Alaealise hälbiv käitumine ja õigusrikkumiste põhjused Tartumaa näitel

Turvalisema ühiskonna loomiseks on oluline pöörata tähelepanu alaealistele noortele, kes on sattunud oma eluga raskustesse. Uuringud on näidanud, et varajane sekkumine lapseeas on edukam ja kulutõhusam kui täiskasvanueas. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida alaealiste õigusrikkujate hälbiva käitumise võimalikke põhjuseid ning anda ülevaade alaealiste õigusrikkumiste ennetamise ja vähendamise võimalustest. Alusteooriaks oli sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooria, mida seostati alaealiste riskikäitumisega. Uurimistöö läbiviimiseks oli valitud kvalitatiivne uurimisviis, sest õigusrikkumiste põhjuste väljaselgitamine nõuab lähenemist, mis aitaks mõista probleemide tagamaid. Andmete kogumiseks oli valitud poolstruktureeritud intervjuu. Valimi moodustasid neli lastekaitsespetsialisti ja neli piirkonnapolitseinikku. Uurimistöö viidi läbi Tartumaal. Uurimistöö tulemusena selgus, et Tartumaal on levinumad alaealiste süüteod alkoholi tarvitamine, suitsetamine, narkootiliste ainete tarvitamine, vargused, kehaline väärkohtlemine, vara rikkumine ja hävitamine, röövimine, mootorsõiduki juhtimine. Viimasel ajal on toimunud alaealiste süütegudes mõningaid muudatusi. Kasvanud on pisivarguste hulk, eriti just poevargused. Väiksemad poisid esitavad üksteisele väljakutseid ja mängivad erinevaid mänge nagu „Tõde ja tegu.“ Lisaks ilmnes, et väga populaarne on e-sigareti kasutamine, eriti väga noorte laste hulgas, alates üheksandast eluaastast. Ja järjest enam tarvitatakse narkootilistest ainetest kanepit. Soopõhiselt on süütegude toimepanemises ülekaalus poisid. Alaealised ei oska tihti põhjendada enda toime pandud tegude ja käitumise tagamaid lastekaitsespetsialistidele ja piirkonnapolitseinikele. Kuid mõningaid selgitusi on vestluse käigus ilmnenud. Alkoholi, suitsetamise ja narkootiliste ainete tarvitamise kohta on öeldud, et neile meeldib, maandab pingeid, tahtsid proovida, kampa kuuluda või esines kambaliikmete survet. Sageli leitakse põhjendusi oma käitumisele süüdistades midagi või kedagi (koolis halvad hinded, sõda, COVID, nõme õpetaja, süüdi on vanemad). Varastamist on palju ja tihti tehakse seda esmakordselt just põnevuse pärast, et kas õnnestub vahele jäämisest pääseda. Füüsilise vägivalla kasutamisel nähakse süüdlasena teist osapoolt. Uurimistöö tulemusena tulid esile järgmised alaealiste õigusrikkumisi soodustavad riskitegurid: perekonna eeskuju, katkised peresuhted, nõrk side vanematega, vähene vanemlik järelevalve, igavus, kiusamise ohvriks langemine, vähekindlustatud pered. Sellest tulenevalt on enim alaealiste käitumist mõjutavaid riskitegureid seotud perekonnaga. Kuid kõige tõsisemaid rünnakuid teiste või enda suhtes tehakse, kui langetakse kiusamise ohvriks. See tähendab, et keskkonnaga seotud riskiteguritel on samuti oluline roll. Alaealiste riskikäitumise ja õigusrikkumiste ennetamise osa jääb lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike poolt pigem kesiseks. Lastekaitsespetsialistid sekkuvad, kui on ilmnenud probleem seoses lapsega ja seejärel proovitakse aidata koheselt. Piirkonnapolitseinikel on ennetus ajaga vähenenud, kadunud on ennetusüritused ja -loengud. Põhiline ennetustöö on politseireidid ja ennetavad vestlused. Ennetustegevusena peetakse oluliseks kooli tugispetsialistide tööd. Kõige rohkem kasutatakse alaealiste õigusrikkumiste ilmnemisel mõjutusmeetmena juhtumiarutelusid. Eelistatakse kasvatuslikke mõjutusvahendeid karistuslikele. Tõhusateks mõjutusvahendiks peeti lastekaitsespetsialistide poolt MDFT pereteraapiat ja nooremate laste hulgas sotsiaalset rehabilitatsiooni. Piirkonnapolitseinike poolt peeti tõhusaks mõjutusvahendiks samuti MDFT pereteraapiat, programmi „Puhas tulevik“, Libertase sõltuvusravi ning kohtumenetlust.
Uurimistöö analüüsi põhjal võib teha järgmised järeldused sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooriast lähtuvalt: • Vanemate eeskuju mängib olulist rolli uute käitumismustrite õppimisel. Uurimistulemustele tuginedes saab välja tuua sõltuvusainete tarvitamise, agressiivse ja kriminaalse käitumise õppimise, mis on omandatud vanemate käitumist jälgides. • Vanemate vähene või puuduv huvi lapse suhtes ajendab last otsima kuuluvustunnet väljaspool kodu. Halva mainega kambaliikmed õhutavad varastama ja sõltuvusainete tarvitamisele. Kuuluvusvajaduse rahuldamine kambakaaslaste poolt suurendab sotsiaalse õppimise teooria kohaselt kriminaalse käitumise tõenäosust. • Sotsiaalse õppimise teooriast lähtuvalt saab öelda, et õigusrikkumisi toime pannud lastel ja nende vanematel esineb puudulikke sotsiaalseid oskusi, lisaks lapsevanematel vastutuse mitte võtmist või vastutuse lükkamist ametnikele. • Peresiseste negatiivsete suhete olemasolu kanduvad edasi lapse käitumisele. Eriti valulik on lapsele lahutuseelne, lahutusaegne ja lahutusjärgne periood, sest sageli kaasnevad peres sel perioodil suured pinged. • Tihti ei pea vanemad patuks lapse tirimist ja sakutamist. Vanemate vaenulik ja tõrjuv käitumine tekitab lapses pingeid. • Kiusamise või vägivalla ohvriks langenud laps võib hakata suurest sisemisest pingeseisundist tegema tegusid, mis on ohtlikud talle endale või teistele. • Uurimistulemusena saab öelda, et mitme pinge olemasolu, mis on kestnud pikaajaliselt, vähenevad lapse toimetulekuressursid ja enesekontroll. Käitumine võib muutuda mitme pinge olemusolul julmaks ja teistele ohtlikuks. Uurimistulemuste järgselt saab öelda, et käitumismustrite õppimine lähedastelt ja pikaajaliste pingete olemasolu on oluline tegur alaealise riskikäitumise kujunemisel. Alaealine noor alles õpib oma emotsioonidega hakkama saama ning kui arengukeskkond ei soodusta paremaid toimetulekuoskusi omandama, siis paraku satuvad need noored sagedamini lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike huviorbiiti. Lõputöö tulemusena saab tuua välja ettepanekud, millest tuntakse puudust või mis aitaks ennetada ja vähendada alaealiste korduvrikkumiste toimepanemist: • Koolides võiks olla sotsiaalsete oskuste tunde, sest korduvrikkumistega alaealised on enamasti pärit peredest, kus on puudulikud sotsiaalsed oskused. • Lastekaitsespetsialist tunneb puudust erihoolekanneteenusest lapsevanematele, sest psüühikahäiretega lapsevanemad ei suuda pakkuda piisavat tuge oma lapsele. • Lastekaitsespetsialist arvab, et igale teole võiks järgneda tagajärg. See õpetaks rohkem vastutuse võtmist. Kui lõhutakse midagi, siis parandatakse ära. • Piirkonnapolitseinikud arvasid, et võiks olla suurem ligipääsetavus sotsiaalprogrammidele. • Piirkonnapolitseinikud tundsid, et ennetuse pool on ära vajunud. Tuntakse puudust ennetusüritustest ja loengutest. • Lastekaitsespetsialistid ja piirkonnapolitseinikud arvasid, et trennid ja huvitegevus vähendaks riskikäitumist, sest enamus nende huviorbiiti sattunud lastel puudub vaba aja tegevus. • Lõputöö autori ettepanek on kohustuslikud vanemlike oskuste koolitused esmastele lapsevanematele ja luua juurde kohti MDFT pereteraapiasse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike töö on suure vastutusega ning eeldab head suhtlemisoskusi ja omavahelist koostööd, mis aitaks teha õigeid otsuseid ja valikuid töös laste ja nende peredega.

The topic of this thesis is “Deviant behaviour and juvenile offences and its causes in the example of Tartu County”. Ensuring the safety of its residents is one of the most important tasks a country has. The safety of a population is threatened by crime, which affects everyone. People’s sense of security is seriously threatened by violent youth gangs, in which provocation can lead to the humiliation of the victim. In youth, the risk of violence is exacerbated by a lack of understanding of the consequences of one's actions and a lack of experience with empathy. Because of this, it is important to pay close attention to minors with troubled lives. Research has shown that intervention in young age is more successful and cost-effective than intervention in adulthood. This thesis aims to analyse the potential causes of the deviant behaviour of juvenile offenders and to provide an overview of measures to prevent and reduce it. Based on this goal, the following research questions were set:

1. How are the social learning and general stress theories connected to juvenile delinquency?
2. What are the most common juvenile offences and the risk factors facilitating them from the viewpoint of child protection specialists and police officers in Tartu County?
3. What possibilities for preventing and reducing juvenile delinquency are available in Tartu County? The qualitative research method was used in the study, with data collected by means of semi-structured interviews. The sample consisted of four child protection specialists and four regional police officers. The research was conducted in Tartu County. The study revealed that minors are often unable to justify their actions and behaviour. Based on the interviews with the child protection specialists and police officers, it can be said that a minor’s behaviour is most greatly influenced by family-related risk factors, but environment-related risk factors also play a key role. The work of school support specialists was seen as an important preventative measure. Reformatory measures are preferred over punishment. One-on-one discussions about a case are used most often in the case of juvenile delinquents. Multi-dimensional family therapy (MDFT), the Puhas tulevik programme, the rehab provided by Libertas and court procedures were seen as efficient means of influence. Based on the research data, it can be said that behavioural patterns learnt from friends and family and long-term stress are important factors in the development of delinquent behaviour in minors. Minors are at an age where they are still learning to deal with their emotions, and sadly those whose environment does not facilitate the acquisition of effective coping skills are more likely to draw the attention of child protection specialists and the police. The following suggestions can be made based on the research: • Schools should provide lessons on social skills because juveniles with multiple offences to their name are usually from families with poor social skills. • Child protection specialists believe that special care services targeted at parents would be useful, because parents with psychiatric disorders are unable to provide their children with sufficient support. • Child protection specialists believe that every offence should have consequences: this would teach more responsibility. If something is broken, it must be fixed. • Regional police officers feel that social programmes should be more easily accessible. • Police officers also feel that preventative measures have fallen away and think there should be more prevention events and lectures. • Child protection specialists and police officers believe that sports and other extracurricular activities would reduce delinquency, because most of the minors they deal with do not participate in any activities outside of school. • The author of this thesis proposes mandatory parental skills training for first-time parents and the creation of more MDFT places. In conclusion, it can be said that the work of both child protection specialists and police officers entails a high degree of responsibility and requires good communication and cooperation skills, helping them make the right decisions when working with children and their families.