Lõputööd (ST)

Kollektsiooni püsilink (URI)

https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/38

Sirvi

Sirvides Lõputööd (ST) Autor "Aavik, Kadri" järgi

Näitamisel1 - 1 1-st
  • Pisipilt
    NimetusPiiratud juurdepääs
    Eutanaasia ja abistatud enesetapp sotsiaalhoolekande vaatenurgast
    (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2021-05-04) Aavik, Kadri; Mitendorf, Airi
    Kokkuvõtteks autor usub, et igal inimesel peaks olema võimalus valida, kuidas tema elu teekond lõpeb, juhul kui tal on võimalik see valik teha. Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade eutanaasia ja abistatud enesetapu tähendusest ning võimalikust vajadusest Eesti sotsiaalhoolekandes tuginedes sotsiaalhoolekande töötajate kogemustele. Käesolevas töös tutvustati erinevate riikide võimalusi, täpsemalt Šveitsi ja Hollandi kogemusi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse võimaldama enda kodanikele vajadusel valida aeg, koht ja viis oma elu lõpetamiseks. Eestis on teema aktuaalne, kuid pigem tekitab väga palju erimeelsusi. Eelistatakse abistatud enesetappu, passiivset kui ka kaudset eutanaasiat, kuid mitte niivõrd aktiivset eutanaasiat. Usutakse, et kui inimest ei ole võimalik päästa võiks tal olla õigus lahkuda nii nagu ta soovib, sest venitada suremisprotsessi selleks, et inimest lihtsalt elus hoida ei ole inimväärne. Inimesel tuleks lasta lahkuda rahus. Samas iga eutanaasia liik on vastuolus arstivandega, kuna kogu arstide professionaalse ja eetilise ettevalmistuse nurgakivi on elu pühaks pidamine ja selle kaitsmine igal võimalikul viisil. Seetõttu on väljendatud ka seisukohta, et kui keegi peaks patsiendil surra aitama, siis peaks see olema keegi muu kui arst. Teisalt poolt on vaieldamatu, et paljusid arste ajendab eutanaasiale just kaastunne patsiendi vastu, kelle vähesed järelejäänud elupäevad on kõike muud kui inimväärsed ja mõttetust ravist tuleks siiski hoiduda. Käesolevas töös on jõutud järeldusele, et meditsiiniliselt, ei ole mõistlik ravida inimest, kellele ravi enam ei mõju ega raisata ressursse inimesele, kes lähitulevikus maailmast lahkub, vaid pigem kasutada seda ravi neile, kel on veel mingisugunegi võimalus. Eesti inimeste sissetulek ei ole täna nii piisav, et maksta kinni hooldekodusid, kodust hooldust või õendusabi ja see on siiski inimeste enda kanda. Lähedased peavad tulema töölt selleks, sellega pannakse neile kohustus hooldada enda pereliikmeid, arvestamata, et selleks on siiski vaja teadmisi ja oskusi. Eutanaasia puhul on väga vajalik kõik otsused üle kaaluda, sest kui siin teha eksimus, siis tagasiteed enam ei ole ja uut valikut teha on võimatu. Samas eutanaasiat võimaldatakse ainult inimestele, kel seda väga vaja on, seega isegi kui keegi eksiks ja mõtleks viimasel hetkel ringi, siis eeldatavalt on tal ravimatu haigus ja surmast lähiajal pääsu ei oleks. Sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed uskusid, et õppekavades tuleks pakkuda rohkem eriala koolitust elulõpu teemadel ka kõikidel muudel valdkondadel õppivatele tudengitele, kui ainult meditsiin. Kuna näiteks sotsiaaltöötajad ja hooldajad puutuvad väga palju kokku just reaalse olukorraga, kus patsiendid soovivad rääkida. Ka uuringust selgus, et patsiendid väljendavad enda soovi elust lahkuda just neile. Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on ainulaadsel positsioonil, kus nad puutuvad kokku nii patsiendi, pereliikmete kui ka meditsiinitöötajatega. Ka uuringus pöörduti just sotsiaalhoolekande töötajate poole põhjusel, et neil on ainulaadne positsioon hõlbustada suhtlemist kõigi osapoolte vahel. Käesoleva töö uuringust selgub, et eutanaasiat pooldavad eelkõige just need inimesed, kes on ise kokku puutunud väga rasket haigust põdevate inimestega. Uuritavate vastused põhinesid isiklikul kogemusel, kasvatusel, uskumistel ja väärtustel. Need inimesed, kellel näiteks religioon lubab uskuda teistsugust elu, nemad usuvad, et ühelgi inimesel ei ole õigust võtta endalt ise ega kellegi abiga elu. Seda kaitseb ka Eesti Põhiseadus ja samuti arstidevanne. Need uuritavad, kel oli kokkupuude väga rasket haigust põdevate inimestega, pooldasid eutanaasiat või abistatud enesetappu ainult teatud kriteeriumitele. Uuritavaid mõjutasid kõige rohkem olukorrad, kus nad olid pealt näinud eelkõige kedagi enda lähedast kannatamas. Teiseks pooldati protseduuri eakatele ainult tingimusel, et nad on tõesti väga haiged ja terminaalset haigust põdevatele inimestele. Mitte keegi uuritavatest ei pooldanud protseduure raske erivajadusega inimesele, kel puudub igasugune elukvaliteet. Uuritavate teadmised eutanaasiast ja abistatud enesetapust üldiselt piirdusid naisega, kes oli läinud kuskile välismaale enda elu lõpetama. Kõik uuritavad olid näinud saadet, mille edastas „Pealtnägija“, Jane Paberitist, kes esimese eestlasena sõitis Šveitsi tegema abistatud enesetappu. Tema väga raske lugu oli suureks põhjuseks, miks selline teema Eestis aktuaalseks sai. Kõik uuritavad pooldasid samuti rohkem koolitusi üldiselt elulõpu teemadel, neile, kes puutuvad kokku patsientide ja nende peredega, kel oleks vaja kasvõi lihtsalt nõustamist antud teemadel. Patsiendid näevad olukorda läbi enda silmade, patsiendi lähedased jällegi teise nurga alt. Inimestel on erinevad arvamused ja arusaamad reaalsusest ja maailmast, samuti usk ja traditsioonid. Kui patsient soovib/ei soovi kaaluda eutanaasiat või abistatud enesetappu, siis kõik valikud ja otsused peavad olema patsiendi enda tehtud. Sotsiaaltöötajate roll elulõpu teemadel, näiteks haiglas, hooldekodudes ja koduhoolduses töötades, on ilmselt suurem kui me ise oskame ette kujutada. Nad on vahendajaks patsiendi, nende lähedaste ja arstide vahel. Kõik uuringus osalejad kinnitasid, et nad on valmis nendel teemadel rääkima kõigiga, kuid selleks oleks vaja neil enne endale asjad selgeks teha. Toodi välja olukord, kus inimestele õpetatakse esmaabi, kuid siis kui reaalselt neid oskusi vaja on, siis inimesed kiiluvad kinni, kuna nendest teemadest ei räägita nende arvates piisavalt. Kõik uuritavad tegelesid mingil määral väga rasket haigust põdevate inimestega ja lisaks oli neil enamusel kogemus isiklikust elust, mis neid kõige rohkem mõjutas. Uuritavad pooldasid valiku- võimalust neile, kes seda soovivad, ainult väga äärmuslikel tingimustel. Uuritavad olid üksmeelel, et elulõpu teemadest tuleks rääkida rohkem, mitte ainult eutanaasia ja abistatud enesetapu teemadel, vaid samuti üldiselt surm, lein, suitsiidid. Uuringus toodi välja korduvalt vähihaigete patsientide soov elada ja paraneda. Uuritavad uskusid, et isegi kui Eestis oleks võimalus eutanaasiaks või abistatud enesetapuks, siis siiski paljud ei kuritarvitaks seda võimalust. Uuritavad tõid välja situatsioonid, kus on esimesel korral vähist paranetud ja teisel korral uuesti haigestunud. Usuti, et kui inimestel on võimalik võidelda, ka raskete vähidiagnooside puhul, siis patsiendid võitlevad ja keegi neist niisama alla ei annaks. Intervjuudest võib järeldada, et uuritavad siiski pooldasid Eestis legaliseerimist järjekordselt ainult teatud tingimustel. Nii nagu Šveits ja Holland võimaldavad eutanaasiat ainult kõige äärmuslikemas tingimustes. Uuringutest selgub, et eutanaasiat ja abistatud enesetappu pooldatakse kõige viimase valikuna, eelnevalt pöörati tähelepanu ka psühholoogidele ja psühhiaatritele. Kõik erinevad võimalused tuli eelnevalt välistada ja patsient siiski pidi olema täie mõistuse juures, et soovida endale elu lõpetamisel abi. Haiglates on eakaid inimesi äärmiselt palju, kelle seisund on väga raske ja kellel enam ei ole paranemise võimalusi. Haiglates töötajate kohustus on anda endast kõik, et inimene elaks võimalikult kaua, ka siis kui inimene ise tunneb, et tal on aeg minna ja ta ei soovi enam sellist elu elada. Arstid saavad ära võtta valu, kuid inimese elukvaliteet jääb olematuks. Kõik uuritavad tõid välja hetke, kus nad on ka ise mõelnud sellele hetkele kui nad on olukorras, kus enam ei ole midagi muud teha. Nemad tõid samuti välja hirmud jääda voodisse, kellelegi kohustuseks, lihtsalt lamama. Uuringutest selgus, et inimesed on valimis end surnuks näljutama, eakad, neljanda staadiumi vähiga, üks hetk neil lihtsalt saab eluisu otsa. Inimesed, kes peavad olema üksi ja lihtsalt ootama surma, pooldavad ja eelistavad lahkumist, nad tunnevad end koormana ka neile, kelle töö ongi nende eest hoolitseda. Tänapäeval valu ei ole isegi enam nende soovi põhjuseks, miks nad ei taha elada. Need eakad, kellel on ümber inimesed, perekonnad, sõbrad/tuttavad, neil on olemas elu väärtus. Uuritavatest keegi ei toonud välja häid suhteid perekonna ja paljude sõpradega, kui inimene on elanud juba 98aastaseks, siis võimalik, et ta on kaotanud selleks ajaks ka juba enda lapsed. Inimesed ei poolda sellega lihtsamat surma, ega karda, et seda hakatakse kuritarvitama, vaid pooldatakse valiku võimalust väga rasket haigust põdevatele inimestele.