Lapse kognitiivsete- ja kõnefunktsiooni häirete seos nutiseadme liigkasutamisega

Nutiseadmed ja internet on tänapäeval peaaegu kõigile kergesti kättesaadav. See tehnoloogia on väga kasulik ja võimaldab kõigil kergesti ligipääseda kõiksugustele tööriistadele ja teenustele, mis teevad tänapäeva elu lihtsamaks. Kahtlemata on need seadmed vajalikud ja kasulikud tänapäeva ühiskonnas, kuid nad siiski pole täiesti ohutud, eriti arenevatele lastele, kes on haavatavamad võrreldes täiskasvanuga. Kognitiivse arengu teooria järgi on vanustes 0-12 ja vanemad on erinevad arenguetappid ning kõigil nendel on oluline roll ülejäänud tulevases elus hakkamasaamisel. Kui mingi etapp neist on häiritud mingil põhjusel ja ei areneta vastavalt, siis see võib piirata täieliku inimliku intelligentsuse tervislikku välja kujunemist. Et kui lapsed ei saa normaalsel kujul maailma avastada ja keskkonnaga vastavalt suhestuda siis sellel on kahtlemata eluaegsed negatiivsed kognitiivsed tagajärjed, näiteks kui kõne- või kognitiivsed oskused ei kujune vastavalt välja siis tekivad tulevases elus suurema tõenäosusega õpi- ja tööraskused vms. Uuringud näitavad, et laste hulgas on nutiseadmete tarbimine tõusnud uni 95%-ni lastest ehk kümnest lapsest tõenäoliselt ainult üks ei kasuta nutiseadmeid. Peamiselt ostetakse seadmed vanemate poolt selleks, et kergemini ühendust oma lapsega saada vms sellisel essentsiaalsel eesmärgil kuid enamasti lapsed kasutavad seadmeid peamiselt sotsiaalmeedia vms meelelahutuse tarbimiseks. Peale seadme ostmist tihtipeale saab lapsele nutiseade eraldamatuks kaaslaseks. Nutiseadmed võivad olla ikkagi kasulikud mitmel viisil, näiteks on mõõdetud häid tulemusi laste arengule kui on hariduse andmiseks kasutatud nutiseadmeid, kuid niipea kui ekraaniaeg tõuseb liigselt hakkavad domineerima negatiivsed tagajärjed. Kui ekraaniaeg tõuseb ja laps ei tegele piisavalt füüsilise, sotsiaalse vms tegevusega tekivad füüsilised, psühholoogilised või käitumuslikud häired. Üleliigsest ekraaniajast võivad tekkida lastel erinevad toimetuleku- ja sotsiaal-emotsionaal probleemid, õpiraskused ja käitumisprobleemid nagu näiteks taju, mälu, tähelepanu, probleemilahendus, planeerimine, järeldamis- ja kategoriseerimisoskus, visuomotoorsed võimekused, visuaalruumilised ja konstruktiivsed võimed, keele- ja kõnefunktsioonid ja arutlusoskus. Sõltumata sellest, et erinevate kompromiseeritud arenguetappide tõttu võivad eluaegsed arengukahjud tekkida, mis eluaegselt loovad akadeemilisi-, töö- vms probleeme võib lapseeas veel professionaalse abi ja ekraaniaja piiramisega aidata lastel järele areneda. Esiteks saavad lapsevanemad jälgida, et lapsed ei veedaks liiga palju aega nutisedmetega ning sotsiaalselt ja füüsiliselt tegeleda lastega, et nad saaksid võimalikult palju arenguks vajalikku tähelepanu ja stimulatsiooni. Kui juba on tekkinud häired, siis võib teha standartiseeritud teste, et tuvastada erinevaid arengu probleeme ning vajadusel pöörduda näiteks logopeedi poole. Kui on kõnearengu probleemid, siis logopeedid kasutavad erinevaid metoodikaid, et laste kõnearengule kaasa aidata nagu kõneteraapia, häälikuline korrektsioon, piktogrammide kasutamine, logopeediline massaaž vms. Lõputöös läbiviidud kvalitatiivses uuringus spetsalistidega, kes tegelevad kognitiiv- ja kõnefunktsioonihäiretega selgus, et abivajavaid lapsi on üsna palju. Intervjuudes tõdeti, et iga aastaga on aina rohkem kognitiivsete- ja kõnefunktsioonihäiretega lapsi, kes spetsalistide poole pöörduvad. Uuringus osalenud spetsalistid olid arvamusel, et kognitiivseid- ja kõnefunktsioonihäireid võib seostada liigse nutiseadmete kasutamisega. Kahjulikud mõjud võivad lastel avalduda tähelepanu ja otsuste tegemise häirumisega. Samuti võib raskendatud olla analüüsivõime, mis tingitud liigsest nutiseadme kasutamisest. Intervjueeritavad spetsalistid tõid välja, et eriti avaldab negatiivset mõju liigne nutiseadmete kasutamine kõnefunktsioonile. See on tingitud asjaolust, et lastel ei arene välja suhtlemisoskust, kui veedetakse liiga palju aega ekraani taga. Uuringus osalenud spetsalistid väitsid, et vanemad on tihti mures, kuna väikelapse kõne ei ole piisavalt arenenud. Selgus, et paljud vanemad annavad lapsele nutiseadme lapsehoidja eesmärgil. Põhjused selleks võivad olla ajanappus või vanemate soov tegeleda rahulikult oma asjadega. Samuti on paljudel vanematel puudulikud teadmised nutiseadmete ohtudest lastele. Probleemiks on ka see, et vanemad veedavad ise samuti palju aega nutiseadmetes ning seetõttu lastakse ka lapsel kergekäelisemalt ekraani taga aega viita. Selline tegutsemisviis pärsib aga vanema ja lapse vahelist suhtlust. Intervjuus osalenud spetsalistid olid arvamusel, et nutiseadmeid ei tohiks anda lastele vähemalt enne kolmandat eluaastat. Soovituslik oleks aga nutiseadmete kasutamisega oodata kuni seitsmenda eluaastani, seejuures on oluline vanemlik selgitus ning suunamine. Intervjuu käigus selgus, et kuni kolmanda eluaastani on lastel aktiivne keeleline arenguperiood ning kujuneb välja peenmetoorika. Seega on väga oluline, et vanem suhtleks väikelapsega, et laps saaks õppida ning arendada suhtlemist. Laste peenmetoorikat saab paremaks muuta läbi mänguliste tegevuste, mis arendab ka loogilist mõtlemist Küsitluse käigus selgus, et enim mõjutab nutiseadmete kasutamine lapsi alates esimesest kuni kuuenda eluaastani. Teismeliste puhul võib märgata tunnuseid, kui on varases nooruses liialt nutiseadmeid kasutatud. Näiteks võivad probleemseks osutuda tekstide mõistmine ning raskendatud on keskendumine. Küsitluses osalenud olid arvamusel, et nutiseadmete liigkasutamise ja tähelepanuhäirete vahel on seos. Keskendumisraskustega laste puhul on täheldatud, et neil on vaja pidevalt tegevuses muutust, kuna ei suudeta kaua tähelepanu hoida ühel asjal. Spetsalistid tõdesid, et kooli minnes esineb tähelepanuhäireid lastel veelgi enam. Näiteks esineb lastel probleeme loovalt õppimisega ning ei osata ise mõelda lahenduskäike. Samuti puudub lastel huvi ning oskus suhelda, pigem veedetakse aega telefonis kui ümbritsevate inimestega suheldes. Uuringu käigus selgus, et lastel on probleemiks ka liigne agressiivsus, mis ilmselt tuleneb vägivaldsete mängude mängimisest. Spetsalistid tõid välja, et vanemlik selgitus on väga oluline seejuures, tuletamaks meelde lapsele, et mängus toimuv ei ole reaalsus. Intervjuudes osalenud spetsalistid olid arvamusel, et lapse arengu toetamiseks on oluline lastevanemate teadlikkus. Saamaks teada laste arengu etappidest toodi välja, et kasulik oleks lugeda näiteks vastavat kirjandust või küsida infot mõne eriala spetsalisti käest. See aitab tuvastada lapse kõrvalekaldeid arengus ning seejärel saab suunduda õigeaegselt vastava spetsalisti poole abi saamiseks. Lapse arengu või kõne mahajäämusega tegelevad näiteks pediaater, laste neoroloog, kõrva-nina-kurguarst, logopeed ning psühholoog. Töös kasutatakse häirete diagnoosimiseks näiteks teste, vaatluslehti ning autismispektrit. Küsitluse käigus tõid spetsalistid välja, et kognitiivsete- ja kõnefuntsioonihäirete toetamiseks lastel on erinevad metoodikad, mis sõltuvad lapse arengust ning vanusest. Eelkooliealiste puhul kasutatakse mängulist lähenemist, vanemate laste puhul võetakse kasutusele ka õppemeetodid. Intervjuus osalenud olid arvamusel, et eelkõige tuleb lähtuda igast lapsest individuaalselt, mis meetod täpselt sobib. Üks intervjuueeritav spetsalist kasutab näiteks kognitiivsete- ja kõnefunktsioonihäirete laste puhul joogat ning meditatsiooni. Lapsevanemate puhul soovitasid spetsalistid töö- ja puhkeaja struktureerimist, leida lapsega koostöövorm ning luua kindel päevakava. Samuti võib innustada last pingutama premeerimisega. Eelkõige pidasid aga intervjuueeritavad tähtsaks vahetut suhtlust vanema ja lapse vahel, mis aitab efektiivselt õppida ja arendada kõneoskust. Intervjuu käigus selgus, et raske on tuua välja täpselt kui palju lastest paraneb täielikult kognitiivsetest- ja kõnefunktsioonihäiretest. Spetsalistid tõdesid, et varases nooruses abi saanud lastel paraneb kõneoskus, kuid see ei pruugi täielikult kaduda. Tihti ilmnevad kõnehäiretega lastel probleemid ka edaspidi, näiteks kooli minnes võib raskendatud olla lugema õppimine ning keeleline väljendus. Seejuures on oluline lapse arengut toetavate metoodikate kasutamine. Kooliskäivate laste puhul on selleks erinevad õppemeetodid, mis aitavad parandada lapse keskendumisvõimet ning mälu treenida. Kokkuvõtvalt saab/võib öelda, et teooriast lähtuvalt on nutiseadmete liigne kasutamine laste hulgas tugevalt seostatud erinevate füüsiliste, psühholoogiliste või vaimsete häirete tekkimisega. Paljud uuritud materjalid näitavad, et seos on liigselt nutiseadmete kasutusel ja laste kognitiivsete- ja kõnefunktsioonide häirete tekke vahel. Uurimistulemuste põhjal võib öelda, et kuni kolmanda eluaastani ei tohiks anda lastele nutiseadmeid, vältimaks kognitiivsete- ja kõnehäirete tekkimist. Lapse kõnearengu toetamiseks on eelkõige tähtis just vanema poolne suhtlus ning osavõtlikkus. Uuringu käigus selgus, et oluline on tõsta vanemate teadlikkust nutiseadmete kahjulikust mõjust ning samuti lapse arenguetappidest, ennetamaks lastel kognitiivsete- ja kõnefunktsioonihäirete tekkimist.

Mobile devices and the internet are easily accessible to most people nowadays, but their use can have various negative consequences, especially for children who are more vulnerable than adults. According to the theory of cognitive development, there are different stages of development from ages 0-12 and beyond, and all of these stages play an important role in coping with life in the future. If children cannot explore the world and interact with their environment in a normal way, this will have lifelong negative cognitive consequences, such as a lack of developed speech or cognitive skills, and a higher likelihood of learning and work difficultieslater in life. Excessive screen time can lead to various coping and socio-emotional problems, learning difficulties, and behavioral problems in children. In a qualitative study conducted with specialists dealing with cognitive and speech function disorders, it was found that there are many children in need of help. The interviews revealed that with each passing year, there are more children with cognitive and speech function disorders who seek help from specialists. The participating specialists were of the opinion that excessive use of mobile devices can be linked to cognitive and speech function disorders, particularly negative effects on speech function. Mobile devices should not be given to children before the age of three, and it is recommended to wait until the age of seven. In teenagers, signs of excessive use of mobile devices in early childhood can be noticed, particularly in their school performance, such as difficulties in understanding texts, lack of concentration, reduced interest and communication skills, and aggression. Various methodologies are used to support children with cognitive and speech function disorders, including playful approaches for younger children and educational methods for older children, as well as yoga and meditation. It is important to structure work and leisure time, find a cooperative approach with the child, and create a consistent daily routine. Above all, communication between parents and children is crucial in effectively developing cognitive and speech function skills. It is not known exactly how many children fully recover from cognitive and speech function disorders. Children who receive help in early childhood may see improvements in their speech skills, but these problems may not completely disappear. Children with speech disorders may have difficulties in reading and linguistic expression when they go to school. Therefore, the use of developmentally supportive methodologies is important.