Kaasaegse raudtee koolitus- ja pädevuskeskuse loomise mudel Tallinna Tehnikakõrgkooli baasil

Peamine probleem, mida lõputöös käsitleti, on spetsialistide puudus raudteesektoris ning tänapäevastele nõudmistele vastava koolitus- ja pädevuskeskuse puudumine. Praeguses olukorras peavad raudteesektori ettevõtted ise korraldama oma töötajate koolitusi, mis suurendab nende kulusid ja ressursikasutust. Hariduskeskuse loomine aitaks leevendada spetsialistide puudust ning tõsta töötajate erialase ettevalmistuse taset, pakkudes nii sektori ettevõtetele kui ka töötajatele keskset ja tõhusat koolitusplatvormi. Lõputöö eesmärgiks oli välja töötada kaasaegne koolitus- ja pädevuskeskuse mudel, mis põhineb raudteesektori ettevõtetest kogutud andmetel, sektori spetsiifilistel vajadustel ja rahvusvaheliste koolituskeskuste parimatel praktikatel. Selline mudel aitaks luua struktuuri ja metoodika, mis toetaks Eesti raudteesektori konkurentsivõimet nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel turul. Peamiseks meetodiks oli veebipõhise küsimustiku kasutamine, mis saadeti erinevatele raudteesektori ettevõtetele. Küsimustiku kaudu koguti kvantitatiivset statistilist teavet ning avatud küsimusi, mis võimaldasid süvitsi uurida spetsialistide puudust, koolitusvajadusi ja ootusi koolituskeskusele. Lisaks viidi läbi võrdlus rahvusvaheliste koolituskeskuste praktikate ja sektori kohalike vajaduste vahel, et määratleda võimalikud arengusuunad. Tulemuste põhjal tehti järeldused ja soovitused koolitus- ja pädevuskeskuse arendamiseks, arvestades nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi kontekste. Peamine järeldus oli, et spetsialistide puudus raudteesektoris on laialt levinud ja mõjutab olulisi töövaldkondi, sealhulgas inseneritööd, juhtivspetsialiste ja oskustöölisi. Eriti tõsteti esile inseneride puudust, mida märkis valdav enamus vastanutest. Samuti viidati vajadusele kvalifitseeritud töötajate järele, kellel on spetsialiseeritud oskused, näiteks ERTMS-süsteemide juhtimine ja rahvusvaheliste regulatsioonide tundmine. Järelikult on selge, et raudteesektoris on vaja investeerida spetsialistide koolitamisse ja ümberõppesse, et täita tööturul esinevaid lünki. Teiseks oluliseks järelduseks oli koolitusvajaduste spetsiifika. Vastajate hinnangul on kõige olulisemad koolitused seotud ohutusprotseduuride, tehnilise hoolduse ja remondi ning uute tehnoloogiate ja seadmete kasutamisega. Eelistati programme, mis ühendavad praktilist ja teoreetilist õpet, kus simulaatorite ja reaalseadmetega harjutused mängivad olulist rolli. Need tulemused rõhutavad mitmekülgse ja kaasaegse koolituspakkumise vajadust, mis vastab sektori tehnilistele ja praktilistele nõudmistele. Järeldustest selgus ka, et rahvusvaheline koostöö ja ingliskeelsete kursuste pakkumine on olulised tegurid. 32 Uuringu tulemusel tehti mitmeid praktilisi soovitusi, mis võivad aidata kaasa raudteesektori arengule ja koolitus- ning pädevuskeskuse loomisele. Esiteks soovitati luua mitmekülgne koolitus- ja pädevuskeskus, mis keskenduks raudteesektori spetsiifilistele vajadustele. Keskus peaks pakkuma programme, mis ühendavad praktilist ja teoreetilist õpet, kasutades kaasaegseid simulaatoreid ja reaalseadmeid. See tagaks, et spetsialistid saaksid oma oskusi rakendada reaalsetes töötingimustes, tõstes nende professionaalset taset ja sektori konkurentsivõimet. Teiseks tuleks koolituskeskuse programmidesse integreerida rahvusvahelised standardid ja regulatsioonid, valmistades õppijaid ette tööks globaalsel turul. Oluline on arendada rahvusvahelist koostööd, kaasates välismaiseid eksperte ning pakkudes ingliskeelseid kursusi. See mitte ainult ei paranda Eesti spetsialistide kvalifikatsiooni, vaid meelitab ka välisõppijaid, muutes keskuse rahvusvaheliselt tunnustatud hariduskeskuseks. Kolmandaks soovitati kavandada keskuse infrastruktuur ja seadmed nii, et need toetaksid innovatsiooni ja tehnoloogia arengut. See hõlmab simulaatorite ja digitaalsete lahenduste pidevat uuendamist ning uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Selline lähenemine võimaldaks koolitusprogrammide ajakohasust ja vastavust sektori vajadustele. Samuti tuleks teha tihedat koostööd raudteesektori ettevõtetega, et koolitusprogrammid vastaksid tööturu nõudmistele. Regulaarne tagasiside sektori ettevõtetelt võimaldaks koolituskavu pidevalt täiustada. Uuringul oli ka mitmeid piiranguid, mis võisid mõjutada tulemuste esinduslikkust. Esiteks olid küsitluse vastused peamiselt pärit Rail Baltic Estonia OÜ esindajatelt, mistõttu võisid teised sektori ettevõtete seisukohad jääda vähem esindatuks. Samuti oli valim suhteliselt väike, mistõttu ei saa tulemusi täielikult laiendada kogu raudteesektorile. Avatud küsimuste vastused võisid varieeruda vastajate isikliku kogemuse ja ettekujutuste tõttu, mis võis mõjutada andmete tõlgendamist. Edasistes uuringutes tuleks kaasata rohkem raudteesektori ettevõtteid ja huvirühmi, et saada terviklikum ülevaade sektori vajadustest. Lisaks võiks läbi viia süvaintervjuusid sektori juhtivate spetsialistidega, et täiendada küsitlusandmeid. Tulevikus võiks keskenduda rahvusvaheliste koolituskeskuste parimate praktikate põhjalikumale analüüsile ja nende integreerimisele Eesti konteksti. Samuti tasuks uurida koolitus- ja pädevuskeskuse rahastamisvõimalusi ning koostööpotentsiaali nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

This thesis explores the challenges and needs within the railway sector, particularly focusing on the shortage of specialists and the absence of a modern training and competency center in Estonia. Through a structured analysis, the study identifies key gaps in skills and knowledge among railway professionals, which are critical for the sector’s sustainable development and international competitiveness. The research employed both quantitative and qualitative methods, including a survey distributed to railway sector companies, to gather data on current training needs and deficiencies. The findings revealed a significant lack of skilled engineers, specialists, and technicians, and highlighted a demand for up-to-date training programs that align with international standards. The analysis also pointed out the need for practical training that integrates new technologies and safety protocols. Based on these findings, the thesis proposes the establishment of a modern training and competency center that can offer a range of courses tailored to meet the sector’s demands. The center would focus on practical and theoretical training, international exchange programs, and the integration of the latest digital learning tools. The proposed model aims to address the sector’s needs, improve workforce skills, and enhance the overall professional standards in the railway industry in Estonia. The study also acknowledges the limitations of the current research, such as the limited sample size and potential biases due to the high response rate from one major sector player, Rail Baltic Estonia. To further support the development of the center, future research could explore additional funding opportunities, evaluate international best practices, and assess the long-term impact of these training initiatives on the railway sector’s sustainability and competitiveness.