Erivajadusega lapse tugiisiku vajalikkus ja olulisus Jõhvi valla lasteaedades ja koolis

Lõputöö eesmärgiks oli saada Jõhvi lasteaedade ja põhikooli õpetajate poolt ülevaade erivajadusega lapsest, tema osalusest rühmas/klassis ning ootustest tugiisikule ja tema vajalikkusest. Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks püstitati 3 uurimisküsimust: • Milline on õpetajate arusaam mõistest „erivajadusega laps“? • Millest on õpetajad puudust tundnud, kui tema rühmas/klassis on erivajadusega laps? • Millised on õpetaja ootused tugiisikule? Eesmärgi saavutamiseks vastasid küsimustikule kokku 74 Jõhvi lasteaedade ja Jõhvi Põhikooli õpetajat. Vastuste põhjal koostati analüüs ja sellest tulenevalt järeldused. Mõiste „erivajadusega laps“ seletamisel tulid toime enamus õpetajatest. Teada on, et erivajadusega lapsed võivad olla üksteisest väga erinevad, ning et tegemist on lastega, kes vajavad teistsugust lähenemist ning vastavalt vajadusel kohandusi õppimiseks (näiteks diagnoosiga-, võõrkeelne- ja üliandekas laps). Siit järeldus - abi vajatakse rühmas/klassis väga mitmekülgselt ehk ootused tugiisikule on kõrged. Õpetajad peavad erivajadusega lapsega saama rühmas/klassis esialgu iseseisvalt hakkama, enne kui võimaluse korral määratakse lapsele kõrvale tugiisik. Seega õpetajad võiksid olla koolitatud. Lähtudes töö teemast, siis uuris töö autor, kas õpetajad on osalenud koolitustel, mis aitaksid toime tulla erivajadusega lapsega tavarühmas/klassis. Üks kuuendik vastanut õpetajatest ei ole osalenud koolitusel, mis puudutab erivajadusega lapse toetamist, osalenud. Tegemist ei pruugi tunduda väga suure osaga vastanud õpetajatest, aga sellegi poolest ei ole nii võimalik luua tingimusi kõikidele lastele, mida saaksid luua ülejäänud õpetajad, kes on osalenud koolitusel. Õpetajad, kelle rühmas/klassis on olnud diagnoosiga laps, on kõige enam puudust tundnud tugiisikust. Tugiisikust on puudust tundunud ka need õpetajad, kelle klassis/rühmas ei ole käinud erivajadusega last. Soovitakse rühma/klassi lisatöötajat, et oleks lisa kätepaar, kes tegeleks nende lastega, kellel on käitumisraskused, kuigi diagnoos või otsene erivajadus puudub. Sellest saab järeldada, et asutustes võiksidki olla abiõpetajad, kes oleksid rühmas/klassis selle osa päevast, kui lastel toimub õppetegevus, ehk probleem on suurem, kui lihtsalt diagnoosiga lastele tugiisikute leidmine. Õpetajate ootused tugiisikutele on erinevad, lasteaedade õpetajad kirjeldavad väga laialt, milliseid isikuomadusi oodatakse tugiisikult, aga kooliõpetajate ootused on konkreetsemad. Lasteaia õpetajad kirjeldavad, et tugiisik võiks olla hooliv, tore, abivalmis jne. Kooliõpetajad ootavad rohkem, et tugiisik võiks olla konkreetne, empaatiline ja nõudlik. Sellest saab järeldada, et kuna lasteaialaste puhul on tegemist kuni seitsme aastaste lastega, siis lasteaias õpitakse vähem ja kergemalt selgitatavaid asju kui koolis. See eest koolist vastanud õpetajad annavad lastele ainetunde ehk otsitakse konkreetsete isikuomadustega tugiisikuid, kes suudaksid erivajadusega lapsele erinevaid teemasid lahti seletada. Murekohana selgus, et selliste isikuomadustega ja haridustasemega isikut, mis vastaks õpetajate ootustele, on tugiisikuks väga raske leida. Õpetajad leidsid, et töö on raske, aga palk on väike (töötatakse tunnipalgaga ja käsunduslepinguga), puudub stabiilsus tugiisikule. Mida vanemad on lapsed, seda rohkem tuge õpetajad vajasid ehk lapse kasvades probleemid suurenesid, mitte ei vähenenud. Sellest saab järeldada, et mida varem saab laps abi, seda parem. Lapsele on vaja juba varajases eas tekitada eduelamus ehk tunnet, et ta saab ülesandega hakkama. Sellest tulenevalt on tal tahet edasi õppida ja püüelda. Tänu lapse eduelamusele, on õpetajatel samuti kergem, nad ei pea iga kord last õppimiseks motiveerima. Töö teema on vastanute jaoks aktuaalne, tugiisikute leidmine erivajadusega lapsele ei ole ületähtsustatud ning mõned vastajad tõid täpsustusena välja, et sellest tuleks veel rohkem rääkida. Järeldusena võib välja tuua, et asutuste juhtkonnad võiksid vestelda rohkem oma töötajatega ning panna rõhku tugiisikute leidmisele.

"The necessity and importance of special needs children's support person in kindergartens and a school in Jõhvi Parish." The thesis contains 52 pages; 10 diagrams; 32 sources. Special needs children in regular classes, and the lack of support persons, is an important topic for the author, because the lack of support persons not only affects the special needs children in class, but other participants, including the teachers, as well. Based on the aforementioned, the purpose of the thesis is to evaluate the current situation of a special needs child, their participation in classes, the expectations for, and necessity of support persons from the perspective of kindergarten and school teachers. Three questions have been set to achieve the goal of the thesis: • What is the teacher’s definition of a "special needs child"? • What are the teachers lacking, if they have a special needs child in their class? • What are the teachers’ expectations of a support person? A quantitative approach using a statistical survey is used. The sample consists of kindergarten and school teachers, who share a common goal: to use the appropriate methods to support the development of children, depending on the child’s age. It was revealed that it's difficult to find a support person with traits and the required level of education that matches the expectations of the teachers. The teachers found that the job of a support person is demanding, the pay is low, wages are paid hourly, and they are employed on an authorisation contract. This results in unstability for the support person. The teachers’ responses of the survey showed that the need for a support person increases with special needs children's age. Meaning the severity of problems of special needs children escalates with age. Children need to experience the sense of achievement from an early age. This gives the motivation needed for children to keep on learning and achieve new goals. Children who are motivated to learn also decrease the teachers’ workload, since they do not need to deal with motivating the children as much. It can be concluded that the sooner the child receives the necessary support, the better.