Lõputööd (ST)

Kollektsiooni püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/38

Sirvi

Sirvides Lõputööd (ST) Autor "Engel-Lepp, Evelin" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Bioloogilise vanema roll asenduskodus elava lapse elus - lapsevanemate reflektsioonid
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Engel-Lepp, Evelin; Vahula, Triin
    Lapse loomulik kasvu- ning arengukeskkond on tema enda kodu ja pere ning lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama panemine on erinevatest seadustest tulenevalt äärmuslik ning viimane abinõu, kui muud abistavad meetodid ei ole tulemust andnud. Kehtiv seadusandlus kohustab kohalikke omavalitsusi lapse perest eraldamise järgselt pakkuma lapsevanematele abi ja tuge, mis võimaldavad neil oma vanema rolli jätkata ning laps kiiresti perre tagasi saada. Varasemate uuringute tulemused on näidanud aga, et tegelikkuses võetakse lapse perest eraldamist kui lõplikku lahendust ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Lõputöö eesmärk oli välja selgitada asenduskodus elavate laste bioloogiliste vanemate tahe ning suutlikus oma vanema rolli säilitamisel hooldusõigusest ilmajäämise korral. Uuring viidi läbi kasutades kvalitatiivset uurimismeetodit. Poolstruktueeritud intervjuud toimusid veebruaris 2020 ja intervjueeriti viit lapsevanemat, kellelt on hooldusõigus ära võetud ning kelle laps või lapsed elavad hetkel asenduskodus. Autoril õnnestus erinevate kontaktide abiga leida viis lapsevanemat, kellel on hooldusõigus ära võetud ning kes olid nõus jagama oma kogemusi. Intervjueeritavad olid erinevast soost, erineva haridustaseme tausta, elukommete, sotsiaalse suutlikkuse, vaimse võimekuse ning väärtustega isikud. Intervjueeritavatest üks oli isa ning neli emad. Eesmärgi täitmiseks otsustati selgitada rolliteooriast ning sotsiaalsest konstrukstinismist lähtuvalt lapsevanema rolli kujunemist ja selle muutumist seoses lapse asenduskodusse elama sattumisega ning kirjeldada lapsevanema rolli säilimise võimalusi temalt hooldusõiguse äravõtmise korral. Seejärel selgitati välja lapsevanemate abivajadus, võimalused ning soov säilitada oma roll lapse elus. Tuginedes tulemuste analüüsile võib väita, et lapse või laste perest eraldamise põhjused on väga erinevad. Toodi välja alkoholiprobleemi, tervise probleeme, sotsiaalset suutmatust vanema rolliga toime tulla. Samuti leiti, et lapse perest eraldamise põhjuseks oli toimetulematus lapse käitumisega tema hüperaktiivsuse tõttu, ent otsust laps perest seetõttu eraldada, peeti ülekohtuseks. Lapsevanemad küll mõistavad, miks laps perest eraldati, kuid elasid seda emotsionaalselt väga raskelt üle. Emotsionaalset toimetulekut peale lapse perest eraldamist kirjeldati ahastuse ning tühjusena, kuristiku sügavusena, kust sel hetkel mingit väljapääsu ei nähtud, see tekitas lapsevanemates raskeid tundeid, mida oli keeruline taluda. Majandusliku toimetuleku osas peale lapse perest eraldamist väljendasid uuritavad positiivsemaid arvamusi. Üldjuhul saadi majanduslikult hakkama. Elatisraha maksmise kohustuse osas lapsevanemtel vastuväiteid ei olnud, leiti, et see on õiglane ning neil tuleb oma kohustust täita. Lapsevanemad omavad erinevaid kogemusi abist enne lapse perest eraldamist, suhetest sotsiaaltöö spetsialistidega ning tugivõrgustiku olemasolust ja toimimisest lapse perest eraldamise järgselt. Uuringu tulemustele tuginedes saab öelda, et lastekaitsespetsialisti ning lapsevanema koostöö enne lapse perest eraldamist on keeruline protsess, mis sõltub väga paljudest erinevatest asjaoludest, eelkõige spetsialistipoolse kontakti saamisest abivajava lapsevanemaga, tema probleemide teadvustamisest ning nende mõistmisest. Samuti sõltub edukas koostöö lapsevanema suutlikkusest teadvustada endale oma abivajadust ning oskust pakutavat abi vastu võtta. Üldjuhul hindasid lapsevanemad ise neile lapse perest eraldamise eelset abi puudulikuks. Toodi ka välja sotsiaaltöötajate püüdlusi abi pakkuda, ent puudu jäi lapsevanema endapoolsest oskusest ja võimekusest abi vastu võtta. Peale lapse perest eraldamist pakutavad toetusmeetmed ning koostöövõrgustiku toimimine on käesoleva uuringu tulemustele tuginedes sõltuvalt vanemast, kohalikust omavalitsusest ning samuti asenduskodust väga erinevad. See on keeruline süsteem, mis sõltub kõigi selles osalejate arusaamadest, püüdlustest ning valmidusest teha koostööd. Autor jõudis järeldusteni, et mõne vanema jaoks on väga oluline toimiv koostöövõrgustik, milles tema saab osaleda võrdse partnerina. On ka vanemaid, kellele asenduskodu perevanemate ning kohaliku omavalituse sotsiaaltöötajate poolne toetus lastega suhtlemisel on ülioluline, kuna iseseivalt ning omaalgatuslikult ei ole vanemad võimelised säilitama suhteid oma asenduskodus elava lapsega. Koostöövõrgustik ei saa toimida ka juhul, kui lapsevanemal on väga negatiivne suhtumine nii laste eestkosteasutusse kui ka asenduskodu töötajatesse. Uuringu tulemused kattusid juba varasemates uuringutes tehtud järeldustega selle kohta, et lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama asumine on lõplik lahendus ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Kui eelpool nimetatud fakti osas on varasemad uuringud rõhunud asjaolule, et lastekaitsespetsialistid näevad lapsevanemates toimetulematuid ning saamatuid persoone, kellega ei ole mõtet lapse perest eraldamise järgselt vaeva näha ning seega ei tegelda ka perede taasühinemisega, siis käesoleva uuringu tulemustest selgus, et lapsevanemad ise kohanevad tekkinud olukorraga, mida soosib riiklik hoolekande süsteem. Asenduskodus elavatele lastele on tagatud majanduslik kindlustatus, vanematele jääb alles õigus lapsega suhelda, kuid kohustusi peale elatisraha maksmise ei kaasne. Seetõttu ei ole mõne aja möödudes lapsevanemad enam huvitatud hooldusõiguse tagasisaamisest. Abivajaduse osas oma vanema rolli säilitamisel selgus käesoleva uuringu tulemustest, et lapsevanemad ootasid rohkem abi riigilt ja kohalikult omavalistuselt lapse perest eraldamise eelselt ning vahetult selle järgselt. Toodi välja ametnike ebapädevus ning ükskõikne suhtumine lapsevanemasse, sotsiaaltöötajad otsivad peale laste perest eraldamist abi ainult lastele, mitte vanematele. Kui lapsevanematele koheselt peale lapse perest eraldamist ei pakuta abi ning toetust, mis motiveeriks teda oma vanema rolli jätkama ning tegema samme selleks, et hooldusõigus tagasi saada, kujuneb välja olukord, kus lapsevanemad kohanevad uue elukorraldusega, võtavad selle omaks ning edasist abivajadust enam ei näe. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et hoolimata lapse perest eraldamisega kaasnenud negatiivsetest emotsioonidest, vihast lastekaitsetöötaja vastu ning neile tekitatud ülekohtutundest, ei ole lapsevanemad enam ise huvitatud hooldusõiguse tagasi saamisest ning lapse uuesti koju elama asumisest, kuna riiklikud toetusmeetmed asenduskodus elavatele lastele on piisavalt head, annavad lapsevanemale õiguse säilitada oma rolli lapsega suhteid hoides ning elatisraha maksmise kohustust täites, kuid samal ajal ei kohusta lapse eest vastutama. Lapse eestkostjaks jääb tema täisealiseks saamiseni kohalik omavalitsus. Samuti on kõik uuringus osalenud lapsevanemad seisukohal, et asenduskodus elavale lapsele on tagatud suuremad materiaalsed võimalused, kui nemad pakkuda suudavad ning tunnistati, et kasutataksegi seadusandlust ära. Töö autor on seisukohal, et tuginedes käesoleva uuringu tulemustele, tuleb hakata uue vaatenurga alt lähenema sotsiaalpoliitika neile suundadele, millised tegelevad perest eraldatud ning asenduskodus elavatele lastele ning nende bioloogilistele vanematele toetusmeetmete väljatöötamisega. Arvamus on tingitud asjaolust, et lapsevanemate endi kinnitusel tekitavad kehtivad meetmed võimaluse lapsevanematel muutuda mugavaks, kaob motivatsioon tegeleda pere taasühinemisega. Kehtivad meetmed annavad lastevanematele võimaluse seadustega manipuleerida. Täidetud said nii lõputöö eesmärk kui ka uurimisülesanded.