Kinnipeetavate taasühiskonnastamine ja kogukonna suhtumine ühiskonda naasnud endistesse kinnipeetavatesse

Lõputöö probleemiks oli mõista, kui keeruline on kogukonnal endisi kinnipeetavaid enda hulka tagasi võtta, arvestades, et inimestel võivad olla tänu kinnipeetavatega kaasas käivale negatiivsele mainele tekkinud eelarvamused ja hirmud. Teisalt kui raske on endistel kinnipeetavatel uuesti ühiskonda sulanduda. Töö põhieesmärgiks oli analüüsida analüüsida taasühiskonnastamise tõhusust karistuse kandmise ajal ning peale seda ja kogukonna suhtumist ühikonda naasnud endistesse kinnipeetavatesse. Uuring viidi läbi kombineritud meetodiga, kus kvantitatiivse meetodina saadeti kogukonnale aneektküsimustik Google Formsis, mille täitmine oli vabatahtlik ning anoüümne. Küsimustikule vastas 71 inimest, mis oli 16,9% analüüsitava kogukonna elanikest. Kvalitatiivse meetodina viidi läbi kaks intervjuud endiste kinnipeetavatega. Küsimustik ning intervjuud andsid vastused uurimisküsimustele ja täitsid lõputöö eesmärgi. Maslow heaoluteooria aitas analüüsida kogukonna turvatunnet ning armatus- ja kuuluvusvajadust, mis on antud kogukonnas väga hästi esindatud. Samuti analüüsiti töös vangide peamisi vajadusi vanglas läbi Maslow teooria. Bandura sotsiaalse õppimise teooria aitas selgitada seda, kuidas inimesed võivad sattuda tänu lapsepõlves või hilisemas elus kogetule kuritegelikule teele. Sama teooria põhjal selgus, et inimesed, kes on omandanud kriminogeenseid iseloomujooni saavad tänu sotsiaalsele õppele omandada uuesti seadusekuulekaid ning ühiskonnas vastuvõetavaid käitumismustreid. Analüüsist selgus, et kogukonna suhtumine tagasi pöördunud kinnipeetavatesse analüüsitud kogukonna näitel on pigem positiivne. Selle põhjuseks võib olla tugev turvatunne ja kogukonna kokkuhoidvus, küsitluses osalenutest vastas 57 inimest (81,4%), et kogukond on kokkuhoidev ning 69 inimest (97,2%), et kogukond on turvaline. Selgelt tuli välja, et kogukonna suhtumist mõjutab tugevalt endise kinnipeetava minevikus toime pandud kuriteo raskusaste. Mõningad kuriteod on ühiskonna ja inimeste silmis peaaegu andestamatud, näiteks: pedofiilia, seksuaalkuriteod, mõrvad ja jõhkrad vägivallakuriteod. Kogukond arvas, et sellistel inimestel on väga raske muutuda ja isegi kui ollakse valmis muutuma on kogukonnal neid äärmiselt keeruline enda hulka tagasi võtta. Lisaks, mida raskem on olnud kuritegu seda pikem on olnud karistusaeg. Just karistusaeg mõjutab vastajate arvates taasühiskonnastamist, sest mida kauem on inimene eemal viibinud, seda raskem on tal kohaneda ühiskonna ja selles toimunud muutustega. Neile kes on pannud toime kergema kuriteo, selle toime pannud tahtmatult või on kuritegu olnud halbade juhuste kokkulangevus, andestab kogukond kiiremini. Samuti on kogukond valmis toetama neid kes on oma karistuse ära kadnud, sellest õppinud ja järeldusi teinud ning näitavad üles tahet muutuda ja kogukonna osaks olla. Kui endine kinnipeetav tahab ja suudab oma elus keerata uue lehekülje siis kogukonna arvates võiks anda inimesele uue võimaluse ja aidata tal eluga hakkama saada, olles seejuures avatud meelega. Analüüsi põhjal saab järeldada, et inimesed on valmis andestama varasemad vead ja püüavad suhtuda mõistvalt, sest kõik väärivad uut võimalust. Oluline on, et vabanenu oleks oma vigadest õppinud. Kuna taasühiskonnastamine algab juba vanglas, analüüsiti seda läbi intervjuude ja selgus, et kinnipeetavate arvates ei ole vanglas pakutavad sotsiaalsed rehabilitatsiooniprogrammid kuigi tõhusad. Kinnipeetavad kasutavad neid rohkem suhtlemise kui abi saamise eesmärgil. Lisaks ei ole kinnipeetavad valmis end avama suurema rahvahulga ees ja neile võib jääda mulje, et nende muredesse ei suhtuta täie tõsidusega. Kuigi just see aitaks ehk välja selgitada põhjused, miks nad sinna sattunud on ning panna inimesi oma tegude üle järele mõtlema. Analüüsist selgus, et intervjueeritavate arvates on palju efektiivsemad üks-ühele programmid, kus spetsialist tegeleb karistatuga individuaalselt. Seega aitavad vabastamisjärgsed tugiteenused endisel kinnipeetaval paremini sotsialiseeruda ja võibolla oleks siis ka korduvkuritegevus langustrendis. Loomulikult on lõpuks oluline endise kinnipeetava enda tahe muutuda.

The title of this thesis is "Resocialization of Inmates and the community´s attitude towards former inmates who have returned to society". The thesis is 53 pages long and contains 37 sources in Estonian and 4 in English. The topic of the thesis is relevant because in 2022, 25,663 crimes were registered in Estonia, including 11,846 property crimes, 7,708 personal crimes, and 2,984 traffic offenses. Crime has not disappeared from our society, and harsher punishments do not reduce the number of crimes or recidivism, nor does community condemnation. All convicted offenders had reasons for committing the crime, but often inadequate social skills or personal problems affecting their behavior were among them. Convicted offenders should be "re-tuned" during their sentence to avoid committing new crimes after release. Therefore, the process of re-socialization plays a significant role in the prison, where it begins during the punishment period. Nowadays, people are influenced by various social programs, and imprisonment is not the primary or only solution. In addition, the re-socialization process plays a crucial role after being released from prison. Does the former inmate have any relatives, or is the community willing to give them another chance to turn their life around? The aim of the thesis is to analyze the effectiveness of re-socialization during and after the imprisonment, as well as the community's attitude towards former inmates returning to society. To achieve this goal, the following research questions were formulated:

1. What is the community's attitude towards former inmates returning to society?
2. Under what conditions is the community willing to support the return of a former inmate?
3. How do support services in prison and after release contribute to re-socialization?

The analysis revealed that the community's attitude towards former inmates depends largely on the severity of the committed crime. Those who have committed a less severe crime did so unintentionally, or were victims of bad circumstances are forgiven more quickly. The community is also willing to support those who have served their sentence, learned from it, and shown the willingness to change and be part of the community. If a former inmate can turn a new page in life, people believe that they should be helped to cope with life and given a new chance. It is essential that they have learned from their mistakes. Based on the analysis, it can be concluded that re-socialization programs in correctional institutions are not effective, according to those interviewed. Inmates use them more for communication purposes rather than for getting help. In addition, inmates are not ready to open up to a larger crowd, and they may feel that their problems are not taken seriously. Therefore, according to former inmates, post-release programs are more effective. If there were more programs in correctional institutions where a specialist works with an inmate one-on-one, re-socialization could be more effective, and perhaps recidivism would be on a downward trend.