Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine

Valdkonna püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/49

Sirvi

Sirvides Keskkonnatehnoloogia ja -juhtimine Autor "Allikivi, Meril" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Toidukao uuring Harjumaa lasteaedade ja üldhariduskoolide sööklates
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Allikivi, Meril; Urbel-Piirsalu, Evelin
    Hinnanguliselt raisati 2009. aastal globaalsel tasandil inimtarbimiseks kõlbulikku toitu ligikaudu 1,3 miljardit tonni ning selle maksumuseks on arvatud 750 miljardit USA dollarit. Toidukadu on üha enam rahvusvaheliselt tähelepanu pälviv teemavaldkond, kuid veel ei ole kasutusel ühtset definitsiooni ja metoodikat uuringute läbiviimiseks ning andmete esitamiseks. Käeolevas lõputöös on toidukadu käsitletud kui inimtarbimiseks toodetud taimset või loomset päritolu söömiskõlbulikku toiduainet/toitu, mis jäi tarbimata enne või pärast tarbijani jõudmist, kuid mida teisel viisil käideldes, säilitades, käsitledes või varem tarvitades oleks saanud süüa. Kõlbliku toidu raiskamist peetakse oluliseks sotsiaal-majanduslikuks ja keskkonnaalaseks probleemiks. Toidukadu sümboliseerib raisatud tööjõudu ja omab negatiivset mõju majandusele ja laiemalt keskkonnale - tarbetult on kulutatud rahalisi vahendid ja loodusvarasid toidu olelusringi etappidel tootmisest tarbimiseni, tekkinud kasvuhoonegaase ja mõjutatud negatiivselt bioloogilist mitmekesisust. Samuti on toidu raiskamine ebaeetiline, kui märkimisväärne osa maailma rahvastikust kannatab alatoitumise all. Toidukao vältimine ja vähendamine võimaldab suurendada toiduvarusid ning tagada majanduslikku ja keskkonnaalast kasu. Samuti võib sellest kujuneda üks olulisemaid meetodeid, vähendamaks sajandi keskpaigaks prognoositud lõhe toidu tootmisel ja nõudlusel. Andmeid toidukao tekkest maailma haridusasutustes on leida veel võrdlemisi vähe. Lahknevus uuringute probleemipüstitustes, erisuguste uurimismeetodite kasutamise ja saadud andmete erinevates ühikutes esitamise tõttu ei ole lasteasutustes seni läbiviidud uurimustööde tulemused võrreldavad ega võimalda luua terviklikku ettekujutust probleemi ulatusest ja lahendustest. Valdavalt on väljendatud arvamust, et koolides tekkiv toidukadu sümboliseerib lisaks ressursside ebaefektiivsele kasutusele ka kasulike toitainete kadu, mis õpilastel jääb toitu ettemääratud koguses mitte süües omandamata. Toidukao teket koolides on seostatud käitumuslike, situatsiooniliste ja organisatoorsete põhjustega. Toidu raiskamist võib soodustada näiteks lärm sööklas, söögi vähene tuttavlikkus või paindumatus söögiportsjonite suuruses. Vähendavate meetmetena on seni välja toodud lähenemisi, mis soovitavad muuta toitlustuse organisatoorset poolt (näiteks anda toitudele atraktiivsemad nimed, pikendada söögivahetundide kestvust, lühendada järjekordi), tõsta laste ja personali teadlikkust olukorra ulatusest (näiteks alustada toidujäätmete tekke mõõtmist ja jälgimist, kaasata lapsi erinevatesse teemavaldkonda käsitlevatesse tegevustesse) või proovida parandada ostude planeerimist, toidu valmistamist ja serveerida hea kvaliteediga sööke. Toidukao teemavaldkond on Eestis seni leidnud vähe käsitlust, kuid Riigi Jäätmekava 2014-2020 Jäätmetekke vähendamise programmi kohaselt on toidujäätmete, seega ka toidukao teket oluline vähendada. Kõlbliku toidu raiskamist on seni uuritud üksnes ühe uurimustöö „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes“ raames, mis viidi läbi 2014. aasta teises pooles Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse poolt. Käesolevas lõputöös käsitletav empiiriline uuring on üks osa nimetatud uurimustööst. Harjumaa kolmes lasteaias ja üldhariduskoolis läbiviidud uuringu tulemused näitasid, et lasteasutustes tekkis toidukadu keskmiselt kokku 75 kg nädalas (viiel uuringupäeval), 15 kg päevas ja 127 g ühe portsjoni kohta. Lasteaedades tekkis toidukadu keskmiselt 28,5 kg nädalas ja 5,7 kg päevas. Koolides visati kõlblikku toitu ühe nädala jooksul keskmiselt ära 46,7 kg ja päevas 9,3 kg. Koolieelsetes lasteasutustes tekkinud toidukao kogus ühe portsjoni kohta varieerus 52…112 g ning keskmiselt visati ühe portsjoni kohta toitu ära 91,9 g. Üldhariduskoolides tekkis toidukadu serveeritud portsjoni kohta vähem, varieerudes 25…51 g. Keskmiselt tekkis toidukadu koolides 35,4 g ühe portsjoni kohta. Lasteaedades moodustas raisatud toit keskmiselt serveeritud portsjonist ligikaudu 17,5% ning üldhariduskoolides 6,8%. Teadaolevalt mõjutab laste toitumist toidu välimus, temperatuur, isiku meeleolu, ümbritsev keskkond ja see kui tühi on kõht. Kooliõpilaste hinnangul mõjutab toidu tarbimist ka toidu maitse, toitude vähene vahelduvus menüüs, söögi puhtus ja selle kättesaamiskiirus ning lihtsus. Lõputöö autor on seisukohal, et lisaks välja toodud teguritele, võis toidukao teket uuringu perioodil lasteaedades mõjutada ka erinevas vanuseastmes laste koosviibimine söömise hetkel (liitrühmad) ehk vanemas eas lapsed võisid innustada nooremaid paremini sööma. Selliselt koostatud rühmade toidukao kogus oli ühe portsjoni kohta suhteliselt madal (keskmiselt 83,9 g), võrreldes keskmise vanuseastme (3-5-aastased lapsed) rühma tulemusega, kus toidukadu tekkis ühe portsjoni kohta kõige rohkem (145,8 g). Nii lasteaedades kui koolides, kus toitlustusteenus oli sisseostetud toitlustusettevõttelt, võis toidukadu mõjutavaks teguriks olla tsentraalselt koostatud menüüde paindumatus ehk toitude valikut ei ole kohandatud üksnes ühe asutuse soovidest lähtuvalt ning lastele võidakse serveerida järjekindlalt toite, mida süüa ei eelistata. Söömiskõlblikku toitu jäi nii koolieelsete lasteasutuste kui üldhariduskoolide sööklates enam alles toidu serveerimise ja tarbimise etapil, moodustades uuringus osalenud haridusasutuste kogu tekkinud toidukaost 99%. Toidu vähene raiskamine säilitamise ja valmistamise etapil on seostatav asjaoluga, et alus- ja üldharidust pakkuvates haridusasutustes on valmistatavad toidukogused hästi planeeritavad. Tuginedes empiirilise uuringu tulemustele on lõunasöögi toitlustamisel ühes õppeaastas tekkiv toidukao kogus koolieelsetes lasteasutustes 956 ja üldhariduskoolides 920 tonni, kokku 1876 tonni. Raisatava toidu hinnanguline maksumus lõunasöögi toitlustamisel lasteaedades on 1,6 ja koolides 2,2 miljonit eurot, kokku 3,9 miljonit eurot. Toidukao vähendamisele Eesti lasteasutustes on oluline tähelepanu pöörata põhjusel, et ära visatava kõlbliku toidu valmistamiseks kulutatakse tarbetult erinevate osapoolte (riik, omavalitsused, lapsevanemad, erinevad toetused) rahalisi vahendeid. Samuti põhjustab see ebavajalikku survet loodusvarade kasutusele ja laiemalt keskkonnale ning on otsene viide asjaolule, et lapsed omandavad ettemääratust vähem kasvuks ja arenguks vajalikke toitaineid. Käesoleva lõputöö autori seisukoht on, et toidukadu haridusasutustes vajab edaspidist uurimist ja järjepidevat monitooringut, et tagada täpsemaid andmeid toidukao kogusest, maksumusest ja võimalikest tekkepõhjustest Eesti lasteasutustes. Teadlikkus võimaldaks edaspidi anda kindlamatel alustel soovitusi toidu raiskamise vähendamiseks. Autori soovitused, vähendamaks toidukadu, on igal haridusasutusel alustada ise toidu alles jäämist mõõtma ja kaardistama, projektide ja tegevuste kaudu tõsta laste teadlikkust toidukao probleemi ulatusest ja mõjust, toitlustusteenuse pakkujatel küsida tagasisidet toidu kvaliteedile (arvamusküsitlused lastevanemate ja laste seas), viia sisse vajalikud organisatoorsed muudatused (väiksemate portsjonite võtmise võimaldamine, söögivahetunni perioodi pikendamine, toidunimede atraktiivsemaks muutmine, valmistada toitu vastavalt laste arvule) ning proovida järgneva päeva toitudes kasutada ära eelmise päeva jääke (järgides samas toiduohutuse nõudeid). Haridusasutustel on oluline roll mõjutamaks laste toitumist, elustiili ja käitumusmustreid tulevikus. Varajases eas toidukaole tähelepanu pööramine ehk teadlikkuse tõstmine võib aidata suurendada keskkonnateadlikumalt ja ressursisäästlikumalt käituvate inimeste arvu. Toidukao tekke vähendamine haridusasutustes võib aga tuua kasu laste tervisele, aidata alandada toidujäätmete osakaalu segaolmejäätmetes ning tõhustada erinevate ressurside kasutamist toidu tootmisel ja tarbimisel.