Ehitusjääkide korduskasutusse võtmise võimalused

Lõputöö eesmärk oli uurida ehitusel tekkinud ehitusjääkide eraisikutele ära andmise võimalusi. Eesmärgi saavutamiseks viidi läbi uuring ehitusettevõtete seas, et välja selgitada, mis ehitusjääke neil tekib ja kas ning mis tingimustel nad oleksid nõus neid jääke eratarbijatele loovutama. Kõigepealt on töö teoreetilises osas välja toodud jäätmehierarhia, mis selgitab vajaduse ehitusjääkidega tegelemiseks. Esimese astmena on jäätmehierarhias välja toodud jäätmetekke vältimine. Ehitusjääkide korduskasutusse suunamine on üks viis seda teha. Järgnevalt on läbi Jäätmeseaduse erinevate paragrahvide jõutud järeldusele, et seadus soodustab korduskasutust ning sellega tuleb tegeleda. Jäätmearuandluse infosüsteemist saadud koondandmetest selgus, et ehitus- ja lammutusjäätmeid tekkis Eestis aastal 2020 kokku 2 921 931 tonni, mis on küllaltki suur kogus, et sellele tähelepanu pöörataks. Nende jäätmete kogutekke hulgas võib olla materjale ja tooteid, mis ei peaks olema jäätmed vaid jäägid. Jäätmeid tuleb ehitusettevõtetel koguda tekkekohas liigiti, see peaks andma hea ülevaate sellest, mis sinna satub ja kui paljud nendest materjalidest on jäägid. Jäägid saaks võtta korduskasutusse, vähendades läbi tegevuse jäätmeteket. Uuritust selgus, et sellise tegevusega seni ei ole väga tegeletud kui, siis väga vähesel määral. Pigem suunatakse materjale ringlusesse, et sellest uus tooraine valmistada. Ringlusesse suunamine ei ole alati majanduslikel põhjustel otstarbekas. Vajadus ehitusjääkidega tegelemiseks on olemas, seda näitas ka eraisikute huvi. Eraisikud soovisid teada, kas ehitusettevõtjad oleksid nõus ehitusjääke ära andma eraisikutele tasuta. Eesmärgi saavutamiseks viidi ehitusettevõtjate seas läbi uuring. Uuringust selgitati välja, kas ehitusettevõtetel tekib ehitusjääke ja millistel tingimustel nad oleksid nõus neid jääke eratarbijatele ära andma. Küsitluses osalesid viis väiksemat ja viis suuremat ehitusettevõtet. Kõikidele ettevõtete esindajatele esitati üheksa suunavat küsimust, et selgitada välja vajalik informatsioon. Vastustest selgus, et kõikidel ettevõtetel tekib jääke vähemal või suuremal määral. AS Rand ja Tuulbergi esindaja sõnade kohaselt võib korduskasutatavate jääkide hulk jääda kuskile 30% piiridesse ehitusjäätmete kogutekke hulgast. Selgus ka see, et ehitusettevõtjad oleksid nõus jääke ära andma, mõned nendest on seda vähesel määral teinud. Puudujääkideks peeti seda, et seaduslik pool ei ole jääkide ära andmise koha pealt kuigi paindlik. Ettevõtjad sellise tegevuse korraldamisega, suuremal määral ei soovi tegeleda, sest see tähendaks lisakulusid ja võiks seadusliku poole pealt tekitada probleeme. Seadusandliku osa koostades jäi aga vastupidine arvamus, seadus on pigem soosiv selles osas. Selleks, et paremat selgust saada ehitusjääkide kasutamise seadusliku poole osas, sai võetud ühendust Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialisti Görel Graudinguga. Sealt saadud vastus kinnitas, et selline tegevus on lubatud. Selleks, et ettevõtjatel oleks tulevikus parem ülevaade ehitusjääkide ära andmise seadusliku poole osas, lubati lähitulevikus ettevõtjatele sellekohast infot anda. Võimaluse korral istutakse ühise laua taha ja arutatakse jääkide ära andmise võimalusi. Töös on välja toodud ka mõningad võimalikud lahendused jääkide ära andmiseks, kuid need on esialgu ainult mõtted, mis tulevikus loodetavasti teostuvad. Ehitusjääkide korduskasutusse suunamise võimalikud lahendused on järgnevad: • ehitusjääkide plats või hoone; • kogumiskonteinerid; • KOV-i tegevus; • veebileht; • eraisiku isiklik initsiatiiv; • konteiner jäätmejaamas. Lõppejäreldusena võib välja tuua selle, et ettevõtted on huvitatud jääkide ära andmisest eraisikutele, kuid millisel viisil see võiks toimuda on vaja veel välja selgitada. Tegevuse toimimiseks on vaja selgeks teha täpselt, mis on jääk ja millistel tingimustel jääke võib korduskasutuseks ära anda. Sellekohane informatsioon sai edastatud Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialisti Görel Graudingule, kes lubas informatsiooni teavitamisega lähitulevikus tegeleda. Tegevuse soodustamiseks oleks vaja rohkem ettevõtlikke ettevõtjaid, kes tegeleks nende jääkide korduskasutusse suunamisega.

The aim of the graduation thesis “Reuseing Possibilities for Construction Residues” was to pay attention to the possibilities of recycling the construction residues in Estonia. To achieve the goal, there was a research conducted among construction companies. In the research there was a questionnaire made that was sent to the representatives of the companies. Chapter 1 is introductory and provides an overview of how the field of construction waste is regulated by the law and reviews what kind of construction waste occurs and in which amount. The chapter is subdivided into four parts. Part 1 describes how is waste management regulated in Estonia and describes the waste hierarchy. The aim of the waste hierarchy is to extract the maximum practical benefits from products and to generate the minimum amount of waste. Part 2 explains the construction residues should be collected and how they are defined. Part 3 deals with construction waste appearing, how much construction waste is generated in previous years in Estonia. The data obtained from the Waste Reporting Information System showed that nearly 3 million tonnes of construction and demolition waste was generated in Estonia in 2020. That is a quite large amount to pay attention to. The total generation of this waste may include materials and products that should be reused. Part 4 describes the organizations in Estonia who are already engaged with recycling construction residues. Chapter 2 reflects the research which also provides an answer to the aim of the thesis. The aim was to find out in which terms would they be willing to provide these residues to the private consumers, if construction companies had residues that could be used immediately. Private consumers were interested in this activity. The survey was based on questions and answers to find out what companies might think about such activities and whether they are interested in doing it. The chapter is subdivided into five parts. Part 1 describes the method of research and explains how it was built. Ten construction companies were selected for the research, five of them were large and five of them were small. Representatives of the construction companies were asked nine questions to find out what they thought about the free disposal of construction residues that could be reused by individuals. Questionnaire also includes of how much and what kind of residues they would receive. The questions were asked through telephone conversations and correspondence. Part 2 includes the analysis of the answers of the questionnaire from the representatives of the construction companies. Part 3 deals with conclusions of the research. Approximately 25-30% of the construction residues can be reused immediately. The survey revealed that companies were interested in giving their residues to the residents, but did not want to take part in it themselves on a large scale. The last two parts describes the reuse of residues and the solutions in which way the construction companies would accept to give up their reusable residue. It is necessary to clarify exactly what the residue is and under what conditions the residue can be disposed of.