Planeeritavate teenustaseme normide mõju avalikule liinivõrgule Põlva ja Võru maakonnas

Hinnangud ühistranspordi kvaliteedile on subjektiivsed, kui puuduvad kindlad standardid ja nõuded, millele kliendid, vedajad ning teenuse tellijad saaks toetuda. Kliendi vaade ja teenusepakkuja vaade teenusele erineb ning ühtne arusaam teenuse kvaliteedist puudub. Teenustaseme normid aitavad luua ühtlased nõuded sellele, kuidas liinivõrk peaks toimima ja millise sagedusega ühistransport liikuma. Piirkondlikud erinevused rahvastiku paiknemises panevad proovile teenuse tellijate ja vedajate võimekuse leida optimaalseid lahendusi. Ühelt poolt püütakse katta võimalikult laia peatuste võrku, teisalt aga hoida kulud madalad. Teoreetilises osas kirjeldas autor uurimuse tausta, andes ülevaate olulisematest kvaliteedinäitajatest ja trendidest liikuvuses ning varasematest samateemalistest uuringutest. Autor tõi välja planeeritavate teenustaseme normide näitajad ja klassid ning tutvus lepingutega, mis määravad teenuse kvaliteeti ja kus kirjeldati piirkonna liinivõrku. Metoodilises osas tutvustas autor andmete allikaid, metoodikat, hinnatavaid ühistranspordi komponente ja erinevusi ühistranspordi korraldamisel. Empiiriline osa esitles analüüsi tulemusi ja nende mõju liinivõrgule Mittetulundusühingu Kagu Ühistranspordikeskus piirkonnas. Analüüsi tulemusel saab öelda, et normid ilma piirkondliku arengustrateegiasse integreerimiseta teenuse kvaliteeti ilmselt ei tõsta. Olemasolev liinivõrk juba vastab paljuski planeeritavatele normidele, vajades vähesel määral muudatusi tööaegades ja mõne ühenduse lisamist. Kui analüüsi kaasata maakonnaplaneeringu keskuste loogika, siis muutub teenustaseme tõstmine põhjendatuks. Autor soovitab, et teenustaseme normidest lähtuvalt peavad maakondlikud arengustrateegiad paika panema piirkonnad ja keskused, kus tuleb ühenduste arv hoida kindlal tasemel. Nõudepõhise transpordi suured kulud ei soosi selle kasutuselevõttu sellisel kujul nagu praegu toimiv sotsiaaltranspordi teenus või seni katsetusel olnud mudelid. Alternatiiviks nõudepõhisele ühistranspordile üleminekul oleks väiksemate busside laialdasem kasutamine regulaarliinidel. Välja pakutud lahendused eeldavad paljuski olemasoleva liinivõrgu ümberkujundamist. Teenustasemete mõju on kvalitatiivsete normide jõustamine läbi ühtsete mõõdikute kehtestamise. Sõltuvalt liinivõrgu rahastamismudelist ja selle sõltuvusest teenustasemetest võib see tähendada ka ühenduste arvu vähendamist või lisakohustusi omavalitsustele piirkondades, kus teenustase ületab planeeritavaid norme. Olemasoleva liinivõrgu ja ühenduste mahuga liikumisvõimalused oluliselt ei parane. Autori arvates võib kvaliteeti ohustada surve normtasandi ühenduste viimiseks baastasandile, sest rahvaarv teenuspiirkonnas pole piisav, et õigustada kõrgema taseme rakendamist. Uute normide kehtestamine aitab ühtlustada teenuse kvaliteeti ja loob paremad mõõdikud teenuse hindamiseks. Teenustaseme normid üksi sõitjate arvu piirkonnas ei suurenda, küll aga loovad need eeldused, mis võimaldavad luua tingimused sõitjate arvu tõusuks pikemas perspektiivis.

Assessments of public transport quality are subjective when there are no specific standards and requirements that customers, carriers, and service providers can rely on. The perspective of the customer and the service provider on the service differs, and there is no unified view of service quality. Service level standards help establish the foundations for how the route network should operate and at what frequency public transport should run. Regional differences in population distribution test the ability of service providers and carriers to find optimal solutions. On one hand, there is an attempt to cover as wide a network of stops as possible, while on the other hand, costs are kept low. In the theoretical part, the author described the background of the study, providing an overview of the most important quality indicators and mobility trends, as well as previous similar studies, considering both population aging and issues of dispersed settlement. The author outlined the indicators and classes of planned service level standards. They reviewed contracts that currently determine service quality and described the regional route network. In the methodological part, the author introduced data sources, methodology, evaluated public transport components, and differences in public transport organization. The empirical part presented the results of the analysis and their impact on the route network in the NGO Kagu Ühistranspordikeskus service region. Based on the analysis, it can be said that without integrating standards into regional development strategies, service quality is unlikely to improve. The existing route network already largely meets the planned standards, requiring some changes in line operating hours and the addition of some connections. If the logic of county planning centers is included in the analysis, raising the service level becomes justified. The author recommends that, based on service level standards, regional development strategies must establish areas and centers where the number of connections needs to be maintained at a certain level. In the planned form, the main impact lies in establishing uniform standards and metrics throughout public transport. The high costs of demand-based transport do not favor its adoption in its current form. As an alternative to demand-based public transport, there could be wider usage of smaller buses on regular routes. The proposed solutions largely require the restructuring of the existing route network. The impact of service levels lies in establishing qualitative standards through the imposition of uniform metrics. Depending on the funding model of the route network and its dependence on service levels, this could also mean a decrease in the number of connections or additional obligations for local governments in areas where the service level exceeds planned standards. The existing capacity of the route network and connections does not significantly improve mobility options. As a risk to quality, the author sees possible pressure to reduce connections to the base level because the population in the service area is not sufficient to justify a higher level. The establishment of new standards helps standardize service quality and creates better metrics for evaluating the service. Service level standards alone do not increase the number of passengers in the area, but they create conditions that allow for the creation of conditions for increasing passenger numbers in the long run.