Naturaalse naha alternatiivid rõivatööstuses

Naturaalne nahk on hinnatud materjal, mille peamiseks eeliseks on vastupidavus ja tugevus. Tulenevalt naturaalse naha tootmisega seotud põllumajanduse ja keskkonnaalastest probleemidest on rõivatööstus välja töötanud erinevaid alternatiivseid materjale. Lõputöö uuringusse valis autor alternatiivsed materjalid, mis ei sisalda loomseid saaduseid, on sobilikud kasutamiseks rõivatööstuses ja mille kohta leidus piisavalt informatsiooni. Lõputöö eesmärk oli uurida alternatiivsete materjalide eeliseid ja puuduseid võrreldes naturaalse nahaga. Autor püstitas kaks uurimisküsimust, millega soovis teada saada, milline on alternatiivsete materjalide jätkusuutlikkus võrreldes naturaalse nahaga ja millised on tarbijate teadmised alternatiivsete materjalide osas. Vaatamata asjaolule, et sõna nahk kasutatakse laialdaselt väga paljude sõnade kõrval nagu näiteks sünteetiline nahk või vegan nahk, kehtib Euroopas standard, mille kohaselt ei ole lubatud sõna nahk kasutada millegi muu kui naturaalse naha puhul. Seetõttu rakendas autor töös nahka alternatiivsete materjalide liitena ainult tarbijaküsitluses, andes tarbijatele võimaluse materjali paremini ära tunda. Uuringu käigus võeti lähemalt vaatluse alla kaheksa erinevat alternatiivset materjali, millest viis on taimepõhised (Piñatex, Desserto, Fruitleather, Appleskin ja Vegea) ja kolm seenepõhised (Muskin, Mylo ja Reishi). Uuringu tulemusena selgus, et materjalide peamine eelis naturaalse naha ees on keskkonnasõbralik tootmisprotsess. Läbivaks teemaks on, et alternatiivsete materjalide tootmisel ei kasutata lisaressursse nagu lisamaad, -vett ja -energiat. Enamuse alternatiivsete materjalide tootmisel ei kasutata kemikaale nagu seda tehakse naturaalse naha kroomparkimisel. Kõikide taimepõhiste materjalide puhul peale Desserto kasutatakse tootmiseks puuviljajäätmeid, mis on positiivne näide ringmajanduse põhimõtetest. Samuti on kõigi alternatiivide süsiniku jalajälg palju väiksem kui naturaalse nahal, v.a Mylo, mille kohta puuduvad usaldusväärsed andmed. Alternatiivsete materjalide peamisteks puudusteks on nende sünteetilise aine sisaldus, madal tõmbetugevus ja seeläbi madalam eluiga. Kaheksast käsitletud materjalist kuus sisaldab endas sünteetilisi aineid, kõige sagedamini esinev aine on polüuretaan. 100% naturaalse koostisega materjalideks osutusid seenepõhised materjalid Muskin ja Reishi, millel on ühtlasi ka kõige keskkonnasõbralikum tootmisprotsess, madalam süsiniku jalajälg ja mis biolagunevad looduslikus keskkonnas. Vaatamata sellele on need materjalid väga paksud ja neil on võrreldes teistega kõige nõrgem tõmbetugevus. Kõige tugevamaks materjaliks osutus Desserto, mille tõmbetugevus on teistest kordades suurem, kuid mis jääb siiski alla naturaalsele nahale. Lõputöös käsitletud teoreetilise materjali analüüsi tulemusena selgus, et töös käsitletud materjale on läbivalt kommunikeeritud kui jätkusuutlikumaid alternatiive naturaalsele nahale. Jätkusuutlikkus on kompleksne termin, mida ei saa vaadelda kui ühtset tervikut ja seda on oluline hinnata erinevatest aspektidest. Seetõttu hindas ka autor materjalide jätkusuutlikkust nende erinevatest külgedest. Uuringu tulemusena selgus, et kuigi töös käsitletud materjalide tootmisprotsess võib olla keskkonnasõbralik ja jätkusuutlik, ei ole tugevus ja vastupidavus võrreldav naturaalse nahaga ning seeläbi ei saa neid materjale pidada jätkusuutlikumateks alternatiivideks. Tarbijate teadmised ja hoiakud töös käsitletud materjalide osas tulenevad suuresti sellest, milline kokkupuude neil antud materjalidega olnud on. Teoreetilises osas selgus, et terminit vegan nahk kasutatakse segamini nii loodusliku päritoluga alternatiivide kui ka sünteetiliste alternatiivide puhul. Ühendkuningriikide tarbijaküsitluse tulemused näitasid, et tarbijate jaoks on see termin segadusse ajav. Sama uuriti ka Eesti tarbijatelt, küsitluse tulemused näitavad, et kuigi Eesti tarbijad arvavad ennast olevat tuttavad terminite vegan nahk ja looduslik naha alternatiiv, on terminid nende jaoks samuti segased ja materjalide koostis ei ole nende jaoks päris selge. Tarbijate jaoks osutusid kõige tuttavamateks materjalideks ananassinahk ja seenenahk. Infoallikate läbitöötamisel selgus, et ananassinahk on üks pikemat aega turul olnud materjale ja selle kohta leidus ka väga palju informatsiooni, mis võibki olla põhjuseks, miks ananassinahka rohkem teatakse. Kuigi infot alternatiivsete materjalide ja toodete kättesaadavuse kohta kaubanduses ei osanud valdav enamus hinnata, hindas üsna suur osa tarbijatest nende kättesaadavust skaalal rahuldav kuni väga halb. Vaatamata vähesele teadlikkusele on siiski 77% tarbijatest huvitatud alternatiivsete materjalide osas rohkem teada saama. Kuigi 47% tarbijatest nõustus osaliselt, et moebrändid peaksid alternatiivsete materjalide arendamise ja kasutamise seadma prioriteediks, mis aitaks vähendada naturaalse naha keskkonnamõju, nõustus 70% tarbijatest, et laialdasem alternatiivide kasutuselevõtt aitaks siiski vähendada nõudlust naturaalsest nahast toodete järele. Tarbijad võivad pooldada alternatiivsete materjalide laialdast kasutuselevõttu, sest neile võib olla jäänud justkui mulje, et loodusliku päritoluga alternatiivid on keskkonnasäästlikum või jätkusuutlikum variant. See arvamus võib otseselt seotud olla ettevõtete turundustrikkidega, kus ökomärgiseid kasutatakse müügiargumentidena, et jätta tootest keskkonnasõbralikum mulje. Sellist olukorda, kus tarbijaid üritatakse eksitada, nimetatakse üldlevinult rohepesuks. Kuna probleem on aastate jooksul süvenenud, on Euroopa Liit välja töötanud regulatsioonid, mis piiravad selliseid tegevusi, kaitstes tarbijate huve. Autor on toonud välja, et pidevalt uute alternatiivsete materjalide väljatöötamise asemel, võiksid ettevõtted panustada rohkem olemasolevate materjalide omaduste arendamisse, et need suudaks konkureerida naturaalse nahaga. Teiseks oluliseks suunaks on naturaalse naha tootmisega seotud probleemide leevendamine. Selleks on autor pakkunud välja, et näiteks kroomparkimine, mis tekitab olulisi keskkonna- ja terviseprobleeme, võidaks asendada taimparkimisega. Samuti on autori arvates oluline roll tarbijatel, kes peaks mõtlema jätkusuutlikumate tarbimisotsuste tegemisele. Antud uurimistöö põhjal on võimalik teha edasisi süvendatud uuringuid töös käsitletud materjalide kohta. Süvendatud uuring võimaldab uurida materjalide omadusi veelgi põhjalikumalt, nagu näiteks oleks hea testida antud materjale just rõivatööstuses kasutamise eesmärgil. Süvendatud uuringutes võiks teostada ka põhjalikuma keskkonnamõju hindamise erinevate alternatiivsete materjalide tootmisel ja kasutamisel. See võimaldab paremini mõista nende materjalide ökoloogilist jalajälge, aidata kaasa jätkusuutlikumate valikute tegemisele.

In today’s rapidly changing and developing society, consumer awareness and interest in environmental issues have significantly increased. There is a growing understanding that consumption choices play a crucial role in environmental conservation, leading to greater attention to product origins and environmental impacts. This rise in environmental consciousness has increased the demand for eco-friendly products and services. Consumers are actively seeking ways to alter their consumption habits to reduce their ecological footprint and contribute to a sustainable future. One prominent issue is the environmental and agricultural problems associated with natural leather production, prompting the clothing industry to develop new and innovative solutions using alternative materials. The thesis titled "Alternatives to Natural Leather in the Clothing Industry" employs both qualitative and quantitative research methods, including data source analysis and surveys. The qualitative research is divided into theoretical and empirical parts. The theoretical section addresses the problems associated with natural leather production and various aspects of sustainable development. In the empirical section, the author examines different alternative materials, selecting those that meet the following criteria: non-animal origin, suitability for use in the clothing industry, and availability of sufficient information for analysis. The suitability for clothing industry use is assessed based on whether the material has been previously used in garment production or has corresponding manufacturer explanations. The study examines eight alternative materials, five plant-based (Piñatex, Desserto, Fruitleather, Appleskin, and Vegea) and three mushroom-based (Muskin, Mylo, and Reishi). To understand consumer perceptions and preferences regarding alternative materials, a quantitative survey was conducted among Estonian consumers. The survey results provide insights into consumer awareness and attitudes towards the materials discussed in the study. Despite the widespread use of terms like synthetic leather or vegan leather, European standards prohibit using the term leather for anything other than natural leather. Therefore, in the thesis, alternative materials are referred to as leather alternatives only in the consumer survey to aid recognition. The main advantage of these materials over natural leather is their environmentally friendly production process. They typically do not require additional resources like extra land, water, and energy, and most do not use chemicals common in traditional leather tanning. Plant-based materials often utilize fruit waste, exemplifying circular economy principles, and have a much lower carbon footprint, except for Mylo, which lacks reliable data. The main drawbacks of alternative materials include their synthetic content, lower tensile strength, and shorter lifespan. Six of the eight materials contain synthetic substances, commonly polyurethane. Muskin and Reishi are 100% natural, with the most environmentally friendly production processes, lower carbon footprints, and natural biodegradability, but they are thick and have the weakest tensile strength. Desserto is the strongest but still falls short of natural leather's durability. The theoretical analysis reveals that the discussed materials are consistently presented as more sustainable alternatives to natural leather. However, sustainability is a complex term that must be assessed from various perspectives. The study concludes that while the production processes of these materials may be environmentally friendly and sustainable, their strength and durability do not match natural leather, limiting their potential as sustainable alternatives. Consumer knowledge and attitudes toward the materials largely depend on their previous exposure. The term "vegan leather" is often confused with both natural-origin and synthetic alternatives. Survey results from UK consumers show this confusion, which was also evident among Estonian consumers. While most respondents felt familiar with the terms vegan leather and natural leather alternatives, they found the materials' compositions unclear. Pineapple leather and mushroom leather were the most recognized materials, likely due to their longer market presence and more available information. Despite limited awareness, 77% of consumers expressed interest in learning more about alternative materials. Although 47% of consumers agreed that fashion brands should prioritize developing and using alternative materials to reduce natural leather's environmental impact, 70% believed that broader adoption of alternatives would reduce demand for natural leather products. Consumers may support the widespread use of alternative materials, perceiving natural-origin alternatives as more environmentally friendly, potentially influenced by marketing strategies employing eco-labels. The author suggests that instead of continuously developing new alternative materials, companies should focus on improving the properties of existing ones to compete with natural leather. Addressing issues related to natural leather production, such as replacing chrome tanning with vegetable tanning, is also recommended. Consumers play a crucial role in making more sustainable consumption choices. Further in-depth studies on the discussed materials' properties, environmental impacts, and practical use in the clothing industry are recommended to better understand their ecological footprints and aid sustainable decision-making.