurid on kooskõlas deinstitutsionaliseerimise põhimõtetega, tõstavad klientide enesehinnangut ja seeläbi soodustavad iseseisvust. Lisaboonuseks oli, et linnaelanikud võtsid kliendid hästi omaks. Tegevusjuhendaja rolli nähti põhiliselt klientide teavitamises, jõustamises, motiveerimises ja lähtuvalt kliendi vajadustest ning võimetest tema suunamises ja abistamises sel moel, et tagada kliendile võimalikult uues elukohas võimalikult parem elukvaliteet ja iseseisvus. Tegevusjuhendajate panust hindasid asutuse kliendid väga heaks, tegevusjuhendajad ise hindasid oma panust heaks. Põhjendades seda sellega, et klientide kohanemise kergendamiseks ja probleemide vältimiseks tehti klientide hulgas küll palju selgitustööd, et ennetada tekkida võivaid probleeme ning anti igakülgset abi ja pakuti tuge, kuid segadust oli sel ajaperioodil kõigi jaoks palju. Tulemuslikumateks meetoditeks klientide toetamisel peeti Judi Chamberlini jõustamisteooriast lähtuvat klientide jõustamist ja kõikehõlmava CARe metoodika kasutamist võttes klienti kui tervikut tema tugevuste, võimaluste ja vajadustega ning arvestades kliendi kõiki elu valdkondi. Kuna skisofreenia diagnoosiga inimestele on iseloomulik vähenenud sotsiaalne kaasatus, motivatsioonipuudus ja mõtlemise-, tunde- ning tahteelu häired, on oluline kliendi muutustega toimetuleku toetamiseks iga kliendi tundmaõppimine, tema soovide ja vajadustega arvestamine ning kliendi motiveerimine ja jõustamine igale kliendile just talle sobivaimal viisil. Plussiks oli, et jätkati osadele klientidele eelmisest elukohast tuttava toimkondade süsteemiga. Abistava asjaoluna nähti, et oluline info oli kõigile nähtaval seintel ja kappidel, tagamaks sujuvamat kohanemist ja üleminekut ühelt tegevuselt teisele. Klientidel oli antud ajal tohutult küsimusi ja peeti oluliseks, et nad saaksid neile kõigile vastused. Uurimistööle tuginedes on tehtud järgmised järeldused: ● varasemad elutingimused suurtes hoolekandeasutustes enne Tapa Kodu olid klientidel valdavalt halvad. Puudusid tänapäevased pesemistingimused, kliendid elasid mitmekesi ühes toas, puudus võimalus asutuse igapäevategemistesse panustada, ise otsuseid teha ja oma vaba aega meelepäraselt sisustada. Samuti oli teenuste kättesaadavus halb ja kliendid sõltusid suuresti tegevusjuhendajatest; ● Tapa Kodus elades olid elamistingimused head, toimis peresüsteem ja enamus klientidel oli oma tuba. Klientidel oli võimalus kodu igapäevategemistesse panustada ja seeläbi iseseisvuda. Samas oli kodu asukoht linna servas ja teenused jäid klientidele kaugeks, kuna linna oli pikk maa ja kõik kliendid ei suutnud või tahtnud seda läbida; ● RLK-s on klientidele loodud tingimused, et iga klient tunneks ennast hästi, toetatuna ja nii iseseisvalt kui tema jaoks võimalik- igal kliendil on oma tuba, nad on kaasatud kodu igapäevaellu, tagatud on teenuste kättesaadavus, kvalifitseeritud personal ning võimalus teha ise enda elus olulisi otsuseid, nt otsustada ise oma vaba aja sisustamise üle, käia erinevatel tasuta üritustel, raamatukogus, jõusaalis, ujulas, kinos, teatris, linnas toimuvatel tasuta üritusetel, kauplustes ja looduses jalutamas, kasutada kolm korda nädalas SA Hea Hoog töökeskust; ● kõik uuringus osalenud kliendid on eluga linnakeskkonnas hästi kohanenud ja rahul; ● elukohamuutusega kohanemist soodustavaks asjaoluks peeti head ennetustööd, töötajate tuge ja nn kohalolu. Samuti asjaolu, et kliendid on pidanud palju kolima, sellega harjunud ning elutingimused on alati paremaks läinud. Samuti nähti suure eelisena häid elamistingimusi ja seda, et igal kliendil on RLK-s oma tuba ja paljud kliendid tundsid üksteist; ● kohanemist takistavaks teguriks peeti klientide haiguse eripäradest tingitud muutuseid/kõrvalekaldeid, sotsiaalset ärevust ja madalat enesehinnangut; ● tegevusjuhendajate rolli uue elukeskkonnaga kohanemisel nägid kliendid enim uute oskuste õppimisel (nt toidu valmistamisel), töövahendite käsitlemisel, uue elukoha ümbruse tundma õppimisel, rahaga majandamisel ja mure mõtetega toime tulemisel; ● kõik uuringus osalenud tegevusjuhendajad on läbinud CARe metoodika koolituse ja kasutavad oma töös klientidega nende toetamiseks isikukeskset lähenemist; ● enim kliente abistava meetodina muutustega toime tulemisel toodi välja kliendiga usaldusliku sideme loomist, jõustamist, kõikehõlmavat rehabilitatsioonikäsitlust CARe metoodikat, kliendi tugevustele rõhumist, nn kohalolu ja isikukeskset lähenemist. Uurimistöö käigus saadi vastused töö eesmärgist lähtuvalt püstitatud ülesannetele. Uuringu tulemused on heaks aluseks (algmaterjaliks), millest erihoolekandeteenuse pakkuja saaks oma töös lähtuda pakkumaks võimalikult kvaliteetsemat teenust. Autor tutvustab hoolekandeasutuste töö tulemuslikumaks korraldamiseks uurimistöö tulemusi antud asutuses ja enda töökohas. Ettepanek kohalikele omavalitsustele: Uuringust tuli välja, et kohalik kogukond on võtnud psüühilise erivajadusega kliendid hästi omaks. Sellest lähtuvalt teeb töö autor ettepaneku KOV-le kui kliendid viiakse kogukonnapõhistele teenustele, siis teha eelnevalt KOV elanike hulgas põhjalik selgitus ja ennetustöö vältimaks tekkida võivaid konfliktolukordi.Nimetus Avatud juurdepääs Sotsiaalse ettevõtluse käsitlused ja praktika Eestis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Koitve, Christian; Vahtramäe, EvaEttevõtlusel on maailmas pikk ajalugu, kuid sotsiaalne ettevõtlus on veel noor valdkond. Umbes pool sajandit tagasi alguse saanud sotsiaalne ettevõtlus on 21. sajandil muutumas üheks eriti populaarseks sektoriks. Populaarsuse kasv on tingitud sellest, et inimesed väärtustavad tänapäeval rohkem erinevaid sotsiaalseid suhteid, sidemeid ja võimalusi. Kui traditsioonilise ettevõtluse eesmärgiks on teenida kasumit, siis sotsiaalse ettevõtluse põhieesmärgiks lahendada, vähendada või likvideerida ühiskonnas levivaid sotsiaalseid kui ka majanduslikke probleeme. Muidugi on lubatud sotsiaalse ettevõtlusega teenida kasumit, kuid kasumit kasutatakse sotsiaalse majandusühenduse eesmärkide ja tegevuste realiseerimise juures. Lõputöö empiirilises uuringus osalesid Eesti sotsiaalse ettevõtluse praktikast leitud ja hetkel tegutsevad sotsiaalsed majandusühendused, kelle otsene või kaudne tegevus puudutas sotsiaaltööga seotud valdkonda. Suurema osa moodustasid lõputöö sihipärase valimi MTÜ-d, kuid uuringus leidus ka OÜ-de ja SA-na tegutsevaid sotsiaalseid majandusühendusi. Analüüsi koostamiseks vajalikud andmed koguti läbi ankeetküsitluse, mille loomisega alustati 2022 aasta kevadel ning mis viidi läbi 2023 aasta kevadel. Küsimused said koostatud peamiselt maatriksküsimuste vormis, kuid juurde sai hiljem lisatud ka avatud küsimusi. Ankeetküsitlus koostati Eesti keeles ja sellises praktilises rakenduses nagu Google Vormid (inglise keeles Google Forms). Ankeetküsitluse ja analüüsi põhiteemaks oli, kuidas Eesti praktikas leiduvad sotsiaalsed majandusühendused realiseerivad oma eesmärke ning millised on hetkel antud eesmärkide edukat realiseerimist mõjutavad toetavad ja takistavad tegurid. Samuti põhjendati ankeetküsitluses täpsemalt seda, millist mõju avaldavad Eesti sotsiaalsetele majanduseühendustele erinevate takistavate tegurite olemasolu ning millised võiksid olla võimalikud lahendused nende takistavate tegurite vähendamiseks või likvideerimiseks. Lõputöö teoreetilises kui ka praktilises osas valiti alusteooriateks Abraham Maslow inimavajaduste teooria ja Eliyahu M. Goldratti piirangute teooria. Mõlemad alusteooriad on loodud 20. sajandil. Abraham Maslow inimvajaduste teooria käsitleb endas erinevate inimeste eksisteerimisel olulist rolli mängivate põhivajaduste lahti mõtestamisel. Inimvajaduste teooriat mõistetakse reeglina püramiidina, mis omakorda on jagatud viieks erinevaks osaks. Nende viie erineva püramiidiosa kaasabil märgati, milles seisneb sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsetel eesmärkidel põhinevate sotsiaalsete majandusühenduste tegevus ning milline on nende roll praeguses ühiskonnas. Inimvajaduste teooria kaudu selgus, et sotsiaalsel ettevõtlusel on oluline osa ühiskonnas ja paljude sotsiaalsete majandusühenduste ülesanne on tagada vähemusgruppidele erinevad vajadused, mis on 53 eksisteerimise juures vajalikud. Samuti märgiti analüüsis seda, kuidas võivad erinevad põhivajadused mõjutada sarnaselt inimestele ka erinevate sotsiaalsete majandusühenduste tegevust. Selgus, et majandusühendustel on küllatki sarnased põhivajadused ning nende rahuldamine on oluline. Teiseks alusteooriaks valiti Eliyahu M. Goldratti piirangute teooria, mis liigitub organisatsiooniteooria alla. Tegemist on teooriaga, mille ülesanne on mõtestada organisatsiooni või ühenduse takistavate ehk piiravate tegurite üldist mõju põhieesmärkide saavutamisel. Samuti andis teooria mõista, et igas suuremas või väiksemas organisatsioonis leidub minimaalselt üks tegevust takistav tegur. Analüüsiga selgus asjaolu, et Eesti sotsiaalsete majandusühenduste praktikas on mitmeid erinevaid eesmärkide realiseerimist takistavaid tegureid ja nende lahendamine pole alati kerge, sest puuduvad selleks mitmed vajalikud ressursid. Uuringu tulemustel selgus, et sotsiaalse ettevõtluse praktikas esineb mitmeid takistavaid tegureid, mille otsene või kaudne olemasolu mõjutab Eesti sotsiaalsete majandusühenduste eesmärkide realiseerimist. Näiteks võivad sotsiaalseid majandusühendusi mõjutada puudulikult sõnastatud, ebarealistlikud ja kehvasti planeeritud eesmärgid ning tulevikuplaanid. Teooria kohaselt peavad eesmärgid ja tulevikuplaanid olema vastupidised eelpool mainitule, sest ainult nii on nendest päriselt kasu. Otsese mõjuga tegur on Eesti sotsiaalse ettevõtluse käsitluses seotud riikliku süsteemiga. Uuringu tulemustel selgus, et riikliku süsteemi erinevad puudujäägid vähendavad ja mõjutavad Eesti sotsiaalsete majandusühenduste töökvaliteeti ja toimimist. Sageli suurendavad riikliku süsteemi puudujäägid seda, et kokku hakatakse hoidma ressursse ja tegevusi. Selle tulemusel väheneb inimestel huvi sotsiaalse ettevõtluse valdkonna vastu. Lõputöö eesmärk sai edukalt täidetud ehk saadi teada seda, et Eesti sotsiaalsete majandusühenduste käsitlustes ja praktikas on mitmeid erinevaid tegevussuundi ja eesmärkide realiseerimist mõjutavad mitmed erinevad tegurid. Samuti realiseeriti lõputöö põhilisemad uurimisülesanded, mis aitasid saavutada põhieesmärgini jõudmise. Sellest lõputööst ja empiirilisest uuringust võivad kasu saada tulevased sotsiaaltöötajad ja alustavad ettevõtjad, kellel on tekkinud huvi Eesti sotsiaalse ettevõtluse valdkonna vastu. Antud lõputöö peaks andma hea ülevaate Eestis sotsiaalse ettevõtluse valdkonna kui ka võimalike käsitluste kohta, tuues välja valdkonna positiivsed ning negatiivsed aspektid. Autor on seisukohal, et sotsiaalse ettevõtluse käsitlused ja praktika peaksid veelgi arenema, sest Eesti vähemusgruppides seas on siiski arvukalt inimesi ning nende toetamine vähendab riigis olulisel määral sotsiaalset ebavõrdsust.Nimetus Piiratud juurdepääs Traumateadlikkus Lääne-Virumaa perekodu perevanemate hulgas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Toom, Teele; Kool, HelenEestis on viimase aastakümnete jooksul vähenenud asendushooldusteenusel olevate laste arv enam kui kaks korda. Asendushooldusteenust osutatakse järjest rohkem perevanematega ja 2020. aasta lõpus elas lapsi 66% perekodus. Eestis eraldatakse laps üsna äärmuslikul juhul ning seetõttu asendushooldusele jõudnud lapsed on kindlasti kogenud traumaatilisi kogemusi. Traumakogemusega lastega koos töötades peavad perevanemad olema teadlikud traumakogemuse mõjust ning teadvustama oma tegevuse tähtsust perekodus viibivate laste tervenemisel ja taastumisel. Lõputöö eesmärgiks on analüüsida Lääne-Virumaa perevanemate teadmisi lapseea traumast. Eesmärgist lähtuvalt püstitatud uurimisülesanneteks on anda ülevaade asendushoolduse süsteemist Eestis, anda ülevaade lapseea trauma olemusest ja mõjust edaspidisele elule ning analüüsida perevanemate teadmisi lapseea traumast traumakogemusega lapse toetamisest. Töös kasutati kvalitatiivset uurimismeetodit ning märtsis 2023 viidi läbi seitse poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuud transkribeeriti, kodeeriti ning vastuste analüüsimisel kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi. Läbiviidud intervjuude analüüsi tulemusel sai püstitatud uurimisküsimustele vastused ja töö eesmärk täidetud. Uuringu tulemusel leiti, et perevanemad ei tunne, et perevanemate koolitus annaks neile piisava ettevalmistuse traumakogemusega lastega töötamiseks. Positiivse aspektina perevanemad pidevalt täiendavad ennast erinevatel koolitustel. Tööd raskendava asjaoluna toodi välja vähene eelinfo lapse kohta, liiga palju lapsi ühes perekodus, tugisüsteemi poolt vähene toetus ja perekodu töötajate pidev vahetus. Raskendava asjaoluna toodi lisaks veel välja lapse liiga hiline paigutamine perekoju, sest lapse traumakogemus on selle tõttu liiga sügav. Analüüsi tulemusena selgus, et perevanematel on vähesed ja üldised teadmised trauma olemusest ning trauma sümptomitest. Trauma põhjusi tekitavatest teguritest on perevanemad rohkem teadlikud. Enim toodi välja füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine, lisaks rõhutati trauma põhjusena lapse hooletusse jätmist ning turvalisuse puudumisele. Perevanemad selgitasid, et traumaatiliste sündmuste mõju jääb kogu eluks ning enamasti kannatab lapse areng traumakogemuse tõttu. Kolmandaks oluliseks punktiks tuli välja, et perevanemad tähtsustavad traumakogemusega lastega kiindumus- ja usaldussuhte ning turvalise keskkonna loomist. Perevanemad selgitasid, et lapsele tuleb 36 pakkuda seda, millest ta on ilma jäänud, sest nii saab lapse areng edasi liikuda. Raskustena toodi välja pidevat tööd iseendaga, laste negatiivsete emotsioonide ja ettearvamatute olukordadega toime tulemist ning diagnooside esmakordset kokkupuudet. Enamus perevanemaid hindasid ennast traumakogemusega lastega töötades kogenematuks ning arvavad, et neil ei ole veel piisavalt trauma-alaseid teadmisi. Mõned perevanemad, kes ise hindasid enda teadmisi trauma-alaselt puudulikuks, vastasid tegelikult intervjuu küsimustele hoopis väga põhjalikult ja sisukalt. Töö tulemustest lähtuvalt teenuse parandamise eesmärgil antakse perekodule järgmised soovitused: • perekodud peaksid perevanematele trauma-alaseid koolitusi rohkem võimaldama, et perevanemad ennast traumakogemusega lastega töötades pädevamana tunneksid; • uusi töötajaid rohkem toetama ja abistama, et töötajad pidevalt ei vahetuks, sest töötajate pidev vahetus toob kaasa ressursikulu. Kokkuvõtvalt võib uurimistöö tulemuste põhjal järeldada, et perevanematel on üldised teadmised trauma-alaselt. Perevanemad on teadlikud, kuidas traumakogemusega last toetada, kuid enamus perevanemad ei tunne ennast trauma-alaselt piisavalt kogenenuna.Nimetus Piiratud juurdepääs Mõõduka intellektipuudega noorte võimalused pärast põhikooli lõpetamist(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Karu, Carmen; Männamäe, MeeliIgal inimesel on soov olla täisväärtuslik ja aktiivne ühiskonnaliige. Samuti ka intellektipuudega inimestel, vastavalt oma võimetele. Intellektipuue piirab inimese tegutsemisvõimalusi ainult osaliselt. Läbi toetuse ja abi on nad suutelised õppima elama elu, mis on kooskõlas nende vajadustega ning, mis sarnaneb suuresti puudega inimese elule. Kõik inimesed ei ole ühesugused. Igal inimesel on erinev iseloom, vajadused ja probleemid. Samuti on nii ka vaimupuudega inimestega, kes on kõik erinevad. Intellektipuudega inimesed ei ole suur grupp ühesuguseid inimesi. Nad samamoodi on omaette isiksused, kellel on oma vajadused, probleemid ja võimalused. Lõputöö käigus selgus, et mõõduka intellektipuudega inimestel on pärast põhikooli lõpetamist piiratud valik kutsekoolides õppimisel. Mõõduka intellektipuudega inimesed õpivad põhikoolis toimetuleku õppekava järgi ning antud õppeprogrammi lõpetanute võimalused edasiõppimiseks on kesised või pea olematu. Töö käigus luges autor Õpetajate Lehes ilmunud artiklit „Erivajadustega noor lõpetab kooli“, kust tuli välja, et lapsevanemad on mures oma erivajadustega lapse pärast, mis saab pärast kooli lõpetamist. Nagu eelnevalt sai toodud välja, et mõõduka intellektipuudega lõpetanute võimalused edasi õppimiseks on kehvad või pea olematud. Erivajadustega noored, kes on põhikoolis õppinud riikliku õppekava alusel on kutsekoolidel pakkuda mitmekülgset erialade valikut. 2017.aastal ilmunud uuringus „Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring“ tuli välja, et teabe puudumine puudega lastele mõeldud abi ja toetuste kohta on suur probleem. Uuringust selgus, et informatsiooni kättesaadavus on sagedasemaks probleemiks kodus vene keelt kõnelevatele peredele kui näiteks eesti keelt kõnelevatele. Lõputöö eesmärgiks oli anda ülevaade intellektipuudega inimeste temaatikast. Autor tõi oma töös välja mõõduka intellektipuudega inimese võimalused pärast põhikooli. Uuringu tulemustest selgus, et üldiselt hinnatakse informatsiooni kättesaadavust edasiste võimaluste kohta pigem neutraalselt. Oli ka palju neid, kes pidasid informatsiooni kättesaadavust kehvaks. Vastajad said kirja panna ettepanekuid, et kuidas tagada erivajadustega inimestele paremad võimalused pärast põhikooli lõpetamist. Välja toodi näiteks, et õppimisvõimalusi võiks laiendada ning juurde luua. Võib olla olukord, kus õppeasutus on täis või asub kaugel. Haridust peaks olema võimalik omandada kodule lähemal, mitte kodukohast palju eemal. Erivajadustega inimesel võib tekitada kodunt eemal õppimine palju stressi ning kohanemisraskusi. Arvati, et võiks olla ka messi vormis üritusi või infopäevi, kus on kohal erinevad õppeasutused, et saaks tutvuda erinevate võimalustega pärast põhikooli lõpetamist. Uuringute tulemustest selgus, et ligi pooled vastanutest ei ole kursis kui kättesaadav on informatsiooni kättesaadavus näiteks tööalase rehabilitatsiooni teenuste kohta. Kuna ligi pooled vastanutest ei ole antud teenust kasutanud, väga vähesed on kasutanud seda teenust. Valimisse kuuluvad ka need lapsevanemad, kelle laps hakkab alles lõpetama põhikooli, seega ei ole nemad selle teenusega kokku puutunud. Teenuse vähene kasutatavus võib olla ka väike seetõttu, kuna lastevanematel puudub informatsioon selle teenuse kohta. Järeldused: • Uuringu tulemustest selgus, et teadlikkus edasistest võimalustest on erinev. Tuli välja, et küsitlusele vastanutest pooled on kursis Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega. Mitmed lapsevanemad on kursis nende kutsekoolidega, mis pakuvad õppekavasid erivajadustega inimestele. Kuid on ka lapsevanemaid, kes ei ole kursis teiste kutsekoolidega, kes pakuvad õppimisvõimalusi ka erivajadustega noortele. Teenustest oldi kõige rohkem kursis erihoolekande teenustega ning kõige vähem kaitstud töö teenusega. • Suur osakaal vastanutest hindas informatsiooni kättesaadavust üldiselt neutraalseks (37% vastanutest), kuid siiski oli ka palju neid, kes hindasid kehvaks (30%); • Inimese käitumist mõjutavad mitmesugused tegurid, mis töötavad koos süsteemina. Intellektipuudega lastega tegelevad spetsialistid võivad olla üks teguritest. Spetsialistide käitumine võib mõjutada vaimupuudega lapse käitumist selles keskkonnas, kus parajasti koos viibitakse. Intellektipuudega inimene tunnetab kui spetsialisti käitumine on erinev tavapärasest ning seetõttu võib ka erivajadusega inimene ka käituda vastavalt olukorrale. Uuringu tulemustest selgus, et kitsaskohaks on see, et spetsialistide puuduse tõttu ei ole võimalik paljusi teenuseid teostada. Soovitused: • Lapsega tegelevad spetsialistid ning ka sotsiaaltöötajad võiksid tutvustada perele erinevaid teenuseid, mida on intellektipuudega lapsel võimalik saada siis kui ta saab täisealiseks. • Informatsioon erinevate õppimisvõimaluste kohta peaks olema kättesaadavam. Võiks olla rohkem infopäevi, kus tutvustataks erinevaid õppimisvõimalusi ka intellektipuudega noortele. Oma töös räägib autor lisaks veel hariduse omandamisest ning toob välja mõne riikliku teenuse, mida puudega inimesele osutatakse. Töö autor tutvus erialase kirjandusega, varasemate uuringutega ning teooriaga, mida oma lõputöös kasutas. Lõputöös tegi autor järeldused internetiküsitluse tulemustest.Nimetus Avatud juurdepääs Noorte teadlikkus illegaalsetest mõnuainetest Tapa valla näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Panov, Birgit-Brenda; Kirs, JaanikaViimased aastad on näidanud, et noorte seas on jätkuvalt kasvu trendiks mõnuainete tarbimine. Eestis oli 2020. aasta seisuga 38% (üle kolmandiku) 15-16 aastastest õpilastest tarvitanud enda sõnul mõnda narkootilist ainet. Kuid kui vaadata varasemaid uuringuaastaid, siis on näha kasvutrendi narkootiliste ainete tarvitamises kooliõpilaste seas. Lõputöö teema on aktuaalne seetõttu, et mõnuained pole meie seast kadunud ning kooliõpilaste seas mõnuainete tarvitamine on kasvutrendis. Kindlasti on kõikidel mõnuainete proovijatel omad põhjused, miks on nad seda teinud. Kuid tihtipeale on nendeks põhjusteks sõprade ja teiste eakaaslaste poolne sotsiaalne survestamine ning tahe kuuluda kindlasse seltskonda või mõjutavad inimest hoopis mõned isiklikud probleemid, mis tegelikult vajaks teistsugust lähenemist. Ainete tarvitamisega võivad kaasnevad erinevad terviseprobleemid, haridustee katkemine, sõltuvus, tööturu passiivsus, kuritegevus ning ka koormus hoolekandesüsteemile ja tervishoiule. See kõik mõjub laastavalt ühiskonnale ning mis omakorda tähendab uute sotsiaalprobleemide tekkimist, mis vajavad aga kindlasti lahendust. Autori peamiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kui teadlikud on Tapa valla gümnaasiumiklasside noored ning millised on nende enda tarbimisharjumused. Töö raames koostati anonüümne küsimustik, mis toetus autori poolt seatud kolmele uurimisküsimusele. Küsimustikku jagati lingi abil Tapa ja Tamsalu gümnaasiumiga, millele said vastata mõlema kooli 10.-12. klasside õpilased. Kokku laekus 90 vastust. Küsitlusest selgus, et üle poolte vastanutest on kokku puutunud uimastitega. Lisaks sellele sai autor teada, et peamine aine, millega noortel kokkupuude on olnud, on kanep. Sama on ka selgunud varasematest uuringutest, mis on Eestis läbiviidud ning kus on uuritud koolinoorte uimastite tarvitamist. Uuringust tuli välja ka see, et nii mõnedki koolinoored on tarvitanud samaaegselt mitut mõnuainet, mis on aga tegelikult väga ohtlik ning mis võib viia traagiliste tagajärgedeni. Töö autor jääb ka seisukohale, et tuleks siiski teha rohkem teavitustööd ainetest ning nende mõjust noore inimese organismile. On näha, et on mõningad puudujäägid noorte teadlikkuses, kuna ei teata, kui puhas on aine ning millised mõjud on tegelikult tarvitamisel. Küsitluse läbiviimine Tapa valla koolides näitas, et tegelikult on meie ümber inimesi, kes tarvitavad meelemürke ning millest võib ka järeldada, et tegu on sotsiaalse nähtusega, kus tarvitatakse aineid sõprusseltskondades. Samuti selgus uuringust, et valdav enamus siiski ei tunne süütunnet ega pole teinud endale ka etteheiteid seoses mõnuainete tarvitamisega. Lisaks sellele tuli vastuseid analüüsides välja, et Lääne-Virumaal on illegaalsete uimastite kättesaadavust hinnatud pigem kergeks, mis on aga suureks murekohaks. Tööst selgusid ka enim levinumad ained noorte seas. Teadusallikatest sai autor teada, millist mõju avaldavad narkootilised ained inimese organismile ning millised on ohud üleannustamise korral ning millised avaldumisviisid on erinevatel mõnuainetel. Kui tugineda E. Eriksoni arenguteooriale ning A. Bandura sotsiaalse õppimise teooriale, siis on näha, et väga suurt rolli mängivad noorte elus sõbrad, kellelt omandatakse ka erinevad käitumismallid, olenemata sellest, kas tegemist on positiivsete või negatiivsete käitumismallidega. Lapsed õpivad väga palju enda lähedaste pealt. Kui nooruk on need omaks võtnud ning on arvamusel, et nii on õige, siis on väga suur tõenäosus, et need kanduvad edasi ka hilisemasse ellu, mistõttu võivad välja kujuneda erinevad harjumused ning sõltuvused, millest vabaneda on väga keeruline. Kokkuvõtvalt saab öelda, et püstitatud eesmärk sai täidetud ning uurimisülesanded lahendatud.Nimetus Avatud juurdepääs Tööandjate praktika ja probleemid osalise töövõimega inimeste tööle värbamisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Kiis, Meri-Liis; Männamäe, MeeliInimese 16. eluaastast alates hinnatakse tema töövõimet. Eestis on töövõime hindamise protsessi enda kätte võtnud Eesti Töötukassa alates, kes viib seda läbi alates 2016. aastast. Töövõimetuse definitsiooniks on, et inimesel on piiratud võimalused töö tegemisel. Riigi poolt paika pandud piirmäärade kaudu saab töövõimetu ja osalise töövõimega inimene rahalist toetust. Levinud on arvamus, et osaline töövõime tähendab seda, et inimene ei saa tööd teha, siis tegelikkuses see nii pole. Iga inimene peab saama võimaluse oma elatise teenimiseks. Eesti riigi missioon alates 2016. aastast on olnud innustada osalisetöövõimega inimesi olema aktiivsed tööturul. Malcolm Payne nimetas süsteemiteooriat oma artiklis kaose ja keerukuse teooriaks. Töö alusteooriaks valis autor süsteemiteooria. Süsteemiteooria primaarne idee sotsiaaltöös on integratsioon ja reageerimine keerukusele ja ebakindlusele. Teooria pikaajaline eesmärk on olnud sulandada ja ühtlustada inimeste vahelisi sekkumisi, mis käsitlevaid üksik isikuid. Süsteemiteooria sihtgruppideks on pere, kogukonnad ja muud sotsiaalasutused. Teooria viimaseaja uuendused keskenduvad inimeste ja sotsiaalse ja loodusmaailmaga ühendatud võrgustikes toimuva segaduse ja keerukuse mõistmisel ning kuidas inimkond sellele reageerib. Süsteemiteooria viimase aja uuendused toetavad uute poliitiliste- ja sotsiaaltöö teemaliste viiside tekkimist. Eesti Töötukassa korraldab töötuskindlustust. Töötuskindlustuse eesmärgiks on tagada töötuks jäämise korral tööotsingute perioodiks kompenseerida tööotsijale osaline sissetulek. Hüvitatakse lõpetatud töölepingu järel töötajale sissetulek. Töötuse kasvule mõjus 2016. aastal töövõimereformi rakendumine. 2018. aasta seisuga langes töötuse määr 5,4%-ni ning 2019. aastal jätkus langus ning see langes lausa 4,4%-ni, mis on viimase paarikümne aasta madalaim tase. Eesti Töötukassasse töövõime hindamise viimine ning osalise töövõimega inimeste kaasamine tööturul on olnud statistliste näitajate poolest positiivne. Eesti Töötukassa lehelt leidis töö autor enamus informatsiooni, mida pakub Töötukassa osalise töövõimega inimestele ja tööandjatele. Tööturu statistikas oli vähe kajastatud osalise töövõimega isikute olukorda. Lõputöös kasutati kahte erinevat uuringut, mis kajastasid ka osalise töövõimega inimeste situatsiooni tööturul. Sotsiaalkindlustusameti lehelt leidis autor infot „puude“ kohta ning sellega seotud seadusi kasutati samuti töös ära. Lõputöös sooviti algselt kasutada kahte uurimisinstrumenti, kuid lõplikult teist instrumenti polnud vaja, sest selliseid ettevõtteid ei leitud, kes oleksid vähenenud töövõimega inimese palkamisest keeldunud. Metoodika peatükis on välja toodud uurimisprobleem, töö eesmärk ja uurimisülesanded, mis aitasid töö eesmärgi saavutamisele kaasa. Pandi paika lõputöö metoodika ning anti ülevaade lõputöö valimist. Valimi leidmine tekitas enim raskusi kogu töö tegemise jooksul. Töös on antud ülevaade Eesti Töötukassa pakutavatest teenustest ja toetusest osalise töövõimega inimese jaoks. Kirjeldatud on Eesti tööturu olukorda, mille jaoks saadi infot tööturu programmidest ja erinevatest statistikatest. Lõputöös on kirjeldatud ülevaatlikult osalise töövõime tähtsust ja selle levimusest Eesti kontekstis. Analüüsist saadud vastused on seostatud süsteemiteooriaga. Vastanud ettevõtetest polnud ükski selline, kes oleks vähenenud töövõimega inimeste palkamisest 100%selt keeldunud. Seetõttu ei saadud uurida selliseid ettevõtteid, kes vähenenud töövõimega inimeste palkamisest täielikult keeldunud oleksid. Samas on see positiivne, et kõik reageerinud ettevõtte on valmis vähenenud töövõimega inimestele tööd pakkuma ja ei diskrimineeri neid nende terviseprobleemide tõttu. Ettevõtte töö eripäradest tulenevalt olid seatud ettevõttesisesed piirangud, millise tervisliku seisundiga antud tööd teha ei saa. Seitse ettevõtet kaheksast võtavad vähenenud töövõimega inimesi tööle mitte niivõrd karmide piirangutega kui seda teeb üks ettevõte. - lõputöö eesmärk sai täidetud. - analüüsitud on Lääne-Virumaa tööandjate teadlikkust vähenenud töövõimega vallas ja välja toodud probleeme seoses vähenenud töövõimega inimestega. - Lääne-Virumaa tööandjate teadlikkus vähenenud töövõimega inimeste saadavatest hüvedest oli vähene. kuus tööandjat oskasid välja tuua mõnda üksikut, kuid teemaga rohkem kursis olid vaid need tööandjad, kes olid ise enda jaoks juurde uurinud. - tööandjate poolt saadavad arvamused ja kogemused seoses vähenenud töövõimega inimeste palkamisel on välja toodud ja seostatud süsteemiteooriaga. - välja on toodud ettevõtete arvamus Eesti Töötukassa poolt pakutavatest tööturuteenustest vähenenud töövõimega inimesele ning ettevõtete enim kasumlikud hüved. Intervjuude vastustest joonistusid välja ettevõtete musterkäitumised, kuidas ja millisel määral nad vähenenud töövõimega inimeste palkamisel osalevad. Uuriti ettevõtete teadlikkust toetustest teenustest ja puuduvast töövõimest. Viis tööandjat kaheksast teadsid ja pidasid kõige kasumlikumaks toetuseks sotsiaalmaksusoodustuse olemasolu. Välja toodi ka palgatoetuslepinguga tööle võtmise kogemusi., töökoha kohandamise ja tööalase abivahendi teenust. Kuna T2 oli enda eelneva töökogemuse tõttu Eesti Töötukassas väga hästi kursis vähenenud töövõime teemadel, siis osati ka teenuseid ja toetusi rohkem välja tuua ja neist rääkida. Puuduvast töövõimest ettevõtted suurt vahet osalise töövõimega ei tee, kuna ettevõtte jaoks on vähenenud töövõime sama asi ja hüved/probleemid samasuguseid. Soovitused Eesti Töötukassa ja tööandjate paremaks koostööks: - korraldada tööandjatele seminare ja konverentse vähenenud töövõimega inimeste värbamise osas. - pärast teemaga kurssi viimist saaksid ettevõtted, kes on valmis võtma tööle erivajadusega inimesi, teha tööalase messi, mis on suunatud erivajadustega inimestele. - tööotsijad saaksid otse ühendust võtta potentsiaalsete tööandjatega, kes vähenenud töövõimega inimesi on valmis tööle võtma. Tänu sellele saaks kahe süsteemi omavaheline suhtlus ja sidusus paremini toimida. Lõplikult valminud lõputööga avaldas soovi tutvuda ja Eesti Töötukassa Lääne-Virumaa osakond, kellega sõlmiti kokkulepe, et valminud lõputöö saadetakse pärast kaitsmist nendele tutvumiseks.Nimetus Avatud juurdepääs Tugispetsialistide vajalikkus koolieelsetes lasteasutustes(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Lõoke, Elin; Kirs, JaanikaVarajane märkamine ja sekkumine on vajalik võimaldamaks lapsele paremat ja täisväärtuslikku elu. Laste esmaste erisuste märkajateks on lasteaiaõpetajad, kuid oma kõrvale vajaksid nad pädevaid tugispetsialiste. Tugispetsialistide töö koolieelsetes lasteasutustes on anda abi lastele, kes seda vajavad, samas toetada ja nõustada õpetajaid kui ka lapsevanemaid. Tugispetsialistide puudus on murekohaks olnud juba aastaid, kuid mida aeg edasi läheb, seda rohkem see teema muutumas aktuaalsemaks. Puuduse tagajärjel on tekkimas üha enam lastel probleeme juba lasteaedades, mis tõttu on väga oluline, et lasteaias pakutakse vastavalt vajadusele tugiteenuseid. Käesoleva lõputööga selgitati välja, et tugispetsialistide vajalikkus koolieelsetes lasteasutustes on suur. Üha enam on suurenemas probleemsete laste arv, kes vajaksid tugispetsialistide tuge ja abi. Enamus lapsi, kes abi vajavad, on jäänud sellest ilma, sest välja on valitud lapsed, kes seda kõige rohkem vajavad. Tugispetsialistid aitavad lasteaia personalil märgata ja lahendada probleeme, mis võivad laste arengut takistada. Nende toetus aitab tagada, et kõik lapsed saavad võrdsed võimalused õppimiseks ja arenguks ning suurendab laste võimalusi tulevikus edukalt toime tulla. Seega on tugispetsialistide vajalikkus lasteaias ülioluline. Lõputöö teoreetilise raamistikuks on ökoloogiline süsteemiteooria. Sellest lähtuvalt uuriti lapse endaga seostuvaid süsteeme – pere, lasteaed ning tugispetsialistid- ning nende mõju. Teoreetiline osa toob ka välja varajase märkamise ja sekkumise olulisuse. Samuti toodi välja tugispetsialistide vajalikkus koolieelsetes lasteasutustes, kirjeldati lasteaedades pakutavaid teenuseid ning tugispetsialistide tööülesandeid. Töö empiirilises osas kirjeldati uurimismeetodit. Antud lõputöös oli valimiks Järva valla lasteaedade direktorid, õppejuhid ja ühe rühmaõpetaja. Uurimisküsimustele vastuste saamiseks viidi läbi kvalitatiivne uurimus, kus kasutati poolstruktueeritud intervjuud. Intervjuud viidi läbi vahemikus 27.02-03.04.2023, intervjuude pikkus oli 15-25 minutit. Lõputöö autor leiab, et uurimisküsimused said vastused ning eesmärk täidetud. Uurimistulemustest selgus, et abivajavaid lapsi on väga palju, kuid väga vähene abi jõuab nendeni. Õpetajad on arvamusel, et tugispetsialist aitab kaasa koostööle kodu ja lasteaia vahel, andes mõlemale poolele abi ning nõu. Tugispetsialistidest on puudus kõige rohkem logopeedidest ja eripedagoogidest. Aastatega on suurenenud logopeediliste probleemidega laste arv, kellega tuleks alustada tegelemist juba lasteaedades. Mida hilisemalt probleemiga tegelema hakatakse, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus vajab laps tugispetsialistide abi pikka aega. Lasteaia juhid peavad väga oluliseks tugispetsialistide ametikohta, sest sel juhul ei peaks rühmade õpetajad tegema sotsiaaltööd, vaid saaksid tegeleda oma põhitööga. Kokkuvõtvalt võib järeldada, et lapse erisuste märkamine ja sekkumine varases eas aitab tagada, et kõik lapsed saavad nii palju kui võimalik arendada oma potentsiaali ja valmistuda edukaks tulevikuks. Samuti on väga tähtis roll tugispetsialistil pere ja lasteaia vahel. Tugispetsialist on toeks nii lasteaiaõpetajale kui ka perele ning aitab luua sujuvama koostöö. Vajadus spetsialistide ametikohale on suur, eelkõige seetõttu, et aastatega on suurenenud abivajavate laste hulk. Õpetajatele on langenud suur koormus, milles neil puuduvad teadmised ja oskused, et abivajavatele lastele professionaalset abi osutada. Tugispetsialistide ametikohti on loodud, kuid need on jäänud täitmata, kas rahaliste võimaluste tõttu või pole piisavas mahus pakkuda täistööaega.Nimetus Avatud juurdepääs Raske ja sügava puudega lapsi kasvatavate perede toimetulekuprobleemid ja heaolu(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Selli, Liisa; Männamäe, MeeliLõputöös on tähelepanu all raske ja sügava vaimu- või liitpuudega laste vanemad, nende toimetulekuprobleemid ja heaolu. Autor on aluseks võtnud heaoluteooria ja selgitanud puudega laste vanemate olukorda sellega seoses. Heaoluteooria kohaselt on individuaalne heaolu mitme mõõtmeline ja seda mõjutavad erinevad tegurid, sealhulgas materiaalsed tingimused, suhted, tervis, eneseteostus ja vabadus. Lõputöö analüüsist selgusid raske ja sügava vaimu- ja liitpuudega laste vanemate peamised probleemid ja murekohad. Puudega lapse sünd tekitab vanematele psühholoogilise kriisi, millega hakkama saamiseks ei ole alati vajalikku ressurssi. Kriisist üle saamiseks tuleb läbida erinevaid etappe – šokk, varajane reaktsioon, hiline reaktsioon, toibumine ning uue suuna valimine. Selleks, et kriis edukalt läbida, on vaja kõik eelnimetatud etapid läbi töötada ning mitte mõnda staadiumisse kinni jääda, vaid nii on võimalik emotsionaalne tervenemine. Tervenemiseks on vajalik psühholoogiline abi, mis jääb tihti puudega laste vanematele pakkumata või ei soovita seda ise vastu võtta. Kui vanematel on raske või sügava puudega laps, võib nende heaolu olla mitmel viisil mõjutatud. Silmitsi võidakse seista erinevate kuludega seotud rahaliste väljakutsetega, mis võivad mõjutada nende üldist heaolu, põhjustades stressi ja piirates juurdepääsu ressurssidele, mis võiksid parandada nende elukvaliteeti. Ühe pere puhul on välistatud uue ja mugavama kodu soetamine, kuna tööl käib ainult üks vanem ning teine on oma puudega lapse ametlik hooldaja. Pered, kus kasvavad puudega lapsed, puutuvad igapäevaselt kokku väga erinevate raskustega. Riik ja kohalikud omavalitsused on kohustatud puudega lastega peresid aitama, kuid vajalik abi jääb tihti teadmatuse või teenusekohtade puuduse taha pidama. Raske ja sügava vaimu- ja liitpuudega laps jääb elu lõpuni abivajajaks, mis tähendab seda, et perede hoolduskoormus on väga suur ning igapäevaelu raskendatud, kuna laps vajab ööpäevaringset abi. Raske või sügava puudega lapse eest hoolitsemine võib mõjutada vanemate vaimset ja füüsilist tervist. Üks vanem ei saa minna vajalikule operatsioonile, kuna taastumisperioodil ei ole tal võimalik peamise hooldajana oma sügava puudega lapse eest hoolt kanda. Pidev hoolitsus ja tähelepanu võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Lisaks võivad vanemad kogeda emotsionaalset stressi, ärevust ja depressiooni. Mitu vanemat tõid välja, et on vaimselt väsinud ning ühel vanemal on diagnoositud depressioon, kuna alates puudega lapse sünnist, on ta ainult lapse eest hoolt kandnud. Ka oma huvide ja eesmärkide järgimine võib olla raskendatud, mis võib piirata isiklikku eneseteostust. Puudega lapse vanemad võivad ka oma suhetes silmitsi seista väljakutsetega, sealhulgas pingetega suhetes oma partneriga, isoleeritus sõpradest ja perekonnast ning raskused usaldusväärsete hooldajate leidmisel. Üks vanem tõi välja, et on oma kaaslasega koos ainult praktilistel kaalutlustel, kuna üksi ei saaks nad kumbki hakkama. Need väljakutsed võivad mõjutada üldist heaolu, piirates nende sotsiaalset tuge ja suurendades eraldatuse tunnet. Mitu vanemat tõi välja, et neil ei ole võimalik oma puudega last kellegi teise hoolde jätta. Peamise abistava meetmena, millest puudust tuntakse, toodi enim välja tugiisikuteenust ning hoiukodu teenust, mis teeks perede igapäevaelu lihtsamaks. Enamus olid arvamusel, et sobiva tugiisiku leidmine on keeruline, kuna sobivaid inimesi ei ole ning nende leidmine on pikk protsess. Kõikide vastajate peredes on suurimaks murekohaks olnud see, mis saab raske ja sügava vaimu- ja liitpuudega lapsest peale koolikohustuse lõppu. Minu vastajat tõi välja, et tulevik on tume, kuna sobivaid asutusi ja vabu kohti on vähe. Erinevate asutuste puhul ollakse arvamusel, et sealsed teenused ei ole piisavalt kvaliteetsed ning soovides oma lapsele parimat, ollakse arvamusel, et pigem jäädakse ise koju, kui viiakse laps asutusse, mille teenuse kvaliteedis ei olda kindlad. Kardetakse, et laps peab elu lõpuni koju jääma, ning sellest tulenev hoolduskoormus käib vanematele üle jõu. Ka toodi välja see, kui riik toetaks puudega laste peresid sellisel viisil, et pere materiaalne pool ei saaks nii palju kannatada, siis võiks üks vanem puudega lapsega kodus olla. Autor leiab, et puudega laste vanemate toimetulekuprobleeme peab hoidma pidevas fookuses, kuna intervjuudest selgus, et vanemad tunnevad end pigem kõrvalejäetuna ning seni loodud teenused ei ole piisavad nende heaolu säilitamiseks. Peamised järeldused raske või sügava puudega last kasvatavate perede murekohtadest: • Lapsevanemate hoolduskoormus on kohati nii suur, et on loobutud tööl käimisest, mille tõttu esineb majanduslikke raskusi. • Raske või sügava puudega lapse vanemana on väga keeruline leida aega iseendale, esineb läbipõlemist ja depressiooni. • Heaoluteooria kohaselt esineb kõigil vanematel puudujääke heaoluks vajalikest ressurssidest ja vajadustest. • Hirm tuleviku ees – vanemad vananevad, laste hoolduskoormus tavaliselt kasvab. • Tugiteenuse kättesaadavus on kehv, tugiisikuid keeruline leida, hoiukodudes kohti pole. Kokkuvõtteks saab öelda, et lõputöö ülesanded said täidetud. Analüüsi põhjal saab anda järgmised soovitused riigile ja KOV-idele, kuidas toetada raske ja sügava puudega lapse vanemaid. • Puudega lapse sünni korral personaalse toetusplaani koostamine, mis koosneks viiest osast ning oleks vanematele pidevalt kättesaadav: 1. Lapse seisundi selgitamine – info jagamine 2. Arstiabi ja ravi – tugi keerulises meditsiinisüsteemis navigeerimisel 3. Finantsplaneerimine – abi kulude haldamisel 4. Emotsionaalne tugi – nõustamine, tugirühmad 5. Pikaajaline planeerimine – lapse tuleviku planeerimine, hooldusplaan • Riigipoolne hoiukodude ja tugiisikuteenuse kättesaadavuse parandamine • Erihoolekandesse uute teenusekohtade loomineNimetus Avatud juurdepääs Lastekaitse poolsed tegevused tartu laste turvakodus viibivale lapsele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Perli, Elita; Kirs, JaanikaTänapäeva ühiskonnas on toimumas suured muutused, mis mõjutavad nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Selle tõttu on perekondi, kelle majanduslik olukord on halvenenud ja see on viinud omavaheliste arusaamatusteni, mis on halvimatel juhtudel lõppenud perevägivallaga. Kõik see omakorda mõjutab lapsi ja asjaolu, et lapsed jõuavad üha enam turvakoduteenusele. Töö autor on arvamusel, et laste heaolu ja arengut silmas pidades on oluline, et lapse bioloogiline perekond võimaldaks lapsele Maslow’ püramiidis välja toodud inimvajaduste hierharia. Töö autor on arvamusel, et kui mõni Maslow’ püramiidis olevatest vajadustest jääb lapse puhul täitmata, siis võib see olla põhjuseks, miks lapsed satuvad turvakodusse. Lõputöö eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, millised on lastekaitse poolsed tegevused turvakodus viibivale lapsele, et taastada kiiremas korras lapse heaolu ja põhivajadused. Lõputöö uuringu läbiviimiseks kasutati kvalitatiivset uurimismetoodikat, mis lasi suhelda intervjueeritavatega vahetult, aitas mõista intervjueeritavate nägemusi ja kogemusi antud töö kontekstist ning võimaldas vajadusel küsimusi ümber formuleerida. Lõputöö läbiviimiseks püstitati uurimisküsimused ning lõputöö autori arvates sobis kvalitatiivne uurimismeetod kõige paremini ka püstitatud uurimisküsimustele vastuste leidmiseks. Lõputöö eesmärgi saavutamiseks püstitatud uurimisülesanded said täidetud ning uurimisprobleem tõestatud. Läbiviidud uuringus tuli ilmsiks, miks lapsed jõuavad turvakodusse. Autor jõudis seisukohale, et igal lapsel on turvakodusse jõudmiseks oma põhjus. Samas vaadates 2021. aasta statistikat ja läbiviidud intervjuusid, saab tuua välja, et peamised põhjused turvakodusse jõudmisel on lähisuhtevägivald, alkoholi tarbimine ja hoolimatus. Intervjuudes tuli väga selgelt esile, et nende kolme põhjuse puhul üks põhjus mõjutab teist. Nende põhjuste puhul viib lastekaitsespetsialist läbi erinevad tegevused, milleks on nõustamine, erinevatele teenustele suunamine ja kõikvõimalik psühholoogiline abi. Samuti jõudis autor järeldusele, et väga suure osa tööst teeb ära turvakodu meeskond. Autor leidis, et turvakodus olemise periood ei sõltu ainult lastekaitsespetsialistidest, vaid samuti lapsevanematest, kohtust, asenduspere või asenduskodu leidmise kiirusest. Samuti jõudis autor uurimuses järeldusele, et teatud olukordades on lapsele pigem kasulik, kui laps saab pikemalt turvakodus viibida, mitte liikuda ühest elukohast teise. Autor jõudis järeldusele, et Eestis on küll 55 asendushooldusteenuse pakkujat, aga hetkel vaja minevast teenusehulgast on seda vähe, ehk siis teenusepakkujaid oleks vaja juurde. Samuti sai autor teada, et hetkel on Eestis ära hinnatud 37 sobivat hooldusperet, kes ootavad oma perre last. 2022 aasta andmete seisuga elab 154 last hooldusperedes. Hooldusperede andmed muutuvad igapäevaselt. Autor on oma lõputöös andnud ülevaate teoreetilistest lähtekohtadest, kirjeldanud lastekaitseseadust ja toonud välja lastekaitsespetsialisti tööülesanded lähtuvalt ametijuhendist. Autor on oma töös andnud sisulise ülevaate Tartu Laste Turvakodu ajaloost ja seal pakutavatest teenustest. Töö autor kavandas uurimistöö metoodika etapilise teostamise. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vanem mõjutab last ja vastupidi. Igal inimesel on kaheksa arenguetappi ja kõigil lapsevanematel on kohustus oma last kuni täiskasvanueani nendes etappides toetada ja õpetada. Kui lapsevanema toetus nendes etappides puudub, on tulemus laste puhul koheselt näha, kuna mitmes arenguetapis on lapse jaoks just olulised suhted oma vanematega. Samuti on lapsevanema taotluse puudumine üks põhjustest, miks lapsed satuvad turvakodusse. Lõputöö aitas autoril mõista, et turvakodu pole koht, mida peaks ilmtingimata vältima, vaid see on koht, kus lapsed saavad abi. Kuigi seal puudub igapäevane stabiilne keskkond, siis turvakodu meeskond annab endast kõik, et lapsel oleks turvaline seal ööbida. Samuti on turvakodus pikemal perioodil viibimine lapsele kasulik, mitte kahjulik. Pigem säästetakse sellega last, et hoiduda uutest traumadest.Nimetus Avatud juurdepääs Tööstress ja läbipõlemine Eesti ohvriabitöötajate seas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Allik, Anete; Kirs, JaanikaLõputöö eesmärk on analüüsida läbipõlemise ja tööalase stressi esinemist ohvriabitöötajate seas ning tuua välja ohvriabitöötajate tööstressi ja läbipõlemise põhjused. Eesmärgi saavutamiseks püstitati neli uurimisülesannet. Töö teoreetilises osas töötas töö autor läbi erinevaid teooriaid ning stressi ja läbipõlemise aspekte ning samuti valdkonna põhist kirjandust. Uuringu läbiviimiseks viis autor läbi seitse intervjuud ohvriabitöötajatega, kes töötavad erinevates Eesti piirkondades. Intervjueeritavatele on tagatud konfidentsiaalsus. Töös selgus, et Eestis on kvaliteetne ohvriabisüsteem kättesaadav olnud juba üle kümne aasta. Sotsiaalkindlustusameti haldusalasse kuuluvast ohvriabi teenusest saab igal aastal mitmekülgset abi sadu inimesi. Kahjuks pööratakse vähe tähelepanu ohvriabitöötajate vaimsele ja füüsilisele heaolule, kelle töö ringleb ümber vägivalla ohvrite. Ohvriabitöötajate tööülesanne on kõikide abivajajate lugu ära kuulata ning neile nõu anda, tänu sellele võib töö vaimselt ja füüsiliselt äärmiselt kurnav olla. Emotsionaalne pinge tekitab meeleoluhäireid, mis võivad viia psüühikahäireni. Tähtis on võimalus toetuda perele, sõpradele ja kolleegidele. Keskendumisraskustes inimene on pealiskaudne, ei suuda kinni pidada tähtaegadest ja on ebaviisakas kolleegide ning abivajajate suhtes. Selle vältimiseks tuleb peale tööd leida aega enda jaoks, näiteks korrapäraselt toituda, korralikult puhata, tegeleda liikumisega. Abiks oleks meelepärase hobi leidmine, mis mõtted tööst kõrvale viib. Ohvriabi töö nõuab empaatilist lähenemist, samas tuleb jälgida, et juhtumeid liigselt hinge ei võetaks. Võib tekkida kaastundeväsimus. Hoolitseda tuleb enda vaimse heaolu ja turvalisuse eest. Läbipõlenud inimesed pühendavad vähem aega ja energiat enda tööle, tehakse kõige hädavajalikumad tööd ära, millega kaasneb töökvaliteedi langus. Tööalase läbipõlemise ennetamine algab indiviidist endast. Läbipõlemise vältimiseks peab oskama märgata enda füüsilise keha märguandeid nagu kurnatus, võõrdumine, vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, depressioon. Pikaajaline pinge võib tekitada pea- ja seljavalusid. Kui inimene võtab endale palju kohustusi või üle jõu käivaid juhtumeid, siis ajapuudusel inimene loobub puhkehetkedest, et töö saaks tähtajaks valmis. Vahel piisab vaid 10-minutilisest pausist. Hästi organiseeritud ajakulu aitab hoida tasakaalu töö ja eraelu vahel ning see parandab tööheaolu. Hea vaimse tervisega töötajad on töös edukad ja elus õnnelikumad. Arenenud riikides on kujunenud tavaks, et inimene veedab suure osa oma ärkvelolekuajast tööl. Seetõttu mõjutab töökeskkond töötaja vaimset- ja füüsilist tervist kõige rohkem. Erinevad uuringud on näidanud, et läbipõlemine on sotsiaalvaldkonnas töötavate spetsialistide seas üle maailma keskmisest kõrgem. Seetõttu on väga tähtis, et töökollektiivis rakendatakse tööstressiga toimetuleku meetmeid ning koolitatakse oma töötajaid pidevalt. Heaks vahendiks on supervisioon. Uuringu käigus selgus, et ohvriabitöötajaid on Eestis liiga vähe ja olemasolevate töötajate töökoormus on liiga suur. Enamus ohvriabitöötajate stressiallikaid oleks eemaldatavad läbi ohvriabitöötajate juurde palkamise. See tõstatab olulist tähelepanu praegusele Eesti kõrgharidussüsteemile, millelt oodatakse spetsialistide juurde tulemise, et süsteemilt pinget vähendada. Tutvustades rohkem sotsiaalvaldkonna tööd, võimaldab see ühiskonnal väärtustada, märgata ja tunnustada rohkem sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi. Töö käigus leidis autor, et hetkel ei ole enesehoiu tagamiseks võimalused võrdsed. Võrdsuse puudus tähendab, et on olemas piirkondi, kus töötajatel on vähesed või puudulikud võimalused enesehoiu tagamiseks. Nende puudusel on läbipõlemis ja tööalase stressi tõenäosus oluliselt mõjutatud. Võib eeldada, et vähesemate võimalustega piirkondades on ohvriabi teenuste kvaliteedi langusel suurem võimalus, mis tekitab barjääri erinevate piirkondade ja nende teenuste vahel. Lisaks ei ole kõik sotsiaalsed võimalused igas piirkonnas tagatud, mistõttu võib maapiirkondades esineda juhtumeid, kus ohvriabitöötajatel on rohkem kohustusi kui linnapiirkondades olevates asutustes. Samuti selgus uuringust, et ohvriabitöötajatel on võimalik kasutada erinevaid ennetus- ja tugiprogramme, sealhulgas kohustuslik supervisioon. Siinkohal on võimalik järeldada, et Eestis on tagatud ohvriabitöötajatele vastavad tugiprogrammid ja muud võimalused, et vältida liigset stressi, läbipõlemist ning tagada eneseteadvustamiseks loengud, seminarid või muud võimalused. Samas piirkonniti erines töötajatel võimalus neid programme kasutada liigse töökoormuse tõttu. Selgus, et tööst tekkinud stressi on oluliselt võimalik vähendada, teades enda konkreetseid töökorraldusi. Tutvuda aeg-ajalt uuesti ametijuhendiga. Töökorraldused võivad olla piirkonniti erinevad ning seetõttu on oluline, et ohvriabitöötajad teavad oma tööülesannete piire, et ennetada tööstressi ja läbipõlemist. Töö autor tegi tulemustele tuginedes järgnevad ettepanekud: tutvustada rohkem sotsiaalvaldkonna erialasid, suurendada koostöö võimalusi meelelahutuslike ja sportimisvõimalusi omavate asutustega, süstematiseerida ohvriabitöötajate töökorraldusi, ohvriabitöö teenust pakkuvad asutused peaks kasutusele võtma Maslachi koostatud küsimustiku. Alternatiivina soovitab autor tööandjatel võtta uuesti kasutusele kord kvartalis küsimustiku, esitades töötajatele küsimusi nende enesetunde ja töökvaliteedi kohta. Sellega on võimalik märgata töötajate vaimse tervise muutusi. Tööandja saab vajadusel töötajale pakkuda erinevaid abistavaid võimalusi, tagamaks asutuses töötajate heaolu ja pikaajaline tööstaaž. Analüüsi tulemustest tuleb välja, et Eesti vajab üleriigilist uuringut, mis käitleks tööalast- ja emotsionaalset läbipõlemist ohvriabitöötajate seas. Kvantitatiivse uuringu läbiviimisel on võimalik teha lõplik järeldus autori poolsetele ettepanekutele ning täideviimise vajadusele. Püstitatud uurimisprobleemile leidis autor vastuse. Lõputöö eesmärk ja uurimisülesanded said autori poolt täidetud. Töö teoreetiline osa toetas töö läbiviimist.Nimetus Avatud juurdepääs Abivõimalused lapsevanemale Eestis lapse ootamatu surma korral(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Laugmaa, Cristiine; Mitendorf, AiriLapse kaotusega leppimine ei ole kerge ning hoolimata lähedaste inimeste toetusest võib lein kesta pikalt. Mida ootamatum on lapse kaotus, seda keerulisem on ka leinamise protsess. Abi otsimine lapse leinamise puhul on vanematel viimane asi, mille peale nad mõtlevad. Abi saamise võimalused on kauged ja kättesaamatud ning tihti nendest ka ei teata midagi. Lõputöö eesmärk on anda ülevaade abi saamise võimalustest Eestis lapsevanematele lapse ootamatu surma korral. Oma töös kirjeldasin lapsevanemate leinaga seonduvaid teooriaid, kriisiteooriat, leinaprotsessi ja abi saamise võimalusi Eestis. Töö koostamise käigus sain juurde teadmisi uuritavas valdkonnas ning täitsin lõputöö eesmärgi ning uurimisülesanded. Lõputöö põhjal saab väita, et tegemist on väga individuaalse ja keerulise olukorraga. Kriis on keeruline ja sellest taastumine on iga inimesel erinev. Väga olulise punktina tooksin välja, et lein on normaalne reaktsioon ja igal inimesel peaks olema võimalik leinata nii kaua, kui ta seda vajab, et taastada normaalne elu. Seda kas siis lähedaste abil või otsides abi spetsialistidelt. Uurimistöös kirjeldatud abi saamise võimaluste järgi tuleb välja, et Eestis on võimalik abi leida kas meditsiinilise poole pealt, nõustajate juurest või erinevatelt veebisaitidelt. Abi on võimalik saada ka anonüümselt. Väga positiivne on see, et Eestis on hakatud järjest enam väärtustama inimeste vaimset tervist, selle hoidmist ja säilitamist ning kriiside puhul selle taastamist. Tuleb tõdeda, et abistavaid organisatsioone ja spetsialiste on Eestis väga vähe. Abi kättesaadavus on raskendatud, kuna puuduvad ainult sellele valdkonnale spetsialiseerunud spetsialistid ja organisatsioonid. Järjekorrad võivad olla väga pikad ja õige abistaja leidmine keeruline kui mitte võimatu. Eestis on antud teemal väga vähe kajastatust ja abiandmine küllaltki algtasemel. Vaja oleks kindlat ja läbimõeldud süsteemi koheseks abiks ja ka pikaajaliseks abiks. Selles valdkonnas on väga palju arenemisruumi, kuid õnneks liigutakse sinna suunas, et olukorda parandada. Ettepanekutena tuleks kindlasti välja tuua ühtse süsteemi loomist, kuhu koondada kõik abiandjad kokku. Siinkohal peaks riik ja erasektor tegema tihedat koostööd. See lihtsustaks märkimisväärselt abi kättesaadavust. Abistajatele tuleks luua kindlad juhendid abiandmiseks ja moodustada kindel struktuurne abiandmis vorm. Rohkem tuleks koolitada valdkonna spetsialiste, et abi oleks võimalikult kiiresti kättesaadav. Spetsialistide võrgustiku loomisel oleks võimalk neil teineteiselt nõu küsida ja vajadusel soovitada lisaks olemasolevale abile lisaabi. Kindlasti on olulisel kohal veel abistajate endi vaimne tervis. Kogemusnõustajad on ise sarnase situatsiooni läbi elanud ja peavad olema eriti ettevaatlikud, et ei tekiks läbi põlemist. Kuna nende abistamise teemad on negatiivsed, peavad nad leidma vajadusel abi endale ja saama piisavalt tihedalt lisa koolitusi, täiendamaks oma teadmisi. Uuendusena veel võiks luua kogemusnõustajate juhitud tugigruppe leinas lapsevanematel. Gruppides oleks võimalik spetsialisti juhendamisel jagada oma kogemusi teiste vanematega, kellel on sarnased läbielamised olnud ja üksteise kaasabil oma leinaga tegeleda. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et uurimisülesanded võimaldasid töö autoril kirjeldada leina, selle olemust ja leinaprotsessi ning anda ülevaade abi saamise võimalustest sellisel määral, nagu need praegusel ajahetkel kättesaadavad on.Nimetus Avatud juurdepääs Tartumaa sotsiaaltöötajate vaimse tervise toetamine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Sarv, Siret; Kool, HelenAntud lõputöös on välja toodud Tartumaa sotsiaaltöötajate vaimse tervise toetamise võimalused nii tööandja kui ka töötaja enda poolt. Viimasel ajal on sotsiaalvaldkonnas suurenenud töökoormus, mis on põhjustanud sotsiaaltöötajatele suuremaid pingeid. See võib olla tingitud hetkeolukorrast maailmas, inflatsioonist, elumuutustest. Lõputöö esimeses osas selgitati sotsiaaltöötaja igapäevase töö ja tervise mõistet ning kirjeldati vaimse ja füüsilise tervise lähtekohti ning mõjutegureid. Teoreetilise lähtekohana kasutati Abraham Maslow inimvajaduste teooriat. Oluline oli esmalt selgitada, mida kujutab endast sotsiaaltöötaja igapäevane töö ja milline on tervis. Samuti toodi välja sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötaja peamised seisukohad ja kirjeldati tervise, nii vaimse kui ka füüsilise, lähtekohti ja mõjutegurid, ning kuidas ennetada muutuseid seisundis. Lõputöö empiirilises osas analüüsiti Tartumaa sotsiaaltöötajate seas läbi viidud kvantitatiivse uuringu tulemusi, mis viidi läbi elektroonilise ankeetküsitluse abil. Ankeet koostati uurimisküsimustest lähtuvalt ning sellele vastas 71-st sotsiaaltöötajast 43 sotsiaaltöötajat erinevatest asutustest Tartumaa piires. Lõputöö tulemused näitavad, et Tartumaa sotsiaaltöötajate vaimne tervis nende enda hinnangul on keskmiselt hea ja ka füüsiline tervis on hea. Siiski on sotsiaaltöö väga stressirohke ja nõuab suurt koormust, mis võib põhjustada muutusi nii vaimses kui ka füüsilises tervises. Seetõttu on oluline, et nii tööandjad kui ka sotsiaaltöötajad ise panustaksid vaimse tervise toetamisse. Tööandjate jaoks on oluline mõista, et sotsiaaltöötajate tervis ja heaolu on töö kvaliteedi seisukohast väga olulised ning seega tuleks töötajatele pakkuda mitmesuguseid võimalusi vaimse tervise toetamiseks. Tööandjad võiksid pakkuda täiendõpet, korraldada ühisüritusi ja parandada suhtlemist, samuti võiks võimaldada piisavalt töötajaid ning tagada lõõgastumis- ja sportimisvõimalused. Sotsiaaltöötajate enda panus on samuti väga oluline. Sotsiaaltöötajate ettepanekutest vaimse tervise toetamiseks toodi kõige enim välja suhtlemist ja rääkimist oma tunnetest ning looma ja hoidma sotsiaalseid suhteid. Füüsiline aktiivsus ja lõõgastumine on ka väga tugevad mõjutegurid vaimse seisundi tasakaalus hoidmisel. Samuti tõid sotsiaaltöötajad veel välja erinevaid ettepankuid, näiteks püsida füüsiliselt aktiivne, tegeleda meeldivate ja lõõgastavate tegevustega jms. Kui sotsiaaltöötajad suudavad enda vaimset tervist toetada, toetab see ka füüsilist tervist, ning parandab see nende töö kvaliteeti ja aitab neil paremini toime tulla stressiga. Kokkuvõttes võib öelda, et Tartumaa sotsiaaltöötajate vaimse tervise toetamine on olulise tähtsusega, tagades töö ja töötaja kvaliteedi. Selleks on vaja tööandjate ja töötajate koostööd ning panustamist erinevatesse meetoditesse ja võimalustesse, mis võivad aidata ennetada vaimse tervise probleeme ja parandada üldist heaolu. Kuid siiski teevad inimesed ja tööandjad vähe vaimse tervise toetamiseks. Tihtipeale leitakse vabanduseks paljusid väikseid pisiasju, mis tegelikult on inimese enda teha. Tööandja poolest muidugi oleks ka pisikesi meetodeid, mida saaks muuta, aga mingite meetoditega jäävad ka tööandja käed lühikeseks, näiteks piisavate ruumide või töötajate võimaldamisega. Vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes, ning seetõttu on tähtis pöörata tähelepanu mõlemale poolele, sest kui üks ei ole korras, siis ei ole teine ka ja vastupidi. Lõputöös püstitatud eesmärk ja uurimisküsimused said vastused ning lõpptulemusena tuli ülevaade Tartumaa sotsiaaltöötajate vaimsest tervisest ja selle toetamisest.Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendamise protsess Eestis ja sellega seotud keerukused(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Tinyakova, Alyona; Vahula, TriinArmastus ja turvatunne kuuluvad kõikide inimeste baasvajaduste hulka. Kui need vajadused on rahuldamata, siis ei mõtle inimesed enesearengust, karjäärist, eneseteostusest ja tunnustusvajadusest. Paljud leiavad armastuse ja turvatunde pere loomise kaudu. Klassikaliselt on lapsed tähtis perekonna osa. Kuid on juhtumeid kui inimesed ei ole võimelised bioloogiliselt lapsi saama. Siis on neil võimalik pakkuda hoolduspere või lapsendada laps. Töö autor keskendus selles töös lapsendamise protsessile Eestis. Lapsendamine on keeruline ja aeganõudev protsess. Sellesse on kaasatud erinevad süsteemid, seetõttu autor võrdles lapsendamise protsessi Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooriaga ja Maslow motivatsiooniteooriaga. Maslow teooria näitab kui suurt rolli mängib lapsendamise puhul motivatsioon, motivatsioon kinkida armastust ja turvatunnet ning saada tunnustust. Bronfenbrenneri teooria järgi peavad lapse heaolu tagamiseks kõik teda ümbritsevad süsteemid toimima koostöös. Lõputöö eesmärgiks oli Sotsiaalkindlustusameti spetsilistide abiga analüüsida lapsendamise protsessi ja sellega seotud keerukusi. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, see meetod võimaldas suhelda spetsialistidega veebikeskkonnas videovahendusel, suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil, kuid jättis vabaduse vestluse vektorit muuta ja vaadelda probleemi laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril uurida antud teemat. Intervjuude käigus selgus, et lapsendada soovijaid on Eestis palju, kuid lapsi, keda saab lapsendada on palju vähem, seetõttu võib lapsendamise protsess võtta aega aastaid, kuna lapsele valitakse sobiv pere mitte perele sobiv laps. Lapsendada saab ainult orbu või last, kelle bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Selliseid lapsi viibib asendushooldusel vähe. Läbiviidud uuringu käigus selgus, et tihti asendushooldusele suunatud laps jääb asutusepõhisele hooldusele, kuna kohalikud omavalitsused ei pöördu tagasi tema juhtumi poole. Seaduse kohaselt peaksid lastekaitsetöötajad külastama asendushooldusel viibivat last vähemalt kaks korda aastas, see annab võimaluse hinnata, kas ajaga on midagi muutunud. Kui lapse bioloogilised vanemad ei tunne lapse vastu huvi, siis saaks kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse täielikku ära võtmist, mis võimaldaks otsida lapsele uus pere. Kuid lastekaitsetöötajad Eestis on nii ülekoormatud, et neil puudub ajaline ressurss, et tegeleda iga juhtumiga nii põhjalikult. Samuti tõid intervjueeritavad välja, et Eesti kohtusüsteem võtab bioloogilistelt vanematelt hooldusõiguse täielikult ära väga harva, pigem antakse bioloogilistel vanematel võimalus muutuda. Autor leidis, et lapsendamise põhiliseks motivatsiooniks on see, et inimesed ei saa ise bioloogiliselt lapsi. Kuid tänapäeva noored (20-30-aastased) soovivad lapsendada missioonitundest. Nad on seisukohal, et nad ei soovi oma bioloogilisi lapsi saada, kuna maailmas on nii palju õnnetuid lapsi, kellele on vaja pakkuda hoolt ja armastust ning nad soovivad seda teha. Intervjuudest selgus ka fakt, et inimesed siiani ei tee vahet hooldusperel ja lapsendajaperel. Tihti pöördutakse spetsialistide poole lapsendamise sooviga, kuid vestluse käigus selgub, et ollakse valmis ka hoolduspere pakkuma. See näitab, et teavitustöö ei ole piisav. Praeguse seisuga tegeleb teavitustööga Sotsiaalkindlustusamet, kuid ametnike sõnul nad sooviksid, et selle rolli võtaksid ka kohalikud omavalitsused, sest siis see jõuab suurema hulga inimesteni ja on isiklikum. Üheks väga oluliseks kriteeriumiks, mida hinnatakse lapsendajate puhul, on tugivõrgustik. Eriti see puudutab üksinda lapsendajaid. Tugivõrgustiku olemasolu tagab kindlustunde selles, et laps ei satu taas traumeerivasse olukorda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond, kuid kui oma bioloogiline pere ei suuda lapsele pakkuda armastust ja turvatunnet, siis peab lapse nii ruttu kui võimalik suunama asendushooldusteenusele ja see peaks olema perepõhine mitte institutsionaalne. Enne selle lõputöö kirjutamist oli autor veendunud, et inimesed pöörduvad väga vähe just lapsendamise sooviga. Samuti oli autor arvamusel, et vaatamata sellele, et seaduse järgi võib last lapsendada ka üksi elav isik, on neid juhtumeid vähe. Need arvamused said ümber lükatud. Lõputöö näitas, et lapsendada soovijaid on palju rohkem kui lapsendamiseks vabu lapsi ning üksinda lapsendajatesse suhtutakse võrdselt nendega, kes lapsendavad kahekesi. Umbes pooled lapsendamise avaldused tulevad üksi elavatelt isikutelt. Samuti aitas see lõputöö näha meie sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, mille kallal tulevased sotsiaaltöötajad võiksid tööd teha. See süsteem vajab täiendamist ja muutmist, kuid see on suur töö, mida peab tegema nii riiklikul kui kohalikul tasemel koostöös.