Raskmetallide ühendite sisaldus Eesti mereadrus
| dc.contributor.advisor | Sillaste, Viiu | |
| dc.contributor.advisor | Liina Edesi | |
| dc.contributor.author | Alting, Gerda-Käddi | |
| dc.date.accessioned | 2021-03-17T09:39:12Z | |
| dc.date.available | 2021-03-17T09:39:12Z | |
| dc.date.issued | 2016 | |
| dc.description.abstract | Raskmetallide ühendid satuvad veekeskkonda intensiivse inimtegevuse tagajärjel ning peamiselt paiksetest saasteallikatest nagu tööstustegevus ja reoveepuhastusjaamad. Veekeskkonda sattudes akumuleeruvad raskmetallide ühendid vee-elustikku (kalad, merevetikad) ning võivad sattuda läbi ökoloogilise toiduahela inimeste organismi. Merevetiktaimed moodustavad rannikualadele iga-aastaselt mereadruvallid, mida on kogutud ja kasutatud, kui kodumaist ressurssi, juba ka varasemalt orgaanilise väetisena. Lisaks on mereadru lubatud kasutada mahepõllumajanduses ning seega on äärmiselt oluline, et kasutatav orgaaniline väetis (mereadru) vastaks mahepõllumajandustootmise nõuetele ning oleks ümbritsevale keskkonnale ja inimeste tervisele ohutu. Käesoleva töö eesmärgiks oli anda ülevaade Eesti erinevatelt rannikualadelt pärit mereadru raskmetallide ühendite sisalduse kohta. Üheski mereadru proovis ei ületanud raskmetallide kontsentrastioon keskkonna kvaliteedi piirväärtuseid bentoses. Vastava tulemi põhjal võib öelda, et mereadru kasutamisega ei kaasne ohtu ümbritsevale keskkonnale ega inimeste tervisele. Lähtudes aga mahepõllumajanduses kasutada lubatud orgaanilistele väetistele sätestatud raskmetallide ühendite piirväärtustest võib järeldada, et Kuunsi, Kastna ja Borbby rannast kogutud mereadru on igati sobilik kasutada mahepõllumajanduses orgaanilise väetisena. Kõigis seitsmes analüüsitud proovis jäid Pb ja Hg kontsentratsioonid kehtestatud piirväärtustest madalamateks. Küll aga Klooga-Ranna (Cd - 1,16 mg kg-1), Kalvi (Ni - 25,8 mg kg-1), Atla (Cd - 1,02 mg kg-1) ja Mäebe (Cd - 0,975 mg kg-1) rannast kogutud ning analüüsitud mereadru sisaldas Cd ja Ni ühendeid üle lubatud piirväärtuste (piirväärtused vastavalt 0,7 mg kg-1 ja 25 mg kg-1) ning soovitatavalt ei ole nendest piirkondadest korjatud mereadru kasutamine mahepõllumajanduses sobilik. Kehtestatud piirväärtuste ületamised ei olnud väga kõrged, kuid sellegipoolest märkimisväärsed. Kasutades orgaanilise väetisena Eestist kogutud mereadrumassi, oleks täiendavalt vajalik uurida, millistes kontsentratsioonides raskmetallide ühendid kanduvad erinevatesse taimedesse. Mahepõllumajanduse seaduse kohaselt on merevetikate kasutamine orgaanilise väetisena lubatud, kuid seaduses ei ole nende kohta sätestatud eraldi raskmetallide ühendite piirväärtuseid. Antud töö tulemustest saab järeldada, et raskmetallide piirväärtuste kehtestamine merevetikates oleks äärmiselt oluline ja vajalik, sest erinevatest piirkondadest pärit mereadrumassi raskmetallide ühendite kontsentratsioon oli väga varieeruv ning ületas seadusandluses reguleeritud mahepõllumajanduses kasutada lubatud orgaanilistes väetistes sätestatud raskmetallide ühendite piirväärtuseid. Lisaks on erinevate uurimustööde põhjal tehtud kindlaks, et merevetikatesse kontsentreerunud raskmetallide ühendid kanduvad edasi taimedesse (aedsalat, punapeet, porgand ja spinat), jõudes seeläbi inimeste organismi. Läbiviidud uuringu põhjal ei ole võimalik terviklikult ja üldistavalt Eesti rannikualadele kanduva mereadru raskmetallide sisaldust hinnata, kuna seitse mereadru proovi ei ole kindlasti piisav hulk põhjalike järelduste tegemiseks. Oluline oleks jätkata ka järgnevatel aastatel mereadru raskmetallide ühendite sisalduste uurimisega, et saada terviklikum ülevaade Eesti erinevate rannikualade mereadru kohta ning lisaks selgitada välja reostuse täpsemad põhjused. Erinevate õigusaktidega on sätestatud piiranguid, et ohjata raskmetallide ühendite sattumist keskkonda. Tuleb tõdeda, et ainuüksi kontrollimeetmetest tihtipeale ei piisa, et vähendada raskmetallidest tulenevat reostuskoormust keskkonda. Tihtipeale ei jõua järelevalveasutused (keskkonnainspektsioon, toiduamet) kõikide nõuete täitmist kontrollida (Hg kontsentratsioon kalades). Seega on väga oluline selgitada erinevatele osapooltele, milliseid raskmetallide ühendeid keskkonnas leidub, kuidas need tekivad ja keskkonda satuvad ning millist ohtu need võivad põhjustada. | et |
| dc.description.abstract | Heavy metal components end up in the aquatic environment due to intensive human activities and mainly originate from local pollution sources such as industrial activity and waste water treatment plants. Once in the water, heavy metals accumulate in the biota inhabiting the body of water (e.g. fish and seaweed) and can reach humans via the ecological food chain. Seaweed gets washed ashore every year and forms little embankments along the coastline. This has historically been collected and used (as a domestic resource) as organic fertiliser. Seaweed is also permitted in organic farming, making it extremely important that the available organic fertiliser (i.e. the seaweed) meets the requirements of organic farming and does not harm the environment or people’s health. The goal of this study is to present an overview of the heavy metal content of seaweeds collected from coastal regions of Estonia. The study is based on the results of a project conducted by the Estonian Crop Research Institute in 2015 entitled “Overview of the possibilities of use of alternative soil improvers and technologies in organic agriculture”. In addition, the author had the opportunity to participate in different project activities and works. As part of the project, seaweed samples were collected from coastal regions all over Estonia – from the mainland and also from the islands of Saaremaa, Ruhnu and Vormsi. The analyses to determine the content of heavy metals in the samples were carried out in the Agricultural Research Centre (ARC) laboratory for residues and contaminants. The results showed that none of the seaweed samples contained a higher concentration of heavy metals than the environmental quality limits set for benthos. Based on this, it can be said that using seaweed poses no danger to the surrounding environment or to people. Looking at the permissible limits of heavy metal compounds in organic fertilisers for organic farming, it can be concluded that seaweed collected from the shore in Kuunsi, Kastna and Borbby is well-suited to this kind of use. Pb and Hg concentrations were below the limit in all of the samples that were analysed. However, analysis of the seaweed samples from Klooga-Ranna (Cd - 1.16 mg kg-1), Kalvi (Ni - 25.8 mg kg-1), Atla (Cd - 1.02 mg kg-1) and Mäebe (Cd - 0.975 mg kg-1) revealed Cd and Ni content above the permissible limits. Seaweed collected from these areas should not be used in organic farming. According to the Organic Farming Act, seaweed can be used as organic fertiliser, but the act does not specify permissible limits for heavy metal components. Based on the results of this study, it can be said that it would be very beneficial and indeed necessary to set permissible limits for the heavy metal content of seaweed, since the concentration of such components in seaweed collected from different locations varied greatly and exceeded the limits laid down in regulations concerning the use of organic fertilisers in organic farming. It is important that the heavy metal content of seaweed continue to be monitored. | en |
| dc.identifier.uri | https://dspace.tktk.ee/handle/20.500.12863/1499 | |
| dc.language | et | |
| dc.publisher | Tallinna Tehnikakõrgkool | |
| dc.subject.classification | Environmental Technology | en |
| dc.subject.classification | Keskkonnatehnoloogia | et |
| dc.subject.other | Keskonnatehnoloogia ja -juhtimine | et |
| dc.subject.other | Environmental Technology and Management | en |
| dc.title | Raskmetallide ühendite sisaldus Eesti mereadrus | |
| dc.title.alternative | Heavy Metals Concentration in Estonian Seaweeds | |
| dc.type | thesis | en |
| dc.type | lõputöö | et |