AS Eesti Raudtee ohutus

AS Eesti Raudtee on Eesti suurim raudtee-ettevõtja, kes haldab enamust avalikust raudteest. AS Eesti Raudtee on kunagise Eesti Raudtee õigusjärglane, mis peale erastamist jagunes kaheks. Hetkel on AS Eesti Raudtee ainuaktsionär Eesti riik. Seadusliku kohustuse tõttu peab AS Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omaja ja valdaja tagama ohutuse raudteel. Kuna AS Eesti Raudtee on suurim avaliku raudtee majandaja on loogiline, et just AS Eesti Raudtee õlul on ka enamuse raudteel juhtunud õnnetuste likvideerimine. Ettevõttel on avariiolukordade likvideerimiseks loodud mitmeastmeline struktuur ja kriisireageerimise protokoll. AS Eesti Raudtee olulisim avariitagajärgede likvideerija ja ohutuse tagaja on Päästerongi avariigrupp. Nimetatud struktuuriüksusesse kuulub kaks meeskonda, mis asuvad alaliselt Tapal ja Ülemistel, struktuuriüksuse isikkoosseis koosneb 12 kogemustega ning eriväljaõppega töötajast. Töötajate käsutuses on kaks päästeautot erivarustusega, kraanad, keemiatõrjevahendid, abivankrid, lekkesulgurid, generaatorid, hüdraulilised tõste ja lõikevahendid jne. Ühesõnaga kõik, mida läheb vaja enamuste õnnetuste likvideerimiseks. Masinapark on küll väike, kuid kuna Eestis juhtub õnnetusi vähe, katab olemasolev tehnika senini kõik vajadused. Põhiline oht tuleneb sellest, et kuna Eestis pole suuri õnnetusi juhtunud ja õnnetuste juhtumise arv on väike. Pole nähtud vajadust otsida ressurssi ega pole ka tahet päästevõimekust suurendada. Töötatakse vanade vahenditega ja miinimummäärade raames. Kui aga peaks tekkima suurem reostus jääb Eesti hätta, reageerimine on aeglane, võimekus väike. Näiteks puudub Eestil võimekus sündmuskohal ümber pumbata gaase ja oksüdeerivaid aineid. Sellest tulenevalt võiks AS Eesti Raudtee oma päästevõimekust suurendada tehnikapargi uuendamisega (eriti kraana) ja keemiapäästevõimekuse suurendamisega. Hetkel tehaksegi tööd, et luua oksüdeerivate ainete ja gaaside ümberpumpamise võimekus. Lisaks eelnevalt nimetatud uuendustele võiks AS Eesti Raudtee kaaluda ka kolmanda väiksema alalise grupi loomist Lõuna-Eestisse. Hetkel on päästevõimekus koondunud Põhja-Eestisse, kus toimub enamus transiidist ning õnnetuste juhtumise tõenäosus ja juhtunud õnnetuste arv on suurem. Kuid ka Lõuna-Eestit läbib transiit, kus suurim oht tuleneb autode ettesõitudest kaubarongidele, mille käigus võib tekkida keemiareostus. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et tänane AS Eesti Raudtee päästevõimekus toimub põhimõttel „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“, mitte aga võttes arvesse potentsiaalseid riske. Samas on see mõistetav, sest tegemist on piiratud ressurssidega ettevõttega, kes peab eelarve piires prioriteete paika panema. AS Eesti Raudtee on siiani on ülesandega väga hästi hakkama saanud, kuid kui veomahud ja koos sellega ka õnnetuste juhtumise risk peaks kasvama, jääb ettevõte hätta. Puudub lihtsalt tehniline ressurss. Seega peaks riik mõtlema lahenduse, kuidas nimetatud probleemi lahendada. Just finantsilises mõttes, sest päästetööde korraldamise, väljaõppe ja koostöö korraldamisega on AS Eesti Raudtee suurepäraselt hakkama saanud.

Railways are for the transport of passengers and freight, from which the majority is dangerous goods. Delivering hazardous cargo is dangerous, despite the strict safety requirements. Possibility of accidents with catastrophic consequences is big. Despite the fact that rail transport is considered to be one of the safest means of transport disasters and emergencies are not inevitable. The result of accidents, however, is always harsher than in road accidents, because in most cases one party is a several tons weighing machine. Railway safety issues are in the focus of this thesis. Specifically, this thesis aims to evaluate the safety of AS Eesti Raudtee and its rescue units, and how they respond to emergencies and how are they equipped. AS Eesti Raudtee is the largest railway company that manages the majority of the public railways. Estonian Railways is the legal successor of the former Estonian Railways, which after privatization was divided. The work examines whether the equipment, technical limitations and possibilities are sufficient to maintain the structure of the rescue units in crisis situations. In addition, the work surveys what kind of machinery the company would need and what kind of changes has to be made in order to make railway safety and rescue units work better and more efficient. Thesis is a qualitative in nature, the main tools for the collection of materials analysis of documents, observation in Tapa depot and interview with Marius Kupper who is head of safety in the company. Estonian Railways is the most important emergency safety care provider in Estonian railways. Companies rescue group handles almost 85% of all the emergencies. For that purpose they have a special unit called the rescue train. Workers of the rescue group have two specially equipped rescue vehicles, cranes, chemical repellents, special “helping wheels”, special clamps for sealing leaks, generators, hydraulic lifting and cutting equipment, etc. In short, all that is needed for most cases. The machine park is small, but because the number of accidents it covers all the needs. Consequently, the Estonian Railways could increase the capacity of their rescue equipment with fleet renewal (especially cranes) and chemical rescue capability. At the moment Estonian Railways is trying to create the rescue capability to pump acids and gases. In addition to the above-mentioned innovations Estonian Railways could also consider a third, smaller group of permanent establishment in southern Estonia. The rescue capability is concentrated in northern Estonia, where the majority of the transit and accident prone, and the number of accidents occurring are greater. But in southern Estonia there is also passing transit and there the greatest risks for the trains are the cars what could crash into freight trains which may result in chemical spills. In summary, we can say that today's Estonian Railways rescue capability works in the principle of "as little as possible and as much as necessary" not taking into account the potential risks. However, this is understandable, because they are limited resources in the company, which has put in place within the budget priorities. Estonian Railways has done a great job so far, but if traffic volumes and with that the risk of accidents increase the company is in trouble. There company just doesn’t have the resources. Therefore, the state should think about a solution to solve this problem. Just in a financial sense, because the rescue organization, training and cooperation for the organization of the Estonian Railways coped brilliantly.