Keskkonnasäästliku pakkimise protseduuri väljatöötamine rõivavarustusele Eesti Kaitseväe näitel

Lõputöö käigus on valimi järgi teostatud Eesti Kaitseväele väljastatavale riietusele ning erivarustusele kvantitatiivne massipõhine jäätmetekke analüüs, tuginedes kahele peamisele pakendijäätmetele – kilepakend ja papp-pakend. Samuti on esindatud töö läbiviimiseks vajalik teoreetiline põhi. Lisaks on autor välja toonud enda poolt ettepanekud vähendada jäätmeteket ning majanduskulusid ja soovitada Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele tulevasi pakendamisvõimalusi, mis edendaksid nende endi soovil keskkonnasõbralikumat mõttelaadi. Teoreetilises osas lahkas autor detailsemalt kasutusel olevate pakendamismaterjalide tausta, tuues välja nende tugevused ja nõrkused ning jäätmekäitluse korra. Autor kirjeldas seotud osapoolte, Eesti Kaitsevägi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, tegevusvaldkonda, kohustusi ning eesmärke. Autor tugines Eesti Kaitseministeeriumi poolt väljastatud kehtivale dokumentatsioonile ning samuti Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse konsultandilt saadud teabele. Uurimuslikus osas tehti varustusnimekirjast kindel valik, milleks oli 15 toodet. Valimi moodustasid rõivad, mille panus jäätmetekkesse oli eeldavalt kõige suurem. Kaaluti kartong- ja kilepakend. Seejärel leiti summaarselt ühe inimese tekitatud jäätmete kogus ning korrutati 10 500-ga, mis iseloomustab ligikaudselt ühe reservõppuse mõju – aluseks oli töö tegemise perioodil 2023. aasta õppus „Kevadtorm“. Keskmiselt kulus ühe inimese peale umbes 1,3 kg pappjäätmeid ning 0,06 kg plastjäätmeid. Terve õppuse korraldamise tulemusena tekib 10 500 reservväelase kohta ligikaudu 14 t pappjäätmeid ja 607 kg plastjäätmeid. Kõige enam, peaaegu 75%, kartongjäätme kogusest on põhjustatud sooja talveriietuse, kiivrite, killuplaadi ja lahingvesti pakendamisest. Ligi 60% plastjäätmetest moodustas jällegi talvine jope ja püksid. Veidi väiksema osakaalu moodustasid tavavormi, vihmaülikonna ja talvekamuflaaži jakid (20%) ning püksid (20%). Autori esimeseks ettepanekuks on, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus jätkaks jäätmetekke vältimisele ning vähendamisele keskendumist. Pea 40% töös analüüsitud toodetest on nüüdseks kilepakendita. Välja sai selgitatud, et niiskus ja temperatuur on laohoonetes kontrollitud, mis tähendab seda, et tegelikult pole kilepakendi kasutamiseks vajadust. Asutusel oleks kindlasti võimalik oma majandamiskulusid kile arvelt vähendada. Autor soovitab kaitseväel praegusest mugavustsoonist väljuda. Juhul kui osapooled kilepakendita toime tulla ei soovi, julgustab autor taaskasutatud või biolaguneva kilepakendi kasutuselevõttu, kuna see toetab ringmajanduse mudelit. Keskkonnasõbralikemate pakendite omadused on laias laastus samad. Kartongist pakkekastid on autori hinnangul hinna ja kvaliteedi suhte poolest sobilikud pakendid riiete ja erivarustuse pakendamisel ja seetõttu nende välja vahetamiseks vajadust ei näe. Pakendit saab vajadusel ka korduvkasutada. Tegu on biolaguneva jäätmega, mida võib käitlustehnoloogia abil korduvalt taaskasutada. Viimane autoripoolne nõuanne on vaadata kriitilise pilguga üle hetkel natuke segadust tekitav dokumentatsioon, mis puudutab kliima- ja jäätmevaldkonnas püstitatud eesmärke, arengukavasid, sihtarve, hankekorraldust ning pakendamistingimusi. Autor arvab, et lihtsam oleks soovitud roheliste hangete osakaalu tõsta, kui Eesti Kaitseväe ladustamise eeskiri sätestaks toodete tehnilistes kirjeldustes pakendinõudeid konkreetsemalt ja seaks ette piirid. Näiteks valik kolme kuni viie loodussõbraliku pakendi vahel. Ehk oleks seeläbi lihtsam Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel hankeid korraldada. Hetkel on pakendamisnõuete osa äärmiselt lakooniliselt kirjeldatud. Ideaalis võiks eeskirja olemas oleva keskkonna- ja kliimapoliitika sisuga siduvamalt kooskõlastada. Sissejuhatuses tõi autor välja asjaolu, et jäätmetekke vähendamise võimalusi pole varem Eesti Kaitseväes eriti uuritud. Teemasse süvenedes märkas autor ka põhjuseid, miks see võis nii olla. Kuid autor julgeb oletada, et see on vaid lühikese aja küsimus, millal kaitseväes keskkonnahoidlikele hangetele rohkem tähelepanu pööratakse.

During the course of the thesis, a quantitative mass-based waste generation analysis has been conducted on a sample of clothing and special equipment issued to the Estonian Defense Forces. The analysis focuses on two main packaging waste types - plastic packaging and cardboard packaging. The necessary theoretical foundation for conducting the study is also presented. Additionally, the author has provided their own proposals to reduce waste generation and costs and to recommend future packaging options to the that would promote a more environmentally friendly mindset, as desired by the center. In the theoretical part, the author delves into the background of the packaging materials in use, highlighting their strengths and weaknesses, as well as the waste management procedures. The author describes the activities, obligations, and goals of the related parties, namely the Estonian Defense Forces (EDF) and the Estonian Centre for Defense Investments (ECDI). The author relied on the current documentation issued by the Estonian Ministry of Defense, as well as information obtained from a consultant at the ECDI. In the research section, a specific selection of 15 products was made from the equipment list. The sample consisted of clothing, which was expected to contribute the most to waste generation. Both cardboard and plastic packaging were considered. Subsequently, the total amount of waste generated per person was determined and multiplied by 10,500, which approximately represents the impact of one reserve exercise. The basis for the calculation was the period of the study during the "Kevadtorm" exercise in 2023. On average, approximately 1.3 kg of cardboard waste and 0.06 kg of plastic waste are generated per person. In the context of organizing the entire exercise, this would result in approximately 14 tons of cardboard waste and 607 kg of plastic waste for every 10,500 reserve personnel. The majority, almost 75%, of the cardboard waste is attributed to the packaging of warm winter clothing, helmets, fragmentation plates, and combat vests. Winter jackets and pants account for nearly 60% of the plastic waste. A slightly smaller proportion is made up of regular uniforms, raincoats, and winter camouflage jackets (20%), and pants (20%). The author's first proposal is for the ECDI to continue focusing on waste prevention and reduction. Currently, almost 40% of the analyzed products are already without plastic packaging. It has been determined that moisture and temperature are controlled in the storage facilities, which means that there is actually no need for plastic packaging. The institution could definitely reduce its operating costs by eliminating plastic film. The author recommends that the EDF step out of their current comfort zone. In case the parties are unwilling to completely eliminate plastic packaging, the author encourages the adoption of recycled or biodegradable plastic packaging, as it supports the circular economy model. The properties of environmentally friendly packaging are broadly similar. According to the author, cardboard boxes are suitable packaging due to their price and quality ratio for clothing and special equipment, and there is no need to replace them. The packaging can be reused if necessary. It is a biodegradable waste that can be repeatedly recycled through appropriate treatment technology. The author's final advice is to critically review the currently somewhat confusing documentation regarding climate and waste-related goals, development plans, procurement arrangements, and packaging conditions. The author believes that it would be easier to increase the proportion of desired eco-friendly procurement if the Estonian Defense Forces' storing regulations provided more specific packaging requirements regarding the technical specifications and set certain limits. For example, choosing among three to five environmentally friendly packaging options. This would make it easier for the ECDI to conduct acquirements. Currently, the section on packaging requirements is described extremely briefly. Ideally, the regulation should be more closely aligned with the previously mentioned environment and climate policy. In the introduction, the author highlights the fact that waste reduction possibilities have not been extensively studid in the Estonian Defence Forces before. As the author educated himself on the topic, they noticed reasons why this might have been the case. However, the author dares to speculate that it is only a matter of time before the Estonian Defence Forces start paying more attention to environmentally friendly acquisition.