Pandeemia ja eriolukorra mõju teismeliste vaimsele tervisele

KOKKUVÕTE

Selle bakalaureusetöö eesmärk oli analüüsida pandeemia ja eriolukorra ajal tekkinud vaimse tervise probleeme noorte endi hinnangul. Eesmärgist tulenevad ülesanded said täidetud. Teooria peatükis selgitas lõputöö autor teismeliste arenguülesanded ning igapäevaelu pandeemia ajal lähtuvalt kriisiteooriast. Teises peatükis lõputöö autor analüüsis saadud andmeid. Saadud andmetest tegi lõputöö autor järeldused ning ettepanekud edaspidiseks samalaadsete probleemide ennetamiseks. Pandeemia muutis ühe inimpõlve teismelisi. Varem ei osatud mõista, kui hea tunne on vabadus minna kuhugi, kohtuda teiste inimestega, olla koos sõpradega. Need on nii tavalised ja iseenesest võetavad elu rõõmud, mis muutusid ainult tundidega kaugeteks ihaldus objektideks. Võib ju väita, et noored suhtlesid ennegi läbi nutiseadme, aga see oli nende vaba valik. Kuigi meile tundub, et noored ei vaja suhtlemiseks inimest siis päriselt nii see ei ole. Netisuhtluses tekib palju arusaamatust, sest me ei näe inimkeha miimikat, hoiakuid, žeste jne. Noored ise ka tunnistavad ekraani väsimust. See on mingi eluta aparaat, kus tuleb veeta kohustuslikult aega. Kõigepealt distantsõppe tunnid ja siis veel kodutööd. Samal ajal suhtlesid nad ka telefonitsi sõpradega ehk nad rööprähklesid. Aeg arvutis venib lastel pikemaks kui keskmine tööpäev. See on rutiin, mis tekitab väsimust, läbipõlemist. Läbipõlemist said tunda ka need, kes ennem olid aktiivsed, täiskasvanute meelest tublid õppurid. Koormus kasvas ja ühel hetkel tuli sellele koormusele alla anda, et mitte läbi põleda. Uuringud näitavad, et neid murdeealisi, keda aitavad täna professionaalid on vähe. Kahjuks pole meie riigis piisavalt vaimse tervise spetsialiste, kes saaks ja oskaks selliseid lapsi aidata. Seega ei jäägi muud üle kui vanematel ise hankida infot, panna tähele muutusi lapse käitumises, kuulata neid tõeliselt hetkes olles. Aidata neil aru saada oma tunnetest ja emotsioonidest. Kahjuks raskematel juhtudel ei piisa must kui nõuda KOV koolidesse rohkem spetsialiste tööle võtta. Täna on olukord selline, et proffesionaalset abi on raske Saada. On peresid, kes sooviks teenust osta, aga ka siis on järjekorrad vastuvõttudele pikad. (Ingmar, 2018) On noori, kellele jaoks kool on ainuke keskkond, kuhu varjuda ning end turvaliselt tunda. Need on noored kelle peredes pole piisavalt aega neile või on pereliikmete omavaheline käitumine häiritud. Isolatsioon surus kõik pered ühele pinnale ja keerulisemates peredes kasvasid pinged veelgi. Tugivõrgustik isolatsiooni ajal nõrgenes nende perede ja noorte jaoks. Ka õpiraskuste korral on noorel palju keerulisem koduseinte vahel abi küsida, kui koolis olles. On hulk noori, kes ei räägi, mis neil kodus päriselt toimub. Olgu milline pere tahes on see noore jaoks püha. Lõputöö autori uuringust tuli välja, et kõige lähedasemad suhted on noortel just perega. Ema, õde- vend, isa, vanavanemad – just selles järjekorras. Sellele järgnes sõbranna või sõber. Paaril korral toodi välja ka klassijuhataja. Ka riik tegi just kui noored probleemiks riigis. Arutati kõvasti meedias, mis noortega ette võtta, et nad ei kohtuks, liiguks väljas. Miks neid võrdsetena ei võetud. Nad on ju meie tulevik. Kui ühiskond oleks neid rohkem kaasanud lahenduste otsimise siis poleks pidanud kasutama politsei ressursse parkides laste laiali ajamiseks. Lõputöö autori uuringustki tulid välja tõsiasjad, et paljud noored kohtusid ikka. Miks siis panna neid seadust rikkuma? Heaks asjaks peab lõputöö autor pandeemia ajas seda, et üha rohkem räägiti avalikult vaimsetest probleemidest. Ka digipädevused on teinud ühiskonnas suure hüppe. Riik rahastas koole ventilatsiooni parendamiseks või välja ehitamiseks. Toimus digiõppe programmide kohandamine ja ühtlustamine riigi siseselt. Lõputöö autori uuring näitas samu tulemusi, mis teiste maade uuringudki. Noortest kolmandikul on stressi sümptomid, halb uni, toitumise probleemid. On noori, kes ei soovi naasta enam digiõppesse. Need noored väärtustavad päris kontakte, suhtlust eakaaslastega ja uute kogemuste saamist. Leidub ka neid teismelisi, kes jääks distantsõppele meeleldi, sest neil oli mugavam kodus olla ja ise oma õppimisse vajadusel panustada. Samas selles eas noor alles õpib end juhtima ning õigeid otsuseid vastu võtma. Kõik need noored ei ole kindlasti valmis vastutama oma õppeprotsesside eest. Noored vajavad reaalseid kohtumisi, et õppida tundma oma „mina“ ja teiste sina aktsepteerima. Soovitakse ka teha samme iseseisvumise poole. Luua sügavaid suhteid teineteisega. Positiivseks peeti lõputöö autori uuringus seda, et aega oli rohkem, sest õppimisele ei kulutatud nii palju aega. Osad noored leidsid nüüd aega füüsiliseks liikumiseks ja sõpradega aja veetmiseks. Ennem võttis kool ning õppimine kogu nende aja.

SUMMARY

The impact of the pandemic and state of emergency on adolescent mental health.

The aim of this thesis was to determine the mental health of young people during the pandemic, according to their own assessment. In the first chapter, I address Vygotsky and Erikson's developmental theories. I also looked into crisis theory because adolescence is a continuous period of development crises. The pandemic-induced isolation, however, placed young people in a new acute crisis. They were separated from their friends, external environment, and the entire learning model changed. Young people were pushed into their homes, and schools were on distance learning. The young people's world moved to the digital world. These are significant changes for developing teenagers who should enjoy physical contact with their friends and create new relationships with new people. However, teenagers were in the digital media field, and their physical movement decreased. In the second chapter, I analyzed the data obtained from a quantitative study on Google Forms. 163 teenagers aged 11-23 participated in the survey. Most respondents were from Lääne-Virumaa. There were more girls than boys among the respondents, and boys spent more time outside, while girls were behind the digital screen. According to young people's own assessment, their mental health has deteriorated due to the isolation period. We have dozens of children who think about self-harm thoughts daily or often. In the third chapter, the author proposes suggestions and conclusions for preventing similar problems. Young people need to be noticed more, genuinely listened to, and heard. Adolescents' developmental task is to make mistakes and learn from them. Prohibiting something cannot be a developmental obstacle. We still do not know how deep the damage to young people's mental health has been during the pandemic isolation. Continuous follow-up studies are being conducted, and they are compared with the data obtained during the pandemic. Today's data shows that young people are becoming physically more active again. Boys' risk behavior is also decreasing, while girls are taking more significant risks. Three years are a short time when everyone was put in isolation for the first time in the world. We are already dealing with the consequences of mental health, and more resources need to be found to improve young people's mental health.

Thank you!