Intellektipuudega inimeste arusaam oma eluilmast ja sotsiaalteenusel osalemisest

Lõputöö eesmärk oli uurida intellektipuudega inimeste tähenduslikku maailma ehk eluilma. Samuti seda, kuidas nad sotsiaalteenuseid ja nende pakkumist aduvad. Lõputöö eesmärgist ajendatuna püstitas autor kolm uurimisküsimust. Esiteks, kuidas intellektipuudega inimesed kirjeldavad ja mõistavad iseennast ja oma argielu. Teiseks, kuidas intellektipuudega inimesed käsitavad neile pakutavaid toetavaid teenuseid ja neid abistavaid inimesi. Kolmandaks, kuidas pakutavad teenused haakuvad intellektipuudega inimese eripära, eluilma ja igapäevase eluga. Et uurimisküsimustele vastused leida, viis töö autor läbi poolstruktureeritud intervjuud intellektipuudega inimeste valimisse kuuluvate isikutega ning jälgis neid nende harjumuspärases ümbruses. Töö teoreetilises osas tutvustab autor eluilmakeskset lähenemist sotsiaaltöös. Samuti kirjeldab intellektipuudega inimeste argipäeva. Töö autor annab ülevaate ka intellektipuudega inimeste igapäevast toimetulekut toetavatest teenustest. Ühtlasi töö autor tutvustas ka erihoolekandeja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Intellektipuudega inimeste arusaamad erihoolekande ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenustest on üsna sarnased. Lõputöö tulemusena jõudis töö autor järgmistele järeldustele: 1. toetavate teenustega haakub intellektipuudega inimesel esmajoones päevakeskus, kus leiavad aset eri liiki arendavad tegevused; 2. intellektipuudega inimese argipäev ja eluilm koosneb nagu kõigil inimestel tavasuhtlemisest, vaba aja veetmisest ja lemmiktegevustest; 3. intellektipuudega inimeste teadmised on pärit kogemustest; 4. intellektipuudega inimese igapäevaelu oskused tulenevad sellest, mida talle on koduses olustikus või toetavate teenuste käigus pakutud ja selgeks tehtud. Uurimuse tulemused näitavad, et intellektipuudega inimeste arvates on argielus hakkama saamiseks vaja osata järgmist:50 • raha kasutamist; • toiduvalmistamist; • poes käimist; • tööl käimist; • majapidamisega seotud toiminguid. Intellektipuudega inimesed pidasid argielus väga tähtsaks suhteid pereliikmete ja sugulastega. Samuti lävimist oma sõprade, juhendajate, tugiisikute ja erinevate spetsialistidega. Isikuomadustest ja eripäradest tulenevalt võivad intellektipuudega inimesed vajada abi ja toetust info kommunikeerimisel ja suhtlemisel teiste inimestega (näiteks ametnikega ja teiste spetsialistidega). Arvestades intellektipuudega inimeste eluilma, on sotsiaaltöös nendega suheldes oluline mõista, mis on nende tunnete, terviseprobleemide ja loomuse taga. Samas mis põhjustab neile raskusi ja katsumusi. Tuleks välja uurida, kuidas on nende eluilmas võimalik vajalikke tingimusi parandada ja täiustada.Ühtlasi mil moel saaks intellektipuudega inimestel aidata luua suhteid, mis toovad nende ellu rohkem rõõmu. Mismoodi kaasata neid ühiskondlikku ellu ning tagada neile võrdsed võimalused eneseharimiseks õppimise ja töötamise toel. Uurimuse tulemused tõstsid samuti esile, et intellektipuudega inimese hindamisel on vaja põhjalikumalt keskenduda ja fakte kontrollida. Mõni inimene vajab hindamisel kindlasti ka juhendaja või tugiisiku juuresolekut. See pakub neile julgust ning kindlustunnet. Intervjuuks ettevalmistamisel ei tohiks oletada, et intellektipuudega inimene avab end kohe esimesel kohtumisel võõraga. Samuti võib ta esitatud keerukamatele küsimustele vastata väga lühidalt, pakkudes ebapiisavat infot. On oht, et ta hindab oma võimeid üle ning intervjuu tulemus saab vale ja ebareaalne. Kohtudes uurimuses osalejatega mitmel korral, täheldas töö autor, et hindamised, mille ta viis läbi esimest korda, andsid palju lünklikumaid ja pinnapealsemaid tulemusi kui mitu korda läbi viidud intervjuud. Intellektipuudega inimene ei ava end esimesel kohtumisel võõraga. Usaldussuhe ja mõistmine, mis võimaldavad saada kätte rohkem informatsiooni, tekivad alles pikema aja jooksul, pärast mitut kohtumist. Intervjuul on tähtis lähtuda intellektipuudega inimese individuaalsusest ja eripärasusest.51 Järeldusena võib töö autor esile tuua asjaolu, et intellektipuudega inimesega suheldes isikukesksusest lähtudes on tähtis püüda siseneda tema eluilma. Vajalik on empaatiatunne, oskus astuda tema kingadesse ja mõista tema eluolu. Isikukeskne lähenemine võimaldab tegelda inimesega tema argipäeva kontekstis. Lähtealuseks peab olema see, kuidas inimene ise enda elu näeb ja lahti mõtestab. Ühtlasi on see niinimetatud teemantmudelina käsitatava eluilmakesksuse peamine kontseptsioon – inimene on tervik, seega peab tegelema teemandi iga tahuga. Intellektipuudega inimesed ei mõtle päevakeskuses käimisest ja seal nendega tegelemisest kui teenuse pakkumisest ja kasutamisest. Pigem võtavad nad seda kui ajaveetmis- ja suhtlemisvõimalust. Neile on see koht, kus tehakse kindlaks kujunenud tegevusi. Samas väitsid intervjueeritavad, et neile meeldib päevakeskuses käia ja tunda seal tegutsevate abistavate inimeste toetust. Nende sõbrad igapäevaelus on päevakeskuse teised kliendid. Uurimuse käigus sai lõputöö autor vastuse kõigile püstitatud uurimisküsimustele. Ta leiab, et uurimistöö tulemused annavad intellektipuudega inimestega tegelevatele spetsialistidele uusi ja huvitavaid teadmisi. Samuti arusaama sellesse kategooriasse kuuluvate inimeste eluilmast, kogemustest ning teenuste ja abistavate inimeste käsitamisest. Töö autor loodab, et käesolev uurimistöö juhib sotsiaaltöö spetsialiste kasutama enam eluilmakeskset lähenemist. Lõputöö eesmärk ja ülesanded said autoril täidetud. Uurimistöö tulemustest võivad kasu saada sotsiaaltöö spetsialistid ja teenuse pakkujad. Eluilmakeskne lähenemine sotsiaaltöös intellektipuudega inimesi toetades ja abistades on väga tähtis. See näitab, et pidevalt on vaja keskenduda inimeste erisugustele enesetõlgendustele ja tegutsemismustritele. Rohkem tähelepanu peaks pöörama intellektipuudega inimestele, nende probleemidele ja võimalustele nii ühiskondlikus kui ka individuaalses eluolus.

The thesis title: "Awareness that people with intellectual disabilities have about their lifeworld and being on a social maintenance." The volume of the thesis is 58 pages. Various literary sources are used on 46 pages. 1 questionnaire has been developed for the interview. This topic is relevant because the concept of the lifeworld is the starting point for daily work with clients (Grunwald and Thiersch, 2009). The thesis is based on a qualitative research method. Semi-structured interviews were conducted during data collection. Six people with intellectual disabilities, who receive special care, took part in this research. The aim of the thesis is to understand the life of people with intellectual disabilities and how they interpret social services based on personal experience. To achieve the goal, the following tasks were set: • to consider the theoretical basis of this topic; • to find out how people with intellectual disabilities perceive themselves and their daily life; • to understand how people with intellectual disabilities feel about the social services they get and people who help them; • to review how the services relate to the peculiarities and daily life of a person with intellectual disabilities. The research showed that the knowledge of people with mental disabilities is the result of their experience. Daily living skills are related to what people are taught at home or through supportive services. Therefore, it is important to provide them with equal opportunities for self-development giving them study and work support. Key words: social work, the concept of the lifeworld, intellectual disabilities, providing opportunities.