Kodutute resotsialiseerimise protsessi analüüs Tartu Varjupaiga näitel

Kodutus on kõige äärmuslikum sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vorm, mis mõjutab negatiivselt inimeste tervist ja heaolu ning avaldab suurt mõju majandusele ja ühiskonnale. Kodutuse probleem püsib aktuaalne ka Eestis. Kodutute taasühiskonnastamine on väheefektiivne ja keeruline protsess ning vajab tähelepanu. Oluline on ka mõista, kui keeruline on endistel kodututel taas iseseisvalt ühiskonnas hakkama saada ja millised tegurid ja protsessid on toetavad ja millised on takistavateks asjaoludeks kodutusest väljumisel. Lisaks kodutute individuaalsetele väljakutsetele mõjutab oluliselt nende taasühiskonnastamist ka ühiskond, mis sageli ei soodusta kodutute naasmist tavaellu. Stigmatiseerimine ja diskrimineerimine muudavad selle protsessi kodututele veel raskemaks. Uuringu eesmärk oli analüüsida kodutute resotsialiseerimise protsessi Tartu Varjupaiga näitel. Töö teoreetilises osas käsitleti kodutuse mõistet ja selle esinemist Eestis ja Euroopas ning anti ülevaade Eesti hoolekandesüsteemist ja kodututele sobivatest sotsiaalteenustest kohalike omavalitsuste tasandil. Töö empiirilises osas analüüsiti resotsialiseerimise protsessi Tartu Varjupaiga näitel. Autor viis uuringu läbi kombineeritud meetodiga. Kvantitatiivsed andmed teenuste kasutamise arvudest ja kodutute liikumisest erinevate teenuste vahel Tartu Varjupaigas aastatel 2014-2022 analüüsiti, kasutades statistilise analüüsi meetodit. Kvalitatiivse meetodina viidi läbi kuus intervjuud isikutega, kes on Tartu Varjupaigas läbinud kõik resotsialiseerimise etapid. Tulemused analüüsiti ja seostati Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja kodutute subkultuuri teooriaga. Kvantitatiivsest analüüsist ilmnes, et vähenenud varjupaigateenuste kasutamine ja suurenenud liikumine majutusteenusele näitavad resotsialiseerimisprotsessi tõhusust, kuid väljakutsed, nagu sotsiaalmajutusteenuse pikendused ja sotsiaaleluruumidest tagasiliikumised, osutavad raskustele kodutute taasühiskonnastamisel. Intervjuudest selgus, et kodutuse põhjusteks olid peamiselt alkoholi- ja terviseprobleemid, töötus ning keerulised suhted lähedastega. Varjupaigas osutus keeruliseks sisse elamine ja alkoholist loobumine, mida sageli tarvitati tegevusetusest, sest päevaks pidi varjupaigaruumidest lahkuma. Puudus nii toidust kui ka privaatsusest tekitas stressi, samuti oli keeruline aru saada dokumentidest ja abiprotsessidest. Positiivse aspektina tõsteti esile sotsiaaltöötaja abi ning toetust töötukassast ja võlanõustamisest. Sotsiaalmajutusteenusel olid probleemideks privaatsuse puudumine ja sobimatus toanaabritega, kes polnud harjunud enda järel koristama. Uusi sõprussuhteid oli keeruline luua ning suhtlus toanaabritega oli pealiskaudne. Sotsiaaltöötajate pakutud abist toodi välja toiduabi ning muud igapäevaelu ja majapidamisega seonduvat abi, väga oluliseks peeti võlgadega tegelemist, abi töövõime hindamisel ja dokumentide vormistamisel. Reeglid ja struktuur pakkusid tuge ja olid abiks korra hoidmisel ning eneseabi grupid olid suureks toeks eneseteadlikkuse tõstmisel. Sotsiaaleluruumi saamist nimetasid kõik kliendid suurimaks abiks. Puudust tunti mööblist. Probleemideks olid alkoholi tarvitavad naabrid, kes joovad, varastavad, lärmavad, aga ka kehvad olmetingimused, mustus, hallitus ja prussakad. Endised kodutud püüavad mitte tarvitada alkoholi, aga sageli neil see ei õnnestu. Inimesed leidsid omale sõpru ja tekkisid kogukonnad, kus üksteist toetati. Sotsiaaltöötajate poole pöördutakse seoses toimetuleku- või ravimitoetuse taotlemisega ning sotsiaaleluruumi teenuse pikendamiseks, kuid üldiselt püütakse ise hakkama saada. Endistel kodututel on olnud kodutusest väljumise teel nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Kaks respondenti kirjeldasid seda keerulise ja raske protsessina, millest polegi väljapääsu. Soovitati lõpetada suhtlemine vanade sõpradega, kellega koos tarvitatakse alkoholi ning ainult üks vastaja kirjeldas protsessi, kuidas teha sügavat eneseanalüüsi, seada eesmärke, tegeleda võlgadega ja võtta vastutus oma elu eest. Autor leiab, et pikaajaline alkoholisõltuvus, vaimse tervise probleemid ja kodutute piiratud ressursid on viinud olukorrani, kus nad leiavad, et neil puudub kontroll oma elu üle, nad on väsinud ja emotsionaalselt kurnatud. Inimesed on muutunud passiivseks ja nende motivatsioon on kadunud. Lühiajalise leevenduse saamiseks pöördutakse taas alkoholi poole, välditakse probleemide lahendamisi ja süvendatakse käitumismustreid, mis raskendab kodutusest väljumist. Kodutute subkultuuri ja süsteemiteooria mõistmine näitab, kuidas negatiivsed käitumismustrid ja uskumused võivad muutuda takistuseks resotsialiseerumisel ning kuidas välise toetuse puudumine või ebapiisavus võib tugevdada tunnet, et nad ei suuda oma elu ise kontrollida või muuta. Seega on autori arvates oluline, et resotsialiseerimisprotsessis kaasataks mitmekülgseid toetusmeetmeid, mis arvestavad nii individuaalseid vajadusi kui ka süsteemset mõju, ning et pidevalt hinnataks ja kohandataks pakutavaid teenuseid vastavalt muutuvatele oludele ja kodutute vajadustele. Samuti on oluline luua teenuseid ja programme, mis on kättesaadavad ja vastavad kodutute vajadustele ning pakuvad neile turvalist keskkonda ja tuge. Lähenemine peaks olema individuaalne ja arvestama iga inimese vajadusi ja eluteed. Oluline on pakkuda tuge ja abi, et aidata neil taastada usk endasse ja valmisolek oma olukorda parandada. See peaks sisaldama endas emotsionaalset tuge, praktilist abi ja vahendeid ning pikaajalist toetust nende vajaduste rahuldamiseks. Bronfenbrenneri süsteemiteooria kaudu saab näha kodutuse põhjuseid ja tagajärgi erinevatel süsteemitasanditel, ning see aitab paremini mõista olukorra komplekssust. Kodutute subkultuur, mis kujuneb välja vastuseks nende erilistele väljakutsetele ja keskkonnale, võib pakkuda nii toetust kui ka takistusi kodutusest väljumisel. Tulenevalt uuringust, on autoril järgmised soovitused olukorra parendamiseks: • Luua hindamisinstrument, mille abil hinnata kodututele pakutavate teenuste tulemuslikkust Tartu Varjupaigas; • Koolitada varjupaiga personali teadlikkuse tõstmiseks ja kvaliteetsema teenuse tagamiseks; • Arendada välja teenus, mis pakuks kodututele psühholoogilist või terapeutilist tuge nende vaimse tervise toetamiseks ja resotsialiseerumisprotsessi edendamiseks, kaasates kogemusnõustajaid, tugigruppe ning sõltuvusravi. Uurimistöö eesmärk ja ülesanded said täidetud, kuid kodutute resotsialiseerimise protsess vajab põhjalikumat uurimist, sest antud tulemuste pealt ei saa teha mastaapsemaid üldistusi. Autori hinnangul andis töö väärtusliku sissevaate kodutute elu-olmesse ja sellest tulenevalt on võimalik parendada juba olemasolevaid teenuseid. Tasub uurida ka heade praktikate näiteid Eesti teistes linnades ja otsida võimalusi nende kohandamisel Tartu linna võimalustega.

Homelessness is the most extreme form of social exclusion and poverty, which negatively affects people's health and well-being and has a major impact on the economy and society. The problem of homelessness remains relevant in Estonia as well. Resocialization of the homeless is an inefficient and complex process and needs attention. It is also important to understand how difficult it is for former homeless people to manage independently in society again, and which factors and processes are supportive and which are hindering circumstances when leaving homelessness. In addition to the individual challenges of the homeless, their reintegration is also greatly influenced by society, which often does not encourage the homeless to return to normal life. Stigma and discrimination make this process even more difficult for the homeless. The purpose of the study was to analyze the process of resocialization of the homeless using the Tartu Homeless Shelter as an example. In the theoretical part of the work, the concept of homelessness and its occurrence in Estonia and Europe was discussed, and an overview of the Estonian Welfare System and Social Services suitable for the homeless at the level of local governments was given. In the empirical part of the work, the process of resocialization was analyzed using the example of the Tartu Homeless Shelter. The author conducted the study using a combined method. Quantitative data on the number of services used and the movement of homeless people between different services in the Tartu Homeless Shelter in the years 2014-2022 were analyzed using the statistical analysis method. As a qualitative method, six interviews were conducted with persons who have gone through all stages of resocialization in the Tartu Homeless Shelter. The results were analyzed and related to Bronfenbrenner's ecological systems theory and homeless subculture theory. The quantitative analysis revealed that the reduced use of shelter services and the increased movement to the accommodation service show the effectiveness of the resocialization process, but challenges such as extensions of the social accommodation service and returns from social housing indicate difficulties in the resocialization of the homeless. The interviews revealed that the causes of homelessness were mainly alcohol and health problems, unemployment and difficult relationships with relatives. Residents of the Homeless Shelter had difficulty adjusting and giving up alcohol, which was consumed due to inactivity. Stress was caused by the lack of both food and privacy, and misunderstandings with documents and aid processes. The help of a social worker and support from the Employment Department and debt counseling were noted as positive. Users of the social accommodation service experienced problems of privacy and unsuitable roommates, as well as difficulties in establishing new friendships. Social workers provided important daily life and household support as well as dealing with debts and documents. Getting social housing was a big help, but there were problems with neighbors who drink alcohol and poor living conditions. Former homeless people found support from each other and from social workers, but tended to turn to alcohol again. The author believes that homeless people should be offered multifaceted support, taking into account their individual needs and life paths, and create services and programs that meet their needs and provide a safe environment and support. Bronfenbrenner's systems theory helps to understand the causes and consequences of homelessness at different levels, and the homeless subculture can provide both support and barriers to exiting homelessness. Based on the research, the author has the following recommendations for improving the situation: • Create an evaluation instrument, which can be used to evaluate the effectiveness of the services offered to the homeless in the Tartu Shelter; • Train Homeless Shelter staff to raise awareness and ensure better quality service; • Develop a service that would provide psychological or therapeutic support to the homeless to support their mental health and promote the resocialization process, involving experienced counselors, support groups and addiction treatment. The purpose and tasks of the research work were fulfilled, but the process of resocialization of the homeless needs a more in-depth study, because larger-scale generalizations cannot be made from the given results. According to the author, the work provided a valuable insight into the life of the homeless, and as a result, it is possible to improve existing services. It is also worth studying examples of good practices in other Estonian cities and looking for ways to adapt them to the possibilities of the city of Tartu.