Lapsendamise protsess Eestis ja sellega seotud keerukused

Armastus ja turvatunne kuuluvad kõikide inimeste baasvajaduste hulka. Kui need vajadused on rahuldamata, siis ei mõtle inimesed enesearengust, karjäärist, eneseteostusest ja tunnustusvajadusest. Paljud leiavad armastuse ja turvatunde pere loomise kaudu. Klassikaliselt on lapsed tähtis perekonna osa. Kuid on juhtumeid kui inimesed ei ole võimelised bioloogiliselt lapsi saama. Siis on neil võimalik pakkuda hoolduspere või lapsendada laps. Töö autor keskendus selles töös lapsendamise protsessile Eestis. Lapsendamine on keeruline ja aeganõudev protsess. Sellesse on kaasatud erinevad süsteemid, seetõttu autor võrdles lapsendamise protsessi Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooriaga ja Maslow motivatsiooniteooriaga. Maslow teooria näitab kui suurt rolli mängib lapsendamise puhul motivatsioon, motivatsioon kinkida armastust ja turvatunnet ning saada tunnustust. Bronfenbrenneri teooria järgi peavad lapse heaolu tagamiseks kõik teda ümbritsevad süsteemid toimima koostöös. Lõputöö eesmärgiks oli Sotsiaalkindlustusameti spetsilistide abiga analüüsida lapsendamise protsessi ja sellega seotud keerukusi. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, see meetod võimaldas suhelda spetsialistidega veebikeskkonnas videovahendusel, suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil, kuid jättis vabaduse vestluse vektorit muuta ja vaadelda probleemi laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril uurida antud teemat. Intervjuude käigus selgus, et lapsendada soovijaid on Eestis palju, kuid lapsi, keda saab lapsendada on palju vähem, seetõttu võib lapsendamise protsess võtta aega aastaid, kuna lapsele valitakse sobiv pere mitte perele sobiv laps. Lapsendada saab ainult orbu või last, kelle bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Selliseid lapsi viibib asendushooldusel vähe. Läbiviidud uuringu käigus selgus, et tihti asendushooldusele suunatud laps jääb asutusepõhisele hooldusele, kuna kohalikud omavalitsused ei pöördu tagasi tema juhtumi poole. Seaduse kohaselt peaksid lastekaitsetöötajad külastama asendushooldusel viibivat last vähemalt kaks korda aastas, see annab võimaluse hinnata, kas ajaga on midagi muutunud. Kui lapse bioloogilised vanemad ei tunne lapse vastu huvi, siis saaks kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse täielikku ära võtmist, mis võimaldaks otsida lapsele uus pere. Kuid lastekaitsetöötajad Eestis on nii ülekoormatud, et neil puudub ajaline ressurss, et tegeleda iga juhtumiga nii põhjalikult. Samuti tõid intervjueeritavad välja, et Eesti kohtusüsteem võtab bioloogilistelt vanematelt hooldusõiguse täielikult ära väga harva, pigem antakse bioloogilistel vanematel võimalus muutuda. Autor leidis, et lapsendamise põhiliseks motivatsiooniks on see, et inimesed ei saa ise bioloogiliselt lapsi. Kuid tänapäeva noored (20-30-aastased) soovivad lapsendada missioonitundest. Nad on seisukohal, et nad ei soovi oma bioloogilisi lapsi saada, kuna maailmas on nii palju õnnetuid lapsi, kellele on vaja pakkuda hoolt ja armastust ning nad soovivad seda teha. Intervjuudest selgus ka fakt, et inimesed siiani ei tee vahet hooldusperel ja lapsendajaperel. Tihti pöördutakse spetsialistide poole lapsendamise sooviga, kuid vestluse käigus selgub, et ollakse valmis ka hoolduspere pakkuma. See näitab, et teavitustöö ei ole piisav. Praeguse seisuga tegeleb teavitustööga Sotsiaalkindlustusamet, kuid ametnike sõnul nad sooviksid, et selle rolli võtaksid ka kohalikud omavalitsused, sest siis see jõuab suurema hulga inimesteni ja on isiklikum. Üheks väga oluliseks kriteeriumiks, mida hinnatakse lapsendajate puhul, on tugivõrgustik. Eriti see puudutab üksinda lapsendajaid. Tugivõrgustiku olemasolu tagab kindlustunde selles, et laps ei satu taas traumeerivasse olukorda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond, kuid kui oma bioloogiline pere ei suuda lapsele pakkuda armastust ja turvatunnet, siis peab lapse nii ruttu kui võimalik suunama asendushooldusteenusele ja see peaks olema perepõhine mitte institutsionaalne. Enne selle lõputöö kirjutamist oli autor veendunud, et inimesed pöörduvad väga vähe just lapsendamise sooviga. Samuti oli autor arvamusel, et vaatamata sellele, et seaduse järgi võib last lapsendada ka üksi elav isik, on neid juhtumeid vähe. Need arvamused said ümber lükatud. Lõputöö näitas, et lapsendada soovijaid on palju rohkem kui lapsendamiseks vabu lapsi ning üksinda lapsendajatesse suhtutakse võrdselt nendega, kes lapsendavad kahekesi. Umbes pooled lapsendamise avaldused tulevad üksi elavatelt isikutelt. Samuti aitas see lõputöö näha meie sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, mille kallal tulevased sotsiaaltöötajad võiksid tööd teha. See süsteem vajab täiendamist ja muutmist, kuid see on suur töö, mida peab tegema nii riiklikul kui kohalikul tasemel koostöös.

Love and a sense of security are among the basic needs of all people. If these needs are unmet, then people do not think about self-development, career, self-realization and the need for recognition. Many find a sense of love and security through the creation of a family. Classically, children are an important part of the family. But there are cases when people are not able to have children biologically. Then they have option to adopt a child. In this work, the author of the work focused on the adoption process in Estonia. Adoption is complicated and time-consuming process. Different systems are involved in it, therefore the author compared the adoption process with Urie Bronfenbrenner's ecological systems theory and Maslow's theory of motivation. Maslow's theory shows how much of a role motivation plays in adoption, the motivation to give love and a sense of security, and to gain recognition. According to Bronfenbrenner's theory, in order to ensure the well-being of the child, all the systems around him must work in cooperation. The aim of the research was to analyse the adoption process and the difficulties with the help of the specialists of the Social Insurance Board. To conduct the study, the author used a qualitative method – semi-structured interviews, this method made it possible to communicate with specialists in an online environment, direct the conversation using prepared questions, but left the freedom to change the vector of conversation and look at the problem more broadly. In the research, research tasks were set that helped the author to study the given topic. During the interviews, it turned out that there are many people who want to adopt children in Estonia, but there are not so many children who can be adopted, therefore the adoption process may take years, since a suitable family is chosen for the child, and not a child suitable for the family. Only an orphan or a child whose biological parents have been deprived of full custody can be adopted. The research found that a child who is often placed in foster care remains in institution-based care because local authorities do not turn back to his or her case. By law, child welfare workers should visit a child in foster care at least twice a year, this provides an opportunity to assess whether anything has changed over time. If the child's biological parents have no interest in the child, a full deprivation of custody could be requested through the court, which would allow the child to seek a new family. However, child protection workers in Estonia are so overwhelmed that they do not have the time resources to deal with each case so thoroughly. The interviewees also pointed out that the Estonian judicial system very rarely takes custody of biological parents entirely, rather biological parents are given the opportunity to change. The author found that the main motivation for adoption is that people cannot have children biologically on their own. But today's young people (20-30 years old) want to adopt out of a sense of mission. They are of the opinion that they do not want to have their biological children, because there are so many unhappy children in the world who need to be provided with care and love, and they want to do so. The interviews also revealed the fact that people still do not distinguish between a foster family and an adoptive family. Specialists are often approached with a desire for adoption, but during the interview it becomes clear that they are also ready to offer a foster family. This shows that communication is not enough. As of now, the Social Insurance Board is engaged in information work, but according to officials, they would also like local governments to take on this role, because then it reaches a larger number of people and is more personal. One very important criterion that is assessed in the case of adoptive parents is the support network. This is especially true for single adoptive parents. Having a support network ensures confidence that the child will not find himself in a traumatic situation again. In summary, it can be said that the family is the best environment for a child to grow up, but if one's own biological family cannot provide the child with love and a sense of security, then the child must be referred to foster care as soon as possible, and this should be family-based, not institutional. Before writing this thesis, the author was convinced that people turn very little precisely to the desire for adoption. Also, the author was of the opinion that, despite the fact that, according to the law, a child can also be adopted by a person living alone, there are few such cases. These opinions were refuted. The thesis showed that there are many more people who want to adopt than children who are free to adopt, and single adoptive parents are treated equally with those who adopt together. About half of adoption applications come from individuals living alone. This thesis also helped to see the bottlenecks in our social system that future social workers could work on. This system needs to be improved and changed, but it is a great job that needs to be done in cooperation at both national and local level.