Lõputööd (ST)

Kollektsiooni püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/38

Sirvi

Sirvides Lõputööd (ST) Autor "Annus-Anijärv, Laivi" järgi

Näitamisel1 - 3 3-st
  • Pisipilt
    NimetusAvatud juurdepääs
    Abivajaduse hindamine sotsiaalteenuste ja –toetuste määramisel kohalikus omavalitsuses
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Valg-Rask, Eveli; Annus-Anijärv, Laivi
    Lõputöö eesmärk on analüüsida sotsiaaltöö spetsialistide abivajaduse hindamise läbiviimise kogemuste kooskõla teooria ja õiguslike alustega. Tulemustest lähtuvalt saab öelda, et uurimuses osalenud sotsiaalhoolekande spetsialistid lähtuvad inimese abivajaduse terviklikus hindamises sotsiaalhoolekande seaduse poolt välja toodud alustest ja põhimõtetest. Seadus kohustab võtma abivajaduse hindamisel arvesse inimese toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh personaalse tegevusvõimega ning füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Tulemustest selgus, et spetsialistid võtavad abivajaduse hindamisel neid komponente arvesse. Samuti keskenduvad nad abivajaduse hindamisel viiele STAR programmis olevale hindamisvaldkonnale, milleks on: 1) milleks on suhted sotsiaalvõrgustikuga, 2) majanduslik olukord, 3) eluase ja elukeskkond, 4) tervislik seisund ja elustiil, 5) töötamine ja õppimine. Lisaks selgus uurimistulemustest, et spetsialistid järgivad abivajaduse hindamise protsessis sotsiaalhoolekande põhimõtteid. Näiteks rõhutab sotsiaalhoolekande seadus inimese kaasamise, kuulamise, tema arvamuse arvestamise ja nõustamise põhimõtet. Spetsialistide jaoks on vestlus inimesega üks peamisi ja olulisemaid komponente abivajaduse hindamise protsessis, sh arvestatakse vastavalt võimalusele inimese arvamusega. Siiski on abivajaduse hindamine laiem ning olenemata inimese enda seisukohast hinnatakse abivajadust terviklikult. Puudusena märkas autor, et spetsialistid ei käsitlenud hooldaja toetusvajaduse välja selgitamise komponente, kuid sellest lähtuvalt ei saa üheselt väite, et spetsialistid seda põhimõtet ei järgi. Kõrvutades sotsiaaltöö teooriaid ja uurimistulemusi saab kokkuvõtvalt öelda, et erinevad alusteooriad toetavad abivajaduse hindamist. Antud uurimistöös võeti aluseks kriisiteooria ning Maslow’i vajaduste hierarhia. Nende alusteooriate tundmine võimaldab sotsiaaltöötajal mõista, kuidas ja miks on oluline abivajadust terviklikult hinnata ning abivajajale tagada just temale sobiv sotsiaalteenus või -toetus. Inimene ise vastutab, motivatsioon ise edaspidi hakkama saada tuleb temalt. Uurimistulemustest lähtuvalt saab öelda, et Maslow teooria on sotsiaaltöö spetsialistidele inimese abivajaduse hindamisel ja abimeetme valimisel aluseks. Intervjuudest selgus, et abivajaduse rahuldamisel keskendutakse esmalt Maslow skeemi madalamatele osadele, st füsioloogilised ja turvalisuse vajadused ning seejärel on võimalik liikuda kõrgemale. Kui inimesel ei ole füsioloogilised vajadused rahuldatud, siis tal puudub motivatsioon järgmiste vajaduste rahuldamiseni püüelda. Sotsiaaltöötaja peab hindama, milline vajadus inimesel on ning pakkuma tuge ning jõustamist kliendist lähtuvalt. Läbi kriisiteooria on võimalik aru saada, millises kriisitüübis võib klient hetkel olla. Peamiselt puutuvad sotsiaaltöötajad kokku klientidega, kellel on kas arengukriis (iseseisvumine, lapse sünd, muutused rollides) või situatsiooniline (majanduslik) kriisivorm. Tulenevalt uurimistulemustest ja uurimuses osalenud spetsialistide väljakutse kohtadest ja ettepanekutest teeb autor kaks peamist ettepanekut. Uurimuses osalenud spetsialistide jaoks on oluline ühtne hindamisinstrument, mida tänasel hetkel ühtse alusena abivajaduse hindamise juures ei ole. Kuivõrd näeb ka autor, et kvaliteedi ühtlustamise aspektist lähtuvalt tagaks ühtne hindamisvahend objektiivsema ja terviklikuma abivajaduse hindamise, teeb autor ettepaneku sotsiaalhoolekande valdkonna poliitikakujundajatele töötada välja ühtne hindamisinstrument, mis oleks aluseks üle Eesti abivajaduse hindamise kontekstis. Lisaks tõid uurimuses osalenud spetsialistid välja, et sooviksid senisest rohkem vahetada praktilisi kogemusi teiste sotsiaalhoolekande kolleegidega. Sellest tulenevalt teeb autor ettepaneku kohalike omavalitsuste sotsiaalvaldkonna juhtidele ja sotsiaalvaldkonna poliitikakujundajatele korraldada ühiseid regionaalseid või üle-Eestilisi kovisioone, supervisioone ning koostöökohtumisi. Autori hinnangul sai käesoleva töö eesmärk täidetud ning autor sai selgitada välja, kuidas ühtib sotsiaaltöö spetsialistide kogemustega abivajaduse terviklikul hindamisel, seaduses sätestatud aluste ja põhimõtete ning sotsiaaltöö teooriatega kohalikes omavalitustes. Inimesel jääb lõpuks ikkagi õigus, vabadus ja vastutus, teha oma elu puudutavad valikud.
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Lapsevanema õigused ja kohustused alaealise lapse kasvatamisel
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-04) Langerpaur, Inga; Annus-Anijärv, Laivi
    Lapsevanematel on õigus ja kohustus kasvatada ja hoolitseda oma laste eest, neid suunata ja juhtida. Samas on riigil ülesandeks pakkuda peredele sobivat abi, suurendamaks vanemate võimalusi laste eest hoolitsemisel. Vanemate õigused ja kohustused on Eestis reguleeritud mitmete seaduste, aktide ja määrustega, millega pannakse põhivastutus lapse õiguste tagamise eest lapsevanemale. Käesolevas lõputöös uuriti lastevanemate teadlikkust oma õigustest ja kohustustest alaealise lapse kasvatamisel. Lõputöös tuginetakse rolliteooriale, mis käsitleb vanemate rolli olulisust, kuna see määrab lapse suhtlemisoskuste, hoiakute ja käitumisharjumuste välja kujunemist. Sealhulgas mõjutab rolli täitmine lapse elukvaliteeti, heaolu ning perekonna kui terviku funktsioneerimist. Töö esimeses osas antakse ülevaade teoreetilistest lähtekohtadest, kus kirjeldatakse täpsemini vanema rolli olemusest ja täitmisest. Teises osas kirjeldatakse vanema hooldusõiguse ja -kohustuse olemust lapse kasvatamises ning sellega seotud probleeme praktikas. Kolmandas osas kirjeldatakse uurimuse metoodikat ja käiku ning töö eetilistest põhimõtetest. Tutvustatakse täpsemalt, kuidas moodustus valim ning millistele lähenemistele tuginedes uurimustöö empiirilise osa läbi viimisel tugineti. Neljandas osas analüüsitakse ja antakse hinnang kogutud küsitlustulemustele.
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Lastele elatise maksmisest kõrvalehoidumine Ida-Virumaa näitel
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2022-05-05) Laul, Mirta; Annus-Anijärv, Laivi
    Kokkuvõttes soovib autor märkida, et rahu ja harmoonia perekonnas ning üksteise vastastikune tugi lähedaste inimeste poolt – seda kõike meie elus ei esine nii tihti, kui me tahaksime. Lõputöö käigus tehti kindlaks, et elatis on abivahend, mida vanemad maksavad lapse ülalpidamiseks. Sellise kohustuse kehtestamine vanematele on mõeldud laste materiaalsete vajaduste rahuldamiseks ja nende jaoks vajava elatustaseme tagamiseks. Kohtu praktika aga näitab, et paraku on aina sagedamini esinevad olukorrad, kui lähedased ei taha enam üksteise eest hoolitseda. Nendel juhtudel on hädavajalik kohtulik sekkumine. Olukorras, kus vanem lõpetab oma lapse ülalpidamise, pöördub last kasvatav vanem kohtusse. Kohus määrab isikud, kes on kohustatud maksma elatist ning kehtestab ka elatise maksmise suuruse ja korra. Olulist rolli mängib elatisraha sissenõudmisel ka kohtutäituriteenistus, mis tagab ülalpidamiseks ettenähtud vahendite sissenõudmise kohustuse ja õigeaegsuse ning elatisraha maksmisest kõrvalehoidmise lubamatuse. Kuid mitte kõik elatise maksjad ei ole kohtuväliselt kohusetundlikud ja maksavad õigeaegselt elatist, isegi peale seda, kui neid on hoiatatud kriminaalvastutusest. Elatise maksmisest kuritahtlikku kõrvalehoidumist esineb ka siis, kui võlgnikule rakendatakse TMS õigusaktides sätestatud avalikud õiguslikud sanktsioonid. Kriminaalvastutus on ülalpidamiskohustuste rikkumise eest vastutuse äärmuslik ja rangeim meede, selle kehtestab KarS. Elatisevõlgnike suhtes saab rakendada TMS ja KarS alusel selliseid piiranguid nagu:  Võlgniku kriminaalkorras vastutusele kuritahtliku elatise maksmisest kõrvalehoidumise tõttu;  Võlgniku mootorsõiduki ja väikelaeva juhtimisõiguse, jahitunnistuse, relvaloa ja kalastuskaardi kehtivuse peatamine ning nende lubade väljastamine;  Kohtutäituri poolt võlgniku vara arestimine ja selle müümine;  Elatisvõla puhul ei saa võlgnik erametsaomaniku toetust ja ettevõtluse alustamise toetust;  Võlgniku reisidokumentide - Eesti kodaniku passi, välismaalase passi, pagulase reisidokumendi, ajutise reisidokumendi, meremehe teenistusraamatu ning meresõidutunnistuse kehtetuks tunnistamine;  PPA abil elatisvõlgniku sõiduki võõrandamine, eesmärgil edastada see sõiduk kohtutäiturile. Küll aga olenemata eelnimetatust, selgus, et oma igapäevases töös ei rakenda kohtutäiturid eelnimetatuid piiranguid. Analüüsides nii kohtutäiturite kui ka vanemate nägemust probleemist selgub, et ka kohtutäiturid näevad seaduses palju „auke” ning selgitavad, et nende suutmatus mõjutada elatisvõlgnike tuleneb just seaduse nõrkadest kohtadest. 54 Samuti selgus, et elatise maksmisest kõrvalehoidumisega kaasneb ka lapsega suhete täielik katkemine. Tihtipeale vanem, kes lapsega koos ei ela ei osale lapse kasvatuses ega huvitu lapse elust ning ei paku ka mingit muud mitte-materiaalset toetust. Selline olukord aga mõjutab oluliselt nii last kasvatava vanema kui ka lapse heaolu. Last üksi kasvatav vanem, kelleks osutub tavaliselt ema, puutub kokku erinevate tõsiste materiaalsete, sotsiaalsete ja vaimsete probleemidega. See omakorda aga peegeldub lapses ja võib ohustada lapse heaolu. Ühe vanema puudumine on last traumeeriv aspekt. Lõputöö tulemustes selgub, et põhilised tegurid, mis takistavad lapsele elatise maksmist ja ülalpidamiskohustuse täitmist on järgmised:  Vanem ei tunnista last, ei usuta ka DNA testi tulemusi, ei soovitud last;  Arvatakse, et last kasvatav vanem ei kuluta saadud raha lapsele, arvatakse, et lapse vajadused on ülehinnatud;  Võlgnikul puudub sissetulek, töökoht ning vara;  Ka vanemate omavahelised konfliktsed suhted mõjutavad elatise maksmist ja ülalpidamiskohustuse täitmist. Üheks peamiseks üldiseks sotsiaalseks ülesandeks, mille lahendus aitab suurendada kuritegude vastast võitlust elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidmise näol, on perekonna tunnustamine ühiskonna peamise üksusena ja üks riigipoliitika tähtsamaid prioriteete. Lõputöö näitas, et valitsuses on tihti arutlusel erinevate elatisevõlgnike survestamise meetmete rakendamine. Seadusandluses tehakse palju muudatusi, et survestada elatisvõlgnike elatist maksma. Lõpetuseks saab väita, et vanemate üks peamisi ja olulisemaid kohustusi, mis ei tulene mitte ainult meie ühiskonnas väljakujunenud moraaliprintsiipidest, vaid ka kehtivatest õigusaktidest, on lapse hooldamine ja materiaalne ülalpidamine. Eelkõige avaldub see kohustuse täitmine lapse minimaalsete vajaduste rahuldamises, mis on vajalikud tema eluks ja arenemiseks. Lühiajalised peresuhted on tänapäeval sageli esinevad ning paljud lahutavad. Pere lagunemine toob kaasa ühe vanema kohustuse maksta laste ülalpidamiseks elatist. Paljud vanemad hoiduvad sellest kohustusest siiski kõrvale. Seadus kaitseb rangelt sotsiaalseid suhteid, mille üks osalisi on laps – kes on noorema põlvkonna esindaja ning kes nõuab ühiskonnalt, riigilt ja eriti perekonnalt erilist hoolt. Laste huvide õiguskaitse peamine tähendus taandub nende normaalseks intellektuaalseks, füüsiliseks ja moraalseks arenguks soodsate tingimuste loomiseks, laste isiksuse kujunemiseks. Laps peaks võimaluse korral kasvama vanemate hoole ja vastutuse all ning igal juhul armastuse ja moraalse turvalisuse õhkkonnas.