Eutanaasia ja abistatud enesetapp sotsiaalhoolekande vaatenurgast

Kokkuvõtteks autor usub, et igal inimesel peaks olema võimalus valida, kuidas tema elu teekond lõpeb, juhul kui tal on võimalik see valik teha. Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade eutanaasia ja abistatud enesetapu tähendusest ning võimalikust vajadusest Eesti sotsiaalhoolekandes tuginedes sotsiaalhoolekande töötajate kogemustele. Käesolevas töös tutvustati erinevate riikide võimalusi, täpsemalt Šveitsi ja Hollandi kogemusi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse võimaldama enda kodanikele vajadusel valida aeg, koht ja viis oma elu lõpetamiseks. Eestis on teema aktuaalne, kuid pigem tekitab väga palju erimeelsusi. Eelistatakse abistatud enesetappu, passiivset kui ka kaudset eutanaasiat, kuid mitte niivõrd aktiivset eutanaasiat. Usutakse, et kui inimest ei ole võimalik päästa võiks tal olla õigus lahkuda nii nagu ta soovib, sest venitada suremisprotsessi selleks, et inimest lihtsalt elus hoida ei ole inimväärne. Inimesel tuleks lasta lahkuda rahus. Samas iga eutanaasia liik on vastuolus arstivandega, kuna kogu arstide professionaalse ja eetilise ettevalmistuse nurgakivi on elu pühaks pidamine ja selle kaitsmine igal võimalikul viisil. Seetõttu on väljendatud ka seisukohta, et kui keegi peaks patsiendil surra aitama, siis peaks see olema keegi muu kui arst. Teisalt poolt on vaieldamatu, et paljusid arste ajendab eutanaasiale just kaastunne patsiendi vastu, kelle vähesed järelejäänud elupäevad on kõike muud kui inimväärsed ja mõttetust ravist tuleks siiski hoiduda. Käesolevas töös on jõutud järeldusele, et meditsiiniliselt, ei ole mõistlik ravida inimest, kellele ravi enam ei mõju ega raisata ressursse inimesele, kes lähitulevikus maailmast lahkub, vaid pigem kasutada seda ravi neile, kel on veel mingisugunegi võimalus. Eesti inimeste sissetulek ei ole täna nii piisav, et maksta kinni hooldekodusid, kodust hooldust või õendusabi ja see on siiski inimeste enda kanda. Lähedased peavad tulema töölt selleks, sellega pannakse neile kohustus hooldada enda pereliikmeid, arvestamata, et selleks on siiski vaja teadmisi ja oskusi. Eutanaasia puhul on väga vajalik kõik otsused üle kaaluda, sest kui siin teha eksimus, siis tagasiteed enam ei ole ja uut valikut teha on võimatu. Samas eutanaasiat võimaldatakse ainult inimestele, kel seda väga vaja on, seega isegi kui keegi eksiks ja mõtleks viimasel hetkel ringi, siis eeldatavalt on tal ravimatu haigus ja surmast lähiajal pääsu ei oleks.

Sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed uskusid, et õppekavades tuleks pakkuda rohkem eriala koolitust elulõpu teemadel ka kõikidel muudel valdkondadel õppivatele tudengitele, kui ainult meditsiin. Kuna näiteks sotsiaaltöötajad ja hooldajad puutuvad väga palju kokku just reaalse olukorraga, kus patsiendid soovivad rääkida. Ka uuringust selgus, et patsiendid väljendavad enda soovi elust lahkuda just neile. Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on ainulaadsel positsioonil, kus nad puutuvad kokku nii patsiendi, pereliikmete kui ka meditsiinitöötajatega. Ka uuringus pöörduti just sotsiaalhoolekande töötajate poole põhjusel, et neil on ainulaadne positsioon hõlbustada suhtlemist kõigi osapoolte vahel. Käesoleva töö uuringust selgub, et eutanaasiat pooldavad eelkõige just need inimesed, kes on ise kokku puutunud väga rasket haigust põdevate inimestega. Uuritavate vastused põhinesid isiklikul kogemusel, kasvatusel, uskumistel ja väärtustel. Need inimesed, kellel näiteks religioon lubab uskuda teistsugust elu, nemad usuvad, et ühelgi inimesel ei ole õigust võtta endalt ise ega kellegi abiga elu. Seda kaitseb ka Eesti Põhiseadus ja samuti arstidevanne. Need uuritavad, kel oli kokkupuude väga rasket haigust põdevate inimestega, pooldasid eutanaasiat või abistatud enesetappu ainult teatud kriteeriumitele. Uuritavaid mõjutasid kõige rohkem olukorrad, kus nad olid pealt näinud eelkõige kedagi enda lähedast kannatamas. Teiseks pooldati protseduuri eakatele ainult tingimusel, et nad on tõesti väga haiged ja terminaalset haigust põdevatele inimestele. Mitte keegi uuritavatest ei pooldanud protseduure raske erivajadusega inimesele, kel puudub igasugune elukvaliteet. Uuritavate teadmised eutanaasiast ja abistatud enesetapust üldiselt piirdusid naisega, kes oli läinud kuskile välismaale enda elu lõpetama. Kõik uuritavad olid näinud saadet, mille edastas „Pealtnägija“, Jane Paberitist, kes esimese eestlasena sõitis Šveitsi tegema abistatud enesetappu. Tema väga raske lugu oli suureks põhjuseks, miks selline teema Eestis aktuaalseks sai. Kõik uuritavad pooldasid samuti rohkem koolitusi üldiselt elulõpu teemadel, neile, kes puutuvad kokku patsientide ja nende peredega, kel oleks vaja kasvõi lihtsalt nõustamist antud teemadel. Patsiendid näevad olukorda läbi enda silmade, patsiendi lähedased jällegi teise nurga alt. Inimestel on erinevad arvamused ja arusaamad reaalsusest ja maailmast, samuti usk ja traditsioonid. Kui patsient soovib/ei soovi kaaluda eutanaasiat või abistatud enesetappu, siis kõik valikud ja otsused peavad olema patsiendi enda tehtud. Sotsiaaltöötajate roll elulõpu teemadel, näiteks haiglas, hooldekodudes ja koduhoolduses töötades, on ilmselt suurem kui me ise oskame ette kujutada. Nad on vahendajaks patsiendi, nende lähedaste ja arstide vahel. Kõik uuringus osalejad kinnitasid, et nad on valmis nendel teemadel rääkima kõigiga, kuid selleks oleks vaja neil enne endale asjad selgeks teha. Toodi välja olukord, kus inimestele õpetatakse esmaabi, kuid siis kui reaalselt neid oskusi vaja on, siis inimesed kiiluvad kinni, kuna nendest teemadest ei räägita nende arvates piisavalt. Kõik uuritavad tegelesid mingil määral väga rasket haigust põdevate inimestega ja lisaks oli neil enamusel kogemus isiklikust elust, mis neid kõige rohkem mõjutas. Uuritavad pooldasid valiku- võimalust neile, kes seda soovivad, ainult väga äärmuslikel tingimustel. Uuritavad olid üksmeelel, et elulõpu teemadest tuleks rääkida rohkem, mitte ainult eutanaasia ja abistatud enesetapu teemadel, vaid samuti üldiselt surm, lein, suitsiidid. Uuringus toodi välja korduvalt vähihaigete patsientide soov elada ja paraneda. Uuritavad uskusid, et isegi kui Eestis oleks võimalus eutanaasiaks või abistatud enesetapuks, siis siiski paljud ei kuritarvitaks seda võimalust. Uuritavad tõid välja situatsioonid, kus on esimesel korral vähist paranetud ja teisel korral uuesti haigestunud. Usuti, et kui inimestel on võimalik võidelda, ka raskete vähidiagnooside puhul, siis patsiendid võitlevad ja keegi neist niisama alla ei annaks. Intervjuudest võib järeldada, et uuritavad siiski pooldasid Eestis legaliseerimist järjekordselt ainult teatud tingimustel. Nii nagu Šveits ja Holland võimaldavad eutanaasiat ainult kõige äärmuslikemas tingimustes. Uuringutest selgub, et eutanaasiat ja abistatud enesetappu pooldatakse kõige viimase valikuna, eelnevalt pöörati tähelepanu ka psühholoogidele ja psühhiaatritele. Kõik erinevad võimalused tuli eelnevalt välistada ja patsient siiski pidi olema täie mõistuse juures, et soovida endale elu lõpetamisel abi. Haiglates on eakaid inimesi äärmiselt palju, kelle seisund on väga raske ja kellel enam ei ole paranemise võimalusi. Haiglates töötajate kohustus on anda endast kõik, et inimene elaks võimalikult kaua, ka siis kui inimene ise tunneb, et tal on aeg minna ja ta ei soovi enam sellist elu elada. Arstid saavad ära võtta valu, kuid inimese elukvaliteet jääb olematuks. Kõik uuritavad tõid välja hetke, kus nad on ka ise mõelnud sellele hetkele kui nad on olukorras, kus enam ei ole midagi muud teha. Nemad tõid samuti välja hirmud jääda voodisse, kellelegi kohustuseks, lihtsalt lamama. Uuringutest selgus, et inimesed on valimis end surnuks näljutama, eakad, neljanda staadiumi vähiga, üks hetk neil lihtsalt saab eluisu otsa. Inimesed, kes peavad olema üksi ja lihtsalt ootama surma, pooldavad ja eelistavad lahkumist, nad tunnevad end koormana ka neile, kelle töö ongi nende eest hoolitseda. Tänapäeval valu ei ole isegi enam nende soovi põhjuseks, miks nad ei taha elada. Need eakad, kellel on ümber inimesed, perekonnad, sõbrad/tuttavad, neil on olemas elu väärtus. Uuritavatest keegi ei toonud välja häid suhteid perekonna ja paljude sõpradega, kui inimene on elanud juba 98aastaseks, siis võimalik, et ta on kaotanud selleks ajaks ka juba enda lapsed. Inimesed ei poolda sellega lihtsamat surma, ega karda, et seda hakatakse kuritarvitama, vaid pooldatakse valiku võimalust väga rasket haigust põdevatele inimestele.

The aim of this study was to provide an overview of the meaning of euthanasia and assisted suicide and the possible need for it in Estonian social welfare based on the experiences of social welfare workers. In this research paper, the possibilities of different countries were introduced, more precisely the experiences of Switzerland and the Netherlands. At the moment, the topic is very acute in Estonia, although in this context, assisted suicide is talked about more in comparison to active euthanasia. It is believed that if a person's life cannot be saved, they should be allowed to pass on in peace and dignity. Stretching this process can prolong life, but one could argue it’s not a life of dignity. At the same time, every type of euthanasia is at odds with the medical oath, because the cornerstone of all the professional and ethical training of doctors is to keep life sacred and protect it in every possible way. Therefore, the view has also been expressed that if someone should help a patient die, it should be someone other than a doctor. On the other hand, it is indisputable that many doctors are motivated by euthanasia precisely by compassion for a patient whose few remaining days of life are anything but decent, and that pointless treatment should still be avoided. In this study, it has been concluded that medically, it is not reasonable to try and cure a person who is no longer affected by the treatment. Nor is it reasonable to spend resources on a person who will leave the world in the near future, rather it could be used for those who still have a chance. The wealth of an average Estonian is not enough to pay for proper nursing care, and it is still very much a person's own responsibility. It is also a pragmatic problem, not just ethical, in the sense that by putting our relatives in charge of caring, we are taking them out of the labor market and also expecting them to perform activities that require specific skills. In the case of euthanasia, it is necessary to reconsider all decisions, because if you make a mistake here, there is no going back and it is impossible to make a new choice. Euthanasia is only allowed to people who desperately need it, so even if someone reconsiders at the last minute, they likely have an incurable disease and, unfortunately, have no escape from death in the near future. Social workers can make a valuable contribution to the debate on whether or not euthanasia and assisted suicide are socially viable. The curriculum of social work should provide professional training on end-of-life issues such as death and euthanasia. Social workers have the ability and expertise to make an important contribution to the discussions around assisted suicide and euthanasia. They have a unique position to facilitate the study of ethical issues in end-of-life care, as these issues affect the individual, the family, the community and society. Social workers cannot provide medical information, but they can contact a medical professional and, if necessary, ask again for clarification on diagnoses, prognosis and treatment plan. This middle ground between the social workers and the patient’s family is critical and the social worker can facilitate communication that benefits all involved parties. The undertaken study shows that euthanasia is especially favored by people close to those with a very serious disease. The respondents' answers were based on personal experience, upbringing, beliefs and values. Those people who, for example, believe (by religion) in the afterlife, believe that no one has the right to take their life themselves or with someone's help. It is also protected by the Constitution of the Republic of Estonia and also by the oath given by all doctors. Those who were exposed to people with a very serious illness were in favor of euthanasia or assisted suicide only for certain criteria. The subjects were most affected by the situations in which they had witnessed someone close to them suffering. The procedure was favored for the elderly only on the condition that they were really very ill and for people with a terminal illness. None of the respondents was in favor of procedures for people with severe special needs who do not have any quality of life. The subjects' knowledge of euthanasia and assisted suicide was generally limited to a woman who had gone abroad to end her life. All the subjects had seen a program broadcasted by "Pealtnägija" about Jane Paberit, who was the first Estonian to travel to Switzerland to commit assisted suicide. Her story was a big reason why this topic became relevant in Estonia. All respondents were also in favor of more training on end-of-life topics in general, for those who come into contact with patients and their families who would need advice on these topics. All participants in the study confirmed that they were ready to talk to relevant people about these issues, but should learn about this topic first. An analogical situation has been pointed out where people are taught first aid, but when there is a real need for these skills, people panic or freeze. All the subjects in the study dealt with people who had a serious illness. Respondents were in favor of the option for those who wanted it, only under very extreme conditions. Subjects agreed that more should be said about end-of-life issues, not only about euthanasia and assisted suicide, but also death, grief, and suicide in general. The study repeatedly highlighted the desire of cancer patients to live and recover. The respondents believed that even if there were a possibility of euthanasia or assisted suicide in Estonia, many would not abuse this possibility. The subjects pointed out situations where cancer has come back after being cured the first time around. It was believed that if people could fight, even with severe cancer diagnoses, then patients subject to euthanasia would also fight and none of them would give up. It can be concluded from the interviews that the respondents were again in favor of legalization in Estonia only under certain conditions. Like Switzerland and the Netherlands, euthanasia is only allowed under the most extreme conditions. Data from the Netherlands reported that the primary cause of death in patients seeking assistance was loss of dignity. Examination of the data revealed that doctors perceived that euthanasia or suicide were most often facilitated by loss of independence, being a burden, having others take care of themselves, or a loss of dignity. However, patients wanted euthanasia, not assisted suicide, more often than they had severe pain, physical discomfort, severe suffering, dependence on others, or being stuck in bed. Research shows that euthanasia and assisted suicide are considered as a last resort, with psychological and psychiatrical help seeked first. There are an extremely large number of elderly people in hospitals, whose condition is very difficult and who no longer have a chance to recover. It is the responsibility of hospital staff to do their utmost to ensure that a person lives as long as possible, even when the person feels that it is their time to go. Doctors can take away the pain, but it’s debatable that the person's quality of life remains non-existent. Research showed that people in the sample are willing to starve themselves to death, some elderly people, with stage 4 cancer, realised that they had lost their will to live. Those seniors who have friends or family around them also have some value to their lives. Of the respondents, none pointed out good relations with their family and friends. It’s plausible that if a person has already lived to be 98 years old, then they’ve already lost their loved ones by that time.