Põllumajandusplast Eestis

Põllumajanduse üheks osaks on loomakasvatus, kus tegeletakse loomade pidamisega. Loomakasvatuses igapäevaselt tekkiv põllumajandusplast on probleemiks nii meid ümbritsevale keskkonnale kui ka põllumeestele ja maaletoojatele. Lõputöö eesmärgiks oli kaardistada põllumajandusplasti kokkukogumise probleeme Eestis ja välja selgitada, miks Eesti jäätmekäitlusettevõtted põllumajandusplasti ei taaskasuta. Eesmärgi täitmiseks küsitleti nii põllumehi, maaletoojaid kui ka jäätmekäitlusettevõtteid. Lisaks küsitlusele viidi läbi eksperiment ühes Eesti põllumajandusettevõttes. Eksperimendi eesmärk oli vaadelda silokilede kasutamist enne kiletamist ja peale sileerumist. Töö tulemustest selgus, et jäätmekäitlusettevõtete jaoks põllumajandusplasti käitlemine ja taaskasutus on väga kulukas. Kulukaks teeb selle protsessi põllumajandusplasti puhastamine, sealhulgas ka puhastusliini soetamine. Jäätmekäitlusettevõtetel pole selle vastu huvi, kuna piisavat tulu põllumajandusplast nende ettevõtetele ei too. Lihtsam on taaskaasutusse suunata tavaplastikut nagu näiteks kilekotid. Põllumajanduslasti kokkukogumise probleemid said alguse kui eksport Aasia riikidesse suleti. Eestis tekkis suur põllumajandusplasti ülejääk. Kilet polnud kuhugi panna, mistõttu olid transpordi viibeajad pikad- olukord oli uus nii maaletoojate kui ka põllumeeste jaoks. Koostatud töö tulemustest selgus, et enamasti on probleemiks äraantavate kilede ebapuhtus, kallis transport ning põllumeeste vähene huvi põllumajandusplasti sorteerimise vastu. Küsitluse tulemustest selgus, et vastanute arvust 23 põllumeest ei ole kunagi, või on väga väikeses koguses, silokilesid tagastanud. Põhjuseks toodi enamasti kallis hind. Vastanute hulgas oli ka neid, kes ütlesid, et nad ei näe silokilede äraandmise ja sorteerimise vajalikkust. Sellest võib järeldada, et põllumeestele tuleks teha rohkem teavitustööd keskkonnateadlikkuse suhtes. Keskkonnateadlikkuse tõstmiseks tulekas korraldada koolitusi ja infopäevasid, et motiveerida põllumajandussektoris tegutsevaid inimesi põllumajandusjäätmeid korrektselt käitlema. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt on kohustatud maaletoojad ning tootjad korraldama toote kogumise, taaskasutuse ning kõrvaldamise. Töö tulemustest selgub, et selline põhimõte rakendub ebaefektiivselt, kuna maaletoojate ja tootjate suutlikkus korraldada kogumist ja kõrvaldamist kõikidele Eesti põllumajandusettevõtetele vajaduspõhiselt on keeruline. Samuti võib töö tulemustest järeldada, et probleem on suhteliselt maaletoojate ja põllumeeste keskne. Konkreetseid lahendusi riigi poolt antud probleemile ei ole otsitud.

The title of this bachelor thesis is Agricultural plastic waste in Estonia. The aim of this thesis is to map the problems of colletcting agricultural plastic waste in Estonia and find out why Estonian waste management companies do not recycle agricultural plastic. The goals of this bachelor thesis were all completed. The first part of the work gives an overview of agricultural plastic and why this topic is important in Estonia. The second part of the work is dedicated to methodology. The author has made questionnaire and conducted a survey among Estonian farmers. Based on the results of the research, conclusions and suggestions are made. One part of agriculture is farming and farm animal breeding. In Estonia, agricultural plastics are mostly used in dairy cattle and sheep farms. A large proportion of farm animals consume silage as feed. Silage is a green mass, which is usually made of grass, clover or corn. The results of the conducted survey showed that the handling and recycling of agricultural plastics is very expensive for waste management companies. Cleaning of agricultural plastics, including the purchase of an automated cleaning line, makes this process costly. Thus, the waste management companies have no interest in this. Furthermore, recycling agricultural plastics is not making any revenue for these companies, hence it is easier and more beneficial for them to recycle conventional plastic such as plastic bags. The problems of collecting agricultural plastic waste started to occur when Asian countries restricted import of plastic waste. This resulted with a large surplus of agricultural plastics in Estonia. As the the situation was new for both importers and farmers, there was no place to collect and store the silage film, which resulted with delays in transport. The research revealed that the most common problems were related to the cost of waste transport and low interests among the farmers in sorting agricultural plastics waste. The results of the survey also revealed that 23 farmers out of the total 95 respondents never have or have returned at a very small amount of silage films waste. The main reason behind this has been the expensive price. Among the respondents there were also those who said that they did not see the need to sort and recycle the silage films. It can be concluded that more information should be provided to farmers to raise their environmental awareness. This could be organized in the form of information days and workshops to motivate people working in the agricultural sector to manage agricultural waste correctly. According to the principle of producer responsibility, importers and producers are obliged to organize collection, recycling and disposal of agricultural plastic waste. In addition to that, it can be concluded from the results of this thesis that only the importers and farmers are concerned about solving this problem, as there are no major solutions provided by the state.